Voodilutikas

Lutikate read täienevad hirmutava kiirusega. Nad loovad oma eluaseme igasse prakku, sest nad on (tühja kõhuga) täiesti lamedad, väikseimgi pragu on talle heaks kaitseks. Tavaliselt elunevad nad koha läheduses, kus paikneb nende saagi jahtimine: voodi raamides, madratsites, samuti seal, kus magavad soojaverelised koduloomad - koerad ja kassid. Lutikad suunduvad vere jahile, nagu vampiirid, öösiti. Tavaliselt imeb lutikas 10 minutit, kusjuures tema hammustus ise on valutu, kuna selle putuka sülg sisaldab tuimestavat ainet. Samuti on süljes antikoagulandid, mis takistavad vere hüübimist. Mitte iga hammustusega ei õnnestu lutikal toidule ligi pääseda, seepärast sooritab ta mitmeid hammustusi enne, kui saab kapillaarile pihta. 7-15 minutiga imeb lutikas kuni 7 mg verd. Üldjuhul jääb vereimeja märkamatuks, ning jäljed tema toitumisest nahakihelusega hammustuse kohas ja väikesed vereplekid pesul tulevad ilmsiks alles siis, kui teo sooritaja istub juba peidus. Hommikul hakkava d hammustuse kohad sügelema. Asi pole vaid selles, et kogu keha sügeleb, vaid vastikust ja õudust tekitab teadmine, et öösel ronivad teie peal need jõledused !

Lutikas - Cimex lectularius.

Arengutsükkel.
Maakeral eluneb ligi 50000 liiki lutikaid. Meie igapäevaelus tuleb eelkõige silmitsi seista vaid ühe lutikaliigiga - voodilutikas (Cimex lectularius).
Lutikad on väga viljakad. Emane lutikas muneb 10-50 muna iga 3-15 päevaga, millest juba mõne päevaga kooruvad putukad, kes elavad küllaltki kaua - kuni kaks aastat. Kogu elu jooksul võib emane muneda 250-500 muna. Munade valmimise inkubatsiooniperiood kestab umbes kaks kuud. Munade kogum paikneb ruumi raskesti ligipääsetavas kohas, munad ise aga on välismõjude suhtes äärmiselt vastupidavad. Erinevalt tarakanidest ei karda lutikad külma. Aastaringne paljunemine, kõrge viljakus, võime pikalt nälgida, passiivne ja aktiivne elunemine, on nende laia levimise põhjuseks.

* On praktiliselt jälgitud, et valiku olemasolul, eelistavad lutikad hammustada pehmema nahaga inimesi (naisi, lapsi), kui tugevama nahaga inimesi (mehed). Peale selle, on arvamus, et lutikad eelistavad mittesuitsetavaid inimesi suitsetavatele. Kuid see on pigem kodune jälgimine, teadus seda ei kinnita ega lükka ümber. Sageli on nii, et lutika hammustust on raske eristada sääsehammustusest. See viib selleni, et lutikate esimest ilmumist ruumi, ignoreeritakse. Lutika hammustusi peetakse sageli sääsehammustusteks või allergiaks. Ja vaid olukorra halvenedes ja dermatoloogi vastuvõtule minnes selgub hammustuste õige päritolu.

Aktiivsus.
Lutikatel on suurepäraselt arenenud haistmisorganid, nad suudavad ohvri leida hämmastava kauguse pealt (kuni 30 m). Täiskasvanud lutikas peab toatemperatuuril elades toituma kord nädalas, kuumemal ajal rohkem. Verega toituvad nad igas arengustaadiumis: nii tõugud kui täiskasvanud isendid. Kasvavad tõugud peavad kasvõi kordki toituma verest, et üle minna järgmisesse arenguetappi. Nad on võimelised mõne minuti jooksul imema verd enda kaalust mitu korda rohkem. Täiskasvanud lutikad võivad nälgida 5 kuud, tõugud kuni aasta. Sellepärast ilmuvadki kaua tühjalt seisnud ruumides järsku lutikad ja leiavad endale taas uued ohvrid.

