Monokroomne aed

Me oleme harjunud, et lillepeenar peab olema kirju. Just nii näevad välja traditsioonilised lillepeenrad vanades suvilates ja taludes. Siiski on viimastel aastatel suuremat populaarsust võitmas nn. ühevärvilised aiad, see tähendab kompositsioonid, kus domineerib vaid üks värvus, ning tema varjundid, need pole sugugi uued  leiutised. Ühes või teises variandis võib neid leida erinevate maade park-aedade ajaloos. Üks keerukam seda tüüpi lillepeenar oli loodud kuulsa prantsuse kunstniku Claude Monet aias Givernys.
Giverny lillepeenrad koostati nii, et igal perioodil valitses üks värvus: seda maastiku kaleidoskoopi alustasid kollased põllud nartsissidest, nende asemele tulid iirised, sirelid ja glitsiiniad, mässides aia helesinisesse uduloori, suvel valitsesid seal punased moonid ja roosid.
Meie hakkame rääkima teistsugusest lillepeenrast, sellisest, mis ei vaheta oma värvi hooaja jooksul, õige planeerimise korral ei ole need hoopiski mitte igavad. Peale selle, just sellistes lillepeenardes näevad eriti efektsed välja erinevate lehtedega taimed. Sest traditsioonilise kirju peenra juures ei pane me taimede lehti üldse tähele, aga siin täidavad nad suurt rolli. Muidugi ei meeldi sellised peenrad just mitte kõigile. Paljudele tunduvad sellised peenrad "rõõmutud" ja igavad. Meie silm on lihtsalt harjunud ühel peenral nägema kõiki vikerkaare värve. Suvi on meil lühike, ning selline lõunamaine kirevus, olgugi, et vaid mõni kuu, lepitab meid veidi jaheda kliimaga.
Seepärast pole sugugi vajalik täielikult loobuda harjunud lillepeenardest, aga kui soovite proovida midagi uut ja huvitavat, siis tasub leida aias kasvõi väike maalapike  ning luua sinna näiteks valge või helesinine ala.

Reeglid monokroomse aia loomiseks.

1 reegel: Pidev õitsemine aprillist oktoobrini.
See on monokroomse aia loomise peamisi printsiipe. Kuigi sõna "õitsemine" on siin küllaltki suhteline, kuna mitte väiksemat rolli ei mängi siin taimede lehed. Vahetpidamatu õitsemine tähendab praktikas seda, et aprillist kuni oktoobrini (või maist septembrini, kui teie elu aias on seotud selle perioodiga), õitseb teie lillepeenras vähemalt 2-3 erinevat liiki taimi. Seda on küllaltki raske saavutada, kui peenar on väike. Siin muutub taimede valik erinevate õitsemisaegade järgi tõeliseks kunstiks. Muideks, mida pikemad on õitseajad, seda kaunim on teie peenar. Kindlasti on järjepidevat õitsemist väga raske saavutada, kuid kui see idee teid tõesti huvitab, siis enne seda, kui loote oma ühevärvilise peenra, ärge olge laisad, ning kirjutage üles nende taimede õitsemise aeg, mis juba kasvavad teie aias, ning mida te planeerite kasutada oma uues peenras. Seda sama tasub teha ka peenra esimesel aastal, et aru saada, millal teie peenras tekivad õitsemise pausid, ning millistest taimedest on puudu. Ei soovi üles kirjutada, tehke fotosid. Soovi korral võib mõnede taimede õitsemise aega ka veidi muuta. Näiteks, paljude sibullillede (tulpidest gladioolideni) õitsemisaeg sõltub paljuski nende istutuse ajast. Loobudes aga ise petuunia või lõvilõua istikute kasvatamisest, mis hakkavad mõnikord õitsema alles augusti alguses, võib juba juuni alguses osta suuri õitsvaid taimi, ning need suvikud kaunistavad teie lillepeenart praktiliselt terve suve. Või vastupidi, külvata traditsioonilised üheaastased astrid mitte aprilli alguses aknalauale, vaid mai alguses otse avamaale. Tõsi, õitsema hakkavad nad alles septembri teisel poolel, see-eest tugevate külmade puudumisel õitsevad nad hilissügiseni, kuni teisi õitsvaid lilli on aias juba üsna vähe. Muide, nagu on näidanud kogemus, kõige probleemsem periood on juuni esimene pool. Enamik sibullilli ja kevadisi mitmeaastaseid lilli (priimula, aubrieeta, kitsekakar, kivirik,jt.) on selleks ajaks juba õitsenud, aga enamik suvel õitsevaid mitmeaastasi lilli alles valmistuvad õitsemiseks. Mis puudutab üheaastasi lilli, siis isegi, kui te olete hankiñud endale õitsevad taimed, koguvad nad alles jõudu.

