Nagu näitab kogemus, on spargliistandust mõttekas rajada ainult 1-aastastest istikutest, kuna kaheaastane istik pikemas perspektiivis vähendab saaki . Seoses sellega tuleks ajatamist organiseerida nii, et 1 aasta vanusena peaks taimed olema valmis maha istutamiseks. Spargli taimed kasvatatakse külgpungadest koekultuurina. Arenenud taimed pannakse turbapottidesse, kasvatatakse 3-4 kuud kasvuhoones, seejärel istutatakse avamaale.
PARIM KASVUKOHT
Peab silmas pidama, et spargel on üsna töömahukas kultuur, seepärast sobib ta rohkem väiketalunikele. Mehhaniseerida on võimalik vaid üksikuid tööprotsessi osi, enamus on siiski käsitsitöö. Koristama peab teda 1-2 korda päevas, pärast seda tuleb kiiresti sorteerida, pakkida ja jahutada. Seepärast tuleks kasvatamisel eelistada asulate ja teede lähedal olevaid istandusi.
Nii uued intensiivsordid kui ka vanad traditsioonilised annavad head saaki vaid korraliku kastmise korral. See aga tähendab, et peab arvestama ka veevarustuse olemasoluga. Ja lõpuks on vaja arvestada ka selle kultuuri kasvu iseärasustega erinevatel muldadel.
Etioleerunud sparglivõrsete kasvatamiseks sobivad enim kobedad liivmullad, mis on neutraalse reaktsiooniga (pH 6,8-7,2) ja sisaldavad 2-3% huumust. Kohevas pinnases kasvavad võsud on sirged ja siledad, peale selle on neid ka hea koristada. Ebasobivad on rasked ja kivised mullad, samuti mullad, kust vettpidav kiht on maapinna lähedal. Uusimatel andmetel ei tohiks savi sisaldus mullas olla üle 15%. Rohelise spargli kasvatamiseks sobivad hea struktuuriga liivsavimullad, rasked savimullad ei sobi. Turbamuld on ideaalne, juhul kui põhjavee tase ei ole kõrge.
SPARGEL ARMASTAB PÄIKEST JA KASTMIST
Spargel on valgusenõudlik kultuur – pärineb ta ju Vahemeremaadest. Seepärast soovitataksegi teda istutada kõige valgusküllasemale kohale, vastasel juhul on ta vähesaagikas, moodustades peenikesi võrseid. Parimaks peetakse hästi soojenevat, avatud, tasast või kerge lõunakallakuga ala. Põhjakallak ei sobi: see ei soojene nii kiiresti, taimed saavad vähem valgust. Spargli juurestik talub talviseid külmi hästi, kuigi on soojanõudlik kultuur. Spargli võrsed alustavad kasvu juba küllaltki madalatel temperatuuridel (keskvööndis 30.apr. -15 mai). Kuna noored võrsed on külma suhtes tundlikud, siis öökülmad ohustavad sparglit. Etioleerunud võrsed on külma suhtes vähemtundlikud, noori võrseid kaitseb neile kuhjatud muld. Spargel kuulub põuakindlate kultuuride hulka, kuid rikkalik veega varustatus on talle väga oluline. Vegetatsiooniperioodil vajab ta vähemalt 400 mm sademeid. Kevadine põud aeglustab võrsete kasvu, vähendab saaki ja kvaliteeti. Spargel talub hästi pinnasevett ja lühiajalist üleujutust, kuid samas on tundlik seisva põhjavee suhtes.
MULLA ETTEVALMISTAMINE
Maa ettevalmistamist alustatakse aasta enne istutamist. Nagu näitab praktika, sõltub saagi suurus mullaharimise sügavusest. Sügaval kündmisel ja kobestamisel võib saagikus suureneda kuni 10%. Harilikult soovitatakse töödelda mulda 60-70 cm sügavuselt nii, et veeris või savi mullaaluskihist ei satuks pindmisse kihti. Kui nii sügavalt harida pole võimalik, siis küntakse 40 cm sügavuselt koos samaaegse kobestamisega 70-90 cm sügavuselt. Seejärel lastakse mullal 4-6 nädalat vajuda, pärast seda maapind tasandatakse.
Koos mullaharimisega antakse ka põhiväetisi. Happelistel muldadel kasutatakse lupja sisaldavaid väetisi (lupja sisaldavat ammooniumnitraati, argoniiti), leeliselistel muldadel aga happelise reaktsiooniga väetisi (ammooniumsulfaat, ammoonuim-sulfaat-nitraat). Kui on veel täiendavalt vaja mulda lubjata, siis vastav kogus viiakse mulda osadena mitme aasta jooksul (mitte mingil juhul ühekordse annusena) Huumusvarude suurendamise eesmärgil antakse huumusvaestel muldadel 6-8 tonni sõnnikut või 20-30 m3 turvast 1000-le m2-le või siis komposti 20-25 m3/ 1000m2-le. Kui sõnnikut pole piisavalt, siis võib enne istutamist anda 2 korda haljasväetist (päevalill, rukis), mis küntakse sisse.
ISTUTUSAJAD
Sparglit võib istutada nii sügisel peale vegetatsiooni lõppu kui kevadel enne kasvu algust, aga konteinermeetodil kasvatatud istikuid võib istutada kogu kasvuperioodi. Tavaliselt kasutatakse nii sügisest kui kevadist istutust. Sügisesel istutusel on rida eeliseid: langeb ära vajadus istikute ületalve säilitamiseks; peale selle on peale koristustöid ikka vaba tööjõudu rohkem kui kevadel. Kevadiseks istutuseks tehakse maa sügisel valmis, et kohe peale külmade lõppu saaks istutama asuda. Taimed peaks istutama maha võimalikult varakult, sest maa võib kiiresti soojeneda ja pungad enneaegselt puhkeda.
VAOD JA VAHEKAUGUSED
Pleekinud sparglivõrsete saamiseks jäetakse reavaheks tavaliselt 140 cm. Koduaias, kus on võimalik pidev kastmine ja väetamine ning mehhanisme ei kasutata, võivad reavahed olla väiksemad (100-110 cm). Välismaa kogemuste järgi kasvatatakse rohelist sparglit suurtel pindadel 125 cm reavahedega, sest muldamise vajadust ju pole. Reavahe võib jätta ka 80-100 cm, eriti kui vett ja toitaineid on piisavalt. Taimed vahekaugus reas sõltub mulla viljakusest ja kastmise võimalikkusest. Suurtes majandites jäetakse taimede vahekauguseks 40 cm, kuna liivastel muldadel vee – ja toitainete varude täiendamine on raskendatud. Sobivaks peetakse 140 X 40 cm istutusskeemi, sel juhul spargel kasvab ja annab võrseid ka üsna viletsates tingimustes. Mis puutub istutussügavusse, siis see sõltub taimede kasvuajast ja mulla mehhaanilisest koostisest. Pinnapealsema istutuse eelis seisneb selles, et spargli juurestik hakkab varem arenema. Kuid sel on ka omad puudused.
Kuna uued juureosad hakkavad kasvama vanade peal, siis iga aastaga tõuseb see rohkem mulla pinnale. Sel juhul võib kevadiste mullaharimistööde käigus juuri vigastada, see aga vähendab saaki. Peale selle, spargli võrsed, mis kasvavad maapinna lähedastest juure osadest, on kerged tuule käes murduma. Sügava istutuse korral on saak suurem. Kuid samas on ka liiga sügav istutus halb, sest see viib saagi langusele ja raskendab koristustöid. Liivmuldadel soovitatakse istutada 18 cm sügavusele, raskematel muldadel kuni 16 cm ( täpselt nii sügavale mulla pinnast ka istutada).
ISTUTAMINE
Enne istutamist märgitakse ja küntakse 30 cm laiused ja sügavused vaod. Vaod peavad olema täiesti sirged, muidu ei jää mehhaniseeritud muldamisel juurikas vao keskele (vagusid pole varem valmis teha soovitav, sest muidu muld kuivab kiiresti ja variseb vakku tagasi ning vagu jääb ebatasane ja taimed tärkavad ebaühtlaselt). Valmis vagudesse panna kõdusõnnikut (3-3,5 kg/jm-le). Seejärel kaetakse see 4-8 cm, paksuse mullakihiga, siis istutatakse taimed ja kaetakse uuesti 5-8 cm paksuse mullaga.
