Mutt

Euroopa mullamutt (Talpa europaea L.) - väike loomake, kelle keha on 12-15 cm pikk, saba pikkus 2,5- 4,5 cm ja kaal umbes 70-120 gr., veninud peaosaga, mis läheb sujuvalt üle kehaks, armsa väikese näokesega ja üleni kaetud kena siidja karvkattega. Mutt on varustatud 44 terava hambaga, mis on nagu ikka kiskjalistel - päris teravad. Esihambad on väga pikad. Käemoodi jalakesed omavad peopesi, mis on pidevalt väljapoole suunatud, mitte sissepoole, nagu enamus loomadel.
Väikesed silmakesed on täielikult kaetud karvkattega, varustatud silmalaugudega, mis võivad täielikult sissepoole tõmbuda. Väikesed kõrvad ilma kõrvalestata, ümbritsetud väljaulatuva nahaosaga, mis on samamoodi täielikult kaetud karvadega. Need väljaulatuvad eendid (nahaosad) avavad ja sulgevad kuulmisteid.
Tihe, musta värvi, siidine karvkatte on lühikese karvastikuga ja väga pehme ning katab kogu mullamuti keha välja arvatud tema käpakesed, koonu otsake ja saba. Saba karvakesed täidavad mutil kompimisfunktsioonil suurt osa, tänu millele mutt saab oma tunnelites liikuda taguots ees st. tagurpidi. Paljad st. karvata osad on naha värvi. Mutt omab teravaid tundeid. Eriti arenenud on tal haistmine, mille abil ta hangib enesele toitu ja orienteerub oma eriskummalistes käikudes. Teravalõpuline, liikuv nina abistab mutti samamoodi kompimisel. Seda võib märgata eriti siis, kui mutt väljub õigetpidi oma käigust, tuleb nina ees maapinnale ja hakkab otsima kohta kus edasi kaevata; ta liigutab oma ninakest väga väledalt otsides siit-sealt pinnst st. mulda taga. Sama oivaline kui kompimine on ka mutil kuulmine, kuid maitsmismeel on väga viletsalt välja arenenud, nägemine seevastu aga piisavalt hästi. Terav kuulmine ja peen haistmine aitab mutti mitmetel juhtudel, kui teda ähvardab hädaoht, või kui püüame ka oma aiast teda eemale hirmutada, näiteks tugevad helisignaalid (aeda ehitatud pisitiivikud st. propellerid, mis tuulega pöörlevad ja vilisevad...)
Üks kord aastas (vahel harva ka kaks korda), tavaliselt varakevadeti (aprillis-mais) mutid paarituvad. Tiinus kestab umbes 40 päeva ja järglasi võib oodata umbes juunis-juulis. Vastsündinud on abitud, pimedad ja karvadeta. Poegade pikkus on ligikaudu 3 cm, kehamass 2,2...2,7 g. Emasloom imetab poegi piimaga 1 kuu, siis nad hakkavad ise toitu hankima. Üldse kasvab mutipoeg küllalt kiiresti. Ühe kuu vanune poeg on pea sama suur, kui ta vanemad ja neid on raske eristada. Tavaliselt hakkabki muti poeg iseseisvat elu elama 1-1,5 kuud peale sündi. Suguküpsus saabub kümnekuuselt. Väga vähesed mutid elavad kõrge vanuseni. Muti keskmine eluiga on 4...5 aastat.
Noored mutid elavad omavahel väga sõbralikult, nad hellitavad üksteist õrnade häälitsustega, mis on võrreldavad tibupoja piiksumisega. Aga suuremaks sirgudes muutuvad ka mutid sõjakamaks, sest nad peavad ju ema juurest lahkudes hakkama end isegi teiste muttide eest kaitsma. Seepärast kasvades muutuvad mutid väga kiireks. Tunni ajaga võib täiskasvanud mutt liikuda 15-20 meetrit. Eriti palju mutte võib aias kaevetöid tegemas kohata suve keskel.
