Ostoskorisi on tyhjä!
Hae artikkeleita
Läbi aegade on istutatud ilusaid ja lõhnavaid taimi. Inglismaal ühes avalikus aias tehti 1827 a. "Aed pimedatele", milles peamist osa mängisid taimede lõhnad. Samasuguseid aedu on tehtud nõrgenenud nägemisega inimestele ka USA-s ja Saksamaal. Iidsetest aegadest on inimestele teada aroomide tugev mõju, mis viis lõhnataimede kasutamiseni maagias ja religioossetes rituaalides ning samuti parfümeerias. E.I. Rerich kirjutas: "Lõhnad on võimelised valitsema tujusid ja töövõimekust". Tänapäeval on teada, et osad lõhnaained on võimelised hävitama õhust ka haigusi tekitavaid mikroobe ja tugevdama immuunsust. Paljude ilusate taimede seast, olgu see siis põõsas, üheaastased või mitmeaastased taimed, saab valida lõhnavate õitega liigid ja sordid ning luua nendest erilise lõhnava iluaia.
Loodus on loonud imelise lõhnade ja ilu koosluse - lõhnavad lilled. Kuid lõhnavad lilled ei suuda end täielikult realiseerida kui nad on istutatud ühtlaselt kogu aias. Sellepärast on vaja tähelepanelikult suhtuda lõhnava iluaia loomisse: valida õige koht, valida vajalikud lillede sordid ja liigid, koostada istutamise projekt ja valmistada ette pinnas. See nõuab aega ja jõudu, kuid lillede aroom on vääriline tasu nende pingutuste eest.
Kuhu istutada lõhnavad lilled?
* pingi või lehtla kõrval, kus te armastate puhata;
* nende radade äärde, mida mööda te tihti kõnnite;
* pikki terrassi äärt, elu- või söögitoa akende alla.
Pole mõtet paigutada lõhnaaeda sügavale aiasoppi, kus te viibite harva, või muru kaugemasse äärde. Lõhnav iluaed ei pea tingimata olema toretsev, juba eemalt märgatav. Paljud lõhnavad lilled on tagasihoidliku värvusega kuid võluvad oma aroomiga. Enamuse taimede lõhn on kõige paremini tajutav lähedaselt vahemaalt, sellepärast peaks lõhnav ilupeenar olema võimalikult ligidal teerajale, mida mööda te jalutate, või pingile kus puhkate. On hea kui lõhnava iluaia plats on mitmejärguline. See võimaldab kasutada mitte ainult ilusaid ampel- või vääntaimi, vaid tõsta madalamad või õrna ja peene lõhnaga lilled nina kõrgusele. Peale selle peab lõhnava iluaia koht olema kindlasti tuulevarjus - see võimaldab lõhnal koguneda. Küllaldaseks kaitseks sellisel puhul on majasein, tugisein, kaherealiselt istutatud põõsad või hekk.
Lõhnava iluaia tüübid ja planeering.
Lõnavat iluaeda võib luua erinevas stiilis, mis oleks kooskõlas väikeaia ilmega.
Bordüür - kitsas (laius 10-30 cm) tugev ääreriba pikki teerada, mis koosneb ühest liigist madalakasvulistest (kuni 40 cm kõrgused) kompaktsetest taimedest ja mis on istutatud 1-5 reas. Kõige rohkem kasutatakse lõhnava bordüüri jaoks peiulille, priimulat, kääbusiirist, sulgnelki, tulpi, nartsissi. Bordüüride jaoks sobivad eriti hästi taimed lõhnavate lehtedega, mis levitavad aroomi neid kergelt puudutades - meliss, lavendel ja rosmariin.
Rabat - oluliselt laiem istutus võrreldes bordüüriga mitmest lilleliigist, mis on istutatud kindla mustri järgi. Lõhnava rabati laius on kogu tema pikkuses sama ja võib olla 40 kuni 100 cm. Teeradade või seinte äärtesse tehakse tihtipeale ühepoolsed rabatid, kus madalakasvulised taimed on esiplaanil ja kõrged tagaplaanil. Maja või lehtla kõrvale tuleb rabat paigutada sellise arvestusega, et katuselt voolav vesi ei satuks lillede peale. Taimed istutatakse paralleelsete, horisontaalsete ridadena või lihtsama ornamendina. Kevadisteks valikuteks sobivad suurepäraselt nartsissid ja tulbid. Suvisel perioodil istutatakse samal viisil levkoid, raudürdid, iirised, floksid, liiliad, roosid. Teeradade ristumiskohtadesse võib teha väiksema lõhnava lillepeenra milles on üks või kaks liiki lilli ja mis on on ääristatud madala bordüüriga.
Lillepeenar - see on range geomeetrilise kujuga ala: ümmargune või võrdsete külgedega hulknurk. Tänapäeval tehakse lillepeenar peaaegu lame ja kõrgendatud teeraja tasapinnast 15-20 cm võrra kõrgem. On äärtest tugevdatud dekoratiivsete kividega või plaatidega. Taimed võivad lillepeenral olla ühekõrgused või suureneda peenra keskkoha poole. Lillepeenrasse võib istutada näiteks petuuniatest ümbritsetud levkoid.
