Aeduba: agrotehnika iseärasused

Hariliku aedoa (türgi uba) kodumaaks peetakse Lõuna-Ameerikat. Indiaanlased kasutasid teda ammustel aegadel toiduks. Euroopasse tõid aedoa Kolumbuse meresõitjad. Kuuba rannikul on mälestustahvel kirjaga „ 28. oktoobril 1492 maabus sellel kohal Christoph Kolumbus“. Nii tema kui ta meremehed nägid lõputuid aedoa põlde, nad tõid ube ka endaga kaasa. Nii sattuski aeduba Euraasia kontinendile.

VÄÄRTUSED.
Aedoa seemned ja noored kaunad on niisugused toiduained, milles sisalduvad pea kõik normaalseks toitumiseks vajalikud ained. Seemned on valkude sisalduselt lähedased lihale ja ületavad kala. Oma koostiselt on aedoa valgud sarnased lihavalgule ja tavalise valmistusviisi puhul inimese poolt 75% ulatuses omastatavad. Peale selle on veel süsivesikuid (mono- ja polüsahhariide, tärklist), lämmastikuühendeid (sealhulgas asendamatuid happeid), flavoniide, steriine ja orgaanilisi happeid. Oad sisaldavad rikkalikult vitamiine: püridoksiin, tiamiin, pantoteen-, nikotiin- ja askorbiinhapet. Aedubadest on leitud ka isoflavonoide ja kumestaani. Ubade maa-alusest osast on leitud ja identifitseeritud flavonoole, leukoantotsüaane, antotsüaane.
Aeduba kasutab ka meditsiin: temas on avastatud ained, mis kogunevad inimese verre nakkushaiguste puhul ja kutsuvad esile haigusttekitavate mikroobide ja teiste rakuliste elementide väljasadestumise. Teiste sõnadega, need elemendid mängivad suurt rolli inimese immuunsuses (mittevastuvõtlikkuses) nakkushaiguste suhtes. Aedoa ekstrakt alandab märgatavalt veresuhkru taset, seepärast leiavad aedoad kasutust diabeedi korral. Aedoa kaunte tõmmist kasutatakse ka reuma puhul ja uriinieritumist soodustava vahendina neeruhaiguste puhul. Aedoa kuuluvad segusse, mida soovitatakse podagra, põiekivide ja tsüstiidi raviks. Aedoa kauntest ja mustika lehtedest tehtud tõmmist soovitatakse kõhunäärme haiguste puhul. Essentsi, mis on tehtud kogu taimest, korjatuna peale kaunte valmimist, kasutatakse homöopaatias.
Kaunviljade hulgas jääb aeduba külvipinnalt alla vaid sojale. Aedubade toiteväärtus ei seisne mitte ainult tema suures valgusisalduses, vaid ka tema aminohapetes, mis valikult ja hulgalt on võrdne liha ja piimaga. Seetõttu kutsutakse teda tihti ka taimseks lihaks, kuna ta on võimeline asendama liha ja täiesti rahuldama organismi vajaduse lämmastiku suhtes. Toiduks tarvitatakse valminud aedoa seemneid ja noori rohelisi kaunu. Kuivatatud aedoa seemneid kasutatakse suppide valmistamiseks. Keedetud ubadest saab teha pasteeti, kastet, erinevaid salateid. Keedetud aedoad koos riisi, sibula, porgandi ja erinevate maitseainetega on sobivaks täidiseks kapsarullidele. Valgeteralistest aedubadest saadakse kõrge valgusisaldusega jahu. Esmapilgul on see sarnane nisujahule, kuid puhtal kujul saiaküpsetuseks ta ei sobi, sest tainas kerkib halvasti ja ei küpse hästi. Aedoa jahu lisatakse tavaliselt nisujahule, et tõsta selle toiteväärtust. Niisugune leib on eriti kasulik lastele.
Oajahu lisatakse ka mõningate makaronitoodetele, mis samuti tõstab nende toiteväärtust. Põhja-Kaukaasias lisatakse sageli aedoa jahu maisijahule. Küpseid oateri kasutatakse kõrge toiteväärtusega konservide valmistamiseks. Kuivatatud ubadest tehakse nn kuivi brikette. Valmimata oateri aga konserveeritakse sarnaselt hernele. Üks perspektiivikamaid ubade säilitamise viise on nende külmutamine. Toiduks tarvitatakse ka värskelt lüditud ube, millest keedetakse suppi, tehakse vinegretti, salateid ja garneeringuid. Toorelt ei soovitata ube söögiks tarvitada, kuna sisaldavad mürgist glükosiidi –faseolunatiini, mis tekitab mürgistusi. Pärast termilist töötlemist see aga laguneb j a oad ei kujuta enam mingit ohtu.