2 reegel: Kasutada erineva kõrgusega taimi, mis moodustaksid erinevad rinded.
Tasane lillepeenar, kui erilisi taimi te ka ei kasutaks, jääb alati kaotajaks võrreldes mitmerindelise peenraga. See reegel kehtib igasuguse lillepeenra kohta, kuid seekord on see eriti tähtis. Keskmiselt on igas õigesti loodud kompositsioonis 4-5 peamist rinnet.
Tagumise plaani, ehk siis tausta, moodustavad tavaliselt dekoratiivpuud või põõsakesed. Punast tooni lisab punalehine vaher, helesinist sirel, kollast kevadel õitsev kukerpuu, valget aga õhulise uduloorina harilik kirss või ploom. Soojal aastaajal lisanduvad neile kõikvõimalikud liaanid, nagu näiteks aktiniidia, metsviinapuu, roniroosid, elulõngad, mida võib toestada sirmidega, restidega, või mõne teise toega. Kui tagumine foon on teil vaja luua ühe suvega, kuid kõik eelpoolnimetatud kõrged taimed kasvavad aeglaselt, tuleb leppida üheaastaste ronitaimedega, nagu näiteks lillhernes või lehtertapp.
Järgmine rinne koosneb kõrgetest mitmeaastastest rohttaimedest, millede kõrgus ulatub 1,5 meetrini ja enamgi. Kuldsetes toonides on asendamatu heleenium, valgetes toonides kitseenelas, sinistes kukekannus, käoking, roosades väikeseõielised mitmeaastased astrid. Sellisesse kõrgusesse jõuavad teisel kasvuaastal ka tokkroosid (malvad). Suve lõpus ühinevad nendega ka mitmed suvikud: dekoratiivsed päevalilled,  riitsinus, ämbliklill jt.
Keskmine rinne koosneb taimedest, mille kõrgus on 60, 70-100 cm. Siin on valik päris suur. Populaarsematest mitmeaastastest pojengid, floksid, iirised, liiliad, mugul- ja sibullilledest püvilill, gladiool, daalia, samuti on valida ka piiramatult suvikuid.
Järgmisesse rindesse kuuluvad samuti väga erinevad taimed, millede kõrgus on 30-40 cm või 70-80 cm. Rohkearvuliste suvikute ja mitmeaastaste taimede seas kuuluvad siia ka väga populaarsed sibullilled, nende hulgas tulbid ja nartsissid.
Ning lõpuks kõige eesmine, ääris, koosneb sellistest pisikestest, nagu priimulad, kirikakrad, madalakasvulised nelgid, mungalilled, petuuniad, ning rohkearvulised kevadised sibullilled, nagu krookused, lumikellukesed.

3 reegel: Tähtis on kasutada ilusate lehtedega taimi.
Ükskõik millises kompositsioonis, eriti aga monokroomses, on õied vaid osa ilust. Nad on, enamuses, lühiajalised. Seepärast ei pääse te mööda taimedest, mis kaunistavad peenart ka ilma õiteta. Nende hulka kuuluvad hosta, asparaagus, viltleht, nõianõges, kirinõges, rebashein, dekoratiivkapsas, jt.
Veel üks peensus taolise peenra rajamisel seisneb selles, et mõnda monotoonsust lihtsalt peab segama erineva lehtede kuju ja struktuuriga. Ilus on vaadata, kui vahelduvad suured ümarad lehed (hosta, bergeenia), ažuursete lehtedega (asparaagus, raudrohi), või kitsaste, teritunud lehtedega (liilialised, iirised, gladioolid). Näiteks liilia oma väikeste, teravate lehtedega sobib hosta taustal palju paremini, kui flokside kõrval, kus tema rohelisus lihtsalt kaob.

4 reegel: Suurte üksikute õitega taimede ja väikeseõieliste taimede omavaheline kombinatsioon.
Veel üks reegel ühetoonilise lillepeenra rajamisel: harmooniline kompositsioon saavutatakse vaid siis, kui suurte, šikkide, soleerivate (tulbid, pojengid, liiliad) taimede kõrval on ka väikeseõielised (kipslill, lilltubakas, kivirik, raudrohi, rukkilill jt.). Siin töötab reegel kus suured õied vajavad enda kõrvale "kaaskonda".

5 reegel: Valida võimalikult pikaajalise õitseajaga lilled.
Tegeleme lihtsa aritmeetikaga. Oletame, et teie lillepeenar on 3 m2. Sinna võib paigutada 3-4 suurt taime, 5-6 keskmist ja 8-10 väikest taime. See tähendab, et isegi kõige tihedama istutuse korral mahub sinna mitte rohkem kui 20 taime (sibullilled ja väikesed suvikud on soovitatav istutada 4-5 kaupa, võttes samapalju ruumi, kui keskmine mitmeaastane taim). Oletame, et nad erinevad kõik oma õitseaja poolest.
Selleks, et minimeerida iga-aastasi kulutusi, peaksid kasvõi pool, parem aga 2/3 olema mitmeaastased taimed (10-12 taime). Kuid põhiprobleem seisneb selles, et mitmeaastaste lillede keskmine õitseaeg ületab harva 2-3 nädalat, kuid on sageli isegi lühem. Ning kui planeerida, et teie peenral õitseb maist septembri lõpuni pidevalt midagi, tuleb välja, et korraga saab õitseda mitte rohkem kui kaks erinevat liiki.
Teeme järelduse- vajalikud on taimed, mille õitseaeg oleks maksimaalne. Sel põhjusel ei tasuks liigselt vaimustuda kiiresti õitsevatest taimedest, nagu, pojengid, iirised, kukekannused, idamagunad, nelgid. Aga kui te nendeta oma lillepeenart ette ei kujuta, istutage sorte erineva õitseajaga.
Ning kindlasti täiendage oma lillepeenart kasvõi mõne grupi kauaõitsevate suvikutega, nagu näiteks petuunia, lõvilõug, üheaastane daalia, leeklill, peiulill ja lilltubakas.

