Tomatid: meie vanad artiklid (kogumik, 2 osa)

* Mida tomatid ei armasta ?
Kasvada varjulistes kohtades, kuna hea saagi moodustamiseks vajavad nad intensiivset päikesevalgust, madalaid temperatuure: tomati kasv seiskub +10 oC juures, õitsemine aga +15 oC temperatuuril. Naabrust kartuliga - haigestub fütoftoroosi (pruunmädanik).
Olge tähelepanelikud! Et istikud peale tärkamist välja ei veniks, asetatakse nad kõige valgemasse kohta ja alandatakse temperatuuri (4-7 päevaks) päevasel ajal+ 12-15 C , öösiti +8-10 C. Tomati istutamisel kastke multð kompleksväetisseguga või karbamiidi lahusega. Multð võimaldab vähendada kobestamiste arvu, toitained ja soojus jaotuvad ühtlasemalt; päeval jõuab pinnas paremini soojeneda, öösel ei jõua jahtuda. Ärge kasutage väetisi, mis sisaldavad kloori. Ärge tehke kastmistes suuri vahesid, kuna niisuguse ootamatu järsu niiskuse suurenemise tõttu pärast kuivaperioodi võivad viljad lõheneda.
Viljakudede lõhenemine võib toimuda ka ülemäärasel üheaegsel alumiste lehtede eemaldamisel, mille puhul lehtede kaudu aurustumine väheneb, aga vee kogunemine viljades suureneb. Ühekorraga on kõige parem eemaldada mitte rohkem kui 2-3 lehte. Lavades ja kasvuhoonetes võivad viljad lõheneda ka öise temperatuuri järsu langemise tagajärjel ja liigse niiskuse tõttu. Nendel juhtudel aurustumine väheneb, aga vee liikumine viljadesse on intensiivsem.
Kasvatamisel ebasoodsates tingimustes võivad õied maha langeda. Selle põhilisemad põhjused on:
* pinnase, õhu ja kastmisvee madalad temperatuurid
* kõrge (üle 60-75%) õhuniiskus, sel juhul tolmukotid ei lõhke ja niiske õietolm ei pudene tolmlemiseks välja. Liigniiskuse juures kahjustuvad viljad ruugehallitusse, pruunmädanikku ja vertsilloosi
* kõrge öine temperartuur ( toitainete ebapiisav äravool lehtedest üleliigsete hingamisekulude tõttu)
* fosforipuudus ja nõrk valgustus (istikud venivad välja, muutuvad kiiresti kahvatuks, õisikut ei kindlustata toitainetega.)
* istutatakse ülekasvanuid istikuid
* kastmine vihmutamisega
* lämmastiku ülejääk fosfori- ja kaaliumipuuduse korral
* magneesiumipuudus (magneesiumipuudusel antakse kaaliumpermanganaati).
Peale selle! Häid tulemusi annab õite mahalangemisel boorhappe lahusega pritsimine (1G/1L kuumale veele). Faktiliselt on see juureväline väetamine booriga. 2 päeva pärast pritsimist korratakse. Teist korda võib taimi pritsida kas boorhappe lahusega või tuhalahusega (2 klaastäit 1 ämbri vee kohta). Kui tomatiistikud on väljaveninud, siis välja istutada alalisele kasvukohale ei ole eriti mugav, ainult et sellest võib ka mõningast kasu olla. Kui vars, millelt lehed on eemaldatud (lehed jäetakse ainult varre ülemisse otsa 10-15 cm ulatuses), istutada kaldu ja puistata paljale varreosale mulda, siis see stimuleerib lisajuurte kasvu. Varrele on soovitav puistata spetsiaalselt valmistatud mullasegu ( 50% kõdusõnnikut, 45% turvast või mättamulda ja 5% puutuhka), taimi kastetakse sooja kaaliumpermanganaadi lahusega (2G 10 l vee kohta). 2 päeva pärast ladvaosa suunatakse üles ja seotakse vaia või vertikaalselt tõmmatud nööri külge. Niisuguste tomatitaimede hooldamise puhul tuleb meeles pidada, kus asub peenral põhijuurestik ja kus lisajuurtesüsteem, et seda kobestamisel mitte kahjustada, aga ka kastmisel ja väetamisel mitte jätta ilma vee ja toitaineteta.
