Elulõng kuuetine "Mongolian snowflakes"

Asukoht: elulõngad on valgustarmastavad taimed. Kui valgust pole piisavalt, ei saavuta head õitsemist või ei saabugi seda. Seepärast on keskvööndis neid kõige parem istutada päikeselistele kasvukohtadele või siis keskpäeval kergelt varjus asuvatele. Vaid lõuna rajoonides,kus elulõngad kannatavad sageli pinnase ülekuumenemise all, istutatakse neid poolvarju.
Rühmas istutamise puhul peab iga taim saama piisavalt valgust ja põõsaste vahe ei tohiks olla vähem, kui 1 m. Tuul pole mitte ainult suvel elulõngade hirmus vaenlane, vaid ka talvel, ta lõhub ja ajab sassi võrseid, vigastab õisi. Sinna, kuhu talvel puhub tuul lume, pole just kõige targem elulõnga istutada. Madalatel aladel, kuhu koguneb külm õhk, tunnevad elulõngad end ebamugavalt. Nad on ka niiskuse suhtes väga nõudlikud, kasvu ajal vajavad nad rikkalikku kastmist. Samal ajal ei ole niisked, soostunud alad kõrge põhjavee tasemega (enam vähem kuni 1,2 m), isegi kui vesi püsib vaid vähest aega, nende jaoks sobilik. Pinnase liigniiskus pole ohtlik ain ult suvel, vaid ka varakevadel lume sulamise aegu.
Planeerides elulõnga istutust, tuleks läbi mõelda vee iseeneselik äravool põõsast: tõsta mullapinda, istutada põõsad peenardele või kaevata kaldega kanalid.
Pinnas: elulõngad eelistavad toitaineterikast saviliivast või liivsavist mulda, mis on huumuserikas, kobe, kergelt leeliselise kuni kergelt hapu reaktsiooniga.
Istutamine: et elulõngad võivad ühel kasvukohal olla rohkem kui 20 aastat, valmistatakse maa juba varem väga sügavalt ette. Ülemise mullakihi sekka, mis on august välja kaevatud ja mitmeaastaste umbrohtude juurtest puhastatud, lisatakse 2-3 pange kõdumulda või komposti, 1 pange kaupa turvast ja liiva, 100-150 g superfosfaati, 200 g täismineraalväetist, soovitatavalt 100 g kondijahu, 150-200 g lupja või kriiti, 200 g tuhka. Kergetel pinnastel lisatakse rohkem turvast, lehekõdumulda ja savi.
Kui pinnas on istutuskohas niiske, tihke või savine, siis raputatakse augu põhja 10-15 cm kiht killustikku, purustatud tellist või suureteralist liiva. Hoolikalt läbi segatud mullasegu puistatakse auku ja surutakse tihedalt kokku.
Lõuna pool on seda soovitatav teha sügisel(septembri lõpust-novembri alguseni), Eestis on parim aeg september (sooja ilma puhul isegi hiljem), veel põhja pool istutatakse elulõngu kevadel (aprilli lõpp-mai) või varasügisel. Konteinertaimi võib istutada millal tahes (talv muidugi välja arvatud).
Hooldus: kevadel kastetakse elulõngu lubjapiimaga (200 g lupja 10l veele, ühele ruutmeetrile), kuiva ilmaga ei kasteta elulõngu sageli,kuid see eest rikkalikult, jälgides,et veejuga ei satuks põõsakeskmesse.
Väetatakse elulõngu mitte rohkem kui 4x hooaja jooksul, pärast kastmist täismineraalse mikroelementidega väetisega, arvestusega 10l veele 20-40 g või lahjendatud läbikäärinud lehmasõnnikuga (1:10). Mineraal ja orgaaanilisi väetisi antakse vaheldumisi. Suvel kord kuus kastetakse taimi nõrga boorhappe (1-2 g) ja mangaanhappelise kaaliumi (2-3 g 10l veele)lahusega. Samuti pritsitakse põõsaid karbamiidiga (0,5 tl.10l veele).
Et elulõngad võivad ülekuumuse või pinnase kuivamise tagajärjel kannatada saada, tuleks kevadel peale esimest kastmist ja kobestamist multšida turba või kõdumullaga (põhjapoolsemates regioonides) või saepuruga (lõuna pool). Et kaitsta pinnast ülekuumenemise eest ja katta alumise osa võsundeid "tipitakse" elulõngu suvikutega. Vaid kevadel esimesel ajal juhatatakse liaane toestikku mööda vajalikku suunda ja seotakse kinni. Muidu põimuvad kasvavad võsundid omavahel läbi ja nii tugevasti, et neid ei saa enam mingi väevõimuga lahti harutada. Vaid tervelehise elulõnga rühma sortidel puudub lehtedel ja võsunditel võimalus põimuda ümber tugede, seepärast seotakse neid nenede kasvamise järgi kogu suve jooksul.