6 reegel: Dekoratiivpõõsaste, mitmeaastaste, üheaastaste, samuti sibullillede oskuslik kooslus.
Muidugi võib teha monokroomse aia mingit üht tüüpi  taimedest, siiski on see, esiteks, pisut keeruline, teiseks, on liiga ühekülgne, ning pole nii ilus. Selleks, enne, kui planeerida sellist lillepeenart, tuleb selgeks teha, milliseid erinevaid taimi kasutada.

 Dekoratiivpuud ja põõsad.
Nad moodustavad tulevasele lillepeenrale omanäolise skeleti, säilitavad oma dekoratiivsuse praktiliselt kogu hooaja, ning on suurepäraseks fooniks teistele taimedele. Enamik neist on küllaltki vähenõudlikud, pikaealised ja ei vaja erilist hoolt. Peamiseks miinuseks on lühike õitsemise periood, mis üldjuhul on kevadel, suve algul. Nende seas on ka neid, mis on dekoratiivsed praktiliselt kogu suve, ning ka sügisel, seda tänu oma lehtedele. Rääkides põõsastest, tasub eriti peatuda roosidel, mis tänu erinevatele toonidele on monokroomses aias sageli kasutuses. Siiski, on siingi omad puudused: klassikalised, suureõielised roosid peavad alati soleerima, samavärvilised väiksemad lilled aga võivad jääda neile väga varju. Lühidalt, üks väänroos monokroomse aia sissepääsul, või ääris pinnakatte- või miniroosidest oleks sellises kompositsioonis täiesti piisav.

 Sibullilled.
Just nemad alustavad traditsiooniliselt kevadel õitemaratoni, seepärast on ilma nendete raske hakkama saada. Siiski vajavad mõningad neist väga palju hoolt, seepärast püüavad paljud asjaarmastajad ilma nendete läbi ajada. Kui ka teie tahate kokku hoida aega ja jõudu, siis eelistage lilli, mis ei nõua igaaastast väljakaevamist, ning võivad ühel kohal kasvada aastaid. Need on kevadel õitsevad krookused, lumikellukesed, kirgaslill, siniliilia, kirju püvilill (mitte harilik püvilill), ning loomulikult nartsissid. Tulbid vajavad meie kliimas kindlasti igaaastast väljakaevamist. Kui see teie plaanidega ei sobi, tuleb eelistada neid gruppe, mis seda ei vaja: Foster, Kaufman, Greig, Darvin- need võivad kasvada ühel kasvukohal 3-5 aastat. Samuti võib kasvatada looduslikke tulpe. Suvel õitsevatest sibullilledest on kõige vähenõudlikumad liiliad, eriti asiaatliiliad. Nad kasvavad samuti ühel kasvukohal 3-5 aastat. Mõningatel "asiaatidel" on harjumus väga kiiresti paljuneda, hõivates kuni 1m läbimõõduga ala, ning põimudes mitmeaastaste taimede juurte vahele. Suvel ja sügisel õitsevatest sibul- ja mugullilledest võiks laisk aiapidaja kasvatada näiteks sügislille. Ta kasvab ilusasti ühel kohal oma viis aastat, ei vaja mingisugust hoolt. Aga gladioolid, daaliad ja mugulbegooniad vajavad nii aega, kui ka talvist hoiuruumi.

 Suvikud.
Mitmeaastaste taimede õitsemise vahelist tühikut saab täita taimedega, mida tuleb igal aastal uuesti külvata. Tegemist on üheaastaste lilledega. Vajadus neid igal aastal uuendada on nende peamine, ning ka ainuke miinus. Kõik ülejäänu on plussid: paljud neist õitsevad praktiliselt terve suve, hooldust vajavad minimaalselt, talvitumise ja katmise muresid pole! Ning liike ja sorte on väga palju. Peale selle on nad asendamatud tühikute täitmisel mitte ainult ajalises mõttes, vaid ka ruumi mõttes- mitmeaastaste taimede asemele, mis pole veel suureks kasvanud.

 7 reegel: Traditsiooniliste ja lihtsate taimede kooslus haruldaste taimedega.
Loomulikult, kui teil on aednik, või teie enda aeg aia eest hoolitsemisel on piiramatu, võite luua kompositsioone haruldastest liikidest, mida ühelgi teie tuttaval pole, ning mis kutsuvad esile üleüldise vaimustuse. Siiski enamikel meist pole aega piiramatult, seepärast tuleks valida 70-80% taimedest sellised, mis ei vaja erilist hoolt, taimedest,  mis elavad aias mitmeid aastaid, ning ei vaja erilist hooldust.
Dekoratiivpõõsaste kõrval on suhteliselt vähenõudlikud mõned hortensia liigid, sirel, ebajasmiin,  jaapani küdoonia,  dekoratiivne mandlipuu jt.
Mitmeaastastest lilledest näiteks floks, pojeng, hosta, astilbe, liilialised, mitmeaastane aster, heleenium, enamik priimulaid, tulinelk, ning paljud teised liigid.
Kui teil pole aega, ega kohta istikute kasvatamiseks tuleks eelistada neid lilli, mida saab kohe kasvukohale külvata. Neid on väga palju, nimetagem neist vaid populaarsemad: rukkilill, kosmos, saialill, erinevad magunad, kalifornia läänemagun, kipslill, lillhernes, rõngaslill, ning veel palju liike. Muide, paljud neist on sellised, et kord sattudes teie aeda, paljunevad edaspidi isekülvi teel.

