Mägisibul: meeste armastatud taim.
Tõlkija: Seemnemaailm (seemned@seemnemaailm.ee)
Avaldamise kuupäev: 17/09/2006
Kategooria: Ilu-ja tarbeaed
Trükiversioon
Mägisibul: meeste armastatud taim.
Meeste psühholoogia mõistatus.
Isiklikult öeldes, mingit teaduslikku seletust sellele faktile ei ole, kuid
statistika- kangekaelne asi. Kõik kümme kõige erinevamat meest, kes olid
aiandusest väga kaugel, seisatasid ja hämmeldusid, nähes alpinaariumis seda
piisavalt tagasihoidlikku ja miniatüürset taime. Tavaliselt eelistavad mehed,
vastupidi, efektsete ja erksate õitega väga suuri taimi, näiteks pojenge või
daaliaid!
Taolist meeste üksmeelt, nagu suhtumises mägisibulasse, täheldatakse ainult
suvilaelu kolme koostisosa: muru, saun ja sašlõkk, suhtes. See tähendab,
sisuliselt seda, et suvila paradiis meestele on kaseviha ja õluga saun, suur
muruplats söepanniga ja kiviktaimla (muide, kive armastavad nad ka väga!), kus
on rohkearvuliselt mägisibulate sorte. Muide, seda paradiisi luua polegi nii
raske!
Miks ometi mehed "langevad" nende tagasihoidliku rosettide võrku? Ent, kuidas
saada mõnelt mehelt veenev vastus küsimusele, mis neid köidab mägisibulas.
Tavaliselt on nende vastus taoline: "Ta on nii ebatavaline!", "Teda tahaks kohe
katsuda!", "Ei usu, et tegemist on elusa taimega!" jne. Aga äkki tajuvad mehed
mingi kuuenda meelega mägisibula unikaalset tagasihoidlikkust ja mõistavad, et
nende kasvatamine on jõukohane isegi neile?
Kuid milles ka ei seisneks meeste armastus selle taime vastu, nende tutvumine
üksteisega toimub tavaliselt ühe ja sama skeemi järgi... Kujutage endale ette
meest, kellele puhkepäevadel ei võimaldatud korralikult välja puhata ja õlut
juua, vaid tiriti kellegi suvilasse. Ta ootab juba värisedes, kuidas tema naine
või sõbranna hakkab ohhetama ja ahhetama kõikide tulikate ja karikakarde peale,
ning nõudma, et ta kaevaks ka oma suvilas kümmekond ruutmeetrit üles, sest tema
tahab endale ka samasugust peenart. Nüüd aga kujutlege ette ta nägu: tusk õlu
pärast segunenud kurbade mõtetega tagasitee perspektiivist koos tulevase
ebamaise iluga suursuguse lillepeenra rajamisest, millest tal pole sooja ega
külma. Hukkumisele määratult langetab ta pea, teeb näo, et hoolikalt jälgib
ekskursiooni aias... ning järsku veetleb teda miski ebatavaline.
Eriti huvitav on jälgida seda, kuidas mehed peavad ennast üleval mägisibulat
esmakordselt nähes. Alguses püüavad nad teda millegipärast puudutada, nagu ei
usuks nad oma silmi. Peale seda, isegi need, kes pole oma elu jooksul midagi
istutanud, hakkavad nad huvi tundma, kuidas ta paljuneb, kuidas tema järele
hoolitseda jne. Müstika missugune!
Ei, loomulikult, mitte kõik mehed ei tunne mägisibula vastu sellist meeletut
vaimustust. Kuid tähelepanu pööravad talle praktiliselt kõik! Ausalt öeldes,
tahaks leida kuskilt spetsialisti, kes töötaks bioloogia ja psühholoogia alal ja
oleks uurinud taimede mõju inimestele, spetsialisti, kes oskaks seletada seda
fenomeni.
Selle lüürilise kõrvalepõikega lõpetame meestega ja pöörame tähelepanu
mägisibulale.
Mis looduse ime ta on?
Tegelikult pole ta mingi ime, lihtsalt meile harjumuspärased aiataimed ei
sarnane mägisibulaga. Looduses on teda peaaegu kõikjal Euroopas, samuti Kesk- ja
Lääne-Aafrikas. Seda taime kutsutakse veel kiviroosiks ja jänesekapsaks,
ladinakeelne nimetus on aga Sempervivum, mis tõlkes tähendab "alati elus".
Kuulub paksuleheliste perekonda (Crassulaceae), ning tal on umbes 40 liiki ja
arvutu hulk sorte. Muide, sinna perekonda kuulub ka enamus tubaseid tuntud
sukulente, seepärast võib ka mägisibulat edukalt toas kasvatada. Kuid sellest
pisut hiljem...
Muide, tänapäeva mehed pole esimesed, kellele see taim mõju avaldab. Juba Karl
Suure seadustes kohtab meeldetuletusi, et kasvatada mägisibulat katustel (talle
piisab kõigest mõnest sentimeetrist mullast!)... piksekaitsena. Asi selles, et
sel ajal peeti mägisibulat taimeks, mis oli pühendatud piksejumalale Toorale.
Ei, temas on ilmselt midagi kättesaamatut, midagi meestele omast! Sest mitte
ühelegi naisele ei tuleks pähe pühendada seda armsat ja naljakat rosetikest
piksejumalale!
Elujõulisuse saladus.
Selle taime vastupidavus ja vähenõudlikkus on seotud selle taime originaalse
ehitusega. Iga tema rosett koosneb 30-80 paksust, lihakast lehest, mis on
lühikesel varrel. Vegetatsiooniperioodi jooksul kasvavad spiraalselt uued lehed.
Vanad lebavad mullal, kuivavad aeglaselt ja surevad. mägisibul talletab
lehtedesse niiskust ja toitaineid. Mõned liigid on varustatud valgete karvakeste
võrguga, millel udu ajal kondenseerub õhuniiskus. Selleks pole taimedele ka
raske suvine põud. Kõigi liikide lehed on kaetud tiheda, väheste õhulõhedega
nahaga, mis samuti takistab niiskuskadu.
Paljuneb mägisibul samuti väga ebatavaliselt : lehekaenaldes moodustuvad
väikesed järeltulijad- "peakesed", mis on ühendatud emataimega tugevate,
peenikeste vartega. Varreke kasvab seni, kuni tütartaim ulatub mullani ja hakkab
juurduma. Kõrge õhuniiskuse korral hakkavad moodustuma õhujuured. Lühikese aja
jooksul moodustub ümber emataime terve pesakond tütartaimi. Nende hulk,
sõltuvalt liigist on 3-10.
Uued rosetid õitsevad tavaliselt teisel-kolmandal eluaastal. Umbes juuni lõpus
lõpeb kõige suuremate rosettide kasv, lehtede keskelt tõuseb üles
õisikuvars,mille kõrgus on 10-25cm. Kogu pikkuses on ta kaetud peenikeste,
külgnevate lehtedega, tipus on kuni 2cm läbimõõduga pöörisõisik, mis koosneb
40-120 valgest, roosast, punasest, purpursest, kollasest, või rohekas-kollasest
õiest, sõltuvalt liigist. Kuigi, minu pärast võiksid nad mitte õitseda, kuna
erilist ilu selles pole, samas lõhub õitsemine taime kompaktsust ja ebareaalset
korrapärasust.
Seda enam, et juba viie päeva pärast hakkab õisik kuivama, roseti lehed, millest
ta kasvas, muutuvad pruuniks ja kuivavad hiljem samuti. Vabanenud koha hõivavad
"lapsed", seepärast õigeaegsel õisiku eemaldamisel koos rosetijäänustega, on
taim alati esteetilise väljanägemisega.
Kust saada?
Nagu alati, on võimalusi mitmeid. Kõige lihtsam: kevadel või suve alguses minna
mõnda suuremasse aiakeskusesse: mägisibula sortide rikkalikkusest hakkab teil
silme ees virvendama. Üldjuhul, müüakse taime erinevates suurustes. On odavamaid
ja kallimaid, olenevalt suurusest. Võib kokku hoida ja osta kõige odavama
variandi. Ühe suvega kasvab mägisibul tavaliselt 2-3 korda, ning juba aasta
pärast saate te kõige kallima eksemplari.
Kui teil on siiski rahast kahju, otsige kiviktaimlaga tuttavaid. Kuna mägisibul
paljuneb väga kiiresti, näpistab iga selle taime omanik tõenäoliselt teile mõne
roseti.
