Tilli kasvatamisest

Värske tilli järele on suur nõudlus, eriti kevadel ja sügisel. See artikkel pakub huvi nii väiketootjatele kui ka asjaarmastajatele - köögiviljakasvatajatele: räägime siin sellest, kuidas saada rohkem kaubanduslikku saaki ja seda võimalikult pikka aega.

MIKS TILL ON KASULIK
Till on üheaastane rohttaim sarikaliste sugukonnast. Kõik tema maapealsed osad, eriti seemned, lõhnavad tugevasti, tänu neis leiduvatele eeterlikele õlidele. Toiduks tarvitatakse noori taimi (6-10 lehega) või siis täiskasvanute taimede üksikuid lehti. Peale eeterlike õlide sisaldavad lehed veel C, E, PP, B2, B1 vitamiine, karotiini ja orgaanilisi happeid. Tillilehti tarvitatakse nii värskelt kui ka talveks soolatuna, külmutatuna või kuivatatuna (kuigi soolatud till kaotab oma väärtuslikud omadused).
Tillilehti ja seemneid kasutatakse mitte ainult maitseainena, vaid ka ravimina (vähendab arteriaalset vererõhku, soodustab söögiisu ja seedimist, seedetrakti tööd, rahustab närvisüsteemi).



OPTIMAALSED KASVUTINGIMUSED
Temperatuur ja valgustus. Till on üsna külmakindel taim, talub hästi madalaid temperatuure ja väikseid öökülmi. Seemned alustavad idanemist juba +3  C juures, ainult et siis kestab idanemine kaua (mõnikord kuni kuu). Seemnete aeglane idanemine on seotud suure eeterlike õlide sisaldusega
Seepärast on vaja ühtlaseks ja kiireks idanemiseks seemneid külvi eel töödelda. Optimaalne temperatuur kasvuks on +15…20 C. Kuid peab arvestama seda, et till on valgusnõudlik kultuur.
Niiskus ja muld. Till ei esita mulla suhtes erilisi nõudmisi, talle piisab eelkultuurile antud väetisest. Seejuures võib suurt saaki saada ainult viljakal ja niiskel mullal (till on niiskusnõudlik). Kuivas mullas saagikus väheneb, taim hakkab varem vart moodustama. Sellise tilli järele turul enam nõudlust pole (selliselt taimelt saab ainult üksikuid lehti toiduks võtta või siis jätta taim seemnete saamiseks).

SORDIVALIK
Erinevalt tomatist, kurgist, paprikast ei erine tillisordid omavahel nii tugevasti. Põhiline erinevus seisneb lehe rohelise värvuse ja läike intensiivsuses, vähem hinnatud tunnused on lehtede aromaatsus ja maitse. Peale selle jagatakse sordid varasteks, keskvalmivateks ja hilisteks.

Varajastelt  sortidelt (nt. Gribovskii)  saab saaki koristada 10 päeva varem kui hilistelt. Ainult et nad on vähem lehistunud ja annavad väiksema lehemassi. Veel üks varaste sortide puudus on lühike kasutusperiood. See tähendab seda, et taim moodustab kiiresti varre ja kui saagi koristamisega hilineda, siis kaotavad taimed oma kaubanduslikud omadused (seepärast on vajalik õigeaegne koristus). Need sordid jõuavad Eesti tingimustes anda hea seemnesaagi, mida siis toiduainetööstuses laialdaselt kasutatakse. Seepärast kasvatatakse varajasi sorte kilemajades ja avamaal varase supirohelise saamiseks, aga  ka seemnekasvatuseks.
Hilised sordid on rohkem lehtinud, neid iseloomustab suurem lehemass ühe taime kohta. Pärast saagikõlbulikuks saamist võib neid 2 nädalat koristada, kuna nad jäävad selleks ajaks veel leheroseti faasi. Hiliseid sorte kasutatakse mai-juuni külvideks, saaki saadakse suvel. Siia kuuluvad sordid Kibrai, Tetra.
Viimasel ajal on tulnud turule nn. põõsastilli sordid. Need on hilised sordid, mille seeme meie kliimatingimustes tihti ei valmigi, seepärast kasvatatakse nende seemet lõuna pool. Põõsastilli sortidele on iseloomulik varre aeglane moodustamine. Lehekaenaldes arenevad külgvõrsed, seepärast näeb taim põõsa moodi välja. Ainult et kõik põõsastilli tüüpilised omadused avalduvad ainult suure kasvupinna olemasolul. Taimede ja ridade vahekaugus peab olema minimaalselt 15  cm. Tihedama taimede seisu puhul külgvõrseid ei moodustu, kuigi vars moodustub ikkagi hiljem kui tavalistel sortidel.  Seepärast peab niisuguste sortide külvil jätma reavaheks 20-30  cm ja taimede vahekaugus reas peab peale harvendamist (eemaldatud taimed tarvitatakse ära) jääma 15…20 cm . Sellisel juhul hakkavad need taimed vart moodustama alles juuli keskel. Niimoodi on võimalik rohelist saaki koguda 1,5 kuud. Eriti oluline on see aiapidajatele, kes ei pea siis hooajal tilli mitu korda külvama.
Põõsastilli sorte külvatakse kevadel avamaale. Sordid on: Russki Razmer, Saluut. Aga sort Gurman, mis samuti on põõsastilli sort, on eriti aromaatne.

KASVATAMINE OMA PERE TARBEKS
Parem on külvata mitu korda. Et noored ja värsked tillilehed oleksid alati saada, tuleks külvata korduvalt, nt. 1 pakk seemneid korraga. Sel juhul saate saaki maist oktoobrini. Külviskeem näeks Eesti tingimustes välja järgmine:
1. sügisene külv enne talve tulekut okt. II poolel - novembri alguses, et saaki saaks võimalikult varakult.
2. varakevadine külv suve alguse saagi jaoks aprilli algul, niipea kui muld taheneb, et saaks seda harida
Kuidas saada ühtlasi tõusmeid. Tilli kasvatamine aiamaal on üsna lihtne. Ainus asi, mis tekitab raskusi (eriti algajatel) - see on idanemine.  Et vältida seda probleemi, külvavad paljud seemne juba sügisel peale kogumist. Sellisel ”talve alla” külvil seemned tärkavad varakult. Suur miinus selle asja juures on aga see, et kevadisel maaharimisel suur osa nendest tõusmetest hävib, sel juhul tuleb oodata idandite teist lainet, mis aga pikendab saagi ooteaega. Peale selle kasvab siis peenardes till läbisegi põhikultuuriga, rohimisel on vaja tähelepanelikult vaadata, et tillitaimi välja ei tõmbaks.
See tekitab probleeme, seepärast on parem külvata till omaette peenrasse.
Külvireeglid. Aiapidajad tillile tavaliselt mingeid mineraal-ja orgaanilisi väetisi ei anna. Enne külvi (v.a. talve alla) tuleks kindlasti külvivagu kasta. Seeme külvatakse niiskele vaopõhjale ja kaetakse pealt kuiva mullaga. Sellisel juhul on seemned niiskel pinnasel, kuiv pealispind aga takistab mullakooriku teket. Külvatakse ridadena, et edaspidi oleks lihtsam hooldada. Lehemassi saamiseks jäetakse reavaheks 10…15 cm, seemnesaagi kasvatamisel 20-30  cm. Külvisügavus 1…2 cm, sõltuvalt mullastikust. Külvinorm 2-3 g/m2 (või 1g/m2-seemnete saamiseks).

Nõuanne: idanemisperioodi vähendamiseks ja garanteeritud tõusmete saamiseks on vaja teha külvieelne seemnete töötlemine. On 2 erinevat võimalust
Esimene- barboteerimine (seemnete leotamine vees, mida pidevalt hapnikuga rikastatakse), kodustes tingimustes on sobiv selleks kasutada akvaariumi kompressorit. Seda tehakse temperatuuril +20  C 18…20 tundi, selle ajaga hakkavad seemned juba kleepuma, seepärast külvatakse nad kohe maha.
Teine meetod – vees leotamine 2-3 ööpäeva. Leotamise ajal vahetatakse 6-8 tunni tagant vett.
Eeltöödeldud seemned külvatakse maha ainult niiskesse mulda.