                                                                     Valge aed.
Miks just valge?
Esiteks, sellepärast, et see on ajatu klassika, teiseks aga, on valget peenart kõige kergem rajada, kuna puudub vajadus võrrelda erinevat tooni lilli ja mõelda, kas nad omavahel harmoneeruvad.
Enne, kui hakkate taimi välja valima, peate vastama veel mitmele küsimusele:

1. Kas peenar tuleb päikeselisele või varjulisele kohale? Kas muld selles kohas on toitaineterikas või toitainetevaene?

2. Kui palju aega kulutate lilledele? Kas teil on aega igal aastal sibullilli välja kaevata ja suvikuid istutada? Kui sageli te saate oma lillepeenart kasta?

Vastates neile küsimustele, ning pidades silmas neid reegleid ja valikuid millest juba eelpool on räägitud, võib asuda valge lillepeenra rajamise juurde. Milline ta tuleb?

 Taimede valik.

Puud ja põõsad.
Lillepeenra tagaplaanile võib valida madalad puud ja põõsad, millel on valged õied- kääbus õunapuu, pirn, kirss, ploom, sirel, hortensia, jasmiin, ning ka hõbedaste lehtedega  (läikiv hõbepuu), või kirjude lehtedega (kirjulehine liguster). Kaunite lehtedega taimede eelis seisneb selles, et nad on dekoratiivsed puhkemisest kuni sügava sügiseni. Viljapuud mattuvad mais valgete õite loori, aga sellised kaua ja rikkalikult õitsevad põõsad, nagu sirel, (mai lõpus), hortensia ja jasmiin (juuni, august), mitte ainult ei kaunista valget kompositsiooni, vaid aitavad ka minimeerida lillepeenra hooldust, kuna võivad suurepäraselt kasvada ilma igasuguse tähelepanuta.
Roosid ei sobi hästi monokroomsesse lillepeenrasse. Need taimed on „egoistid”, nad ei armasta suures koguses naabertaimi. Suve algul rikkalikult õitsev valge kibuvits on aga suurepärane täiendus teie kompositsioonile. Mis puudutab tingimusi, mida eelistavad eelpoolnimetatud puud ja põõsad, siis on nad kõik piisavalt vähenõudlikud, ning kasvavad ja õitsevad ilusasti mitte ainult päikese käes, vaid ka poolvarjus.

 Vääntaimed.
Ühe- või mitmeaastased liaanid võivad kaunistada sirmi, või ükskõik millist vertikaalset konstruktsiooni, lillepeenra tagaplaanil. Eriti aktuaalne on see siis, kui puud ja kõrgemad põõsad teie kompositsiooni ei kuulu, ning see tundub liiga lame.
Mitmeaastastest liaanidest sobivad suureõielised sordielulõngad, ning väikeseõielised elulõnga liigid, milledel on valged õied, samuti mitmeaastane seahernes (sageli kutsutakse teda ka mitmeaastaseks lillherneks). Suvikutest sobivad valgeõielised vanikkuljused, thunbergia, lillhernes, lehtertapp. Tuleb meeles pidada, et kõik eelpoolnimetatud taimed õitsevad rikkalikult vaid päikeselises kasvukohas, seepärast, kui teie valge lillepeenar on pool-, või täisvarjus, on tagaplaanile parem kasutada puid ja põõsaid.

 Sibul- ja mugullilled.
Aprillis soleerivad valges peenras väikesed sibullilled (lumikelluke, krookus, siniliilia, kirgaslill, märtsikelluke), pisut hiljem ühinevad nendega nartsissid ja tulbid, samuti hüatsindid, ülased. Juuni alguses võtavad teatepulga üle hollandi iirised, jaanihüatsindid, inkarvillead, samuti karatau ja teised dekoratiivlaugud. Peale selle, hakkavad juuli alguses esimesi õisi näitama kevadel istutatud mugulbegooniad, mis õitsevad kuni esimeste öökülmadeni. Juuli lõpust hakkavad õitsema mugulatest kasvatatud daaliad, augustis aga gladioolid. Valides sibullillede istutuseks kohta, tuleb meeles pidada, et pärit on nad enamuses stepist, tähendab, nad vajavad küllaltki palju päikest. Lühidalt, kõik kevadised sibullilled, mis õitsevad enne puude lehtimist, võib istutada julgelt nende alla. Varjutaluvamad on väikesed vara õitsevad sibullilled ja nartsissid.
Väikest poolvarju talub rahulikult liilia, ning mugulbegoonia, mis võib kasvada ning õitseda isegi seal, kus päikest on päevas vaid paar tundi, daaliad aga, ning gladioolid kasvavad hästi vaid lauspäikeses. Enamike sibullillede vaieldamatu väärtus on see, et nad taluvad suhteliselt hästi niiskuse puudust, see aga tähendab, et saavad piisavalt kaua hakkama ilma teie pideva tähelepanuta. Tõsi, see võib negatiivselt mõjuda tulevaste sibulate ja mugulate arengule.

