Värvid, mida on patt mitte võtta. See on piimalill.

Ta valdused on troopikas ja subtroopikas. Tuleb aga välja, et osade piimalilledele meeldib hoopis euroopa ja aasia kliima. Nad on väga dekoratiivsed, kuid veel vähetuntud aednike hulgas.
Piimalille õisiku ehitus on küllaltki keeruline ja botaaniku vaatenurgast vägagi huvitav. Kuid aiapidajat huvitab hoopis miski muu: õitsemise kestus, mis piimalillel kestab kuni 6 nädalat; suured, kaugele paistvad kollased, oranžid või punased kõrglehed; aga samuti tihe põõsjas vorm, ilusad lehed ja vastupidavus.

Meid huvitab piimalill, sest neil on:
* mitmekesine õisiku suurus ja vorm;
* vähenõudlikkus ja talumine nii põuda kui kehva pinnast;
* säilitab dekoratiivsuse kogu hooaja;
* praktiliselt üldse ei kahjusta teda kahjurid ja haigused.

See, mida te arvatavasti teate.
Meil on rohkem tuntud kuldne piimalill ja küpress-piimalill. Esimest armastatakse ilu pärast, teine aga on ebatavaliselt vastupidav ka kõige kehvemates oludes ja kiire paljunemisega.
Kuldne piimalille (Euphorbia polychroma) leviala on euroopas mägedes ja Krimmis. Võrsete kõrgus pole kaugeltki mitte 30 40 cm, nagu kirjutatakse teatmikes, vaid 70 cm ja rohkem. Mais on taim kaugele nähtav: erekuldsed kõrglehed katavad tihedalt kogu ümara põõsa. Peale õitsemist on tihe roheline ümar põõsas, mis on lausa leid maastikudisaineritele. Lisaks sellele on taim vastupidav ja talub lumeta talvel ka kuni -20 oC külma.
Teda on mitut sorti, millede seast eristub meie aedades praegu veel haruldane „Purpurea“ punakate lehtede ja võrsetega. Kuldne piimalill sobib hästi kokku teravalehiseliste kõrrelistega ja mais õitsevate kellukalistega. Sel aastal ilmus turule uus kuldse piimalille sort  „Lacey“ valgeääreliste lehtedega ja peaaegu valgete kõrglehtedega. Nende foonil on kaunis vaadata arvukaid kollakas-rohelisi õisi madalate (kuni 30 cm) võrsete tippudes. See uus sort väärib tähelepanu, kuigi ta talub halvemini kehvasid tingimusi.

Euphorbia polychroma

Küpress-piimalill (Euphorbia cyparissias) sattus meile põhja ja lääneeuroopa liivastest düünidest ja peenrähalistelt Alpi nõlvadelt. Need taimed lausa hämmastavad oma elujõuga, paljunemisega, mis toimub tugevalt arenenud juurestikuga ja võib „lämmatada“ mitte ainult nõrkasid, vaid ka küllaltki tugevaid naabreid. Õnneks on tema vaoshoidmine, võrsete väljajuurimise teel, lihtne. Temaga võib katta suuri alasid, luua eredaid värvilaike maastikul (võrsete kõrgus 30 – 45 cm) päikselises kohas ja tühermaal. Lahjadel muldadel on tema lehed oranžika tooniga aga happelises mullas on purpursed. On mitu erinevat sorti, mis erinevad üksteisest lehtede värvi poolest  kui kõrglehtede värvi ereduse poolest.

Euphorbia cyparissias

See mida te arvatavasti ei tea.
Küllaltki perspektiivsed uued mandel-piimalille (Euphorbia amygdaloides) sordid on „Purpurea“ ja „Rubra“ punaste lehtedega, „Variegata“ kollaseääreliste lehtedega, ja „Robby“ suurte, tumeroheliste lehtedega. Mandel-piimalille kasvatades on vaja meeles pidada, et see taim on küll vastupidav, kui siiski mitte küllaldaselt meie heitlike talvedele. Mõned aastad tagasi ilmus müüki griffithi-piimalill (Euphorbia griffithii) ja magus piimalill (Euphorbia dulcis). Mõlemad liigid on külmakindalad ja vähenõudlikud. Esimene on himaalaja päritoluga (endeemiline taim kasvab kõrgmäestiku rododendroni metsades Buthani kuningriigis), on esindatud kahe sarnase sordiga „Dixter“ ja Fireglow“. Need on suured kuid kohevad põõsad kõrgusega 50 – 90 cm. See liik erineb oma ereoranþi kõrglehtede poolest õitsemise ajal ja punase sügisvärvi poolest. Sordil „Dixter“ on maalähedased võrsed ja lehed eredamalt punasemad. Griffithi piimalill on sobiv kasvama koos õrn-roheliste lehtedega pärljala, upsjuure ja kortslehega. Teine liik, magus piimalill, on esindatud vaid sordiga „Chameleon“ tumepunaste heledate triipudega lehtede ja erekollaste kõrglehtedega. Põõsas on madal (35 – 40 cm), tihe, kogu suve kaunis.
Kahjuks ei talvitu meil sellised piimalilled nagu vahemere-piimalill (Euphorbia characias) ja tema erisort (Euphorbia characias var. wulfenii). Neid võime sageli näha fotodel. Arvukad katsed luua neile head talvitumistingimused on luhtunud.
Mitmed küllaltki huvitavad liigid on meil kultuuris ja läänekataloogides. See on pärg-piimalill (Euphorbia corollata) valgete kõrglehtedega, ja sikkimensis-piimalill (Euphorbia sikkimensis) -  himaalaja liik, mis on sarnane griffithi piimalillega, kuid punaste lehtedega ja kollaste kõrglehtedega.