Jäljekütile-asjaarmastajale veel üks soovitus- otsige seda taime loodusest.
Tegelikult üle paari liigi teil leida ei õnnestu. Enamik kaasaegseid sorte on
aretatud selektsionääride poolt, kuid loodulikke liike võib Eestis kohata vaid
mõnda. Ja sedagi, kui veab. Neile, kellele mõte leida mägisibulat nende
loomulikus kasvukeskkonnas tundub huvitav, on suurim tõenäosus leida neid jõgede
või järvede kallastel, kus on liivane muld, kasvavad männid ja praktiliselt
puuduvad rohttaimed.
Kuhu ja kuidas istutada?
Kõigepealt teeme selgeks, mida mägisibul armastab ja mida mitte.
Armastab:
*Päikeselist kasvukohta
*Kerget liivast mulda
*Head drenaaži
Ei armasta:
*Liigniiskust
*Väetisi (rosetid võivad olla küll suuremad, kuid värvilt kahvatumad ja väiksema
talvekindlusega)
*Happelisi muldi
Isegi kui teil pole alpiaeda, saate mägisibulat kasvatada milleski sarnases.
Selleks valige kõige päikesepaistelisem koht, rajage sinna peenar liivase
mullaga ja hea drenaažiga. Pidage meeles, et varjus kasvades kaotavad taimed
kompaktsuse, lehed muutuvad kahvatu-roheliseks, ning venivad välja. Seejärel
tuleb liivasele pinnasele asetada mõned kivid, nende vahele aga istutada
mägisibula rosetid. Seda võib teha varakevadest septembri lõpuni, kuid enne
külmi peavad nad jõudma juurduda.
Kui te ostate taimed koos potiga aiakeskusest, raputage ta ettevaatlikult
sellest välja, mullapalli rikkumata, ning istutage väljavalitud kohta. Kui te
saite eraldi rosetikesed, vajutage nad tihedalt vastu mulda ja kastke
korralikult. Taimed istutatakse nii, et suurte liikide puhul oleks vahekaugus
10-15cm, väikeste liikide puhul 3-5cm. Aasta pärast katavad tütarrosetid vabaks
jäänud mullapinna.
Kastetakse ainult peale istutamist või siis, kui on väga pikalt kuiv olnud.
Niiskes mullas hakkavad alumised lehed mädanema. See on esimene liigniiskuse
tunnus.
Kuidas hooldada?
Kui te olete otsinud taime, mis ei vaja hooldust- olete te selle lõpuks
leidnud! Kasta pole teda praktiliselt vaja. Väetamine pole mitte ainult
vajalik, vaid on isegi kahjulik. Rohida pole samuti vaja, sest läbi tihedalt
istuvate rosettide vaevalt mõni umbrohi läbi kasvab. Kuigi värsked istutused
siiski vajavad rohimist. Kuid nii kui mägisibul on suureks kasvanud, hoolitseb
ta ise enda eest. Isegi haigused ja kahjurid lähevad sellest taimest kaarega
mööda! Talvitub meie kliimas ilma katteta, isegi lumeta ja käreda talve korral
ei külmu. Ainult väga hilja (oktoobris) istutatud taimed võiks esimesel talvel
katta kuuseokstega.
Ainus, mida peate igaaastaselt tegema, on eemaldada äraõitsenud õisikud, kuna
nad rikuvad taime välimust. Kuid, esiteks, võtab see kolm minutit aastas,
teiseks, õitsevad mägisibulad alles mõni aasta peale istutamist.
Leid kollektsionääridele.
Mägisibul - suurepärane taim kollektsionääridele. Ta on väga dekoratiivne
lume sulamisest kuni uue lumeni, ei vaja hooldust, võtab suhteliselt vähe ruumi
ja ei kasva liiga kiiresti. Muide, kui ta võtab rohkem ruumi, kui talle on
määratud, tuleb ainult üleliigsed rosetid ära näpistada ja sõpradele jagada.
Kuid kõige tähtsam- on lihtsalt loendamatu hulk liike ja sorte, seepärast võib
kollektsionäär korjata neid terve elu, saamata siiski kogu kollektsiooni.
