Aedvaagil on mitmeid häid omadusi. Ta on nii hinnatud ravimtaim kui ka maitsetaim, aga õitsemise ajal on ta ka lihtsalt dekoratiivne. On mitmeaastane, üsna vähenõudlik, teda on lihtne kasvatada ja paljundada.
EREDAD ÕIED KUNI HILISSÜGISENI
Aedvaak (Inula helenium) – on mitmeaastane rohttaim, ta kuulub korvõieliste sugukonda. Kõrgust on tal 1,8-2,5 meetrit. Varred on jämedad, püstised, tihedalt kaetud paksude karvaste lehtedega. Risoom on jäme, lihakas, väljast tumepruun, seest kollakas.Vaak on õitsemise ajal väga dekoratiivne: juulis ilmuvad suured kuldkollased korvõisikud, mille läbimõõt on 8-10 cm. Õisiku äärmised õied on keelõied, südamikus on aga torujad putkõied. Õitsemine kestab oktoobrini. Sügiseks küpsevad ka pruunikad neljakandilised lendkarvaga varustatud seemned.
HINNATUD RAVIMTAIM Vaak oli tuntud ravimtaimena juba iidsetest aegadest peale. Ta on rahvameditsiinis üks populaarsemaid ravimtaimi.Vanasti peeti teda imetaimeks, mis oli võimeline andma „üheksa väge“ ja jõudu haigustest kurnatud inimesele. Teda peeti maagiliseks taimeks, mis pidi kaitsma tõbede ja kallaletungide eest.
Vaagi juured ja risoom sisaldavad polüsahhariid inuliini (kuni 44%) ja inuleeniini, saponiide, väikse koguses alkaloide, vitamiini E ja eeterlikke õlisid (kuni 3%). Eeterlike õlide koostisesse kuuluvad heleniin ehk alantolaktoon ja väikeses koguses alantoon ja proasuleen. Lehed sisaldavad aga mõruainet laktoon alaktopikriini ja vitamiini C. Risoomil ja juurtel on omapärane aromaatne lõhn ja vürtsikas mõrkjas maitse. Arvatakse, et raviomadused on tingitud heleniinisisaldusest.
Taimel on sapi- ja kuseeritust soodustav toime, samuti mikroobidevastane, spasmolüütiline ja bakteritsiidne toime. Vaaki kasutatakse gastriidi, koliidi, hingamisteede haiguste, maksa- ja sapihaiguste, hemorroidide, aga ka ussnugiliste puhul. Mõjub hästi ka igemehaiguste, ekseemi ja nahahaiguste puhul.
KULINAARIAS – AROOMVÜRTS
Tänu oma vürtsikas –teravale maitsele ja meeldivale lõhnale, mis sarnaneb ingverile, kasutatakse vaagi risoomi kulinaarias kala- ja liharoogade maitseainena.
Teda lisatakse ka juurviljasuppidele ja dieettoitudele, kaerapudrule, kastmetele, köögiviljamarinaadidele, samuti konserveerimisel kui vürtsi.
Meeldiva maitse annab vaak ka õunakompotile, jõhvikamorsile, magusatele pudingutele, kondiitritoodetele. Tema juurtest võib teha ka kisselli ja kompotti. Vaaki kasutatakse ka viinamarjaveinide „Buket Moldavii“ ja „Utrennaja Rosa“ maitsestamiseks.
• vanasti püüti vaaki istutada maja juurde, sest usuti tema maagilisse mõjusse, võimesse kaitsta nõiduse eest ja tugevdada armusidemeid. Pühadeks viidi teda ka pühitsemiseks kirikutesse, pärast aga riputati nii elumajja kui loomalautadesse, et kaitsta end ja loomi haiguste ja kurja silma eest.
ISTANDIKE RAJAMINE
Kasvatamisnõuded
Vaak on vähenõudlik, vastupidav põuale, valgusenõudlik ja talvekindel. Taimede kasvatamiseks valitakse avatud päikseline kasvukoht. Hea on, kui see oleks tasane ala või siis kerge kallakuga lõuna või kagu suunas.
Kuna looduses kasvab vaak niisketel viljakatel muldadel, siis eelistatud on kerge lõimisega orgaanilist väetist saanud muld, kus ei ole üleujutust ega seisvat vett ning pH on 6,2-7,0.
Risoomide mahapanek.
Suurtel pindadel vaagi kasvatamiseks on vajalik teha eelnevalt tööd kultivaatoriga. Siis pannakse risoomid maha, arvestades ühe taime kasvupinnaks kuni 40x70 cm. Vaak pannakse omaette põllule nagu mitmeaastane taim. Istutatakse kevadel (pärast maa sulamist kuni pungade puhkemise alguseni) või siis sügisel.