Sügisel, enne kui hakatakse põõsaid talveks kinni katma, lõigatakse elulõngu ja puhastatakse hoolikalt vanadest lehtedest. Esimesel kahel-kolmel aastal nõuavad noored eksemplarid eriti tähelepanelikku hooldust: sügisel või varakevadel puistatakse põõsastele hästi läbikäärinud virtsa, mis on segatud ükskõik millise kaaliumi-fosfori väetisega, aga ka puutuhaga (peotäie kaupa igale taimele pange kõdumulla kohta), vedelaid väetisi antakse iga 10-15 päeva tagant väikeste kogustena.
Lõikus: elulõnga ilu sõltub paljuski sellest, kui õigesti on toimunud lõikamine. Esimene kord kärbitakse võsundeid istutamisel, see on oluline maapealse osa ja juurestiku arenemise jaoks. Alumisest punga paarist, mis jäetakse istutamisel, kasvavad 1-2 võsu,mida tuleks suvel kindlasti kärpida.
Suvel tehakse tavalist lõikust. Et pikendada õitsemist, lõigatakse osa võsundeid kevadel ära. Suve algul võib liaane jälle lühendada esimeste vegetatiivsete pungadeni, mis annavad alguse uutele õiekobarate võrsetele. Kõrgekasvulistel sortidel, sellistel nagu Gypsi Queen, Luther Berband, Kivilill, Ernst Markhem, asuvad õied põõsa ülemises osas. Siin tasub lõigata mõned liaanid 0,7-1,5 cm ära, siis kattuvad nad ühtlasemalt õiekobaratega.
Nüüd talveks lõikamisest: Jackmani ja sinise elulõnga rühma sortidel arenevad õied sama aasta võrsetel, neil lõigatakse talveks maha kogu maapinnapealne osa kuni esimese pärislehe paarini või kuni maapinnanani. Samuti käitutakse tervelehise rühma taimedega ja mõningate väikeseõieliste elulõngadega: mandzuuria, püst-elulõng, teksase, kuuelehise sordid, mis kuuluvad villase, laiaõielise või rohkeõielise elulõngade rühma. Neil arenevad õiepungad välja sama aasta ja eelmise aasta võrsetel. Esimene õitsemine toimub neil suve algul talvitunud võrsetel.
Teine-sama aasta võrsetel suve keskpaigast sügiseni. Samasse seltskonda kuuluvad väikeseõielised elulõngad, nagu Armandi ja mäe elulõng. Sügisel enne nende talveks katmist võetakse liaanid toelt maha, lõigatakse välja kõik kuivanud, nõrgad ja vigasaanud võsud, aga enim arenenud, tugevaid lõigatakse lühemaks 1-1,5 m peale, väänatakse maapinnale ja seotakse rõngaks ning asetatakse põõsa jalamile. Täpsemalt lõikamisest.
Talvitumine: õigel katmisel taluvad elulõngad kuni 40-45 kraadisi külmasid, kuid peamine oht talvel ja varakevadel ei ole külmad, vaid liigniiske pinnas. Peale selle pärast sagedasi soojenemisi päeval ja külmasid öösel, võib pinnase kohale tekkida jääkiht, see võib lõhkuda juuri ja rikkuda puhmistumise keset. Seepärast on tähtis täielikult välistada vee sattumine pinnasele ja põõsa alusele.
Põõsad kaetakse,kui külm ilm on jäänud püsima ja temperatuur on alanenud -5-7 kraadini ja pinnas hakkab külmuma. Eestis toimub see novembris.
Ühe, kahe paari pungadeni (10-15 cm) või maapinnani lõigatud Jackmani, sinise ja tervelehise elulõnga rühma taimed kaetakse kuiva mulla või tuuldunud turbaga, nii et taime kohal moodustuks küngas 60-80 cm läbimõõuga. Igale taimele kulub keskmiselt 3-4 pange. Koos lumega kaitseb see väga tõhusalt juurestikku külmumise eest, kui on vaja säilitada põimunud võrseid sellise rühma taimedel, nagu villane, laiaõieline või rohkeõieline elulõng, kaetakse nad kuivade laudade, kuu seokstega. Pealt aga ruberoidi tükkide või vanade raualehtedega. Kui külmad on liiga tugevad või on vähe lund, raputatakse seda põõsastele lisaks. Kevadel eemaldatakse kate järk-järgult, osa turbast jäetakse alles kuniks öökülmad pole veel lõppenud.