OMAKASVATATUD SEEMNE SAAMINE.
Valminud ubade saamiseks jäetakse kaunad niikauaks taime külge, kuni nad omandavad kuld-pruunika värvuse. Seejärel lõigatakse varred maha ja riputatakse varjualusesse kuivama. Kuivatatud oad lüditakse, seemneid kuivatatakse veel paar päeva. Hoitakse neid suletud kaanega nõus pimedas ja jahedas kohas.

SEEMNETE KÜLVIKS ETTEVALMISTAMINE.
Aedoa seemned, nii nagu teistegi kultuuride omad, vajavad külviks ettevalmistamist. Valitakse terved, ilma vigastusteta oad. Väga hea, kui saab enne külvi ube mikroelementide lahuses leotada. Seemneid võib ka eelidandada. Selleks pannakse nad kahe niiske kangakihi vahele. Lappi tuleb pidevalt niisutada. Idud peavad olema üsna väikesed, et nad mahapanekul ei murduks. Eelnevalt idandatud seemnete külvil tuleb jälgida, et ei külvataks liiga varakult, kui esineb öökülmade oht. Oa tõusmed on selles suhtes väga tundlikud. Seepärast külvatakse idandatud seemneid alles siis, kui maa on soojenenud 11-12 ° C ja öökülmade oht on möödas. Võib külvata muidugi ka varem, aga siis tuleks kasutada kilekatteid ja vajadusel kaitsta külve öökülmade eest.

AEDOA VILJELEMINE.
Aedoale sobivad paremini huumusrikkad kerged liivsavi või saviliivmullad, kus põhjavesi on sügaval. Muld peab olema kergesti soojenev. Mulla happesus (pH) üle 4,0. Väliselt võib viidata mulla liigsele happelisusele mullapinna rohekas läige, aga see võib olla siis, kui maatükk asub varjus.
Kuidas määrata mulla happesust ? Taimede abiga.
Neutraalsel mullal kasvavad: nõges, malts, vesihein, hiirekõrv.
Nõrgalt happelisel: orashein, paiseleht, võilill, kesalill, ristik, sõnajalg.
Leeliselisel: magun, kassitapp.
Happelisel: teeleht, põldmünt, oblikas.
Parimateks eelkultuurideks aedoale on kapsas, kõrvitsalised, varajane kartul, juurviljad. Üldse ei tohiks aga kasvatada peale teisi liblikõielisi ja päevalille. Ühel ja samal kohal võib kasvatada alles 4-5 aasta pärast.
Maa tuleb sügisel ette valmistada. On parem, kui orgaanilised väetised on antud eelviljale. Kui seda aga ei tehtud, siis sügisese kaevamise ajal antakse 4kg/m komposti või 2-4kg/m kõdusõnnikut, aga samuti antakse mineraalväetisi: 25-40 g/m2 superfosfaati, 23-25 g/m2 kaalisoola. Vajadusel ka lubjatakse mulda - 200-600 g/m lupja sõltuvalt happelisusest (kui pH on alla 5,5 ja eelviljale lubiväetisi ei antud). Kevadel on vaja anda 10-15 g/m2 ammooniumnitraati , maapinna kobestamisel veel ka puutuhka. Tasub märkida, et aeduba on väga tundlik kaaliumväetise suhtes, selle puudusel lehed kolletuvad, aga taimed on haigustele vastuvõtlikud.
Sobiv külviaeg on maikuu II-III dekaad kuni juuni algus. Tavaliselt külvatakse kahel tähtajal, varajane külv siis, kui muld on 10 cm sügavusel 11-12 ° C ja siis veel 7-10 päeva pärast. Kui ube kasutatakse kaunadena, siis võiks külvata 4 korda poolteise nädalase intervalliga. Koristusaja pikendamiseks sügisel pannakse septembri keskel taimedele ajutised kilekatted. Külvata võib mitut moodi: ridadena, jättes ridade vaheks 30-40 cm ja taimede vaheks 10-12 cm. Samuti ribaskülvina, kus ribade vahekaugus on 60 cm, ridade vahe aga 25 cm, taimede vahekaugus sama suur. Seemned pannakse 3-5 cm sügavusele, sõltuvalt mulla lõimisest. Kergetel ja hästi soojenevatel muldadel külvatakse uba ühtlaselt pinnale, aga kõrge põhjaveega ja raske mullaga aladel peenardele.
Aeduba vajab pidevat mulla kobestamist kuni 6 cm sügavuseni. Tingimata tuleb kobestada peale kastmist, väetamist ja tugevaid vihmu. Jälgige, et umbrohi ei kasvaks üle. Aeduba vajab pidevat kastmist, eriti õitsemise ja kaunte moodustumise ajal. Kastetakse kuni 2 korda nädalas. Koos kastmisega ka väetatakse. Väetis peab sattuma juurte ümbrusse, mitte mingil juhul aga lehtedele, sest tekitab põletusi, millest ei päästa isegi järgnev kastmine. Väetatakse õienuppude moodustumisel, andes 15 g/m2 superfosfaati ja 5 g/m2 kaalisoola. Aeduba tuleb kindlasti üles siduda, aga ronivatele sortidele panna toed.