Euphorbia amygdaloides "Purpurea"


Euphorbia amygdaloides "Rubra"          
                                              

Euphorbia griffithii


Euphorbia dulcis "Chameleon"


Euphorbia characias


Euphorbia corollata


Euphorbia sikkimensis

Niisketesse kohtadesse.
Teenimatult on tähelepanuta jäänud meil metsikult kasvav soo-piimalill (Euphorbia palustris). Seda taime võib vahel kohata niisketel luhtadel ja soos. See on kõrge (100 – 120 cm), kohev, kuid lamandumiskindel põõsas erekollaste kõrglehtedega. Soo-piimalille lehed muutuvad augusti lõpus ereoranþiks ja püsivad põõsal kuni lumeni. Selle piimalille, angervaksa ja kukesaba abil on võimalik haljastada niiskeid kohti aias.

Euphorbia palustris

Sukkulendiga sarnane.
Vahel võib meie aedades kohata ka mürt-piimalille (Euphorbia myrsinites) lihajate võrsetega, mis meenutavad kukeharja võrseid ja „kuldset krooni“. Taim on vastupidav ja võib teda istutada keset kruusa ja kivisid. Karmil talvel või saada tugevaid kahjustusi.

Euphorbia myrsinites

Erandina varju.
Tavaliselt piimalill kasvab kohevaks ja õitseb päikselistes või poolvarjulistes kohtades. Erandiks on unikaalne pikasarveline piimalill (Euphorbia macroceras), mis eelistab varjulisi kohti ja on praegu veel haruldane meie aedades. Tal on kõrged (kuni 1 m) ja tihedalt lehtedega kaetud võrsed. Looduses kasvab see piimalill mägedes pimedates metsades taga-kaukaasias. Nagu selgus, talvitub ta edukalt Eestis ja paljuneb kergesti isekülviga. Sort „Robby“, mis on mandel-piimalille (Euphorbia amygdaloides var. robbiae) liik, on samuti varjutaluv ja oma laiuvate maaaluste juurtega on võimeline katma ka varjulise kuiva koha. Kuid liiga karm talv võib ta hukutada.

Euphorbia amygdaloides "Robby"

Üheks hooajaks.
Piimalillede seas on ka üheaastasi. Näiteks kirjuleheline piimalill (Euphorbia marginata), mis on levinud Ukrainas ja venemaa lõunaoblastites. Tema kodumaa on kesk ameerika kaguosa. Sattudes euroopasse võlus see taim aednikke oma nagu härmatisega kaetud kõrglehtede ja lehtedega. On teada kolm sorti: „Icicle“ - 45 – 60 cm kõrge, „Kilimanjaro“ kuni 90 cm, „Snow Top“ kuni 120 cm. Taimed eelistavad niisket, viljakat mulda ja tuultele avatud kohta. Kaheaastane dekoratiivne piimalill on meile päris tundmatu tahuline piimalill (Euphorbia lathyrus), putukamürki eraldava toimega. Kuid kõigi eelduste kohaselt on võimeline talvituma vaid lõuna euroopas.

Euphorbia marginata


Euphorbia lathyrus

 
Nendele meeldib kõik.
Piimalilledele sobib igasugune haritud maa, kuid paremini tunnevad nad end kerges mullas, ideaalselt, liivases turbalisandiga mullas. Istutamine toimub kevadel või septembri alguses. Suured põõsad võib jagada, kuid järgmisel aastal ei saavuta nad veel täit dekoratiivsust, mida tuleks kindlasti arvestada. Esimesel nädalal peale istutamist tuleb taimi regulaarselt kasta. Piimalille on kerge paljundada pistikutega. Parim aeg selleks on juuni-juuli. Seemnete idanevus on madal ja neid külvatakse ainult sügisel. Noored taimed vajavad talveks katet, eriti lumeta külmade puhul.  Kaasaegsete liikide ja sortide istikuid on võimalik leida aianduskeskustest, kuhu nad on toodud euroopast aga ka eraaedadest, kus neid juba kasvatatakse. Proovige istutada oma aeda mitu erinevat sorti piimalille. Küll näete, et tulemus meeldib teile.


Euphorbia pulcherrima


Euphorbia milii


Euphorbia cyathophora


Euphorbia fischeriana


Euphorbia lutescens


Euphorbia altaica


Euphorbia rupestris