Aga mis teha, kui vilju ei moodustu? Üheks põhjuseks võib olla õite ebapiisav tolmutamine. Üsna tihti juhtub seda tomati kasvatamisel katmikalal, kus ei ole tuult ja taimed seisavad liikumatult. Viljade paremaks moodustamiseks (õite tolmutamiseks) soovitatakse hommikuti taimi raputada või koputatakse korralikult vastu vart või sikutatakse spaleernööri. Et viljastumine toimuks ilma takistusteta, ei tohi õhuniiskus kasvuhoones ületada 70%, aga temperatuur ei tohi tõusta üle +30 C ( kasvuhoonet õhutatakse pidevalt).

* Kõik tomati sordid ja hübriidid jaotatakse kahte suurde rühma: indeterminantseteks ja determinantseteks. Kujundatakse ja kasvatatakse neid väga erinevalt. Iga aedviljakasvataja on kohustatud teadma taime kasvu ja kujundamise iseärasusi.
Indeterminantsed hübriidid on kõrgekasvulised. Indeterminantsetele hübriididele on iseloomulik:pidev võrsete kasv, esimese õiekobara asetus peale 8-11 lehte, järgnevate õiekobarate paiknemine iga 3-da lehe järel vahel isegi iga 4-da ja enama lehe järel-olenevalt taime kasvutingimustest.
Determinantseid eristatakse indeterminantsetest lühema kasvu poolest. Determinantsetele taimedele on iseloomulik: piiratud kasv,moodustub 4-6 õiekobarat [vahel ka rohkem], esimene õiekobar tekib peale 6-8 lehte, järgmised õiekobarad tekivad iga 1-2 lehe järel vahel ka järgnevad üksteisele.
Millist hübriidi eelistada seemnete ostmisel ? See oleneb sellest kus, millal ja millistes tingimustes [avamaal, köetavas-mitteköetavas kasvuhoones või kiletunnelis] kavatsete oma tomateid kasvatada.
Köetavas kasvuhoones, mille kõrgus ulatub kahe meetrini on parem kasvatada indeterminantseid hübriide. See kasvuhoone on mõeldud taimede pikemaajaliseks kasvatamiseks.Indeterminantseid hübriide võib kasvatada ka kõrgetes köetavates või mitte köetavates kilekasvuhoonetes.
Indeterminantseid hübriide on kerge kujundada. Vajalik on jätta ainult põhivõra ja eemaldada kõik külgvõsud st.et taim tuleb kujundada ühevarreliseks. 5-6 kuu möödudes kindlustavad kõrgekasvulised tomatid teid helde saagiga,kui piirata veidi nende kasvu. Indeterminantsed sordid on väga viljakad. Nende viljad on maitsvad ja tugevad. Tänu heale lehistumisele taluvad indeterminantsed hübriidid paremini kõrgemat temperatuuri. Indeterminantsed hübriidid võivad erineda üksteisest kasvuprotsesside tugevuse, võrsete pikkuse, viljade massi ja värvi ning transoordi kindluse poolest. Tööstuslikes kasvuhoonetes, kus automaatselt reguleeritakse taime kasvutingimusi võib saada saaki 9-10 kuuga kuni 200 kg vilju ühelt taimelt.Suvila tingimustes ulatub saagikus 3-5 kg taimelt või pisut enam. Kuid pidage meeles ,et tihedate lehtede pärast on indeterminantsed hübriidid vastuvõtlikud haigustele [eriti mädanikele] eriti siis, kui kasvuhoone on halvasti õhutatud.
Determinantsed hübriidid jaotatakse kolme rühma: superdeterminantsed, determinantsed, pooldeterminantsed.