Pärast istutamist kastetakse tugevasti (40-50 m3/1000 m2-le), juuri seejuures mitte välja uhtuda.
* Konteineristikuid võib istutada kogu suve juulist alates. Pärast põhiväetiste andmist ja kündmist peaks vagude sügavus olema 30-32 cm. Sõnnik pannakse vao põhja, kaetakse 2-3 cm paksuselt mullaga, pärast seda istutatakse turbapottides taimed (või koos mullaga keraamilise poti puhul). Seejärel puistatakse taimedele mulda kuni juurekaelani.
HOOLDUSTÖÖD ENNE ESIMEST SAAGIKORISTUST
Vaatleme lähemalt hooldustöid spargliistanduses enne esimest saagikoristust ( saaki saab alles kolmandal aastal peale istutamist).
1.aasta
Noored taimed on väikesed, seepärast arenevad esimesel aastal kiiresti hoopis umbrohud. Sügisese istutuse taimi rohitakse juba varakevadel enne kui umbrohud jõuavad suureks kasvada (kogu kasvuperioodil tuleb rohida 3-5 korda). Üheaegselt rohimisega tuleb vagudesse kuhjata ka mulda niisuguse arvestusega, et peale taimede istutamist 14-18 cm sügavusele ei oleks mulda peal rohkem kui 8-10 cm. Suve jooksul kuhjatakse vagudesse pidevalt mulda, sügiseks peab istandiku pind olema ühetasane. Seda tööd tehakse kultivaatoriga. Et kiirendada noorte taimede kasvu, väetatakse juuni lõpul ja juuli algul. Väikestel pindadel on efektiivsem kasutada vedelaid väetisi: lämmastikku sisaldavatest mineraalväetisest tehakse 1% lahus, kompleksväetistest 0,5-0,6% lahus , väetist antakse 5 liitrit jooksva meetri kohta. Suurtel pindadel võimalust seda teha alati ei ole, seepärast puistatakse 2 korda mullapinnale lämmastikku sisaldavaid mineraalväetisi ( arvestusega 100kg/ha) ja kultiveerimisega viiakse see siis mulda. Kastetakse istandikku sellise arvestusega, et muld oleks 40-50 cm sügavuselt niisutatud. Põuaperioodil või liivastel muldadel on soovitav kahekordne kastmine. Kuni istandiku saagikandeikka jõudmiseni tuleks kõik väljaläinud taimed uutega asendada (parem on seda teha sügisel, kui on täpsemalt näha väljaläinud taimed). Asenduseks on soovitav kasutada konteineristikuid: need juurduvad hästi, neid võib ka kogu kasvuperioodil istutada. Viimane töö istandikus on varte eemaldamine. Varred lõigatakse maha otse mullapinna lähedalt, tüükaid jätmata. Mahalõigatud varred kogutakse kokku ja põletatakse, et kahjurid ei paljuneks (põhiliselt sparglimardikas).
Sügiseks võivad noored sparglivarred kasvada 80-120 cm kõrguseks, hästi arenenud taimed moodustavad 6-8 vart.
2.aasta
Hooldus on põhiliselt sama, mis esimesel aastal ( rohimine, uute asenduseks istutamine, varte eemaldamine), aga enam pole vaja mullata. Jätkatakse ka väetamist. Kui taimed arenevad rahuldavalt, siis antakse 2 korda lämmastikku sisaldavaid mineraalväetisi 10kg/1000m3 (2x 100 kg kaltsiumnitraati ja ammooniumnitraati hektarile). Kehvema kasvu korral aga suurendatakse väetise norme veel kuni 20 kg/ha. Et suurendada toitainete kogust mullas, antakse ka orgaanilist väetist - sõnnikut. Seda puistatakse 25-30 cm sügavusele ridade vahele tehtud vao põhja ( 40-50 t sõnnikut või 100 m3 kvaliteetset komposti hektari kohta). Pärast seda antakse veel mineraalväetisi (0,6 t superfosfaati ja 0,8 t 40% kaaliumnitraati hektarile).
