Millise veega kasta taimi ?
Tõlkija: Seemnemaailm (seemned@seemnemaailm.ee)
Avaldamise kuupäev: 22/09/2006
Kategooria: Ilu-ja tarbeaed
Trükiversioon
Millise veega kasta taimi ?
Kastmisveele on rida nõudmisi, millele tuleks pöörata tähelepanu, peamised
nendest on: vee puhtus, toksiliste lisandite ja võõrkehade puudumine, soolade ja
mineraalide madal sisaldatus, neutraalne või nõrgalt happelise reaktsiooniga.
Tänapäeva aedades kasutatakse kastmiseks tsentraalveevärgi vett, kaevuvett või
puuraugust, mille vesi jõuab torustiku kaudu aiamaale, lähimast veekogust, see
tähendab jõest või järvest, ja vihmavett. Igal sellisel veel on oma eripärasused
ja omadused, mis võimaldab kindlaks määrata tema kõlblikust kastmiseks.
Looduslik veeringe. Vesi, sadades vihmana või kunstlikul niisutamisel,
satub pinnasesse, imbub, nõrgub vettpidavasse kihti, aurustub atmosfääri pinnase
pealispindadest. Pinnasesse jäänud vesi jõuab juurestiku abil taimedesse ja
kasutatakse elutegevuse tagamiseks, mis moodustab kuni kaks kolmandiku
atmosfääri sademetest.
Veevärgi vesi läbib filtreerimise ja erinevad puhastusastmed, mis teeb ta
joogikõlblikuks. Selline vesi sobib ka kastmiseks, kuigi tasuks märkida, et
mineraalainete sisaldus on temas väga vähene ja sesooni jooksul võib kloori
sisaldus oluliselt tõusta.
Kaevuvesi või puurkaevuvesi, on vastupidi, iseloomustatav suure soolade
ja mineraalainete sisaldusega, kuna läbides paksu krundi ta uhub välja ka
väärtuslikud mikroelemendid, mis on vee jaoks head näitajad. Kuid mineraalainete
kogus vees ei peaks olema liiga kõrge, muidu ta muutub taimede kastmiseks mitte
kõlblikuks.
Vett veekogust vaadeldakse kui kõige vähem sobilikku kastmisvee liiki,
kuna toksiliste jääkide, keemiliste ainete, mädanemisproduktide, bakterite,
sissetunginud võõrkehade ja teiste ohtlike lisandite sisaldusrisk on liialt suur.
Eriti tuleks peatuda vihmaveel. See on oluliselt pehmem veetrassi omast,
tavaliselt neutraalse happelise reaksiooniga, peale selle on temas erakordselt
kõrge lahustunud hapniku sisaldus. Kõik need omadused teevad vihmavee väga
väärtuslikuks taimedele ja põhjendavad tema kogumist. Kuid tuleks arvestada, et
väga saastatud keskkonna tingimustes satub paratamatult vihmavette kahjulikud
keemilised ühendid, raskemetallid, vedela ja tahke kütuse põlemisproduktid tahma
ja õlivedeliku tilgakeste näol, lubjatolm, andes veele karedust, mis on
kahtlemata vähendab vihmavee väärtuslikust. Et maksimaalselt vähendab vihmavee
saastatuse taset ja sellega seotud riski, on vajalik järgida rida reegleid
seoses tema kogumisega.
Vihmavee kogumise mahutid, reeglina, asetatakse vihmaveetorude ja
äravoolurennide alla, aga see tähendab, et enne mahutisse sattumist, voolab vesi
mööda katust, uhtudes kaasa seal oleva tolmu, keemilised ühendid ja tahma. Kõige
enim saastatud on vihmavesi esimeste sademete ajal pärast pikemat põuaperioodi,
kuna katustele kogunenud musttuse hulk on eriti suur, seepärast ei tasu koguda
seda vihmavett kui eelnevalt pole sademeid olnud.
Kui vihm on pikaldane ja tugev, võib loobuda veekogusest mis tuleb esimese 30
minuti jooksul, seda aega on piisavalt, et pesta katuselt suurema tolmu, milles
on kahjulikud lisandid. Pärast seda võib vett täiesti rahulikult koguda
mahutitesse. Et oleks võimalust reguleerida veevoolu mahutisse, on soovitav
veekogurisse asetada klapp mida on võimalik sulgeda, suunates vee vihmaveetorust
maapinnale siis kui tema kogumine mahutisse pole erinevatel põhjustel soovitav.
Vee karedus. Karedus - vee omadus, mis on tingitud temas olevatest
kaltsiumi ja magneesiumi sooladest vahest koosluses rauasooladega. Olenevalt
vees olevast ühendi tüübist jaotatakse veekaredus ajutiseks ja
püsivaks. Ajutist veekaredust tekitab temas olevad hüdrokarbonaadid ja see
eemaldatakse keetmisega.
Pidev karedus on põhjustatud vees olevate kaltsiumi ja magneesiumi
sooladest. See kareduse liik on vee siseomadus ja täielikult pole eemaldatav.
Kareda vee kasutamine viib kõva sete sadestumiseni, kusjuures on pidev karedus
taimedele vähem kahjulik kui ajuthine karedus. Pideva karedusega vee kasutamine
on taimedele varustusallikaks sellistele väärtuslike mikroelementidele nagu
kaltsuim ja magneesium. Regulaarne kaltsiumi juurdevool on mõjub positiivselt
ainevahetusprotsessile, aktiviseerib mikroorganismide tegevust ja parandab
pinnase struktuuri. Peale selle vee pidev karedus praktiliselt ei muuda pinnase
happelisuse taset.
Ajutine ehk hüdrokarbonaatne vee karedus, kui see on küllaltki kõrge,
vastupidi, tekitab pinnase happelis - aluselist tasakaalu häiret aluseliste
ühendite koosluse suurenemise poole. See mõjub eriti negatiivselt taimedele
millele on vajalikud happelised mullad: nende juured tumenevad, omandavad
mitteterve pruuni värvuse, ilmlevad kloroos (taimede klorofüllivaegus,
koltushaigus) nähud.
Seepärast on vajalik liiga karedat kastmisvett pehmendada
kustutatud lubjaga või oblikhappega, mis keemilises reaksioonis aluselise
keskonnaga tekitab mineraalainete sadestumise.
Temaatilised artiklid: