Bergeenia

Vähenõudlik mitmeaastane taim, mis praktiliselt hooldust ei nõua. Dekoratiivsus püsib varakevadest hilissügiseni. Ta on vastupidav ja külmakindel, sobib linnahaljastusse, võib kasvatada konteinerkultuurina. Bergeenia lehed ja juured sisaldavad hulgaliselt bioloogiliselt aktiivseid aineid, seepärast kasutatakse teda ka ravimtaimena.

MIKS ON BERGEENIA HEA
Igihaljas bergeenia on aias ilus varakevadest sügava sügiseni, kui langeb esimene lumi. Tema dekoratiivsuse kõrghetk on õitsemise aeg (dekoratiivset funktsiooni ei täida mitte ainult kroonlehed, vaid ka tupplehed, mis peale rohelise värvi võivad olla veel igat tooni purpursed). Veetlev on bergeenia ka sügisel, kui ta lehed omandavad purpurse või bordoopunase varjundi.

Kasutamine maastikudisainis.
Bergeenia sobib suurepäraselt nii looduslikku kui ka klassikalisse stiili, teda võib istutada peenrasse, rabatkasse, rokaariumisse, alpinaariumisse, erineva suurusega gruppidesse. Samuti võib teda kasutada aia varjulistes kohtades, parkides, veesilma ääres, terrassidel, kasutada bordüürtaimena. Bergeenia sobib suurepäraselt massiividesse, teda võib kasvatada kui mitmeaastast pinnakattetaime. Temast kujundatakse ka monokultuurseid gruppe, kasutades selleks erineva kõrgusega, erineva lehekuju ja õievärviga  liike ja sorte. Bergeenia on kaunis muru, kivide, graniidi taustal, teda võib kasvatada konteinerites. Vähenõudlikkus lubab teda kasvatada linnahaljastuses. Lehtede ornamentaalne kuju, nende sile, läikiv faktuur sobib hästi kokku paljude rohtsete ja puitunud taimedega.
 Lehtede küllaltki korrapärane kuju loob kontrasti liilialiste, dekoratiivsete kõrreliste, iiriste, sõnajalgade, lumerooside, kurerehade, ning sibullillede lineaarsete või sulgjate lehtede seas. Kauni kompositsiooni võib saada bergeenia koosluses hostadega. Peale selle, bergeenia õisik sobib ka lõikeks.


Bergenia crassifolia

Kasulikud omadused.
Paksuleheline bergeenia (väiksemal määral teised liigid) on leidnud kasutamist ka ravimtaimena. Tema lehtedest ja risoomist valmistatakse  tõmmist, ekstrakti, mis omavad antibakteriaalset, põletikuvastast, verdpeatavat, ning kootavat toimet. Selle taime põhjal valmistatud preparaate kasutatakse südame-veresoonkonna, seedekulgla, liigeste, neeru- ja günekoloogiliste haiguste puhul.
Bergeenia erinevate taimeosade lai mõju inimorganismile on tingitud rohkearvulistest bioloogiliselt aktiivsetest ainetest: vitamiinid, fütontsiidid, glükosiidid (arbutiin, bergeriin jt.), orgaanilised happed (galloov, ellagoov jt.), hüdrohünoonid, flobafeenid, dekstriinid, parkained (ülekaalus tanniin), makro- ja mikroelemendid (kaalium, kaltsium,  magneesium, mangaan, raud, vask, tsink, boor, seleen jt.). (Parkainete sisalduse poolest (27%) on bergeenia flooras üks liidreid, teda kasutatakse naha parkimisel).

* "Siberi" tee: loodusliku leviku piirkondades tehakse paksulehelise bergeenia talvitunud ja  pruunikstõmbunud lehtedest teed, mida nimetatakse "siberi", või "mongoolia" teeks, rohelisi lehti selle joogi valmistamisel ei kasutata. Bergeenia lehed pestakse hoolikalt, kuivatatakse, valatakse keeva veega üle. Saadud jook on toniseeriva ja üldtugevdava toimega.
 
LIIGID, LEVIK KULTUURIS
Perekond Bergenia kuulub kivirike (Saxifragaceae) sugukonda, perekonnas on umbes 10 liiki. Looduses kohtab Siberi ja Kaug-Ida lõunaosa mägistes oblastites, Kesk-Aasias, Afganistaanis, Põhja-Mongoolias, Himaalajas, Kores, Hiinas. Kaua aega polnud see taim kultuurtaimena tuntud. Tänapäeval on Euroopas levinud kultuurtaimena kolme liiki bergeeniaid.
Paksuleheline bergeenia (Bergenia crassifolia). Rohtne mitmeaastane taim kõrgusega koos õisikuvarrega kuni 50-60 cm, ning läbimõõduga kuni 1m, see on perekonna kõige suurem liik. Risoom roomav, pikk, paks (läbimõõt 4-5cm), rohkearvuliste juurtega, mis paiknevad mulla pealmises kihis. Lehed hele-, või tumerohelised, kompaktsed, nahkjad, läikivad, ovaal-ümarad või äraspidi-munajad, kurdudega, suured (läbimõõt kuni 35 cm), koondunud juurelähedasse rosetti. Õitseb mais (aprilli lõpust juuni alguseni olenevalt ilmastikutingimustest) 3-5 nädalat. Õied kellukjad, lillakas-roosad, läbimõõduga umbes 1 cm, koondunud pöörisjasse kohevasse kilpõisikusse. Õitsemise alguses on õisikud kompaktsed, ning paiknevad lehtedega ühel kõrgusel. Seejärel hakkavad õisikuvarred kasvama, ning õisikud muutuvad kohevamaks, lehtede kohale tekib lillakas-roosa õiepilv. Õisikuvarred väljuvad roseti keskosast, nad on paljad, lehitud, paksud, punakat-pruunikat-rohekat tooni. Viljad - kuivad mitmeseemnelised kuprad valmivad juulis-augustis, seemned on väikesed, 1,5-2 mm, mustad. See on kõige levinum liik kultuuris.

* Bergeenia lehed talvituvad lume all, sügisel omandavad nad pronksja või purpurse tooni. Värvi võivad muuta kõik lehed, või siis ainult vanemad, kas kogu lehe ulatuses, või siis vaid mõned leheosad. Uued lehed hakkavad arenema peale õitsemist.

Südajalehine bergeenia (Bergenia cordifolia).
Eelmisele liigile väga sarnane. Erineb ümaramate, lai-südajate lehtede poolest. Paljud autorid peavad teda paksulehelise bergeenia liigiväliseks vormiks.

Bergenia cordifolia

Ussuuri bergeenia (Bergenia pacifica).
Mõõtmetelt jääb teistele liikidele alla. Lehed läikivad, nahkjad, elliptilised, aluselt kuivanud, pikkusega kuni 20 cm, helerohelised, sügisel värvuvad punakaks. Juured kuni 2 cm läbimõõduga, paiknevad pisut sügavamal mullas. Õisikuvarte kõrgus kuni 30-40 cm, need on lehitud, õisik on lihtsam. Õied erk-roosad, mõnikord sirelililla tooniga. Õitseb mais 2-3 nädalat.

Teised bergeenia liigid on kultuuris levinud hulga vähemal määral. Loetleme mõningaid neist.

Bergenia hissarica. Lehed piklil-äraspidi- munajad, matid, äärest tihedalt ripsetega kaetud, koondunud juurelähedasse rosetti. Risoom võimas, juured kuni 2,5 cm jämedused. Õisikuvarre kõrgus kuni 20 cm, 6-8 valge või kahvaturoosa õiega, mis on koondunud ühepoolsesse  keerdõisikusse. Õitseb mais- juunis.

Bergenia stracheyi. Võrreldes teiste bergeenia liikidega, on see taim madal, kõrgusega kuni 30 cm. Lehed piklik-ovaalsed, läikivad, nahkjad, servast hambulised, ripsjad, kuni 10 cm pikkused, ning kuni 5 cm laiused. Õitseb suvel. Valged, või roosakaslillad õied on koondunud kobarjasse õisikusse.


Bergenia stracheyi

Bergenia ugamica. Keskmise kasvuga taim, kõrgusega kuni 30 cm. Lehed elliptilised või äraspidimunajad, läikivad, nahkjad, pikkusega kuni 15 cm ja laiusega kuni 13 cm. Vaarik-roosad õied on koondunud õisikuvarre ülemisse ossa kompaktsesse õisikusse. Õitseb suve teisel poolel.
Perspektiivsete liikidena kuuluvad dekoratiivsesse aiandusse veel Bergenia delavayi, Bergenia purpurascens, Bergenia ciliata, Bergenia yunnanensis ja teised liigid.

Bergenia purpurascens


Bergenia ciliata

* Kahjuks, kohtab bergeeniat looduses üha harvem, paljud liigid on kaitse all, paljud aga hääbumisohus.
 
MILLISED ON SORDID
Välismaiste aretajatate püüdluste tulemusena on liigisiseste ja liikidevahelise ristamisega loodud paljud bergeenia sordid, mis erinevad üksteisest taime suuruse, kuju, lehtede suuruse ja värvi, õite värvi, ning nende hulga poolest õisikus. Paljud neist sortidest kuuluvad Schmidti bergeenia hübriidliigi alla (Bergenia x schmidtii).


Bergenia x schmidtii

Bergeenia kõige miniatuursemaks sordiks loetakse "Belveder"i, mille lehtede pikkus on kõigest 4-6 cm, õisikuvarte kõrgus aga, milledel on mittelõhnavad valged, hiljem roosakad õied, mitte üle 20 cm. Kõige suuremad sordid on pärit aga liigist Bergenia crassifolia.
Erinevate bergeeniasortide lehed võivad olla nii hele-, kui ka tumerohelised, sügisene värvus - pronksjas, roosa, purpurne, bordoopunane. Lehtede pealispind, olenevalt sordist, - läikiv või matt, nad võivad olla kas tugevalt või mõõdukalt kurrulised jne.
Õite värvus võib olla valge, erinevat tooni roosa (kahvaturoosast intensiivroosa või lillakasroosani), sirelikarva, või punane. Õite värvuse järgi võib bergeenia sorte klassifitseerida niimoodi:
Valged: Alba, Bach, Beetchoven, Belveder, Brahms, Bressingham, White, Frau Holle, Schneekonigin, Silberlicht.
Roosad: Admiral, Baby Doll, Britten, Ernst, Schmidt, Glockenturm, Hidenuspe, Morgenrote.
Sirelivärvi: Heartleaf, Perfect, Sanshade, Senior, Sunningdale, Winterglut.
Punased: Abendglut, , Bressingham Ruby, Purpurea, Morning Red.


Bergenia x hybrida "Ballawley"
Bergenia x hybrida "Bressingham"

* Teaduse esimene tutvus nende taimedega toimus 1760-ndal aastal, kui Venemaa keisrinna Jekateriina II õukonna arst saatis neid Karl Linnee le. Ðveitsi suur loodusuurija ning kaasaegse süstemaatika rajaja kirjeldas seda taime ja nimetas ta paksuleheliseks kivirikuks ( Saxifrage crassifolia). Hiljem tõi Saksa botaanik Konrad Menh ta iseseisvaks liigiks ja nimetas ta bergeeniaks (Bergenia), - Saksa botaaniku ja arsti Karl August von Bergeni (1704-1759) auks.

Bergenia x hybrida "Baby Doll"

AGROTEHNIKA
Optimaalsed tingimused
Kultuuris on bergeenia vähenõudlik, vähe nõudmisi esitab mullale, niiskusele, valgusele, soojusele. Suurema dekoratiivsuse saamiseks on siiski soovitav kindlustada taimele sobivad tingimused. Muld peab olema niiskust läbilaskev, toitaineterikas, neutraalse reaktsiooniga (pH umbes 7). Bergeenia ei talu mullas seisvat niiskust, seoses sellega tuleb veekogu lähedusse, või madalamatesse kohtadessse istutades kindlustada korraliku drenaažiga. Taimedele on kahjulik nii liigniiskus, kui ka niiskuse defitsiit, seepärast tuleb pikemal kuivaperioodil teda kindlasti kasta. Kõige parem kasvukoht on talle poolvari. Liiga varjulises kasvukohas venib taim välja, lehed tumenevad, taim õitseb nõrgalt, või üldse mitte. Otsese päikese käes areneb taim nõrgemalt, kui poolvarjus, ning vajab sagedasemat kastmist.
Taimede hooldus
Ühel kasvukohal võib bergeenia kasvada hulk aastaid, sagedasi ümberistutamisi talub halvasti. Alalisele kasvukohale istutades tuleb kindlasti arvestada kaugusega naabertaimedest.
Kevadel, peale lume minekut, võib vanad, dekoratiivsuse kaotanud lehed, eemaldada. Peale õitsemise lõppemist lõigatakse õisikuvarred ära (kui ei soovita seemneid). Vajadusel kastetakse, ta reageerib hästi ka kompleks makro- ja mikroelementidega väetamisele.
Bergeenia on kõrge talvekindlusega taim, Venemaa keskvööndi normaalse lumekattega talvedel ei kahjustu, vajamata mingisugust lisakatet. Suurema kindluse saamiseks võib sügisel taime ümbruse multðida õhukese kõdukihiga. Osalise kaitse talvekülmade ja kevadiste öökülmade vastu annab ka puu või põõsas, mis paikneb bergeenia vahetus läheduses põhjaküljel.
Kaitse kahjurite ja haiguste eest
Mõnikord kahjustavad bergeenia lehti nälkjad, mõningad putukad-fütofaagid, seen Ramularia, mille tagajärjel tekivad tumepruunid laigud. Sel juhul tuleb lehti töödelda insektitsiidide või fungitsiididega, näiteks Iskra Zolotaja (40-80 gr liitri vee kohta, 5-10 L sajandikule).


Bergenia x hybrida "Heartleaf"

PALJUNDAMISMEETODID
Jagamine
Kõige lihtsam bergeenia paljundamisviis on "põõsa" jagamine. Noored leherosetid osalise juurerisoomiga eemaldatakse emataime küljest terava noaga, ning istutatakse uude kohta.
Juuretükikestega (pistikutega)
Bergeeniat saab paljundada ka juuretükikestega (pistikutega). Sel juhul lõigatakse pikk, roomav risoom peale õitsemist 10-20cm juppideks (igal tükil peab olema vähemalt 3 punga). Saadud pistikud pannakse kohevasse mulda 2-4cm sügavusele, mida hoitakse niiskena. Pistikute juurdumist ja kasvu parandatakse "Heteroauksiiniga".
Seemnetega
Seemnetega paljundamisel sordiomadused lahknevad, ning seemikud võivad üksteisest erineda (suuruse, lehtede kuju ja värvi, õite poolest). Seemned pannakse mitte sügavale mulda, kõige parem aeg selleks on vastu talve. Esimesel ja teisel kasvuaastal varjutatakse seemikuid päikesekiirte eest, rohitakse regulaarselt ja vajadusel kastetakse. Talveks soovitatakse katta kuivade lehtedega. Alalisele kasvukohale soovitatakse istutada teise kasvuaasta augustis.