2. aastal moodustavad hästi arenenud taimed juba 10-12 vart, mille kõrgus on 140-160 cm.
3. aasta
Rohitakse , kastetakse, eemaldatakse varred. Vajalik on väljalangenud taimed uutega asendada. Tuleks püüda selle poole, et koristuse alguseks poleks istanduseks tühikuid. Juhtub, et ebapiisava toitainetega varustatuse tõttu arenevad taimed ebaühtlaselt. Et seisu parandada, väetatakse - antakse sõnnikut, kogused täpsustatakse keemiliste analüüside tulemusena. Kui analüüse teha ei saa, siis tuleks sõnnikut anda samapalju kui eelmisel aastal.
Rohelise spargli hooldustööd
Rohelise spargli hooldamisel jääb ära vajadus muldamise järele. Kõik teised tööd on sarnased pleegitatud spargli kasvatamisele. Saaki saab koristama hakata 3. ndal aastal.
SAAKI ANDVA SPARGLIISTANDUSE HOOLDUS
Kevadisteks mullaharimistöödeks on mulla kultiveerimine ketaskultivaatoritega( see on väga efektiivne umbrohutõrje viis) ja vagude tegemine. Enne seda eemaldatakse kõik kuivanud võrsed, muidu kasvavad uued neist läbi ja omandavad pruunika värvuse, mis alandab 30-50 % võrra toodangu väärtust. Vagude kõrgus määratakse kindlaks sparglivõrsete standardi järgi-see on tavaliselt 22 cm, seega vao harja laius pealt 25-30 cm, kõrgus 25-35 cm juurekaelast. Aastatega vao laiust suurendatakse kuni 40-50 cm, sest ajapikku kasvab juurestik laiemaks.
* Ei maksa ka liiga kõrgeid vagusid kuhjata, muidu kasvavad sparglivõsud 30-40 cm ja rohkemgi. Kaubanduslikku väärtust omab vaid ülemine 22 cm osa, ülejäänu tuleb välja prakeerida (sellise praagi osa võib ulatuda 30-40% kogu saagist).
Muldamine tehakse kaheetapiliselt, kuna liiga juurte lähedalt mulda ei saa võtta (spargli juured kasvavad peaaegu horisontaalselt ja liiga sügava vao künd võib neid kahjustada). Kasutatakse tavalist atra, mis kahelt poolt taimerida kuhjab mulda. Vaoharja pealne peab jääma tasane, et oleks näha, millal võrsed ilmuvad maapinnale.
Pärast vagude tegemist kuni saagi koristamiseni enam muid hooldustöid ei tehta. Pärast saagikoristust ja vaoharjade tasandamist tehakse kasvuperioodil veel 2-3 rohimist reavahedes. (spargel võib kasvada ühel kohal 12-15 aastat, seepärast on umbrohutõrje oluline). Regulaarselt tuleks ka väetada. Kevadel antakse koos kultiveerimisega lämmastikku sisaldavaid väetisi (400 kg/ha). Pärast saagikoristuse lõppu (juuni keskpaiku) ei tasandata vagusid enne kui nad rohetama hakkavad. 10-14 päeva pärast koristust reavahesid süvendatakse ja antakse sõnnikut (30-40 t/ha), sõnnik kaetakse 4-8 cm paksuse mullakihiga. Saakiandvat istandust väetatakse sõnnikuga 1 kord 3 aasta jooksul. Spargli veevajadus vegetatsiooniperioodil järjest kasvab, seepärast on väga oluline kastmine. Et saada suurt saaki peale sademetevaest talve, tuleks kuni saagiperioodini kasta 2-3 korda (20-25 mm ühe korraga). Põuasel suvel kastetakse rikkalikult ka juulis ja augustis (50-60 mm kastmise kohta). Suurtel pindadel kasutatakse vihmutamist, raskematel muldadel lastakse vesi vagudesse.
SAAGI KORISTUS
Saagikoristusele saab asuda alles 3-4 aastal peale istutamist. Kolmandal aastal saab ühelt taimelt 3-8 võrset, seejuures tuleb mullata kogu istandust, koristusaeg 3-4 nädalat. Nende tööde peale kulub väiksel ajavahemikul palju tööjõudu, seepärast tuleb hoolikalt kaaluda koristuse tasuvust kolmandal aastal.
Sparglit koristatakse mai algusest juuni keskpaigani, suuremad kogumised on mai keskelt juuni alguseni. Juuni keskpaigast alates lõpetatakse saagikoristus, kuna uued võrsed arenevad ainult uinuvatest pungadest, see aga nõrgestab juurestikku ja kui kogumist ei lõpetata, siis juurestik hävib. Keskmine päevase saagi suurus hooajal on 6-8 kg/1000m2. ( saagi suurust on üsna tõelähedaselt võimalik hinnata ka varem-oktoobri algul juurestiku järgi).
Pleekinud sparglivõrsete koristus.
Koristatakse kas vara hommikul või siis õhtutundidel. Võrseid soovitatakse murda käsitsi. Nuga, kõblast ja labidat ei soovitata kasutada, kuna vigastatud võrse kuivab või läheb mädanema, mädanik võib levida ja kahjustada ka kogu juurestikku. Mulda on parem eemaldada puidust labidakesega, selle abil on kerge leida õrna võrset ilma teda kahjustamata. Lahtikaevatud ja hästi nähtavad võrsed murtakse lahti järgmiselt: nimetisõrmega võetakse risoomi lähedalt kinni, võrse painutatakse kõrvale ja tõmmatakse enda poole. Heades tingimustes kasvavad võrsed ruttu, seepärast koristatakse hooaja algul neid 1 kord, hiljem aga 2 korda päevad. Võrsed, mis ilmuvad mullapinnale, peavad saama lähima 1-2 tunni jooksul koristatud –vaid nii säilib kvaliteet. 2-3 istandiku ülevaatamist päevas õigustab ennast – võrsed, mis hommikul olid veel „esimese sordi” omad, võivad õhtuks või järgmiseks hommikuks muuta värvi ja neid saab realiseerida nagu murdunuid, mille hind on 20-25% I sordi hinnast.
Kogutud võrsed pannakse korvi, milles on niiske kangas ja varjatakse valguse eest ( see võimaldab vältida närbumist, kaalukadu ja värvuse muutmist). Sorteerimist ja pakkimist tehakse pimendatud ruumis, seejärel viiakse saak mõneks tunniks jahutuskambrisse.
Rohelise spargli koristus
Rohelist sparglit koristatakse, kui võrsed on 15-20 cm pikkused või veidi lühemad, kuid piisavalt arenenud. 1-2 cm allpool mullapinda võrsed kas murtakse või lõigatakse (aga ettevaatlikult, et noori võrseid mitte kahjustada). Vajalik on koguda kokku kõik võrsed, ka need, mida realiseerida ei saa (haiged, kahjustatud, liiga peenikesed) . Kui seda ei tee, hakkavad levima kahjurid.
Optimaalsetes tingimustes kasvab roheline spargel väga intensiivselt, seepärast tuleb iga päev saaki koguda. Koristusega ei tohi ka hilineda, sest võrsed puhkevad ruttu ja nende hind langeb.
ETTEVALMISTUSED MÜÜGIKS JA SÄILITAMISEKS
Kogutud võrsed sisaldavad palju vett (93-94%). Etioleerunud võrsetel puudub ka kaitsekiht, mis kaitseks neid aurumise eest, seepärast kaotavad võrsed kiiresti niiskust ja närbuvad. Korjatud võrseid tuleb hoida varjulises kohas põlluservas mitte üle 2 tunni. Kuni töötlemiseni tuleb hoida neid jahedas keldris või külmikus. Madalal temperatuuril (0,...3°С) ja suures õhuniiskuses (90-95%) säilib spargel 20-28 ööpäeva.
Müügiks ettevalmistumise käigus neid pestakse, sorteeritakse ja eemaldatakse võrsete mittevajalikud osad. Kõiki neid töid teeb tootja. Pakendamine ja ettevalmistus transportimiseks – see on tootmisprotsess, mis peab kindlustama võrsete säilimise veo ajal ja vahepealsel hoiustamisel
Искать статьи