Asukoht.
Lutikad tuuakse tavaliselt koju riiete, mööbliga (eriti vana mööbliga), mõnikord õnnestub neil tulla naabrite juurest ja peituda madratsitesse, jalanõudesse, pehme mööbli polsterdustesse, põrandaliistude, pildiraamide ja karniiside vahele, raamatute vahele ja teistesse kodustesse esemetesse.

Voodilutika elutegevuse iseärasused.
Täiskasvanud voodilutika keskmine eluiga on üks aasta. Lutikate hävitamine on küllaltki raske. Voodilutikad taluvad küllaltki hästi külma ja pikaajalist toidu puudumist. Langedes seisundisse, mis sarnaneb anabioosiga, võivad nad mitu kuud mööda saata madalatel temperatuuridel ja ilma söögita. Soodsate tingimuste tekkimisel elustuvad lutikad kiiresti ja taastavad kõik oma elulised funktsioonid. Pikaajalise toidu puudumisel võivad lutikad rännata ruumide vahel, läbides üsna pikki vahemaid. Normaalsetes elutingimustes paljunevad lutikad vahetpidamata. Päevas võib emane lutikas muneda 1-12 muna, kogu elu jooksul aga kuni 500 muna. Munade valmimise inkubatsiooniperiood kestab umbes kaks kuud. Munade kogum paikneb ruumi raskesti ligipääsetavas kohas, munad ise aga on välismõjude suhtes äärmiselt vastupidavad. Putukahävitustööde läbiviimise korral ei lase munade kest mürki läbi, ning mürk ei avalda lutika loodetele mingisugust mõju. Just sellel põhjusel, isegi hoolika insektitsiidid ega töötlemise korral, jääb võimalus lutikate uuele ilmumisele, kes kooruvad munadest kuni kaks kuud peale töötlemise läbiviimist.

Kahju.
Päeval on lutikad peidus, öö saabudes aga roomavad oma peiduurgastest välja ning ründavad magavaid inimesi. Vaid pikaajaline nälgimine võib sundida lutikaid inimesi päeval või lambivalgusega ründama. Lutika hammustusest jääb nahale väike sügelev punnike. Esmajärjekorras kannatavad lapsed. Neil on puhas veri, puhtam kui täiskasvanutel, neil on õhem nahk, mida on kergem läbi hammustada. Lapsi hammustades ei märka vanemad alguses punne või arvavad, et see on mingi allergiline reaktsioon.

Lutikate hävitamine.
Võttes tarvitusele desinsektsiooni meetmed, mis on suunatud lutikate eritistele, ei lase munade kest pritsitud mürki läbi ja lutikate loodetele ei tekita mingisugust kahju. Just sellel põhjusel, isegi hoolika insektitsiididega töötlemise korral, jääb võimalus lutikate uuele ilmumisele, kes kooruvad munadest kuni kaks kuud peale töötlemise läbiviimist.

Lutikate olemasolu eluruumis tekitab palju ebameeldivusi. Päeval pole võimalik neid putukaid märgata: nad peidavad end varjatud kohtades: mööblipragudes, pildiraamide vahel, elektrijuhtmestike vahel jne.
Paljudele inimestele tundub, et lutikate hävitamist saab läbi viia iseseisvalt, kasutades kõikvõimalikke retsepte ja meetodeid, kuid seejuures ei mõelda isegi sellele, et see, kes selle soovituse andis, pole ise seda soovitust rakendanud, ning mis veel hullem - ta on seesama nõuandja, kes oma sõnadega moonutab kunagi võibolla tõepoolest toiminud retsepti sisu. Niisiis, kuulnud erinevaid nõuandeid ja retsepte, mis on mõeldud lutikate hävitamiseks, hakkate neid nõuandeid järgima. Ning mis toimub ?
Toimub järgmine: vahend, mis ei ole võimeline hävitama kõiki lutikaid täielikult ja sajaprotsendiliselt, võib hävitada loomulikult osa või isegi väga suure osa lutikatest. Järelejäänud lutikad ja nende järglased muutuvad aga veel vastupidavamaks sellistele keemilistele rünnakutele, kuna nad kohanevad kasutatud vahendi suhtes, sest paljud käsimüügis olevad vahendid koduseks kasutamiseks ei oma ja ei tohigi omada pikaajalist toimet, mis on lutikate hävitamisel väga oluline, sest toimeaine peab olema tõhus vähemalt üks kuu, kuna munas olevate lutikatõukude inkubatsiooniperiood on pikk.


Voodilutikas - Cimex lectularius.

LUTIKATEST VABANEMINE KORTERITES.
Selleks, et vabaned/image/catalog/blog/p>

Pidage meeles:
Mitte keegi ja mitte kuskil ei ole kindlustatud selle eest, et nende majja või korterisse ilmuvad voodilutikad.
Esimene ohtlik koht lutikate olemasolul - voodi. Lutikad armastavad elada voodites.
Teine koht - kohver. Lutikaid võib ka kohvrites koju tuua.
Kolmas koht - riiete õmblused.
Neljas koht - igasugune mööbel.
Kõige ohtlikumad lutikad on hotellides, kuna nad vahetavad sageli toitumiskeskkonda.
Lutikad võivad koju sattuda ostetud mööbli või uute asjadega (kaupluste ladudes, baasides ja tootmises ei jälgita sageli vajalikku sanitaarseisundit).
Lutikaid võivad teile kogemata tuua riiete või asjadega külalised (teie tuttav, kes istus kuskil lutikate asustatud mööblil, võib olla lutikate kandja teie elamisse).
Lutikaid võib tuua teile palgatööline, kes teeb teie ruumides näiteks remonti (madal isiklik hügieen, mis on tingitud kehvadest elamistingimustest).
Lutikad võivad teie juurde rännata naabrite juurest ülevalt, alt või küljepealt (näiteks kui naabrid hakkavad korterit remontima või lähevad pikalt pihkusele, ning lutikad jäävad nälga).
Lutikaid võite tuua endale ise riiete vahel (istudes kuskil, kus elunevad lutikad).
Mõningatel juhtudel tuleb valmis olla selleks, et lihtsam on loobuda lutikate poolt hõivatud mööblist, ja alles hiljem viia läbi töötlus. Igal juhul vähendab puhtus ruumis, isikliku hügieeni jälgimine ning vanade ja väsinud mööbliesemete puudumine ruumis riski lutikate sissekolimiseks.

Isiklikust professionaalsest kogemusest:
1. Euroopa jaetarbijatele suunatud preparaatide kasutamine on väheefektiivne, kuna toimeaine kontsentraat on väike.
2. Hästi töötavad preparaadid, mis on mõeldud desinfektsiooniteenistustele (näiteks - tõrjevahend "FAS").
3. Lutikate rohkuse korral tuleb töödelda kaks korda (vahe 2-2,5 kuud).
4. Peale selle, kindlasti tuleb tarvitada mitte ainult vees lahustuvaid preparaate, vaid ka pulbreid, kuna neid on võimalik viia raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse suruõhuga (ripplaed, voodisisemus, põrandaliistud, elektripistikupesad, ventilatsioonitorud, parkettpõrandad, kipsplaadid).
5. Peale sellist töötlust käituvad lutikad 2-3 ööpäeva ebaadekvaatselt (liiguvad päeval), seepärast soovitatakse töödeldud ruumidest paariks-kolmeks ööpäevaks lahkuda.
6. Praktika näitab, et vana voodi koos lutikate elutegevusjälgedega on parem siiski põletada, et mitte jätta võimalust munast kooruvate lutikate ellujäämiseks peale desinsektsiooni.
7. Kasutatavad preparaadid on soojaverelistele kahjutud, kuid ohtlikud ülejäänud asukatele (akvaariumikalad, mesilased, sipelgad, tarakanid jt., välja arvatud ämblikud).
8. Kogu eluruumi töötlust tuleb läbi viia äärmise pedantsusega (ühekorruselise maja või kolmetoalise korteri töötlemine võtab minul aega 3,5-4 tundi).