Täiskasvanud mutid on pidevas vaenujalas st.nad vaenutsevad pidevalt omavahel, käib nii öelda olelusvõitlus seda eeskätt jahi territooriumi pärast aiamaadel, kus elutseb eriti palju usse, seal elutseb ka mutte palju. Kohtudes omavahel maa alustes tunnelites lähevad mutid kohe võitlusesse ja võitja sööb võidetu ära. Emas ja isasloom elavad eraldi. Koos viibivad nad vaid paaritumise ajal (aprillis-mais) ja laste toitmise ajal. Sel ajal elab "paarike" kas emaslooma või isaslooma kodus. Nad suurendavad ühiste jõududega selle eluaseme natuke suuremaks ja teevad ka uusi käike. 
Ainult üks õrn tunne ongi mutil, see on vanemlik tunne, tunne, mis avaldub sigitamise ja järglaste kasvatamise ajal. Muttidest vanemad näitavad üles erilist hoolitsust oma poegade kasvatamise ees, nad toidavad neid ja kaitsevad vaenlaste eest, sammuti õpetavad ka käike uuristama.
Mutid ei maga talveund, nad on aktiivsed aastaringselt. Isegi talvel teevad mutid maa-aluseid käike, mida on kevadeti kohe peale lume sulamist hästi näha - kõikjal muti kuhilad...Seda võib märgata eriti peale lume sulamist ja maapinnase sulamist. Pinnase sulamise aeg muutub ka muttide eluviis aktiivsemaks, nad uuendavad pidevalt oma käike, sest lähenemas ju nende jaoks oluline periood - järglased... Suvel kaevavad mutid suhteliselt vähe ja talviti elutsevad peamiselt juba valmis kaevatud tunnelites, tehes neid vaid veidike sügavamateks. Aktiivne kaeveperiood on hommikuti ja õhtuti. 
Toiduks tarvitab mutt eranditult loomset toitu. Vihmaussid, putukad ja nende vastsed. Saagiks langevad ka hiired, karihiired, rotid, konnad, sisalikud, maod jt. kes tema käikudesse kukkuvad. Toidu hankimiseks kaevabki mutt vahel käike küllalt maapinna lähedale, kuhu näiteks isegi usiikesed roomavad sisse tundes mutile omast " muskuse" lõhna ja tajudes peale vihma head huumust.
Mutt on sedavõrd jõhker, et tarvitab toiduks ükskõik mis eluka, olgu see uss või hiir, kes on tema käiku kukkunud ja on vähe liikuv.
Korraga võib mutt ära süüa 20-22 gr. vihmausse. Terve, või tükeldatud ussi sööb mutt lõpuni hoides seda oma jalakestega ja puhastades jalgadega seda mullast, ning töötades samal ajal esihammastega. Kui mutt on end täis söönud, siis ta sirutab oma keha välja ja magab umbes 4-5 tundi. Ärgates hakkab loom jooksma ja maad tuhnima ning käike uuristama, see on näide järjekordsest näljast - loomal on taas kõht tühi. Öööpäeva jooksul toitub see väike loomake palju - umbes 50-60 grammi korraga (pea-aegu oma kehakaalu suurused portsionid), sööb 5-6 korda ööpäevas st. et iga söögikord on umbes 4 tunni tagant. Sellise elurütmi juures on imestama panev, et hoolimata oma väikesest kehakaalust ja kasvust, sööb mutt umbes 20-23 kg aastas. Näljasena võib mutt olla vaid 14-17 tundi. Oma enneolematu söögiisuga ja pideva näljaga st. isuga vihmaussidest toituda, peab mutt kogu aeg laiendama oma maaaluste käikude kaevamispiirkonda st. tunneleid. Kaevamine ei ole muti jaoks üldse raske tegevus, oma tugevate hammastega närib loom läbi teda takistavad juured, tugevate esi ja tagajalgadega teeb ta teed ning pisikese koonu abil ja ka "labida" kujuliste peopesadega suunab loom kobestatud mulla eemale. See toimub väga kiiresti ja silmaga nähtavalt võime vahel märgata, kuidas aiamaale "mutilossid" kerkivad, maapealsete kuhilate kaudu tuleb loom vahel ka maapealset elu piiluma. Kerges pinnases liigub mutt sama väledalt nagu kala vees, aga oma käikudes liigub mutt hobuse traaviga sama kiirelt. Muti käigud on tavaliselt 2-5 cm sügavused ja kui pinnas on looma jaoks väga sobiv, siis ta maapealseid kuhilaid ei tee. Sellisel juhul võivad käigud st. muti tunnelid olla väga pikkad , kohe mitme kilomeetri pikkused. Sellised tunnelid rikuvad muidugi maapealse haljasala ja muru üldilmet - taimede juurestik on ju rikutud ja muld alt õõnes...