Viimastel aastatel on populaarsed moodul-iluaiad. Moodulitena võib kasutada konteinertaimi ja siis võib moodul-iluaia ehitada sillutatud siseõuel.
Miksborderid - mitmeastmeline lilleaed, mis koosneb ühe-, kahe-, mitmeaastastest lilledest ja erinevate õitseaegadega kaunitest põõsastest. Erinevate taimede kogus võib ulatuda kuni 20-ni. Miksborderid tehakse tihti piki teeäärt või platsi, fooniks on neile sein või piirdehekk pügatud põõsastest või ronitaimedest. See iluaia variant on määratud ühepoolseks vaatluseks ja taimed temas sobitatakse kõrguse järgi: kõige madalamad paigutatakse esiplaanile, kõrgemad tahaplaanile.
Taimegruppe miksborderitesse paigutada on kõige parem pikkade kitsaste ridadena. Selline paigutus võimaldab varjata närtsinud lilled, tõmmates tähelepanu antud perioodil effektsematele taimedele. Projekteerides miksborderit on vajalik arvestada, et lilleaed tehakse mitmeks aastaks, mis tähendab, et igale mitmeaastasele taimele on vaja jätta "kasvuruumi". Sellepärast esimestel aastatel on miksborderites märgatavad tühjad kohad mida on vaja õigeaegselt täita lõhnavate suvelilledega.
Lõhnavate taimede valik.
Lilledele on lõhn vajalik putukate-tolmeldajate ligimeelitamiseks ja teadlased on eristanud kuni 500 lõhnatüüpi. Kahjuks kaugeltki mitte kõik lilled pole inimese vaatenurgast meeldiva lõhnaga. Peale selle isegi ühe liigi piires võib lõhn olla kaugeltki mitte kõigil sortidel. See puudutab isegi selliseid tuntud lõhnataimi nagu näiteks kivikilbik, sellepärast on vaja täpselt teada kas teie poolt valitud sort on lõhnav. Kõige tihedamini osutuvad lõhnavateks valgete õitega sordid. Aroom nagu kompenseeriks nendele ereda värvuse puudumise ja tihtipeale tugevneb aroom õhtu saabudes. Peale selle on valged õied rohkem märgatavad õhtuhämaruses mis meelitab nende juurde ööliblikad ja surulased, kes tihtipeale ka õisi tolmeldavad. Kui te soovite lõhnavat lillepeenart magamistoa akna alla, siis tuleks arvestada, et paljude lillede aroom, eriti mitte eredate õitega, muutub öistel tundidel tunduvalt tugevamaks ja tuleks väga ettevaatlikult suhtuda taimede valikusse: nende lõhn peab olema peen ja õrn. Ühele inimesele võib inglitrompeti lõhn tunduda meeldiv aga teisele imal. Enne kui istutada, veenduge, et just need lõhnad teile meeldivad.
Erinevate lilleliikide lõhnad on erineva intensiivsusega. Kui teie aias on mõned lõhnavad liiliad, siis nende aroom on küllaldaselt tajutav. Samal ajal, et nautida kilbiku ja paljude teiste madalakasvuliste väikeseõieliste taimede lõhna on vajalik istutada neid suuremas koguses või paigutada nad kõrgendustele, toestustele või rippkonteineritesse. Keskmiselt soovitatakse kõrvuti istutada umbes 20 tk. lõhnavaid taimi.
Eriti sobivad lõhnavasse lilleaeda vääntaimed, mille õied on meie ninale lähemal. Erakordselt lõhnavad on näiteks lillherne või elulõngaga spaleeride rivi piki aiateed või roniroosidesse kasvanud lehtla. Veel üheks võimaluseks lõhnavate lillede lähemale toomiseks on dekoratiivsete põõsaste tüvikultuurid. Sellisel viisil on võimalik kasvatada kuslapuud, sirelit ja muidugi tüviroosi. Lõhnavate lillede valik on väga mitmekesine. Tänu sellele saate teha oma aromaatse lilleaia valides sinna lõhnavad taimed värvuse, õitsemisaja ja lõhna tüübi järgi. Ühesuguse aroomitüübiga lillede kooskasvatamine võimaldab meil paremini hinnata kõiki varjundeid, kuid sealjuures ei tasu kõrvuti istutada mitut liiki väga intensiivse ja erineva lõhnaga taime. Kõige peenem aroom on nendel lilledel mida tolmeldavad liblikad. Uhke päevapaabusilm eelistab lavendlit ja punet, mis meeldivad ka kapsaliblikatele, pidulikud sinilibliklased valivad levkoi ja lilled kaunviljaliste sugukonnast. Kõige originaalsem putukas - eksootiline surulane, mis meenutab troopilist koolibrit - ilmub pikkade toruõisikutega lillede kohale, näiteks lõhnava tubaka kohale. Muidugi, peale lõhna on ka teisi omadusi mida peab arvestama valides kultuure aia jaoks. Ennekõige on vajalik teada iga liigi nõudmisi valguse, niiskuse ja pinnase suhtes. Enamus taimedest vajab otsest päikesevalgust vähemalt 4-5 tundi päevas. Varjutaluvaid lõhnavaid taimi nagu piibeleht, priimula ja mõned liiliasordid, võib kasvatada kehvemal, varjulisemal kohal maja põhjaküljel. Maja idapoolsel küljel, kus päike paistab hommikutundidel, kasvavad suurepäraselt lilled mis eelistavad päikesepaistelist ja poolvarjulist paiknemist - floksid, nartsissid, priimulad, pojengid, päevaliilia. Eriti valgustarmastavad taimed, sellised nagu aiaroosid, võib istutada ainult ehitise lõunapoolsele või läänepoolsele küljele.
Valides taimi lõhnavasse iluaeda, mõelge läbi kui palju aega ja jõudu te saate neile kulutada. Veel üks aspekt millele peab tähelepanu pöörama - see on ühe või teise taime kasvatamise töömahukus. Siia alla lähevad agrotehnika eripärad, haiguskindlus ja kahjurikindlus, talvekindlus. Töömahukate hulka kuuluvad taimed mis vajavad igapäevast hoolt, keerulist agrotehnikat, talvitumiseks erilisi tingimusi, näiteks hüatsindid, liiliad, suureõielised iirise sordid, osad nartsissid, roosid (peale pargiroosi), tulbid, missuuri kuningakepp. Mõõdukalt töömahukaks loetakse taimi mis nõuavad erilisi tingimusi kasvamiseks aga samuti mitmeaastased mida on vaja jagada kord 2-3 aasta jooksul: anemoon, hanerohi, elulõngad, priimulad, rodgersiad, floksid, hostad, lursslill, salvei, moosesepõõsas . Kõige vähenõudlikumate hulka kuuluvad vastupidavad, külmakindlad taimed, võimelised kasvama ümberistutamiseta ühel kohal palju aastaid. Reeglina nad rahulduvad ainult kevadise töötlemisega ja väga põuastel aastatel kastmisega. Sellisteks taimedeks on näiteks öölill, angervaks, monarda .
Mõned eripärad lõhnavate taimede rõdul kasvatamisel.
Lõhnavad lilleaiad võib teha mitte ainult aeda vaid ka linnakorteri rõdule. Seal võib edukalt kasvatada lõhnavate õitega üheaastaseid, kaheaastaseid, sibul- ja potitaimi.
Rõdul võib lõhnavad lilled paigutada spetsiaalsetes rõdukastides (taimed kõrgusega kuni 50 cm, ronitaimed ja ampeltaimed), põrandakonteinerites (kõrged kultuurid, näiteks lõhnav tubakas või öölill) ja eraldi pottides ja riiulitel kaussides või dekoratiivsetele alustele.
Rippuvad rõdukastid peavad olema vähemalt 15 cm sügavusega, 1 m pikkusega ja 17 cm laiusega, muidu hakkab muld nendes kiirelt kuivama ja ülesoojenema. Sealjuures ei soovitata kaste mis on pikemad kui 1,3 m ja sügavusega rohkem kui 25 cm, kuna nad on mullaga täidetuna liiga rasked.
Lõhnavate kompositsioonide tegemisel rippuvatesse rõdukastidesse on omad eripärad. Niisiis, lõhnavad ampeltaimed on soovitav paigutada mitte pikki välimist äärt, nagu tavaliselt, vaid rippuva konteineri sisemist äärt mööda või tema mõlemale poolele. Kui aga istutada näiteks rippuvat raudürti ainult konteineri välisküljele siis rõdul on tajutav vaid vähene osa tema aroomist. Konteinertaimed vajavad spetsiaalset nendele sobivat substraati, samuti vajavad nad tihedamat kastmist ja väetamist kui needsamad kultuurid aias kasvades. Et aeglustada mulla kurnamist ja kuivamist konteinerites, multšitakse pinnas kompostiga. Substraat peab olema konteineris 2-3 cm võrra äärtest madalamal, et jääks piisavalt ruumi taime kastmiseks. Valguslembesed taimed istutatakse lõuna, edela ja kagu suunaga rõdule, varjutaluvad - põhjapoolsetele rõdudele. Ülejäänud rõdusuundadega variandid sobivad poolvarju taluvatele taimedele. Ülemiste korruste rõdudel pole soovitav kasvatada roni- ja ampeltaimi. Alumistel korrustel lehtertapust või lillhernest eesriie võib täiendavalt kontsentreerida teiste taimede aroomi. Rõdukasti võib kujundada ainult eraldi konteinerites taimedega, täites vahed turbaga, et pinnas pottides ei kuivaks ja üle ei soojeneks. Potid äraõitsenud taimedegal võetakse välja ja asendatakse uuesti õitsvate taimedega.
