Harjasiiris kanada

Nimetus: vana-kreeka keelest tõlgituna tähendab  vikerkaart. Nende taimede õite värvide mitmekesisust  on õigusega võrreldud maailma kaunima nähtusega. Kreeka mütoloogias kutsuti nii jumalannat, kes laskus Olümposelt maa peale, et kuulutada inimestele jumalate tahet. Pärimuse järgi läks esimene iirise õis õitsele ammustel aegadel Kagu Aasias, kõik imetlesid seda ilu- loomad, linnud, veed, tuuled, aga kui ta seemned valminuks said, kanti need mööda ilma laiali. Roomlased andsid ühele linnale nimeks Florencia (õitsev), ainult sellepärast, et ümbruskond oli üle külvatud iiristega. Iirised olid au sees Araabias ja Vanas Egiptuses, kus neid aretati juba XV-XIV saj.e.m.a. Jaapanis tehti iiristest ja pomerantsist poistele maagilisi amulette, mis kaitsevad haiguste eest ja sisendavad vaprust. Kultuuris viljeletakse iiriseid rohkem kui 2 aastatuhandet, neid ei hinnata mitte üksnes õite ilu ja lõhna pärast, vaid ka aromaatse juure pärast (selle ekstrakti kasutatakse parfümeeriatööstustes ja kondiitritoodete valmistamisel. )

3 ülemist õielehte harjasiirise õisikus on evolutsiooni käigus muutunud kolmeks vaevu märgatavaks harjaseks. See saigi põhjuseks miks taim nimetati  harjasiiriseks (Iiris setosa). Teiseks eristatavaks tundemärgiks, mis on iseloomulik vaid sellele liigile, on tema seemnekuparde iseäralik ehitus. Liikudes toob valminud kupar kuuldavale häält, mis meenutab laste kõristit. Selliste tunnuste ilmnemine on seotud karmide oludega, kus see liik ajalooliselt  välja kujunes. Selle "kõristi" iseärasused on sellised, et annavad neis asetsevatele seemnetele võimaluse üle elada külmad, mis pole harvad Kaug-Põhjas vegetatsiooni perioodil. Kupar kujutab endast paisunud, õhuga täidetud kambrit, aga õhk, nagu teada, on hea soojahoidja. Seemned, vaatamata lühikesele põhjamaa suvele, jõuavad valmida ja sattudes vette, kanduvad vooluga suurte vahemaade taha, seepärast on selle iirise kasvukohad seotud enamasti jõeorgudega.
Looduslik vormide mitmekesisus räägib sellest, et harjasiiris omab suurt geneetilist potensiaali. See võimaldab tal olla eriti vastupidavate, dekoratiivsete sortide rikkalikuks allikaks. Viimastel aastatel on juba ilmunud esimesed selle imelise püsilille sordid, mis on eriti hinnatud põhja rajoonides.
Harjasiiris on kergesti paljundatav sügisese külviga või juurikate jagamisega. Viimast võtet võib kasutada ainult juurte aktiivse kasvu faasi saabudes. Põhja rajoonides on see suve teisel poolel, aga lõuna omades suve lõpul, sügise alguses. Nagu kõik iirised-veearmastajad, kardavad harjasiirised kuivamist ümberistutamisel ja juurte jagamisel. Kasvab jõuliselt huumus-ja turbarikastel muldadel. Paremini areneb mitte päikesele avatud kasvukohas, vaid hoopiski poolvarjus.
Partnerid: on kaunis koos lupiinide, moonide, pojengidega. Ärge kartke istutada iirist õunapuude või teiste viljapuude alla, nad ei sega üksteist. Nende juured asuvad eri tasanditel ja õigeaegsel väetamisel on mõlemad taimed toitainetega varustatud. Samal ajal kasvõi ainult 1m kaugusel pähklipõõsast kasvavad iirised halvasti ja ei õitse üldse.
Harjasiiristele ei sobi niisked mullad kõrge põhjavee tasemega. Sel juhul risoom mädaneb ja taim hukkub.
Siberi iiris soovib aga niiskemat mulda, talub hästi kevadisi üleujutusi lumesulamisperioodil. Iirised võivad kasvada ükskõik millisel kultiveeritud pinnasel, kuid eelistavad  neutraalse või nõrgalt happelise (pH 5-6) reaktsiooniga liivsavi muldasid.
Iiriste istutamiseks on vaja muld vähemalt 20 cm sügavuselt läbi kaevata, viia mulda 1m2 kohta 10-15 kg huumust, 15-20 g kaaliumit ja fosforit ja 10 g lämmastikku. Värsket sõnnikut võib anda aasta enne istutamist. Selliselt valmistatud mullas pole esimesel kasvuaastal rohkem väetist vaja anda. Taimede eest hoolitsemine peale istutamist seisneb õigeaegses rohimises, mulla kobestamises, väetamises ja kastmises. Peale õitsemist tuleb generatiivsed võrsed ära lõigata, kui ei korjata seemneid. Tuleb märkida, et suve teise poole rohke niiskus soodustab risoomi kahjustavat baktermädanikku, seepärast pole kastmine sel perioodil soovitav. Varakevadel (tavaliselt aprilli keskel) antakse niiskesse mulda esimene taimede väetamine kuiva mineraalväetiste seguga: 1m2 12 g  lämmastikku, 8 g  fosforit ja 10 g  kaaliumit. Vedela väetamise korral lahustatakse see kogus 10 liitris vees. Teine väetamine viiakse läbi õiepungade- õitsemise alguse faasis (mai lõpp- juuni algus). Sel perioodil viiakse mulda samad komponendid, kuid teistes kogustes: lämmastikku 10 g, fosforit 10-15 g, kaaliumit 20 g 1m2-le. Õitsemisperioodil ja peale seda väetatakse taimi ainult kaalium ja fosforväetistega, suurendades kogust 1,5 korda. Neljas väetamine ühildatakse tavaliselt taimede teise kasvuperioodiga, see on augustis, ning see soodustab paremat talvitumist. Ebapiisava viljakusega muldadele antakse uuesti lämmastikku. Teistel muldadel koosneb väetissegu sel perioodil fosfor ja kaaliumväetistest. Kasvule, õitsemisele ja talvitumisele mõjub hästi sügisene multðimine põõsaste ümber õhulise 3-5 cm paksuse turbakihiga. 

Eng.: Canada Beach-head Iris. Suom.: Kaunokurjenmiekka. Sven.: Tuviris. Bot. syn. Iris nana, Iris hookeri, Iris arctica.