Avamaal, kus pinnas tihtipeale ka sügavuti kuivab, on muti käigud sügavamal, umbes 10-50 cm maapinnast. Nii sügavalt mutt oma kuhilaid eemale loopida ei jõua ja seetõttu peabki loom üleliigse mulla, mis käikude kaevamisel tekib pinnasele kergitama, sedasi tekivadki mutimulla hunnikud. Selliseid sügavaid käike teeb mutt ka kõnniteede alla ja jalgradade alla, seda eriti siis, kui teel on tugipostid või sillake. Vahel armastavad mutid teede alla oma lõkse üles seada, kus nad oma konkurente või sama liigi esindajaid lõksu püüavad. Maa all käib muttide vahel pidev olelusvõitlus.
Talvel tõstavad mutid väga harva mulda maapinnale, kui siis paksu lehekuhila läheduses, sügava lume all, kus pinnas pole nii külmanud.
Mutimulla hunnikute rohkus ei näita kunagi, palju selles pinnases võib mullamutte pesitseda ja elada, sest üks ainuke mutt võib kuu aja jooksul "ehitada" 50 kuni 100 kuhilat. Pesakond elutseb tavaliselt kusagil puujuurte läheduses, maa aluse vundamendi lähedal või kusagil varjulisemas kohas. Pesa on kaetud tavaliselt puulehtede, rohu, pehmete juurte vms. ja on kaevatud looma poolt tavaliselt umbes 30-60 cm sügavusest kuni isegi vahel 1,5-2 m. sügaviseni. Tavaliselt on looma pesa läheduses ka kaks ümarat galeriid kaevatud: üks on samal kõrgusel kui pesakond ning kaitseb pesa asukohta ühelt poolt, teine aga on ehitatud kõrgemale, kui pesake, kuid samale kaugusele pesast kui esimene galerii st. esimene ja teine galerii on kohakuti, üks kõrgemal pinnases ja teine madalamale (pesaga ühele tasandile) kaevatud. Pesast viib ülemisse galeriisse kaks-kolm käiku, sealt aga läheb suuremasse galeriisse viis-kuus käiku, alumisest suurest galeriist aga on ehitatud kaheksa kuni kümme sirget ja pikka käiku eri suundadesse, et eksitada teisi poegadest eemale hoidma. Mõni käik võib teha käänaku ja kusagil liituda teise käiguga, mis viib pesakonnani. Seinad neil käikudel on väga tugevad ja kindlad, sest mutt käike ja kodu st. pesakonda ehitades ei loobi mitte mulda välja kuhilasse  vaid suunab selle eemale ja tambib kinni st. tugevdab seinu ja tunnelit, samamoodi, nagu pesa on tugevdatud. Kui mutti ähvardab maaalune oht, siis ta varjub pesast galeriisse sõltuvalt sellest, kust poolt ta antud olukorras lähenevat ohtu tajub. Tuleb see alt poolt mööda trunnelit, varjub ta kiiresti ülemisse galeriisse, kui aga oht suundub pesapoole ülevalt, siis liigub mutt ruttu samal tasapinnal asetseva galerii varjupaika.

  Muti kasulikkus:
Kuna mutt "töötleb" aasta jooksul läbi päris palju pinnast, siis ta ka kobestab seda ning seega mõjutab paljude taimede kasvu.
Savine pinnas näiteks muutub tänu mutile tunduvalt kobedamaks, vesi ei jää enam savisse pidama, liigne niiskus kaob sealt mööda muti käike allapoole, pinnas saab paremini hingata ja on kergem.
Lisaks kõigele aitab mutt paljusid kahjurputukaid hävitada. Näiteks on teada, et ühes pargis peale muttide hävitamist hakkas meeletult palju tekkima mai põrnikaid, mis pärast toodi uuesti parki mullamutt tagasi. Peale seda, kui mutt hakkas taas oma käike kaevama ja usse ning käikudesse sattuvaid putukaid hävitama ~ olukord paranes. Neid olukordi on teisigi...
Seetõttu võib öelda, mutt võib vahel ka inimkonnale kasuks olla, kuid kui aeda sigineb vesirott, kes hakkab oma käike uuristama, siis peaks inimene teada võtma - tegu on tõesti suure vaenlase ja ohtliku ning kahjuliku närilisega.

  Muti kahjulikkus:
Tegelikult teeb mutt siiski aias suuremat kahju, kui kasu. Mutt uuristab käike peenardesse, närides läbi kõik ettejuhtuvad taimejuured, seega võib taim isegi hukkuda. Peenarde alla tehtud tunnelid kahjustavad porgandeid, sibulat, aga ka maapealseid kurke...Hoolimata sellest, kas köögivili kasvab maa peal või maa all - nii või teisiti on maa alused tunnelid kasvule kahjulikud, sest juurestik saab viga ning aiasaaduste kasv on häiritud või üldse rikutud. (taim võib ka enam mitte juurduda) Lisaks kõigele hävitab mutt oma toiduks aiamaale kasulikke vihmausse ja vahel isegi konni jne. Seega, mutt on aiapidajale, aiale enesele aga ka heinamaadele ja niitudele suureks kahjuteguriks. (vaenlaseks) Ja kuigi mutt võib antud piirkonnast lahkuda, tema käike võivad kasutama hakata põldhiired või vesirotid, kes närivad maa all peenarde kaupa juurvilju jättes järele vaid pealsed. Loomulikult võivad need "närilised" ka ise käike maa alla teha ja teie aiasaadusi (porgand, sibul, kartul jne.) närida, kuid kui on olemas muti käigud, siis kasutavad nad tihtipeale neid, liikudes sedasi kergema vaevaga edasi.
Mõningaid fakte:
-mutt, kaaludes ise vaid 100 gr. võib aasta jooksul ära süüa 20-23 kg usse (ja teisi tema käikudesse lõksu sattunuid)
- mutt võib ühe tunni ajaga kaevata pinnasesse tunneli pikkusega 5,5 m.(10 min ja meeter...)
- valmiskaevatud tunnelites liigub mutt kiirusega 25 meetrit minutis.
-võrreldes teiste loomadega on mutil oma suuruse kohta palju rohkem verd ja hemoglobiini organismis, see aga võimaldab tal mullas väga hästi hingata ja elada, hoolimata sellest et mullas on hapnikku vähe.
 
Kuidas muttidega toime tulla?
Ärga raisake aega!
Kindlasti olete kuulnud kõikvõimalikke versioone ja soovitusi, mida teha. Võib-olla olete mõnda neist järgigi proovinud. Loomulikult ei ole kodused isetehtud abivahendid paraku alati efektiivsed, eriti kui pead astuma võitlusesse mutiga. Kui loom saab teie aias võimu ja seal sigib, siis võib sellest kujuneda suur probleem. Pealekauba võivad nad ju kaevata uusi ja üha uusi käike, ning seda suhteliselt väikese ajakuluga - seepärast peate tegutsema kiiresti ja läbimõeldult, et saada olukord kontrolli alla. Loomulikult on raske võidelda, kui pole teada, pikad on tunnelid. mis viivad looma koduni st. pesani. Pealegi võib pinnase ja mulla niiskuse tõttu olla sedasi, et käigud kulgevad lihtsalt Teie aiast läbi st. tulevad ühe naabri aiast ja suunduvad teise naabri aeda... Mutid reageerivad hästi mullastikus leiduva toidu muutumisele, sellele millise koostisega muld on erinevas aia kohtades erinevatel aastaaegadel. Kui mutte hirmutada või mürki panna, siis nad võivad ju selle osa aiast teatud ajaks puutumata jätta, kuid nad tulevad tagasi just siis, kuis eda kõige vähem oodata oskate. Reeglina ongi mutt see loom, kes võib olla "täna siin ja homme seal..."