 Mitmeaastased rohttaimed ja kaheaastased rohttaimed.
Esimestena, juba aprilli lõpus, puhkevad valgel peenral varajased priimulad, lõhnav kannike, lõhislehine ülane, võõrasemad ja lumeroos. Mais kaunstab valget peenart arabis, alpi magun, kaukaasia hanerohi, bergeenia (valgeõielist vormi esineb suhteliselt harva) ja kivirik. Pisut hiljem õitsevad metsülane, kirikakar, liivkann, kivirikud, kuutõverohi, maikelluke.
Juunis õitsevad pojeng, nelgid (mitmeaastased ja kaheaastased), sõrmkübar, edelveiss, kukekannus, lupiin, madalakasvulised kukeharjad, iirised, kellukad, murtud süda ja sinilatv. Juulis õitsevad malvad, kipslilled, astilbed, hostad, pärl-hõbeleht, suureõieline härjasilm, aedtradeskantsia, kitsekakar, laikellukas.
Augustis õitsevad hübriidülane, liatris ja  tonditupik. Septembris ja oktoobris on õitsejaid juba vähem, kuid nendel kuudel kaunistavad teie valget peenart mitmeaastased astreid ja kaunis kukehari, mille valgeõielist vormi kohtab küll üsna harva.

 Üheaastased lilled.
Valgete õitega üheaastasi lilli on küll palju. Praktiliselt kõik populaarsed suvikud omavad valgeõielisi sorte: petuunia, lõvilõug, pruudisõlg, rukkilill, kosmos, alatiõitsev begoonia, lobeelia, kivikilbik, päsmaslill, lilltubakas, õlglill, kalifornia läänemagun, portulak, balsamiin, rõngaslill, levkoi, raudürt, samuti üheaastased astrid, kukekannused, daaliad, kipslilled, krüsanteemid, moonid, floksid, salveid, nelgid ja kurerehad. On ka valgeõielised peiulilled, kuid ei tasu siiski loota nii valget värvi kui seemnepakil näha. Valgeõielised peiulilled omavad nõrka kollakas-rohelist tooni. Valge õiega sorte on ka haruldasematel suvikutel. Need on gasaania, nemeesia, parkjuur, niirembergia, karukõrv, mustköömen, kuldlill, imikas, päikesetiib, käokuld, lõunahali, peekerlill, karukõrv, kuldkakar, brovallia, klarkia, ämbliklill, sigaretilill.
Väga uhke on valgete äärtega üheaastane piimalill, ning kreemvalge südamikuga dekoratiivkapsas.
Üheaastastega on peamine problem selles: sugugi mitte kõiki eelpoolnimetatud taimi ei müüda eraldi sortidena, antud juhul valgeid. Enamasti on seemnepakkides värvide segu. Ning veel üks problem: eraldi sordid on tavaliselt märgatavalt kallimad, kui segud.
Nüüd suvikute õitsemise ajast, mis sõltub külviaegadest. Siin on üks ebaõiglus: vähenõudlikud ja külmakindlad taimed, mida võib külvata otse kasvukohale, õitsevad peaaegu alati väga kiiresti ära (rukkilill, kilbirohi, rõngaslill, kipslill ja magun). Seepärast ei tasu ainult nendega arvestada. Aga kõik need, mis vajavad ettekasvatamist, õitsevad, vastupidi, väga kaua, praktiliselt kogu suve ja veel sügise alguseski. See erinevus õitsemises on seletatav taimede päritoluga: esimesed on kohanenud jahedama ja lühema suvega, teised, vastupidiselt, on tulnud meile pikkade ja soojade suvedega maadelt.
Kuid tuleme tagasi üheaastaste taimede juurde meie valge lillepeenra jaoks. Kui te tahate saavutada kogu suve kestvat vahetpidamatut õitsemist, siis ei saa te hakkama petuunia, lobeelia, raudürdi, päsmaslille, balsamiini ja lõvilõuata. Tuleb osta kas taimed, või kasvatada nad ise seemnetest.
Kui teil on võimalus imetleda oma aeda ka sügisel, istutage kindlasti üheaastaseid astreid. Parimad on väikeste õitega madalad sordid. Nad ei lamandu tuule käes, ning õied ei kannata sügiseste vihmade tõttu. Samuti õitsevad nad rikkalikumalt ja kauem kui kõrged. Veel üks asendamatu taim, mille ilu saavutab maksimumi peale esimesi külmasid on dekoratiivkapsas.

Valge lillepeenra kolm varianti.

1. Varjuline lillepeenar.
Selleks sobib poolvarjuline kasvukoht (päikest on selles lillepeenras mitte rohkem kui 3-4 tundi päevas, maja lääne või idapoolsel küljel, või siis puude varjus, niiskel, viljakal mullal.

* Foon.
Rododendron - dekoratiivpõõsas kõrgusega kuni 2 m, õitseb mais sõltuvalt liigist ja sordist. Aias on parem kasvatada külmakindlamaid ja vähenõudlikumaid liike, kuid ka need vajavad talvekatet. Kasvab ainult happelistel muldadel, seepärast lisatakse istutusauku turvast. Ei armasta savimuldasid ja seisvat vett.

Sirel - üks populaarsematest meie aias õitsevatest põõsastest, kõrgus kuni 3 m, õitseb mai lõpus. Täidiseliste õitega sordid on efektsemad, kuid ka nõudlikumad, ning eelistavad päikeselist kasvukohta.