Superdeterminantsed erinevad teistest kiirema viljumise ja kõrgema saagikuse poolest. Taime kõrgus on 50-60 cm. Lõpetavad kasvu peale teist või kolmandat õiekobarat. Selliseid taimi kasvatatakse avamaal või kiletunnelites. Nende taimede saagikus on küll väike, aga kiire saagi valmimine kaitseb vilju haigestumisest. Taime viljad on väikesed või keskmised [100-110 g] maitseomaduste poolest keskmised , kiire valmimisega. Sellised viljad sobivad konserveerimiseks. Determinantsed erinevad teistest suurte maitsvate viljade, pikema viljade valmimise perioodi ja kõrgema saagikuse poolest. Kasvatatakse kilekasvuhoonetes - võib kasvatada ka avamaal. Nende kõrgus ul atub1-1,5 m. Esimene õiekobar moodustub peale 8-9 lehte, lõpetab kasvamise peale5-6 või enamat õiekobarat. Pooldeterminantne hübriid on hilisema viljade valmimisega, kui determinantne hübriid. Taim lõpetab kasvu 8-10 õiekobara järel. Mõned taimed võivad kasvu mitte lõpetada ja kasvada edasi nagu indeterminantsed. Eriti on see võimalik sombusel ja vihmasel suvel. Mitte mingil juhul ei ole soovitav piirduda ühe hübriidiga.Et saada kindlat saaki tuleb istutada 5-7 kiiresti viljuvat superdeterminantset hübriidi avamaale, kiletunnelisse või kasutada kiiremaks viljumiseks ajutist katet. Kasvuhoonesse võiks istutada 8-10 determinantset ja 5-8 pooldeterminantset taime. Erineva viljade valmimise ajaga hübriidid kindlustavad teile saagi juulist novembri alguseni.

* Sarnaste tomatite sortiment on väga rikkalik, maailmas on teada üle 10 tuhande sordi. Peale selle, suurt väärtust omavad niiöelda lemmiksortide erinevate vormidega viljad, nende värvus ja maitse. Üks või teine on võitnud suure populaarsuse. Ja seda ei seletata mitte ainult moodsate suundadega. On tõestatud, et roosakad tomatid koguvad endasse rohkem lükopiide, mis regulaarse kastmise korral aitab vältida haigusi. Aga kollased ja oranzid viljad ei ole mittre ainult maitsvamad, kui punased ( nad sisaldavad rohkem suhkurt), vaid ka kasulikumad - nad sisaldavad rohkem beeta.karotiini, vitamiine C ja E. Järjest rohkem austatakse gruppis viljalisi sorte, niiöelda bifsteegi tomateid. Sellisetel viljadel säilib lihaseline osa ja suurepärane maitse ka peale töötlemist.

* Seemnete ettevalmistamine külviks: Tulevaste taimede haigustele vastuvõtlikkuse vähendamiseks asetatakse sorteeritud seemned 10-20 minutiks 1-2 %-sse kaaliumpermanganaadi lahusesse (5-10 g 1 liitri vee kohta). Seejärel neid loputatakse ja kuivatatakse. Hea efekti annab seemnete puhtimiseelne kuumutamine. Selleks asetatakse seemned marlikotikesse ja kuumutatakse 2-3 tunni jooksul ahju lähedal, radiaatoril või 20 minutit kuumas vees (+60 oC). Karastamiseks pannakse puhitud seemned marlikotiga klaaspurki ja kaevatakse 3 ööpäevaks lumme või külmkappi temperatuurile -1 - 3°. Seemned külvatakse kasti, mis on täidetud järgmise pinnaseseguga: 2 osa komposti, 1 osa saepuru või turvast ja 1 osa liiva. Ämbri segu kohta lisatakse 15 g ammooniumsalpeetrit, 20 g superfosfaati ja 2 klaasi puutuhka. Segu kallatakase kastidesse, tasandatakse, tihendatakse kergelt, kastetakse, tehakse 5-7 cm vahedega 1-2 cm sügavused vaod omavaheliste intervallidega 3-4 cm ja külvatakse sinna seemned (3-5 g kasti kohta). Seemned külvatakse 1-1,5 cm sügavusele. Kuni tõusmete tärkamiseni hoitakse kaste temperatuuril +20-25° kastes neid hommikul ja õhtul +20 - 25°-se veega. Kohe tõusmete ilmumisel eemaldatakse kastidelt katted ja asetatakse päevaks aknale, aga ööseks kusagile soojemasse kohta. Tõusmeid kastetakse kord päevas, algul +22°-ni soojendatud veega, hiljem toatemperatuuril veega.

* Poe lettidele on tavaliste sortide kõrvale ilmunud hübriidid.
Väliselt ei erine need seemnepakid muu poolest kui märgistuselt F1 (näiteks, tomat F1 "Druzok"). Kuid hübriidseemnete hind on kõrgem kui tavaliste sortide puhul. See pole juhuslikult. Et saada aru mille poolest nad teistest erinevad, on vaja teada kuidas neid seemneid kasvatatakse. Mõiste all tavaline sort on tegu selektsionääride poolt aretatud sordiga, millel on oma kindlad omadused (saagikus, valmivusaeg, viljade väljanägemine), morfoloogilised tunnused (lehtede arv, nende vorm, viljade mõõtmed, värvus jne) ja muud tunnused.