SAAGIKORISTUS JA SÄILITAMINE.
Ube saab kasutada, kui kaunte pikkus on 10 cm. See on tavaliselt 8-10 päeva peale viljaalgmete moodustumist. Niisugustes kauntes on oaterad alla 1cm. Poolsuhkrusorte koristatakse varem , kuna muutuvad varem puiseks. Uba loetakse valminuks, kui vajutamisel kaun avaneb kergesti, kuid selle sisemuses puudub pärgamendikiht. Koristatakse vastavalt valmimisele valikuliselt, mitu korda nädalas. Külmikus kilekotis säilivad umbes nädala, toatingimustes mitte üle 3 päeva. Kauntega konserveerimiseks valitakse piimküpsuses olevad kaunad. Ubade saamiseks aga koristatakse siis, kui enamus kaunu on koltunud. Varred koos kauntega lõigatakse kuiva ilmaga maha, kas siis hommikul vara või hilisõhtul, köidetakse kimpu ja kuivatatakse hästi tuulutatavas ruumis. Pärast kuivatamist lüditakse. Kuivatatud ube hoitakse jahedas kohas.

Mida saab aedubadest teha ?

Soolatud aedoakaunad.
Aedube soolatakse siis, kui kaunad on veel noored ja seemned vähearenenud. Kaunad puhastada kiududest, võib ka tükkideks lõigata, panna soolamisnõusse ja valada üle soolalahusega : 10 kg ubade kohta 500 g soola ja 10 l vett.
Marineeritud aedoad.
Eelpool soovitatud viisil ettevalmistatud oad panna 3-5 minutiks keeva vette, jahutada külma veega ja valada üle kuuma marinaadiga (10 l nõu kohta 7 kg aedube ja 3l marinaadi). Seejärel pastöriseerida purke 85° C juures 25 min. Marinaadi jaoks keeta soolast-suhkrust-veest lahus (9 l vett, 500 g suhkrut ja soola, keeta 15 min), seejärel panna aedvili purki, lisada soovi järgi vürtse, valada peale marinaad ja vajalikus koguses äädikat (olenevalt sellest, kas tahate nõrgalt haput, haput või teravat marinaadi) - 12-23 ml 80% äädikaessentsi 1liitri kohta.
Konserveeritud spargeluba.
Blanðeerida oakaunu keevas vees 5 min, panna steriliseeritud purkidesse ja valada üle keeva 2% soolveega, lisada äädikas (kaunu 65-70%, soolalahust 35-30%). Purgid sulgeda steriliseeritud kaantega ja pastöriseerida keevas vees 0,5 l purke 25 min, liitriseid 30 min. Konservid sulgeda ja keerata põhjaga üles, jätta jahtuma. 1l vett, 20 g soola, 0,5 spl 9% äädikat. Ubade kasutamisel valada purgist soolvesi ära, kaunad panna keedunõusse, lisada võid, kuumutada, puistata peale riivsaia ja anda lauale.
Külmutatud aedoad.
Oad pesta, otsad ja viljavarre jäänused lõigata ära. Lõigata 1,5-2 cm pikkusteks tükkideks, keeta vees. Lüditud oad keeta kergelt soolases vees 3-6 min, sõltuvalt küpsusastmest ja suurusest. Keetmise ajal segada, et kõik seemned kuumeneksid ühtlaselt läbi. Jahutada külmas vees ja jätta sõelale tahenema. Pärast täita kilekotid, karbid vms ubadega ja panna külmikusse.
Kuivatatud aedoad.
See on parim meetod ubade talveks säilitamiseks. Puhastada noored oad, kuivatada päikesepaistel. Kui nad on täiesti kuivad, siis puistata klaaspurki, katta paberiga, siduda. Hoida kuivas ja pimedas. Enne kasutamist panna õhtul külma veega likku. Teisel päeval puistata oad keeva vette, keeta poolpehmeks, panna sõelale, hakkida peeneks, puistata kastrulisse, lisada juurde võid, soola, suhkrut, valada peale keeva vett või puljongit, keeta kõik pehmeks, pärast lisada veel koort.
Kuivatatud spargeluba.
Kuivatamiseks sobib uba, mis on koristatud seemnete moodustumise algfaasis. Ülevalminud oad ei sobi kuivatamiseks. Töötlemine peab toimuma koristamise päeval. Kaunad sorteerida, otsad lõigata, eemaldada kiud, tükeldada 2-3 cm pikkuseks. Pesta külmas vees ja blanðeerida keevas vees 3-4 min. seejärel jahutada, panna sõelale ja kuivatada temperatuuril 65-70 ° C.
Oasupp nuudlitega.
Leotatud oad keeta pehmeks. Siis lisada praetud sibul, sool, pipar, nuudlid ja keeta valmis. Lauale andmisel lisada peterselli. 1/2kl ube, 1 sibul, 3-4 spl nuudleid, 1 spl rasva.
Aedoa püreesupp. Keeta seenepuljong. Oad pesta ja keeta eraldi väheses vees. Enne valmimise lõppu lisada ubadele maitsejuured ja sibul ning keeta veel 10-15 min. Seejärel hõõruda kõik läbi sõela. Jahu kuumutada kergelt, segada seenepuljongiga ning lisada peenestatud oapüree. Seejärel valada juurde ülejäänud seenepuljong, piim ning lasta keeda. Serveerimisel lisada taldrikusse peenestatud seeni. 1kl aedube, 15-20 g kuivatatud seeni, 1 maitsejuur ja sibul, 1spl jahu ja õli, 1kl piima.
Aedoasupp gruusiapäraselt.
Leotatud ubadele valada kuum vesi ja keeta. Seejärel suruda pehmed oad läbi sõela, lisada keeduvesi, praetud sibul, peenestud pähklid, sool, pipar, äädikas ja lasta keeda. Lauale andmisel lisada supirohelist. 1kl ube, 2spl õli, 1 sibul, 200 g kreeka pähkleid, 2spl äädikat.
Aedoakaunte supp.
Keeta lihast puljong, selitada, lisada kartuleid, keeta. Siis lisada passeritud sibul, tomat ja konserveeritud aedoakaunad. Keeta supp valmis. Lauale andmisel panna juurde maitserohelist. 450 g lambaliha, 550 g kartuleid, 100 g porgandeid, 50 rohelist, 320 g aedoakaunu, 60 g tomatipüreed, 20 g võid.
Aedoasalat.
Peenestatud oad keeta, kurnata, jahutada. Porgand keeta ja lõigata kuubikuteks, seller riivida, lisada peenestatud lehtsalat ja segada läbi. Salatikastmesse panna sinepit, soola, suhkrut, segada hästi, lisades õli ja seejärel äädikat. Salatiained panna kastmesse, segada, kaunistada salatilehe või porgandiga, soovi korral õunalõikudega. 1kl aedube, 200 g porgandit, 75 g sellerit, 1,5 spl õli; maitse järgi sinepit, äädikat, soola ja suhkrut.
Aeduba õlis.
Oad keeta, seejärel kuumutada õlis kuni tekib koorik, lisada praetud sibul, soola, pipart; kõik segada läbi ja jahutada. Enne lauale andmist lisada maitserohelist. 1kl aedube, ½ sibulat, 2spl õli, maitse järgi soola, suhkrut, pipart.
Aedoad lambalihaga.
Väikesteks tükkideks lõigatud lambalihale puistata soola, pipart, seejärel pruunistada õlis. Lisada aedoad, 2,5-3 kl vett ja keeta umbes 1 tund. Seejärel lisada praetud sibul, tükeldatud tomatid ja hautada kuni valmimiseni. Lauale andmisel lisada peterselli. 500 g lambaliha, 1 kl aedube. 1 sibul, 200 g tomateid, 1,5 spl rasva.
Aedoad tomatis.
Keeta oad, keeduvesi valada ära, lisada õlis praetud sibul, tomatipüree, sool. Segada ja kuumutada läbi. 2kl aedube, 2 spl õli, 3 spl tomatipüreed, 1 sibul.
Aedoa ja kartuli vorm.
Eraldi keedetud kartulid ja aedoad lasta läbi hakklihamasina, lisada soola ja segada. Pool saadud massist panna õliga määritud vormi, tasandada, panna peale praetud sibul ja seejärel ülejäänud mass. Küpsetada praeahjus. 2kl aedube, 300 g kartuleid, 2 mugulsibulat, 2 spl rasva.
Aedoakotletid seenekastmes.
Keedetud aedoad ja piimas leotatud valge leib peenestada hakklihamasinas, lisada sool, segada hoolikalt, vormida kotletid, paneerida riivsaias ja praadida. Lauale anda koos seenekastmega. 2kl aedube, 40 g valget leiba, ¼ kl piima, 20 g kuivatatud seeni, 1 spl rasva, ½ spl jahu, 2 spl riivsaia.
Munaroog ubadega.
Toored oad puhastada kiududest, lõigata tükkideks, keeta soolases vees, panna pannile ja praadida õlis. Seejärel valada oad üle munaga ja küpsetada valmimiseni. Lauale anda sama nõuga, milles see roog valmistati. 4 muna, 200 g ube, 1spl õli.
Aedoakaunad munaga.
Keeta veidi soolases vees oakaunad, peenestada ja valada üle õliga. Lisada peenestatud peterselli, segada ja panna ühtlase kihina laiale pannile. Teha oakihti süvendused ja panna sellesse ettevaatlikult munad. Lisada pipart ja rasva. Seejärel panna tasasele tulele ja kuumutada niikaua kuni munad on hüübinud. Lauale anda soojalt. 1kg oakaunu, 2-3 spl õli, peterselli, mune.
Hautatud oad meega.
Oad leotada ja keeta. Porgand peenestada ja hautada võis koos vähese veega. Hautatud porgandile lisada keedetud aedoad, seejärel eelnevalt leotatud mustad ploomid, mesi ja hautada veel vähemalt 15 min. 1kl aedube, 1-2 porgandit, 100 g võid, 200 g musti ploome, mett.

Seda on kasulik teada.
Aedoa kasulikke omadusi on uurinud Colorado ülikooli teadlased. Nad viisid läbi katseid rottide peal, keda katsete käigus toideti erinevate aedoa sortidega, mida on võimalik supermarketitest osta.  Nad lähtusid sellest, et aeduba sisaldab märgatavas koguses antioksüdante ja flavonoide, mis teoreetiliselt alandavad vähki haigestumise riski. Eksperimendi lõpus leidis see väide kinnitust: tänu aedoa dieedile vähenes loomade haigestumine vähki peaaegu 30%. Peale selle, nendel rottidel, kellel oli vähk juba arenema hakanud, oli uudismoodustiste hulk keskmisest 2 korda väiksem. Mis veel huvitav, efekt oli ühesugune kõikide oasortide puhul – sõltumata nende antioksüdantide ja flavonoidide sisaldusest. Tähendab, rakuvastase omadustega miski muu. Mis aga täpsemalt, pole praegu veel selge.
Teadmiseks. Kogu maailma teadlased uurivad kogu aeg toitumise ja vähkkasvajate omavahelist sõltuvust. Umbes aasta tagasi olid vähivastaste toitainete nimistus brokkoli, küüslauk, greipfruut ja mate. Vastupidi, riski haigestuda vähki suurendavad alkohol (eriti õlu) ja rasvased piimatooted. Muuseas, viimane puudutab vaid mehi: piimalembelisi võib teadlaste arvates ähvardada eesnäärmevähk.