Siin on vaid mõned neist, mida te võite tõenäoliselt kohata aianduskeskustes või
sõprade juures.
Võsu-mägisibul, või võsu-liivsibul (Sempervivum soboliferum)- roheline
rosett, äärtest ja seest punakas, kuni 8cm läbimõõduga. Tütarrosetid hoiavad
kinni nõrkadest, peenikestest vartest, nad pudenevad kergesti maha ja juurduvad
kergelt. Just seda liiki on kõige suurem tõenäosus kohata meie männimetsades.
Igal juhul oli minu esimene mägisibul Seligeri järve ääres just seda liiki.
Võrk-mägisibul (Sempervivum arachnoideum)- pisitillukeste rosettide
läbimõõt 1-2cm. Lehed helerohelised, keskelt valgete karvakestega, mis
meenutavad ämblikuvõrku.
Katus-mägisibul (Sempervivum tectorum)- üks kõige levinumatest liikidest.
Roseti diameeter 7-10cm. Lehed elliptilised, aluselt sageli punakad. Sellest
liigist on saadud palju vorme, mis erinevad õite ja lehtede värvuse poolest.
Harilik mägisibul (Sempervivum montanum)- väga suured, roheliste
lehtedega rosetid.
Ruteeni mägisibul (Sempervivum ruthenicum)- roheliste lehtedega, mis on
mõlemalt poolt karvased, roseti diameeter 5-6cm. Seda liiki võite samuti
looduses kohata. Kohtab Venemaa Euroopaosa metsastepivööndi liivaste muldadega
männimetsas.
Karvane liivsibul (Sempervivum globiferum)- roheliste lehtedega, mille
tipud on punakad, roseti läbimõõt kuni 3cm, teda võite leida Kaukaasia mägede
kivikaljudel kuni 3km kõrguselt.
Marmor-mägisibul, teisend punaselehine (Sempervivum marmoreum var.
rubrifolium)- suurte rosettidega, mille läbimõõt võib ulatuda kuni 12cm-ni.
Lehed laiad, punakas-rohelised, tipud roosad. Eredas päikeses on värvus
intensiivsem.
Sempervivum smoggridgei - tiheda rosettiga, mille läbimõõt on kuni 5cm.
Lehed helerohelised, äärtes valgete karvadega, pealtpoolt kaetud väikeste
punakate täppidega. Kuival suvel omandavad lehed punaka tooni.
Sempervivum arenaricum - väga suurte rosettidega, mille läbimõõt on kuni
14cm ja kõrgus kuni 2cm. Lehed kuni 2cm laiused, siledad, punakate tippudega.
Moodustab rohkelt tütartaimi.
Aretatud sortidest võib nimetada punaste lehtedega "Othello"´t, pruunikate
lehtedega "Alfa"´t ja "Betha"`t, tumepruunide lehtedega "Gamma"´t ja tumepunaste
lehtedega "Topaas"´i.
Ta on ka toataim!
Mägisibul - see harv juhus, kui taim tunneb ennast ühtviisi hästi nii õues, kui
ka toas. Selleks tuleb, ükskõik mis ajal, kevadest sügiseni, aiakeskusest või
oma aiast soetatud taimed istutada potti, või koostada mitmest rosetist
kompositsioon ja istutada see laia kaussi, mida täiendatakse mõnede kivikestega,
imiteerides mägist maastikku.
Pott või kauss peab omama kindlasti drenaažiava, ning sisaldama 1/3 keramsiiti.
Mullaks kasutatakse poest ostetud kaktustele mõeldud mullasegu, lisades sellele
väikeseteralist keramsiiti ja puusütt (sobib ka sašlõki küpsetamiseks mõeldud
süsi, kuid seda peab väikesteks tükkideks peenestama), süsi ei lase taimedel
mädanema minna, kui te näiteks kastmisega üle pingutate.
Talvel kasta taimi kord 2-3 nädala tagant, võib ka harvemini, jälgides, et vesi
ei satuks lehekaenaldesse. Kevadel võib kasta pisut sagedamini ja tõsta taimed
rõdule, kus neil on mõnusam ja valgem, kui toas.
Potis mägisibul aknalaual ei näe halvem välja kui alpinaariumis!
Temaatilised artiklid: