Aedhernes: agrotehnika iseärasused ja soovituslikud sordid

Hernes - väga iidne kultuur. Teda kasutati söögiks Muinas-Kreekas juba IV-III sajandil enne meie aega. Praegu kasvatatakse teda praktiliselt kõigis põllumajandusega tegelevates piirkondades üle maailma. Aedhernes - üks esimesi köögiviljakultuure, millega laps teadlikult tutvub. Praktiliselt igas suvilas külvavad vanemad hernest spetsiaalselt just lastele. Üldjuhul, "töötlevad" lapsed seda peenart peaaegu iga päev, korjates suurepärast maiuspala. Kuidas kasvatada kõige magusamat hernest, millised sordid ja millal külvata, millises faasis koristada, ning kuidas pikendada herne viljakandeperioodi ?


Hernes "Afilla"

HERNED ON ERINEVAD
Kultiveeritavaid hernesorte jagatakse söödaherneks (kasutatakse loomade toiduks), teraherneks - poetushernes (kasutatakse toiduks peale kulinaarset töötlust), ning aedherneks (kasutatakse toiduks nii toorelt, kui ka peale kulinaarset töötlust).
Herne vars on lamanduv, olenevalt sordist 25-250 cm kõrgune. Taimede kõrguse järgi jagatakse sordid kääbusjateks (25-40 cm), keskmisekasvulisteks (70-90 cm), ning kõrgekasvulisteks (üle 90 cm). Herne iseloomulikuks omaduseks on köitraagude olemasolu, millega lehed lõppevad. Herne vili- kaun, mis koosneb kahest poolest, mille vahel paiknevad seemned. Kõik aedherne sordid jagatakse üdihernesteks ja suhkruhernesteks.

MIS VAHE ON ÜDIHERNE JA SUHKRUHERNE VAHEL
Üdiherne kaunapoolmed on kaetud tugeva, pärgamentja kihiga, suhkruherne sortidel selline kiht puudub, seepärast kasutatakse neid toidus koos noore kaunaga.
Köögiviljakasvatajad arvavad sageli ekslikult teadvat, mida kujutavad endast üdiherned ja suhkruherned. Paljud arvavad, et suhkruhernel on väga magus tera. Ning tulemus ei õigusta ootusi: sest suhkruherne sortidel on noor kaun sageli lai ja õhuke, siit ka nimetus lesthernes, hernetera aga isegi vähem magus kui üdihernel. Ning siis otsustab köögiviljakasvataja, et pakki on pandud valed seemned. Seepärast tuleb seemnete ostul pöörata erilist tähelepanu suhkruherne ja üdiherne sortide erinevusele, ning nende kasutamisele. Kui te tahate kasutada toidus herneterasid, siis tuleks valida üdiherne sordid. Herneterad on nendel sortidel õrnad, magusad (muidugi on sorditi erinevusi), maitsvad, just selliseid sorte kasutatakse konservherneste tootmisel. Suhkruherne sordid on mõeldud tarvitamiseks koos noore kaunaga, neid võib süüa nii värskelt (kuigi kõigile nii ei maitse), kui ka peale kulinaarset töötlemist. Üldjuhul on nad peale töötlemist maitsvamad, ning neil on sellisena ka rohkem austajaid.
Suhkruhernest valmistatakse samamoodi kui spargelaeduba (keedetakse ning pruunistatakse võis). Nendest saadakse maitsev lisand paljudele roogadele. Meil on selline suhkruherne kasutamine seni vähe levinud, seepärast tuleb edaspidi juttu üdiherne sortidest, kui rohkem nõutud hernest.

OPTIMAALSED TINGIMUSED
Hernes on külmakindel, valgustarmastav taim, seemned hakkavad idanema +1...2*C juures. Optimaalne temperatuur kasvuks ja taimede arenguks on +12...16*C, õitsemiseks ja viljade moodustamiseks aga +16...20*C. Tõusmed taluvad lühiajalist külma kuni -7*C.
Herne seemnete idanemiseks on vaja rohkes koguses vett. See on üks põhjusi, miks peab teda kindlasti vara külvama. Hernes võib kasvada erinevatel muldadel. Peale selle rikastab ta mulda lämmastikuga, tänu juuremügaratel paiknevatele bakteritele.

AGROTEHNIKA ISEÄRASUSED
Herne agrotehnika on küllaltki lihtne. Siiski, et saada head saaki, on vaja teada ja kasutada mõnda iseärasust:

Mulla ettevalmistus ja külv
Esimene tähtis moment- külviaeg. Saamaks Eestis kõige varajasemat saaki (juuni lõpus), tuleb seemned kindlasti külvata mulda aprilli lõpus, kohe, kui on võimalik. 
Viljakatel muldadel pole enne herne külvamist väetist vaja mulda lisada. Vaesematel muldadel tuleb enne sügisest (äärmisel juhul enne kevadest) mullaharimist viia mulda orgaanilisi ja fosfor-kaalium väetisi. Orgaanilistest väetistest on eelistatud kompost või kõdu; värsket sõnnikut kasutada ei tohi (!).
Külvata võib nii kuivi kui ka leotatud seemneid. Külviskeem sõltub valitud kohast. Sageli kasvatatakse hernest vastu aeda, sel juhul külvatakse ridadena, 1-2 rida, ridade vahe 15-20 cm, seemnetevaheline kaugus 5-8 cm. Kui herned on omaette peenras, külvatakse parem ribana, jättes peenarde vaheliseks kauguseks 15-20 cm, ja ridade vaheliseks kauguseks 50 cm. Sel juhul on lihtsam kobestada ja rohida, samuti paigaldada tugesid. Seemned külvatakse 2-3 cm sügavusele.
Hernest võib külvata ka hiljem, kuni juuni alguseni. Sel juhul saab saaki koristada augustis. Veel hilisemate külvide korral on väga tähtis jälgida mullaniiskust kuni tõusmete ilmumiseni. Seemned võib külvata kohe peale vihma, või, leotada neid ja külvata rikkalikult kastetud vagudesse, sel juhul on garanteeritud ühtlane tärkamine. Tuleb kindlasti meeles pidada, et hilisema külvi korral võib hernes kannatada juulis liigse kuumuse käes, ning nakatuda augustis erinevatesse haigustesse, eriti vihmaste ilmade korral.
Soovitus: varajased sordid on soovitatav külvata eraldi peenrasse, kuna nad sobivad hästi külvikorda köögiviljakultuuridega, mis külvatakse suve keskel. Sel juhul külvatakse herned aprilli lõpus, saaki saadakse juuni lõpust, juuli keskpaigani, (2-3 nädala jooksul). Juuli keskel kaevatakse muld läbi, ning sinna külvatakse  naeris, rõigas, salat, till jt. rohelised kultuurid.

Tugede paigaldamine
Herne kasvatamise teine iseärasus - tugede paigaldamine, mis on kindlasti vajalik, eriti hiliste, kõrgete sortide puhul. Tugedena võib kasutada puidust, plastikust või metallist varbasid, erinevaid võrke, sidumisnööre jne. Kasvataja ülesanne- paigaldada toed, hiljem saab taim ise kinnituda köitraagudega, ning tõusta ülespoole. Tugedel olevad taimed saavad parema valguse, haigestuvad vähem, lihtsustavad saagi korjamist.
Ilma tugedeta võib kasvatada kahel juhul: kasvatades spetsiaalseid "vuntsidega" (või lehituid) sorte, mis tänu suuremale hulgale köitraagudele on vastupidavamad lamandumisele; või kasvatada varajasi, madalaid sorte. Nii ühel, kui ka teisel juhul soovitatakse sellist külviskeemi: ridadevahe 15-20 cm, et taimed saaksid jõuda üksteiseni ja haakuda köitraagudega üksteise külge.

Kastmine
Kolmas nõue- kindlasti kasta kuiva ilma korral, eriti pungumise, õitsemise ja viljakande perioodil. Hernes talub lühiajalist põuda, kuid sel juhul saak langeb, hernes kaotab kiiresti oma maitse ja toiteomadused, samuti lõpeb väga kiiresti saagikande periood (varajased sordid võivad viljuda vaid 7-10, hilised sordid 10-14 päeva).

Saagikoristus
Viimane, neljas nõue- saagi õigeaegne koristus. Kõige parem on korjata noori kaunu hommikutundidel, iga 3-4 päeva järel. Valmimist on märgata silmaga: kaun on saavutanud optimaalsed mõõdud (herned on tihedalt üksteise kõrval), kuid seejuures peavad kaunad olema helerohelised. Kaunade matt, kahvatu värvus viitab üleküpsusele.

MILLIST SORTI VALIDA
Üheks tähtsamaks tingimuseks maitsva herne kasvatamisel on õige sordi valik. Loomulikult, hernes pole tomat, või kurk, millede seemneturul on sadu sorte. Seda enam on tähtis õigesti valida sort olemasolevate seast.
Iseloomustame pisut huvitavamaid herne sorte, mida on müügile toonud "Russkii ogorod" 2006-2007 aastal oma 30 sordi seas. Hästi on tuntud sort "Alfa".
"Russkii razmer". Hilisem, keskmisekasvuline sort. Erineb teistest kõige suuremate kaunade ja teradega. Vajab tugesid.
"Afilla". Sort on spetsiifiliste "vuntsikestega" lehtedega. Võib kasvatada ilma täiendava toestuseta.
"Moskovskii delikatess". Kogu kollektsiooni kõige magusamate hernestega sort. Lastele.
"Omega". Hiline sort, eriline iseärasus - pikem viljakandeperiood. Isegi kuuma ilmaga jätkab viljumist. Soovitatakse kasvatada juulis-augustis kasutamiseks.
"Havel". Varajane sort pika viljumisperioodiga. Soovitatakse kasvatada neil, kellel puudub võimalus külvata mõnda varajast ja hilist sorti. Võib kasvatada ilma tugedeta.
"Holodostoikii". Iseloomulikuks on varajane valmivus ja ühtlane saak. Sobib kasvatada põhjaregioonides. Võib kasvatada ilma tugedeta.
"Favorit". Väga dekoratiivne sort. Taim on tihedalt täis väikesi kaunu, kus on õrnad, magusad herned.