Seemnete külv
Talumajapidamistes, kus on vaja suurt kogust taimi, on mõttekas paljundada seemnetest või istikutega.
Seeme külvatakse oktoobris, kohe peale seemnete valmimist. Enne kündi antakse väetisi: superfosfaati 400-500kg/ha, kaalisoola 200-500 kg/ha.1000 seemne mass on 1-1,5 g, külvinorm 5 kg/ha. Seeme külvatakse avamaale kuni 1,5 cm sügavusele. Seemnete idanevus on suur – üle 60% ja seemnete säilivus on 3-4 aastat, idanevus langeb aga iga aastaga.
Kevadisel külvil on idanevus väiksem - 30%, seepärast on vajalik stratifitseerida. Selleks hoitakse seemneid 3-4 kuud niiskes liivas temperatuuril 0…3C. Stratifitseeritud seemned külvatakse maha kevadel. Kevadel haritakse ka maa.
Kuna üheaastased seemikud arenevad kiiresti ja moodustavad ruttu leheroseti, on vajalik pikeerida neid 40x70cm vahedega. Õitsema hakkavad 2. aastal (septembris-oktoobris) ja kannavad ka vilja.
KODUAIAS KASVATAMINE
Koduaias pole paljundamisega probleeme, kuna risoomitükkidest on lihtne paljundada, samuti seemnetega, sest annab isekülvi. Istutuseelne maa ettevalmistamine on väga oluline, eriti kui maa on savikas. Happelisel turbamullal kasvatamisel on vajalik lubjata (300-400 g/m2) lubja või dolomiidijahuga. Lisaks anda veel superfosfaati (100g/m2), et taimed oleksid terved ja tugevad. Istutatakse 2-3 pungaga risoomitükke. Igale taimele tehakse istutusauk, mille sügavus ja läbimõõt on 25-35 cm. See täidetakse viljaka mullaga: kompost või kõdusõnnik segus aiamulla ja liivaga võrdsetes osades.
• kui vajatakse väikest hulka taimi, siis piisab mõnest taimest, mis istutatakse rühmana lillepeenrasse.
Kastmine ja väetamine.
Aedvaak pole kastmise suhtes nõudlik; kasta on vaja vaid istutamisel ja intensiivse kasvu perioodil. Koduaias väetatakse taimi sõnnikuleotisega (1:5), sobib ka lahjendatud linnusõnnikuleotis (1:10). Suvel, eriti just enne õitsemist, antakse taimedele granuleeritud kompleksväetisi koos mikroelementidega, nt. Kemira-Universali. Sügisel antakse iga põõsa ümber veel 15 g superfosfaati ja 10 g kaaliväetist. Niisugust väetamist tehakse 2-3 aasta tagant.
Talumajapidamistes aga kultiveeritakse istandikku alates 2. aastast, reavahedesse aga antakse 200-250 kg/ha superfosfaati, 150 kg/ha ammooniumnitraati ja 100-150 kg/ha kaalisoola.
Rohimine ja kobestamine.
Mulla struktuuri parandamiseks ja õhustamiseks on vaja põõsaste alust pidevalt kobestada. Ka umbrohud tuleb hävitada. Seal, kus umbrohte ei ole, saab kobestamise asemel kasutada mullapinna multðimist.
Võrsete tagasilõikus on kindlasti vajalik !
Tähtis töö on võrsete tagasilõikamine, mida tehakse suve lõpus. Varred lõigatakse maha 15-20 cm kõrguselt, et eemaldada ka juurmised lehed. See on eriti vajalik siis, kui taimedel on märgata roostehaigust. Kahjustatud taimeosad kogutakse kokku ja põletatakse.
• kuna aedvaagi lehed ja võrsed ei ole mürgised, võiv neid suve jooksul pidevalt ära lõigata ja kasutada loomatoiduks, eriti sobib see hobustele ja kitsedele.
Haiguste tõrje.
Kuigi aedvaaki peetakse haigustele vastupidavaks, siis niiskes kohas, eriti just sademete perioodil, võivad lehtedel hakata arenema roosteseente poolt põhjustatud haigused. Noorte lehtede pealmisele küljele ilmuvad eredad oranþid täpid, aga alumisel küljel moodustuvad oranþi värvi padjakesed, kus asuvad seene eosed. Tugeva kahjustuse korral tõmbuvad lehed krimpsu, kuivavad ja langevad enneaegselt maha. Roostehaiguste vastu aitab hästi pritsimine 1,5% kolloidväävli suspensiooniga või siis 1-3% bordoo lahusega(segu vasksulfaadist ja lubjapiimast). Sobib ka 0,2% fundasooli lahus, millega pritsitakse peale lehtede puhkemist ja edasi 20 päeva pärast.