Kõige tähtsam on sordil säilitada kõiki neid häid ja halbu omadusi järgmisteks põlvkondadeks. Saades tavalise sordi seemneid isviljuvatelt (tomat, hernes, aeduba) või osaliselt iseviljuvatelt (pipar, baklaþaan, salat, põlduba) saame me järgmises põlvkonnas täpselt samade sorditunnustega seemneid. Massilisel tootmisel kui ei tehta valikut parimate taimede kasuks võib 3-5 aastaga osa tunnuseid taanduda. Ilmuvad nagu ütlevad kasvatajad-väljakasvanud sordid. Sellepärast tuleb ka iseviljuvaid sorte iga 3-5 aasta tagant uuendada eliitseemnete vastu. Raskem kuid siiski on võimalik kasvatada risttolmlevate kultuuride seemneid- kurk, kapsas, kabatsokk, porgand, peet, kõrvits, arbuus jne.
Siin võib olla teie õitsva kultuuri sordi lähedal mõni teine sama kultuuri sort (näiteks naabri aias) ning teie sordi seemned kaotavad kas osaliselt või täielikult oma sordiomadused. Mida lähemal on kaks ühe kultuuri sorti seda tugevam on risttolmlemine. Selle tulemusena saame kahe, kolme või rohkema sordiomadustega seemned, sort kaob ja me omame sortide segu millel on hoopis teised omadused ja madal saak. Mesilased ja teised putukad kannavad õietolmu õielt õiele kuni 2000 meetrit. Kui jälgida isolatsiooni ja viia tolmutamine läbi ise saame järgmises põlvkonnas sordi, mis säilitab oma tunnused. Sellisel moel saame tavalisest sordist paljude aastate jooksul seemneid millest kasvavad sordiehtsad taimed. Hoopis teisiti kasvatatakse hübriidsorte või hübriide F1. Juba kaks sajandit tagasi oli teada, et kui ristata kaht erinevat sorti saame järglasteks palju suuremad taimed, kiireneb nende kasv ja areng, kiireneb viljade valmivus ja suureneb nende saak. Seda tunnust, et järlastel suureneb elujõudlus nimetetakse heteroosiks. Mida suuremad on erinevused vanematel seda rohkem nad üksteisest erinevad seda kõrgem on heteroos. Selle nähtuse ära kasutamine algas selle sajandi 20-30-datel aastatel.
Kõikide köögiviljakultuuride selektsioonis viiakse läbi heteroosi ja saadakse esimene aretus- F1 mida kasutatakse tootmises laialdaselt. Maades, kus on põllumajandus kõrgelt arenenud sorte praktiliselt enam ei kasutata. Sordid asendati hübriididega.
Millised on hübriidide eelised sortide ees ?
Tänu hästi uuritud kahe liini esivanematele on saadud hübriidid ühtlasemad oma bioloogilistelt ja morfoloogilistelt omadustelt kui tavalised sordid. Hübriidid on kõrgema saagikusega, keskonna tingimuste vastu kindlamad ja produktiivsemad. Nende hinnatud omadus on vastupidavus muutlike keskkonna tingimuste suhtes. Ellujäämine ekstreemsetes olukordades (varakevadiste temperatuuride kõikumine või suvine kuumus) on hübriidid sortidest tugevamad. Hea kohanemisvõime aitab saada suuri saake. Esimese põlvkonna hübriididel (F1) õigete liinide valikul saab ära hoida negatiivseid omadusi näiteks kasvuaja ja saagikuse vahel. Nende kahe omaduse kooslus ühes genotüübis - see on üks parimaid saavutusi selektsioonis. Mitte vähem pole tähtis hübriidide vastuvõtlikus haiguste ja kahjurite suhtes. Eriti on see tähtis kile all kasvatatavatel kultuuridel. Katmikkultuuride mikrokliima, ühel kohal pikaaegne ühe või kahe kultuuri kasvatamine soodustab haigustekitajate ja kahjurite kogunemist.
Keemiline tõrje ei ole alati efektiivne ja kindel. Lisaks, kui me tahame kurgi või tomati vilju tarbida värskelt, ei tohi nad sisaldada pestitsiidide jääke. Sellepärast on hübriidide vastupidavus haigustele ja kahjuritele alati suurem, kui sortidel.