Ebajasmiin - dekoratiivpõõsas, kõrgus 1,5-4 m, sõltuvalt liigist, sordist, ning taime vanusest. Võib ühel kohal kasvada üle 50 aasta. Varajased sordid õitsevad juuni keskpaigas, lõpus, hilised õitsevad juuli lõpus.

Liguster - dekoratiivpõõsas kõrgusega 2,5-3 m. Talub hästi lõikust ja lubab kujundada oma vormi. Valgele kompositsioonile sobib kirjulehine liguster, mille leheservad on valged.

* Tagumine rinne.
Kuutõverohi - mitmeaastane taim kõrgusega umbes 80 cm, elegantsete, kooldunud õisikuvartega, millel on juuni alguses ebatavalised õied- „tilgad”. On väga dekoratiivne ka peale õitsemist. Kasvab kiiresti suureks, seepärast vajab palju ruumi.

Sõrmkübar - kahe- või mõneaastane taim, kõrgusega kuni 1,5 m, kellukjate õitega, mis puhkevad juuni lõpus- juuli alguses. Dekoratiivse efekti saavutamiseks tuleb istutada ühest sordist vähemalt kolm taime.

Puishortensia - dekoratiivpõõsas, peaaegu ideaalne taim valgete õitega varjulisse peenrasse. Vähenõudlik, talvekindel, talub kergesti poolvarju, ning õitseb kaua, mõnikord kogu juuli ja augusti. Armastab rikkalikku kastmist ja viljakaid muldi, kerge jagada põõsa jagamise teel, ning ka pistikutega. Kasvab väga kiiresti suureks, mis võib mõne aasta pärast muutuda ka probleemiks. Hortensiat nagu ka teisi põõsaid, on soovitatav istutada varakevadel või hilissügisel. Kasvab harva kõrgemaks kui 1-1,5 m, ning on praegu vähem populaarne kui tema kõrgem sugulane aedhortensia, mis sobib samuti varjulise kasvukoha valgesse peenrasse.

Hübriidülane - mitmeaastane taim kõrgusega 80-100 cm. Õitseb augusti algusest septembri alguseni.

 * Keskmine rinne:
Nartsiss - sibultaim kõrgusega 30-40 cm. Õitseb mais. On suures valikus sorte, sealjuures ka puhasvalgete õitega. Enamik valgeõielisi sorte on küllaltki hilised, hakkavad õitsema mai teisel poolel. Dekoratiivse efekti saavutamiseks tuleb istutada vähemalt viis ühe sordi sibulat.

Metsülane - mitmeaastane taim kõrgusega 40-50 cm. Õitseb mai lõpus- juuni alguses.

Kurekell - mitmeaastane taim kõrgusega 40-60 cm. Õitseb juunis. Kasvab isegi tihedas varjus. Kerge seemnest kasvatada. Traditsiooniline kurekell on vähenõudlikum, kui hübriid, kuid viimane õitseb tunduvalt kauem.

Siberi iiris - mitmeaastane taim kõrgusega 60-80 cm. Õitseb juunis. Kasvab halvasti vaestel, kuivadel muldadel.

Lilltubakas - üheaastane taim kõrgusega 40-60 cm. Kasvatades seemnetest mis külvatakse aprillis, õitseb juuni lõpust septembrini. Talub kergeid sügisesi külmasid. Dekoratiivsema efekti jaoks on vaja istutada vähemalt 3 sama sordi taime.

Liilia - sibullill kõrgusega 50-80 cm. Õitseb, olenevalt sordist, juuni lõpust augusti alguseni. Asiaathübriidid taluvad kerget poolvarju, idahübriidid aga kasvavad poolvarjus tunduvalt paremini, kui päikese käes. Dekoratiivse efekti saamiseks tuleb istutada vähemalt 3 sama sordi sibulat.

Suureõiene kellukas - mitmeaastane taim kõrgusega 50-60 cm. Õitseb juulis.

Hibiskus - üheaastane taim kõrgusega 40-60 cm. Vahetul külvil otse avamaale mais õitseb juuli lõpust. Tema valged õied tumeda südamikuga õitsevad vaid ühe päeva, kuid terve taim õitseb rikkalikult ja pikaajaliselt.

* Esiplaan:
Lumikelluke - sibullill kõrgusega 10-25 cm. Õitseb aprillis. Dekoratiivsuse saavutamiseks tuleb istutada vähemalt 10 ühe sordi sibulat.
Puschkinia - sibullill kõrgusega 15-20 cm. Õitseb aprilli lõpus- mai alguses. Dekoratiivse efekti saavutamiseks tuleb istutada vähemalt 10 ühe sordi sibulat.
Lõhnav kannike - mitmeaastane taim kõrgusega 10-20 cm. Õitseb aprilli lõpust juuni alguseni.
Lõhislehine ülane - Mitmeaastane taim kõrgusega 20-30 cm. Õitseb aprilli lõpust mai keskpaigani.
Võõrasema - kahe - või mõneaastane taim kõrgusega 10-25cm. Olenevalt külviajast õitseb aprilli lõpust oktoobrini. Ei karda kevadisi ja sügisesi öökülmasid. Dekoratiivse efekti saavutamiseks tuleb istutada vähemalt 5 ühe sordi taime.
Priimula - mitmeaastane taim kõrgusega 10-40 cm. Varajased sordid ja hübriidid hakkavad õitsema aprilli lõpust, hilised mai lõpust ja isegi juunist.
Arendsi kivirik - mitmeaastane taim kõrgusega 10 cm. Õitseb mai lõpus- juuni alguses. Moodustab kiirestikasvavad padjandid.
Maikelluke - mitmeaastane taim kõrgusega 20-25 cm. Õitseb juuni alguses. Kasvab väga kiiresti laiali, seepärast tuleb tema kasvu ohjata.
Mugulbegoonia - mugultaim kõrgusega 25-40 cm. Kui hakata mugulaid eelkasvatama aprilli alguses, õitseb alates juuni lõpust esimeste öökülmadeni. Dekoratiivse efekti saavutamiseks tuleb istutada vähemalt 3 ühe sordi mugulat.
Balsamiin - üheaastane taim kõrgusega 20-25 cm. Istikutest kasvatamisel (seemned külvatakse märtsis) õitseb juunist septembrini. Öökülmasid ei talu. Talub hästi poolvarju ja isegi varju. Dekoratiivse efekti saavutamiseks tuleb istutada vähemalt 5 ühe sordi taime.