Hooldus. Seisneb ainult rohimises ja reavahede kobestamises. Et umbrohud ei tärkaks, on vaja reavahesid kord nädalas kobestada.
Saagi koristamine. Koristusaeg saabub umbes 30…40 päeva pärast külvi, noori võrseid võib toiduks tarvitada juba 5  cm pikkustena. Koristada võib valikuliselt - tõmmates kõige suuremad taimed välja või siis lõplikult - kõik taimed ilma valikuta. Koristamisega hilinemisel, kui till on juba 15…20 cm pikkune, on soovitav kõik taimed koristada ja nad töödelda. Vastasel juhul hakkavad nad õitsema, kaotades oma maitseomadused (täiskasvanud tilli lehed on puised ja vintsked). Väikese osa kevadise külvi taimedest võib alles jätta: nende õisikuid saab kasutada köögivilja konserveerimisel ja soolamisel või siis kasutada seemnete kogumiseks.

KASVATAMINE MÜÜGIKS
Maksimum tulu. Tilli kasvatamisel müügiks on peatähelepanu kevadisel ja sügisesel saagil, kui hinnad turul on kõrgemad. Varajase saagi saamiseks kasutatakse kilemaju või siis lihtsaid kilekatteid. Üheks kõige rentaablimaks peetakse tilli kasvatamist kilekasvuhoones varakevadisel külvil.

Soovitav on jälgida viljavaheldust:

Õhkküttega kilekasvuhoonetesse
1. 5-15 märts-tilli külv, koristus 20-25 aprill
2. 30. aprill-10 aug. –kurk, varajane tomat (istikutest);
3. 15.aug.-15 okt. - till
Kui kilekasvuhoonet tahetakse kasutada märtsist oktoobrini, tuleb kasutada armeeritud kilet, mis peab vastu 3-4 aastat, juhul kui ta talveks sarikatelt maha võtta.

Kilekasvuhoonetesse, mida vaid päike kütab ja lihtsate kilekatete alla
1. 1-10 apr. - tilli külv, 10-20. mai koristus
2. 20.mai-20 sept. -  kurk, tomat, paprika, baklazaan (istikutest).
Sügisesel saagil võib saagiperioodi pikendada isegi kilemaja puudumisel, kasutades kattematerjale. Sel juhul külvatakse till augusti algul varajaste kultuuride (varane kartul, varane peakapsas ja lillkapsas, sibul, küüslauk jt.) alt vabanenud maale. Ilmade jahenemisel septembri lõpus kaetakse peenrad kattematerjalidega, kaitstes nii taimi öökülmade eest. Saaki koristatakse oktoobri I poolel, soojal sügisel aga kuni kuu lõpuni, mil hinnad on juba tõusnud.

Külvi iseärasused. Müügiks kasvatamisel kasutatakse ainult külvieelse töötlusega seemet, et kiirendada saagi algust. Kilemajades või kilekatte all võib kasutada nii reaskülvi kui lauskülvi, kuid tootlikumaks loetakse viimast. Sel juhul jäetakse kasvuhoone keskele 40cm laiune käigurada, ülejäänuid pinnale külvatakse seeme (külvinorm -15g/m2).
Kasvatamine avamaal. Avamaal võib maksimaalset saaki (kuni 26t/ha) saada kergetel viljakatel ja vähese umbrohuga muldadel. Kõige sobivam on kasvatada tilli nende kultuuride järel, mis on saanud sõnnikut (kapsas, kurk). Külvieelsel maaharimisel antakse väetisi: ammooniumnitraati 200-300 kg/ha  ja superfosfaati 100-150 kg/ha . Seemne külvinorm hajuskülvi puhul on  kergetel muldadel 70-80 g/ha, raskematel muldadel 40-60 g/ha. Hooldus seisneb 2-3 korras  kastmises vastavalt vajadusele ja 1 korras väetamises lämmastikväetistega. Saaki kogutakse päeva esimesel poolel ja see pannakse kohe varju alla või siis külmikusse. Peale saagi koristamist võib tilli uuesti samale põllule  külvata. Hea agrotehnika korral võib samalt põllult saada 3 saaki.