RAVIMITOORME KOGUMINE JA ETTEVALMISTAMINE
Aedvaagi juurikas kaevatakse välja 2.-3. aastal peale kasvuperioodi (septembris). Muld raputatakse maha, puhastatakse, maapealne osa eemaldatakse, samuti peenemad juured. Tumenenud, surnud ja kahjustatud juured praagitakse. Peale seda pestakse risoomid külma veega ja selleks et nad paremini kuivaksid, lõigatakse pikuti pooleks. Saadakse pikad peenikesed tükid, mille pikkus on 10-20 cm ja paksus 1,5-2 cm.
• tooreste juurikate saagikus on 16-20 t/ha, kuivatatutel 5-7 t/ha.
Niimoodi ettevalmistatud toore lastakse 2-3 päeva õhulises kohas seista, seejärel kuivatatakse paar päeva soojas, hästi ventileeritud ruumis või kuivatis, temperatuur ei tohi tõusta üle +40°C, kihi paksus 3-5 cm.
Valmis kuivatatud toore on kollase värvusega ja meeldiva lõhnaga. Hoitakse kottides või puust taaras mitte kauem kui 3 aastat.
Ravivahendite valmistamine.
Aedvaagi risoomi kasutatakse keedise, tõmmise, leotise, pulbri ja salvi kujul. Keedis ja tõmmis mõjuvad hästi seedimisele, aitavad köha puhul, neil on sapi- ja uriinieritust soodustav toime, samuti higistamaajav, toniseeriv ja rahustav mõju. Välispidiselt kasutatakse kontsentreeritud tõmmist, keedist ja salvi erinevate nahahaiguste puhul, samuti haavade raviks. Värske risoomi mähis aitab ka reuma puhul.
Tõmmis.
2spl kuivatatud, peenestatud risoomi valatakse üle 1klaasi keeva veega, jäetakse termosesse 1 tunniks tõmbuma, seejärel kurnatakse. Juua 0,3-0,5 klaasi 2-3 korda päevas 30-40 min enne sööki.
Juurekeedis.
2spl risoomi keedetakse veevannis 30 min 1klaasi veega. Jahutatakse 10 min, kurnatakse ja pigistatakse kuivaks. Tarbitakse soojalt 0,5 kl korraga 2-3 korda päevas 1 tund enne sööki. Kasutatakse bronhiidi ja hingamisteede haiguste korral, samuti söögiisu tõstmiseks ja seedimise parandamiseks.
Piiritusetõmmis.
20g risoomi, 100g 70 % piiritust, lasta seista 8-10 päeva pimedas kohas, iga päev loksutada, hiljem kurnata. Võtta sisse 20 tilka 3 korda päevas 20 min enne sööki.
Söögiisu tee.
5 g aedvaagi risoomi, 5 kuivatatud kollast emajuurt, 5g raudrohtu. Lisatakse 1 l vett, lastakse keema minna, seejärel lasta tõmbuda 10 min ja kurnata. Võtta sisse 2 spl enne sööki isu tõstmiseks.
Aedvaagi ravitee.
1tl aedvaagi peenestatud risoomi ja 1tl tüümiani valatakse üle 1 kl keeva veega ja lastakse tõmbuda 15 min. Juua 1 klaasitäis koos meega 2-3 korda päevas väikeste lonksudena köha korral.
Aedvaagi salv.
1spl peenestatud risoomi segada 4-5 klaasi mageda searasvaga, keeta 15 min ja kurnata läbi tiheda riide. Salvi hoida külmikus, kasutatakse kahjustatud nahale määrimiseks.
Aedvaagi vein.
12 g risoomi keeta 0,5 l „Kagoris“ 10 min, seejärel jahutada ja kurnata. Juua ravi eesmärgil 30-50g korraga 2 korda päevas enne sööki. Aitab taastada jõuvarusid.
Aedvaagi-aniisiviin.
Panna 3 nädalaks piirituse sisse aedvaagi juuri, aniisi droogi ja musta leedri õisi, vahekorras 4:1:1. Maitse parandamiseks lisada suhkrusiirupit, aga kuldse värvi jaoks pruunistatud suhkrut. Kõrvalnähtude vältimiseks (allergia, oksendus, kõhuvalu) kasutada vaid väikseid annuseid, 10-20g, jõuvarude taastamiseks.