VÄHENÕUDLIK HEKK

Tuhkpuudel on palju suurepäraseid omadusi. Tugev harunemine, tihe kroon, originaalsed tumerohelised läikivad lehed, mis sügisel muutuvad punaseks - see kõik ühendatud erinevate kasvukujudega: püstisest lamavani. Heki loomisel on need põõsad lihtsalt asendamatud. Neid on kerge kujundada, säilitavad kaua neile antud kuju, ning taluvad kergesti ümberistutamist kogu hooaja jooksul. Madalakasvulised lamavad aga on eriti sobivad alpinaariumi.

MIDA ON TEADA TUHKPUUDEST
Kõrge dekoratiivsusega vähenõudlikud põõsad tuhkpuude perekonnast (Cotoneaster), roosõieliste sugukonnast (Rosaceaae).Tuhkpuusid on teada umbes 60 liiki, paljud nendest kasvavad looduslikult Venemaal, Kesk-Aasias, Iraanis, Afganistanis, ning Hiinas, ning neid kasutatakse juba ammusest ajast dekoratiivaianduses.
Tuhkpuu väikesed õied on valged või roosad, vähedekoratiivsed, see-eest on head meetaimed.
Taime dekoratiivsus tõuseb suve lõpus tänu rohkearvulistele erk-punastele või mustadele viljadele, mis püsivad okstel kaua. Nad ei ole mürgised ja meelitavad linde ligi.



MILLISEID LIIKE VÕIB EESTIS KASVATADA?

Püstised tuhkpuud.

Cotoneaster lucidus.

Kultuurtaimedena kasutatakse vaid väikest osa liikidest, millel pole ainult kõrge talvekindlus, vaid nad on ka vastupidavad meie ilma kapriisidele.
Kõige parem kõigist tuhkpuu liikidest on läikiv tuhkpuu (Cotoneaster lucidus). See on tihe, püstine põõsas kõrgusega kuni 2 m, ilusate tumeroheliste lehtedega; sügisel muutuvad avatud kasvukohal lehed punaseks või purpurseks. On kõrge talvekindlusega, ei vaja toitaineterikkaid muldi ega sagedast kastmist. Talub kergesti pügamist, linnatingimusi, põuda ja varju, kuigi on dekoratiivsem hea valgustatuse korral. Just seda tuhkpuud kasutatakse kõige laialdasemalt majade lähedases haljastuses.
Hea talvekindlusega on ka must tuhkpuu (Cotoneaster melanocarpus). See põõsas on kuni 2m kõrgune, punakas-pruunide võrsetega, lehed on pealtpoolt tumerohelised, altpoolt valkjad- viltjad. Dekoratiivne vorm Laxiflora - kohevate, longus õisikutega ja suuremate lehtedega.
Mitte vähem huvitav ei ole harilik tuhkpuu (Cotoneaster integerrimus). Tal on lai, kahar kroon; lehed pealt poolt läikivad, tumerohelised, altpoolt karvased, hallikas-rohelised. Eriti efektne on ta septembris- oktoobris - põõsal ripuvad erkpunased viljad, mis püsivad okstel ka peale lehtede langemist. See on väga pidulik põõsas, paistab silma kõrge talvekindlusega, ei külmu ka karmidel talvedel.
Teised tuhkpuu liigid - rohkeõieline tuhkpuu (Cotoneaster multiflorus), kobarjas tuhkpuu (Cotoneaster racemiflorus) ja roosa tuhkpuu (Cotoneaster roseus) - on kasvukoha valiku suhtes nõudlikumad, karmidel talvedel võivad aga osaliselt külmuda. Hukkumisest päästab taime võime tugevalt haruneda.

* Korralikult pügatava heki loomiseks, samuti ka üksikuteks või grupi istutuseks murusse, on parimaks läiklehine tuhkpuu. Samaks otstarbeks sobib ka must tuhkpuu. Teised liigid sobivad paremini kasutada grupi-istutustes, et naaber taimed kaitseksid neid osaliselt külmade tuulte eest.


Cotoneaster roseus.

Pinnakatte tuhkpuud.

Cotoneaster horizontalis.

Erakordselt dekoratiivsed on madalakasvulised, laiuvad ja roomavad tuhkpuu liigid, paljud neist talvituvad lume all, ning seetõttu praktiliselt ei külmu.
Üks omapärasemaid ja oma ilu poolest kordumatumaid tuhkpuid on laiuv tuhkpuu (Cotoneaster horizontalis), oma pikkade, maapinnal roomavate vartega, mis tõusevad 30-50 cm kõrguseks. Eesti tingimustes on tema talvekindlus madal: talvitub vaid lumekatte all. Tuntud on tema kõrge dekoratiivsusega sordid: Variegatus, läikivate, valge äärisega lehtedega; ja Saxatilis, tugevalt maapinnale surutud krooni ja praktiliselt igihaljaste lehtedega.
Rohkem vastupidavam mõõdukale kliimale on Dammeri tuhkpuu (Cotoneaster dammeri). Tema longus võrsed on peaaegu maapinnale surutud, ning juurduvad sageli, põõsas kasvab kuni 1,5 m laiuseks. Tumerohelised väikesed lehed püsivad sügisel kaua põõsal. Suurepärased on sordid Major ja Eschsolz, mis, talvitudes samuti lumekatte all, praktiliselt ei kahjustu.
Madalakasvuline liibuv tuhkpuu (Cotoneaster adpressus) on samuti saanud oma nimetuse tänu laiuvale kasvukujule, ning maapinnale liibuvatele okstele. Talvitub samuti vaid lumekatte all.

* Tavaliselt istutatakse selliseid liike alpinaariumisse, tugiseinte äärde, dekoratiivkivide kõrvale. Sageli kasvatatakse kääbusvorme ka sillutatud teede ääres madala bordüürina.

Cotoneaster dammeri.

HOOLDUSE SALADUSED

Optimaalsed tingimused.
Püstiste tuhkpuude väärtus seisneb nende külmakindluses ja põuataluvuses. Nende tolmutaluvus ja vähenõudlikkus mullaviljakuse ja niiskuse osas, lubavad neil edukalt areneda linnatingimustes. Kuid siiski, eelistatum on lubjarikas muld. Paljud liigid kasvavad hästi nii valguse käes, kui ka varjus, vaid harilik-, rohkeõieline- ja roosa tuhkpuu õitsevad ja viljuvad rikkalikumalt ainult piisavates valgustingimustes.

Millal istutada?
Kõik tuhkpuud taluvad kergelt istutamist ja ümberistutamist. Avatud juuresüsteemiga taimi istutatakse alalisele kasvukohale kevadel - perioodil mulla sulamisest kuni pungade puhkemiseni, või siis sügisel - massilisest lehtede langetamisest kuni esimeste külmadeni. Optimaalsemaks peetakse kevadist istutust, läikivale tuhkpuule ja mustale tuhkpuule sobib ka sügisene istutus.

Pealtväetamine on soovitatav.
Tuhkpuudele on kasulik 5-6 korda lahjendatud virtsaga, või 10 korda lahjendatud linnusõnnikuga, pealtväetamine.
Väetist ei viida mulda ainult enne istutamist, vaid ka intensiivsel kasvuperioodil. Väga efektiivsed on suvised pealtväetamised, eriti täiskasvanud taimedele, enne õitsemist ja peale seda. Vegetatsiooniperioodil pealtväetatakse mitu korda, kuid väetamised lõpetatakse augustis, et võrsed lõpetaksid kasvu ja puituksid talveks.

Põõsaste lõikus.
Et säilitada põõsaste dekoratiivsus, eriti vähem külmakindlatel nagu rohkeõieline-, kobarjas-, ja roosa tuhkpuu, samuti osaliselt pinnakatvad tuhkpuud, viiakse läbi perioodiliselt sanitaar lõikust: eemaldatakse külmunud, kuivanud, purunenud või kahjustunud võrsed. Lõikekoht määritakse aiavahaga.
Paljud liigid vajavad noorenduslõikust sõltuvalt võrsete kasvu iseloomust. Selliseks lõikuseks on kevad parim aeg, periood kuni pungade puhkemiseni.
Mustal ja roosal tuhkpuul paljastub 4-5 aastaga põõsa alumine osa. Kasutades kaasaegset lõikust, võib kunstlikult esile kutsuda selles piirkonnas pungade äratamise ja varte harunemise. Kõigepealt kärbitakse põõsa tsentraaltelge, seejärel harvendatakse tasapisi krooni, millega stimuleeritakse tüve aluselt võrsete kasvu. Taimi hakatakse noorendama 15-18 aastaselt, kohe kui märgatakse skelettvõrsete kuivamist, ning võrsete kasv nõrgeneb.