Muudame aia tingimusi "toitaine rikkuse" koha pealt.
Peaks vist silmas pidama, et mutt tuleb meie aeda peamiselt teatud aasta ajal. Kust nad tulevad? Miks? No arvata võib, et eks ikka metsadest ja põldudelt. Kevade lõpul ja suve algul muutub metsade mullastiku "toidulaud" viletsaks ning pidevas näljas olev mutt otsibki enesele söögirikast kohta. Tavaliselt on pinnase kastmise puhul kohe platsis vihmauss - no ja sedasi anname mutile ahvatluse ning kena "toidulaua". Looduslikeks abivahenditeks on looduslikud vaenlased: nirk, kärp, metsnugis, ronk, vares, toonekurg, kassikakk. Paraku need aga koduaias ei aiata, seega...võtame appi hirmutamise taktika.
Kuna muti kuulmine, haistmine ja kompimine on ülihästi arenenud, siis loodame neile instinktidele. Appi või võtta spetsiaalseid heli aparaate, mis inimkõrvale on kuulatavad, kuid muti kõrvakestele on talumatuks heliks. Lisaks on veel olemas vibreerivad tiivikud, mis panevad pinnase tuule jõul värisema - mutile ebameeldiv ja segadusse ajav, ning hirmu tekitav ( keegi läheneb...) Nooremaid loomi on võimalik sedasi oma aiast eemale peletada, kuid vanemad ei lase vibratsioonil end heidutada, pealegi, kui tegu on näiteks linnas või tiheliikluse lähedal asuva aiaga. Pealekauba näiteks plastpudelist tehtud tiivik võib küll teatud aja peletada looma eemale, kuid ajutiselt. Kõigele lisaks pole antud "abivahend" ka silmale ilus vaadata. Selleks et taolise pudel - tiiviku abile loota, peaks see töötama st. pöörlema aasta ringselt, ka talvel. See käib tegelikult ka ultraheli abil hirmutamise kohta. Peaks ikkagi järgima instruktsiooni ja paigaldama heliaparatuuri õigesse kohta, kus efekt oleks suurem ja abi tõenäolisem.
Tühjad plast pudelid ja plekk topsid ei kaunista aeda. Mutt ei maga talvel, seetõttu peaks hirmutusseade töötama aastaringselt.
Kodused abivahendid veavad siinkohal alt.
Sellised lõhnameetodid, mis tehakse kas äädika või petrooleumi, roosiokste, kastoorõli, valgendi või kloori, marinaadi  või isegi naftaliini abil võivad küll jah kergendada natukeseks Teie muret, kuid üldkokkuvõttes ei mõju need muti peletamiseks efektiivselt ja peale kauba võivad mõjuda hoopis Teie aiale halvasti, sest teatud ühendid ja ained on aiasaadustele samamoodi ohtlikud nagu seda on mutt.
  Lõksu või püünisraua abi.
Otse loomulikult võite proovida mutiga võidelda lõksude abil. Paigaldage lõkse nii lillepeenardesse, kui ka juurvilja aeda, muru platsile...kõikjale, kus on muti käigud. Käikudesse paigaldatud püünistega võite ju mõne muti kinni püüda, kuid mürgitatud "söödaga" on asi tõhusam ning tulemuseks võitegi saada mutist lahti.
  Mürgitatud  peibutissööt.