2. Päikeseline peenar.

Selleks tuleb valida koht, kus enamik päevast paistaks päike.

* Foon:
Kirss - viljapuu, mis õitseb mais. Võib kasvada nii 2,5m kõrguseks (kääbuspuu), kui ka kuni 6m kõrguseks. Siiski tuleb esimese õitsemiseni teil oodata 3-4 aastat, lõpliku täiuse saavutab alles 10 aasta pärast. Seepärast on oluliselt mõistlikum rajada valge peenar juba enne kasvavate kirsside juurde (või ploomipuude või teiste valgete õitega puude juurde). Kui te aga siiski otsustate kasvatada uue kirsi, istutage varakevadel 2-3 aastased juurdunud pistikud, istutusauku pange aga kindlasti komposti ja lupja. Ja pidage meeles, et kirss ei talu happelisi muldi, lähedast pinnavett ja pikaajalist kevadist üleujutust.
Elulõng - mitmeaastane rohtne liaan kõrgusega 2,5-3m. Teda võib lasta ronima sirmile lillepeenra taga, mööda vana õunapuu tüvi, või võlvile. Õitseb, olenevalt sordist, juuni algusest oktoobrini.
Läikiv hõbepuu - põõsas dekoratiivsete hõbedaste lehtede ja marjadega, kõrgus kuni 2,5m, võib kasvada ka poolvarjus.

* Tagaplaan:
Pojeng - mitmeaastane taim kõrgusega 80-100 cm. Õitseb juuni teisel poolel.
Malva - kahe- või mõneaastane taim kõrgusega kuni 2 m. Õitseb juuni lõpus- juulis.
Aedfloks - üks kõige populaarsemaid ja vähenõudlikumaid taimi kõrgusega 80-100 cm. Õitseb juulis- augustis.
Mitmeaastane aster (õiekas aster või kaunis aster) - mitmeaastane taim kõrgusega 80-150 cm, õitseb septembris, oktoobris.

* Keskmine rinne:
Tulp - sibullill kõrgusega 10-90 cm. Olenevalt sordist õitseb aprilli lõpust juuni alguseni. Vajab igaaastast väljakaevamist. Dekoratiivse effekti saavutamiseks tuleb istutada vähemalt 5 ühe sordi sibulat.
Türgi nelk - kahe või mõneaastane taim, õitseb juuni teisest poolest juuli alguseni. Dekoratiivse effekti saavutamiseks tuleb istutada vähemalt 5 ühe sordi taime.
Rukkilill - üheaastane taim kõrgusega 40-70 cm. Võib külvata aprilli lõpus otse avamaale. Õitseb juuli algusest augusti alguseni. Peale tagasilõikamist võib septembris õitseda teistkordselt. Dekoratiivse effekti saavutamiseks tuleb istutada vähemalt 5 ühe sordi taime.
Võsa-raudrohi - mitmeaastane taim kõrgusega 50-60 cm. Õitseb juuni lõpust augusti alguseni. Kerge seemnetest kasvatada.
Härjasilm - mitmeaastane taim kõrgusega 50-70 cm. Õitseb juulis. Kerge kasvatada seemnetest.
Rõngaslill - üheaastane taim kõrgusega 40-70 cm. Võib külvata aprilli lõpus otse avamaale. Õitseb juuli algusest augusti alguseni. Peale tagasilõikamist võib septembris õitseda teistkordselt, tuleb istutada vähemalt 5 ühe sordi taime.
Tulinelk - mitmeaastane taim kõrgusega 40-60 cm. Hõbedaste lehtedega ja lihtõitega. Õitseb juulis. Kerge kasvatada seemnetest.

* Esiplaan:
Krookus - sibullill, mis on üks esimesi õitsejaid. Õitsemisaeg aprilli algusest mai alguseni, olenevalt sordist. Kuigi nad on toodud siin esiplaani taimedena, tänu oma kõrgusele, mis on vaid 5-10 cm, on neid sobivaim istutada väikeste gruppidena (10-15 sibulat) mitmeaastaste rohttaimede vahele. Sest aprilli keskel, kui on krookuste õitsemise aeg, pole mitmeaastased veel mullast välja tulnud. Ning ka krookuste lehed on kuni mai keskpaigani korralikud, hiljem aga kolletuvad, närbuvad ja näevad üsna näotud välja. Hea, kui selleks ajaks katavad neid mitmeaastased taimed. Krookused kasvavad praktiliselt igasugusel mullal, nii päikese käes, kui ka poolvarjus (neid võib istutada ka varjulisse peenrasse puude alla, kuna krookus õitseb enne puulehtede puhkemist). Kohad aga, kus kevadeti seisab sulavesi, krookusele ei sobi.
Hüatsint - sibullill kõrgusega 15-25 cm. Õitseb aprilli lõpust mai keskpaigani. Vajab iga-aastast väljakaevamist. Parema dekoratiivsuse saavutamiseks tuleb istutada vähemalt 3 ühte sorti sibulat.
Arabis - mitmeaastane taim kõrgusega 20 cm. Õitseb mais, peale õitsemist vajab tagasilõikust. Kerge seemnetest kasvatada. On aretatud väga ilusaid kirjulehelisi sorte, kuid neid saab paljundada ainult vegetatiivselt.
Sarik linnupiim - sibullill kõrgusega 25-30 cm. Õitseb mai lõpus. Parem on istutada, nagu krookustki, mitte peenra serva, vaid mitmeaastaste taimede vahele. Parema dekoratiivsuse saavutamiseks tuleb istutada vähemalt 5 ühte sorti sibulat.
Ibeeris - üheaastane taim kõrgusega 25-35 cm. Õitseb juuni lõpust juuli keskpaigani. Võib külvata aprilli lõpus otse kasvukohale. Õitseb juuli algusest augusti alguseni. Parema dekoratiivsuse saavutamiseks tuleb istutada vähemalt 5 ühte sorti taime.
Dekoratiivkapsas - üheaastane taim kõrgusega 35-45 cm. Kasvatades istikutest (seemned külvatakse aprillis) saabub maksimaalne dekoratiivsus septembris- oktoobris. Talub sügisesi külmasid kuni  -18*C !

3. Minipeenar:

Kui teil on ruumi tõesti vaga vähe, võib luua väikese valge "saarekese", umbes 1,5-2 m2-le. Siin on taimede valiku peamiseks aluseks nende kompaktsus, ning õitsemise pikaajalisus. Kõige optimaalsem koht sellise peenra jaoks on päikeseline, või kerge poolvari (kui päikest pole kõigest mõni tund päevas).
See peenar näeb välja eriti sümpaatne, kui luua ta alpistiilis, kasutades mõnda suuremat kivi, kümmetkonda keskmist ja ning multšida muld peene killustikuga.

* Tagaplaan:
Kirju püvilill - sibullill kõrgusega 30 cm. Õitseb mais.  Parema dekoratiivsuse saavutamiseks tuleb istutada vähemalt 5 ühte sorti sibulat.
Habeiiris (madalad vormid)- mitmeaastane taim kõrgusega 30-40 cm, hallikas-siniste mõõkjate lehtedega. Õitseb juuni alguses.

* Keskplaan:
Alpimagun - kahe- või mõneaastane taim kõrgusega 10-15 cm. Olenevalt külviajast õitseb mai lõpust kuni augusti lõpuni.
Brimeura - sibullill kõrgusega 20-25 cm, valgete, kellukesi meenutavate õitega. Õitseb juuni alguses. Dekoratiivse effekti loomiseks istutada vähemalt 10 ühe sordi sibulat.
Edelweiss - mitmeaastane taim kõrgusega 20-30 cm, hõbedaste lehtedega ja üsna tagasihoidlike karvastatud õitega. Õitseb juuni lõpus- juulis. Lihtne seemnetest kasvatada.
Nõianõges - mitmeaastane taim kõrgusega 20 cm, dekoratiivsete hõbedaste, pehmekarvaliste lehtedega. Õisikukandjad on parem eemaldada. Kasvab üsna kiiresti suureks, seepärast tuleb tema kasvu pidurdada. Seemnetest kerge kasvatada.
Alatiõitsev begoonia - kompaktne üheaastane taim, mis taimede ettekasvatamisel (külv veebruaris) õitseb juunist septembrini. Dekoratiivse efekti loomiseks istutada vähemalt 5 ühe sordi taime.
Kivikilbik - üheaastane taim kõrgusega 10-15 cm. Moodustab õitsvad padjandid. Võib külvata otse kasvukohale mai alguses. Õitseb juuli algusest augusti alguseni. Peale tagasilõikust võib õitseda uuesti.

* Esiplaan:
Õrn ülane - mugultaim kõrgusega 5-10 cm. Õitseb aprilli lõpust mai keskpaigani, istutada vähemalt 5 ühe sordi mugulat.
Nõeljalehine leeklill - mitmeaastane taim kõrgusega 10 cm. Kasvab kiiresti suureks moodustades õitsva padjandi. Õitseb mais.
Kukehari valge - mitmeaastane taim kõrgusega 10 cm. Õitseb juunis. Seemnetest kerge kasvatada. Kasvab kiiresti suureks.
Portulak - üheaastane taim kõrgusega 10 cm. Nõeljate lehtedega ja suurte, ühekordsete või topeltõitega. Parem on istutada ettekasvatatud taimed (külvates aprillis, õitsevad alates juuli lõpust), kuid võib külvata ka mais otse kasvukohale. Siis õitseb mitte enne augustit, istutada vähemalt 5 ühe sordi taime.