Ettevalmistus talveks.
Et kindlustada taimi külma eest lumevaestel aastatel, on soovitatav katta vähem külmakindlad tuhkpuud kuuseokste või kuivanud lehtedega.

KUIDAS NEID PÕÕSAID PALJUNDADA?
Tuhkpuid saab paljundada seemnetega, mis tuleb kindlasti eelnevalt stratifitseerida, pistikutega (rohelised ja puitunud) ja võrsikutega.


Cotoneaster adpressus.

Pistikpaljundus.
Pistikute tegemiseks sobivad vaid suured, hästi arenenud, küpsed võrsed. Kui võrse on liiga pehme, või liiga puitunud, siis roheliseks pistikuks ta ei kõlba.
Roheliste pistikute ettevalmistust tehakse suvel jaheda ilmaga, varahommikul, parajaks lõigatakse varjus. Pistikud lõigatakse 10-15 cm pikkused, kahe sõlme vahega. Ülemine lõige tehakse punga pealt, alumine - viltu, suured lehelabad kärbitakse poole peale.
Kiirendamaks juurte moodustumist asetatakse pistikud kasvustimulaatori lahusesse (heteroauksiin), mida pannakse 1tbl. 1l vee kohta, või raputatakse pulbrina pistikute otstele. Peale 12-18 tunnist kasvustimulaatoriga töötlemist (kaasa arvatud IVH ja fütoon) pestakse pistikud hoolikalt veega ja valmistatakse ette istutuseks.
Pistikud istutatakse hästi pestud jämedateralise liiva sisse, mis kaetakse 3-5cm paksuse kamaramulla või kõdumulla -liiva seguga. Enne istutamist kastetakse pinnas hoolikalt läbi. Istutatakse 5cm sügavusele, 45* nurga all. Kaetakse klaasiga ja paigutatakse kasvuhoonesse.
Juurdumise ajal hoitakse temperatuuril 20...25*C, ning kõrge õhuniiskuse juures, mis luuakse udutekitajatega või sagedase vee piserdamisega. Otseste päikesekiirte eest tuleb juurduvaid pistikuid kaitsta.
Juurduvaid pistikuid harjutatakse tasapisi värske õhuga. Sügiseks areneb neile korralik juuresüsteem. Taimed võib istutada avamaale, kuid esimesel talvel tuleb neid katta lehtede või kuuseokstega.
Tuhkpuid paljundatakse ka puitunud (talviste) pistikutega. Selleks korjatakse võrsed hilissügisel või talve alguses, neid hoitakse liiva sees keldris. Alles kevadel lõigatakse 3-5 pungaga 10-20cm pikkused pistikud, mis pannakse juurduma samuti, kui roheliste pistikutega tehti.


Cotoneaster melanocarpus.

Tuhkpuu roheliste pistikute juurduvus ja seemnete idanevus.
 

Liik

Roheliste pistikute juurduvus

Seemnete idanevus peale stratifikatsiooni

Läikiv tuhkpuu 50% (IVH) "kuiva meetodiga" 14% Must tuhkpuu 22% (IVH) 80% Harilik tuhkpuu 58% (IVH) 20% Rohkeõieline tuhkpuu 80% 85-90% Üheõieline tuhkpuu (C. uniflorus) 18% (IVH) 85% Roosa tuhkpuu 20% 10-35% Laiuv tuhkpuu 100% (IVH) 15% Dammeri tuhkpuu 95% (fütooniga) 40-50% Teravalehine tuhkpuu (C. acutifolius)  10% (IVH) 15%

Märkus: IVH - indolüülvõihape 0,01%-line lahus 16 tunnisel töötlemisel.

Seemnetega paljundamine.
Selle paljundusmeetodiga kasvavad tugevamad, võimsama juuresüsteemiga ja kohevama krooniga taimed kui pistikutest. Kuid seda ei tohi kasutada sortide taastootmiseks ja ei saa kasutada nende taimede puhul, mis ei anna idanevaid seemneid. Valitakse välja hea kvaliteediga küpsed seemned, nad pestakse viljalihast ja uputatakse vette. Umbes 60% seemnetest kerkivad pinnale, - need ei sobi ja praagitakse välja, jättes alles vaid elujõulised.
Dekoratiivsete tuhkpuude idanemise kiirendamiseks ja idanevuse parandamiseks kasutatakse stratifikatsiooni. Seemned segatakse puhta liiva ja turbaga, niisutatakse ja paigutatakse potti või kasti 30-40 cm paksuse kihiga. Seal hoitakse neid kevadeni  0*C temperatuuril. Enamik tuhkpuu liikide seemned vajavad 1-2 kuulist stratifikatsiooni, läikiv- ja roosa tuhkpuu - 6-8 kuud, rohkeõieline - 10-12 kuud. Laiuv tuhkpuu ja Dammeri tuhkpuu vajavad sooja ja külma stratifikatsiooni: kuni 3 kuud temperatuuril 20...25*C, seejärel esimesele liigile 4kuud, teisele aga 9 kuud temperatuuril 4...7*C. Töödeldes tuhkpuu seemneid 5-20 minutit väävelhappega lüheneb stratifikatsiooni aeg umbes kuu võrra.
Külvikastid täidetakse kerge viljaka mullaga, mis koosneb võrdsetest osadest kõdust, turbast ja jõeliivast. Hea tulemus saadakse seemnete eelneva leotamisega vees. Väikesed seemned külvatakse 0,5-0,7 cm sügavusele, nad on peaaegu mullapinnal. Substraadi pealmine kiht kaetakse 1cm paksuse liivakihiga.
Seemnete idanemisperioodil kastetakse kaste regulaarselt, kasutades peenesõelalist kastekannu, ning jälgitakse, et seemned oleks pidevalt mullaga kaetud. Kastmist teostatakse ettevaatlikult, et mitte seemneid mullast välja uhtuda. Kui see on juhtunud, tuleb seemned uuesti mullaga katta.
Nõrku tõusmeid kaitstakse otseste päikesekiirte, ning külma õhu eest. Arenenud lehtedega seemikud pikeeritakse ettevaatlikult avamaale hooaja lõpus või järgmisel kevadel.


Cotoneaster multiflorus.

Kuidas luua hekki?
Vamistudes heki istutuseks tõmmatakse pingul nöör tulevase heki liinile. Suurte põõsaste istutuseks kaevatakse 50-70 cm sügavune ja kuni 50 cm laiune kraav, keskmiste ja väikeste taimede jaoks 35x35 cm kraav. Taimi ei tohi istutada väga väikesesse kraavi, mille sügavus on umbes 20 cm, sest sel juhul võivad juured jääda osaliselt keerdu, ning ei pruugi jääda täiesti mulla alla. Peale istutamist tambitakse muld iga taime ümbert korralikult kinni.
Läikivast tuhkpuust moodustatud geomeetriliselt õiged hekid paistavad silma erilise peenusega. Siiski on korrektse heki ja geomeetrilise figuuri vormi pügamiseks vaja spaleerkääre, ning pingule tõmmatud nööri, kuid veel parem on puidust valmistatud šabloon- karkass. Sellise karkassi või raami saab prussidest ise meisterdada, näiteks trapetsi kujulise, milles on ülemine osa 10-15 cm alumisest väiksem.
Vahetult enne kahe raami vahelist lõikust asetage nöör, mis korrigeerib spaleerkääridega lõiget. Kui lõiketöid on suurema mahuliselt, kergendab neid tunduvalt võsalõikur.
Noorte taimede iga-aastane lõikus jääb 5-7 cm piiridesse, kuni heki sobiva kõrguse saavutamiseni. Ei tasu liiga püüdlikult kärpida ega eemaldada heki alumisi võrseid, soovitatav on jätta nad 10-15 cm ülemistest laiemaks, mis arenevad alumistest kiiremini ja varjutavad osaliselt alumisi võrseid.


Cotoneaster integerrimus.

Cotoneaster lucidus.


Cotoneaster dammeri.