Suvikõrvits-kruknek "Tromba d Albenga"

Suvikõrvits-kruknek on meie aedades haruldane, teda võib leida vaid haruldaste kultuuride kasvatajate aedades.
Aga sellest on kahju, sest see kabatšoki noorem vend, mille koor on vaoline, ei ole mitte ainult ilus, vaid ka maitsev, mahlane, õrn ja kasulik.
Kruknek (nagu ka kabatšok)- on kõvakoorelise kõrvitsa liik. Inglise keeles „Crookneck“ – ehk kõver kael.
Kasvab see „kõverkael“ põõsana ja tema kõrgus on 50-70 cm.
Lehed on suured, südajad või viisnurksed, tumeroheliste pikuti triipudega lehevartel (selle tunnuse järgi on teda kerge eristada kabatšokist).
Õied on suured, kollased, kellukjad. Viljad on pirnjad, kõverdunud tipuga või ümber viljavarre keerdunud
(kollased, kreemikad, valged, pronksikarva, kuldsed või oranžikad, suure hulga näsakestega vilja koorel).
Viljakandvus algab veidi hiljem kui kabatšokil - juuli keskpaigas ja saaki annab kuni esimeste öökülmadeni.
Viljad tasub koristada siis, kui nad on kollaseks värvunud, kuna üle valminud viljadel on koor väga kõva.
Vaatamata inetule välimusele on viljad siiski toitvamad ja kasulikumad kui kabatšokil. Maitselt meenutab segu magusast kõrvitsast ja neutraalsest kabatšokist.
Viljaliha on pehme ja õrn, kuid tihedam kui kabatšokil, krukneki vili kõlbab kuivatamiseks, marineerimiseks ja praadimiseks.
Valmistatud roogades ei lähe ta nii laiali kui kabatšok.
Krukneki agrotehnika ei erine millegi poolest kabatšoki omast. Kuid ta on soojanõudlikum.
Seemned hakkavad idanema +14+15° C juures, aga arenguks optimaalne temperatuur on +25+28° C.
Isegi kõige lühiajalisemate öökülmade ajal taim hukkub. Peale selle, kruknek talub halvasti ööpäevaseid temperatuuri järske kõikumisi.
Kestvate jahedate ilmade korral muutuvad taime lehed kahvatuks, viljade moodustumine katkeb.
Seepärast Eesti ja veelgi põhjapoolsemate piirkondade tingimustes soovitatakse teda kasvatada istikutest.
Mai lõpus istutatakse 25-30 päeva vanused taimed peenrasse ja kaetakse pealt kahekordse kattega.
Ruumi kasvamiseks vajab ta rohkem kui põõsastsukkini, nt 1,5x1,5 m. Peenar valmistatakse sarnaselt kurgile, soojustatakse kompostist „padjaga“, mis annab jahedatel öödel sooja.
Niipea kui avanevad esimesed õied, võetakse kate maha. Kui taimel on palju tühje õisi, siis näpistatakse peavars tagasi, selle tulemusena moodustub külgvõrsetel alati rohkem emasõisi.
Et ka põõsa keskel oleks piisavalt valgust, lõigatakse vanad lehed ära ja eemaldatakse võrsed, milledel pole vilju.
Krukneki kasvatamisel on veel üks tähtis moment: kasta tuleb teda kindlasti vaid sooja veega, muidu ei õnnestu vältida haigusi ja taime hävimist.
Kõige rohkem kahju teeb jahukaste: selle ennetamiseks väetatakse taimi pidevalt puutuhaga
(200-250 g tuhale valatakse 1 l kuuma vett, lastakse ööpäev tõmbuda, seejärel lisatakse vett kuni maht on 10 liitrit ja kastetakse taimi, andes lahust 1 l põõsa kohta),
et suurendada kaaliumisisaldust mullas. Õitele ja viljaalgmetele ei tohi vett sattuda.
Krukneki viljad paiknevad põõsa allosas, selleks et vilju kätte saada, tuleb küünitada lehtede alla, võrseid laiali painutades.
Lehtedel ja vartel on väikesed ogad, selleks et need kätt ei kriimustaks, tuleb saaki koristada kinnastes.