Tsingifosfaat on laialt levinud muti vastase võitluse abivahend.  Õige peibutussööda tarvitamine tagab võidu ja edu. Määrake peasissekäik raudkangi abil, seejärel tehke avaus natuke suuremaks ja laske teelusikaga mürgitatud peibutissööt muti auku, nii et see kukuks tunneli põhja. Siis tuleks lisa avaus katta. Piisab kolmest-neljast peibutussöödast mis on paigaldatud värsketesse käikudesse. Kohe ei tasu hakata tulemusi ootama. Kui mõne päeva möödudes ilmub uusi mutimullahunnikuid ja uusi käike, siis korrata  peibutussöötade paigaldamist juba uutesse tunnelitesse. Mutt peab leidma ise oma läbürint-tunnelites selle "sööda" ja selle ka ära sööma.
  Lõksud.
Jah, muidugi on ka lõksud efektiivsed abivahendid võitluses muti vastu, seda eriti kevadeti ja ka sügisel, kui lõksud paigaldada peale vihma. Suvel ja ka talvel viibivad mutid küllalt sügaval pinnase sees oma käikudes ja suhteliselt raske on nende asukohta määrata ja seetõttu ka keeruline lõkse õigesse kohta paigaldada. Lõksudest on peamiselt kolm efektiivset püüdmisvarianti: Harpuun(harpuun ehk iselaskja), scissor-jaw (lõikavad noad) ja choker loop (löögi jõuga hävitav st. tappev). Lõks tuleks paigaldada sellistesse tunnelitesse, mis on värsked ja vastavalt juhisele - jälgides ka muti liikumissuunda (mis on aga raskendatud, kuna mutt võib liikuda ju nii edaspidi, kui ka tagurpidi...)
  "Pott"-püünis või "purk"-püünis.
Samuti võib häid tulemusi saavutada ka koduse "pott" püünise või "purk" püünisega. See seisneb selles, et kasutatavasse, värskesse muti tunnelisse kaevatakse natuke sügavamalt sisse pott või kolme liitrine purk (veega või ilma - Teie valik...) suudmega ülespoole. Loomulikult tuleks muti tunnel st. käik uuesti sulgeda, et valguse tõttu purk välja ei paistaks ja loom midagi kahtlustama ei hakkaks - kuna käik on valge... No tuleb siis kena pisike mutike mööda oma käiku ja kukubki purki (või potti) ja upub ära (või ei pääse sealt välja)
  Kuidas sulgeda toimiv muti väljumisava ning teha kindlaks kas käik on aktiivne st. kasutusel?
Kõige lihtsamal moel - lihtsalt tampige see kinni ja märgistage ning jälgige, kas ta püüab uuesti samasse kohta oma "kuhilat" teha. Kui 1-2 ööpäeva jooksul loom taastab kuhila st. avause - siis on käik aktiivne ja võite lõksu panna, sest käigus olevat tunnelit ja väljumis ava kasutab mutt tihtipeale ööpäeva jooksul mitu korda. Peamine ongi kindlaks määrata käigus st kasutusel olevad tunnelid ja käigud ning paigaldada püünised, lõksud või peibutussööt neisse. Tihtipeale on terve aed muti käike täis, enamus neist on aga samamoodi peibutus st. petu käigud, mis püüavad meid eksiteele viia ja mis pole loomal kasutusel vaid mille on kaval pisi"söödik" ehitanud vaid meie eksitamiseks. Risti-põiki asetsevatest tunnelitest võib kasutusel olla vahel vaid mõni üksik - avastage need ja seejärel, püütke loom kinni. Mutt ei ole looduskaitse all ja kuigi tegu on suhteliselt armsa pisi olevusega, tuleb siiski jälgida, et see väike ablas söödik ei muutuks aias ohtlikuks vaenlaseks.
Aedades tuhnivad mutid üles mullahunnikuid ning uuristavad käike peenardesse. Sellega tekitavad nad inimestes suurt meelehärmi ja pahameelt, tihtipeale ka kahju. Asjaolu leevendab vaid tõsiasi, et mutt hävitab mitmesuguseid kahjurputukaid ning kobestab mulda. Seega, valik on Teie... Püüame või jälgime... Peamine, et aiasaadused oleks kontrolli all!