Paljundamine: väikeseõielisi elulõngu paljundatakse reeglina seemnetega. Suureõielisi aretatakse peamiselt vegetatiivselt. Kõige parem on seda teha põõsa jagamise teel. Sortidel, millel on kõrge kalduvus puhmastumiseks, (Anastassia, Anisimova, Jean D Ark, Hegli Haibrid, Madam parun Villar, Kosmose meloodia) kasutatakse puhma jagamist noorendamiseks. Sest, et liiga tihedad põõsad,isegi hea hoolduse korral kaotavad sageli dekoratiivsuse.
Elulõnga võib jagada nii sügisel, kui ka kevadel, kuni pungad pole veel kasvu alustanud ja alles alustavad puhkemist. Siiski, kui selline operatsioon toimub sügisel, on see taimele peaaegu valutu, sest pungad on ainult märgitud ja väikesed, aga kevadel tuleb see ära mahutada väga kitsapiirilisse aega (pinnase sulamise hetkest,kasvu alguseni), sest siis on kerge vigastada sihikindlalt tärkavaid võsusid.
Elulõngad, mis on jagatud kevadel, jäävad kasvus maha 2-3 nädalat, võrreldes sügisel jagatuga. Täiskasvanud 5-8 aastasel taimel, millel on piisavalt võsundeid, lõigatakse maha maapealne osa, jättes alla vaid 2-3 paari pungi. Põõsas kaevatakse ettevaatlikult koos mullatombuga välja, püüdes mitte vigastada pikki nööritaolisi juuri. Kui mulda ei saa kergesti maha raputada, pestakse juuri voolikust veega, seejärel jagatakse nad noa abil põõsa keskelt iseseisvateks taimedeks. Töötatakse kiirustamata,täpselt jälgides, et igal paljundatud osal oleks piisavalt juuri ja vähemalt 1 pungaga võrse.
Muuseas võib ka läbi ajada ilma välja kaevamiseta. Põõsa ühelt küljelt kaevatakse lahti kraav 50-70 cm sügavusega,kusjuures labidatera surutakse maasse põõsa keskmega radiaalselt, et vähem vigastada juuri. Poolel väljakaevatud põõsal eemaldatakse instrumendi abil juurtega võsundid, millest igast ühest saab iseseisev taim. Enne istutamist vaadeldakse paljundatavad istikud üle, kasutatakse ainult terveid taimi. Juuri lõigatakse ja desinfetseeritakse margantsovka roosas lahuses. Küllaltki kerge on meeldivat sorti paljundada võrsetega.
On olemas mitmeid viise. Siin on neist esimene: põõsas kaetakse turba või kõdumullaga altpoolt 2-3 lehepaari. Juba aasta-kahe pärast võsude alumised sõlmed kasvatavad alla omaenda juured. Eemaldatakse paigutatud substraat ja lõigatakse juurdunud võsundid emataime küljest ära ja istutatakse. See meetod on hea selle poolest, et ei traumeeri põõsast. Teine meetod vajab mõningat avarat ruumi. Suve lõpul või sügisel kaevatakse ümber põõsa radiaalses suunas kanalid 8-10 cm sügavusega.
Elulõnga võsundid koos hästi väljaarenenud pungadega võetakse toelt maha, asetatakse ühekaupa kanalitesse, surudes neid paksust traadist sulgude abil vastu maad ja kaetakse kobeda, toitaineterikka mullaga. Võsu ülemine osa (20 cm) tuuakse maapinnale. Nii võib toimida ka ümber põõsaaluse keeratud ja talveks kinni kaetud liaaniga. Kevadel kui taim vabastatakse talvekattest, asetatakse üks või rohkem selliseid põimitud võsundeid kanalisse. Võrseid kastetakse ja väetatakse suve jooksul regulaarselt.
Peaaegu kõigist kinni aetud pungadest hakkavad kasvama vertikaalselt võrsed ja juurdumine toimub igas sõlmkohas. Juurdunud võsusid on kõige parem eraldada põõsa küljest järgmise aasta sügisel või aasta pärast kevadel. Selleks ajaks on iga uus võsund moodustanud korraliku juurte süsteemi. Ühest kaetud põimunud liaanist saab aasta-kahe jooksul kuni 10 uut istikut, mida pole vaja eraldi ette kasvatada. Ja põõsas ise sealjuures kannatada ei saa.

Eng.: Six Petal Clematis. Suom.: Kärhölaji. Sven.: Anemonklematis. Bot.syn.: Сlematis angustifolia.