Tõusmete ühtlane ilmumine, taimede ühtlane kasv, kõrge kvaliteet, geneetiline vastupidavus haigustele ja kahjuritele. Hübriidtaimedest ise seemet kasvatada ei saa kuna toimub lahknemine, järeltulijad on nii erinevad, et mingist kõrgest saagist ei saa juttugi olla. See, et hübriidseemneid tuleb iga kord osta poest on nende ainuke puudus. Kuna tomati ja kurgi seemne idanevus kestab 5-7 aastat võib neid rohkem korraga valmis osta. Ise saada hübriidseemneid omamata vanemate liine pole võimalik. Sellepärast, kui te näete eramüüjate käes hübriidseemneid F1 pole need arvatavasti õiged. Ostes hübriidseemneid turult riskite oma saagiga. Nüüd hübriidseemnete hinnast. Kahe vanema liini ristamine hübriidseemnete saamiseks tehakse käsitsi ja katmikalal.
Näiteks, tomati hübriidseemnete saamiseks on vaja emasliinil eemaldada tolmukad, kõik avanevad isasõied tuleb aga ette valmistada viies ettevaatlikult tolmu emaka suudmele. Seda tehakse kaks kuni kolm päeva järjest iga õiega üks kord päevas. Seda tööd tehakse seemnekasvatuses iga päev kaks kuni kolm kuud järjest. Üks inimene võib saada selle perioodiga 3-4 kg tomati hübriidseemet. Sellepärast ongi hübriidseemnete hind mitu korda kõrgem, kui tavalisel sordil. Kuid seemnete hind moodustab kõigest 0,5-1% saadud saagi hinnast.
 

* Enamikes kasvuhoonetes valmivad juunist sügiseni tomatid.
Tomatid vajavad pidevat hoolt: suvel sagedast kastmist, kaitset mitmesuguste kahjurite ja haiguste eest, maitselt on aga oma tomatid palju paremad kui turult ostetud. Võimalik, et paljudele meeldib lihtsalt jälgida, kuidas tekivad ja muutuvad punaseks ja kollaseks rohelised pallik/image/catalog/blog/> Pikeerimiseks valitakse parimad, terved seemikud. Nad võetakse ettevaatlikult külvikastist välja, tehakse pulgakesega pinnasesse süvend ja seejärel paigutatakse sinna seemik, millelt on eelnevalt üks kolmandik peajuurest eemaldatud,selleks, et juurestik hästi areneks. Istutamisel kaetakse seemiku juured tihedalt mullaga, selleks, et seda ei saaks välja tirida. Seemikud pikeeritakse alati pisut sügavamale,kui nad kastis kasvasid. Pikeerimisel istutatakse seemikud kuni iduleheni. Potte pikeeritud istikutega kastetakse rikkalikult 20-25 kraadini soojendatud veega ja varjutatakse ööpäevaks. Päeval hoitakse temperatuuri 15-18 kraadi,öösel 10-12 kraadi. Kohe, kui taimed on pisut karastunud, paigutatakse nad valgusele lähemale. Soovitatav on anda taimedele lisavalgustust, selleks, et pikendada päevavalgust 12-14 tunnini ööpäev as.
Luminentslambid paigutatakse taimede kohale algul 15-20 cm kõrgusele, taimede kasvades tõstetakse lampe kõrgemale. Soovitatakse läbi viia ka väetavaid kastmisi.Istikute kasvuajal väetatakse neid 3 korda, 10-12 päevase intervalliga:esimest korda 10 päeva pärast pikeerimist. Esimese ja teise korra väetist antakse arvestusega 5 g karbamiidi, 40 g superfosfaati ja 15 g kaalisoola pange vee kohta. Kolmas väetamine seisneb ainete kahekordistamises. 16-17 taime kohta arvestatakse 0,5-0,6 l lahust. Pärast iga väetamist kastetakse taimi-kindlasti!- puhta veega, et pesta lehtedelt väetiselahus maha. Kasutades väetisi tuleb jälgida taimede seisukorda, nõrga kasvu korral suurendatakse karbamiidi kogust, tugeva korral lisatakse fosfor-kaaliumväetisi. Kui tomatiistikuid kasvatatakse kastides või soojendatud kasvulavades, siis tuleb arvesse võtta, et istikute kastist või kasvulavast väljavõtmisel kistakse märgatav osa juurtest lõhki ja kogu juurestiku imamisvõime väheneb mitmeid kordi. Järelejäänud juured pole võimelised täitma vee vajadust aurustumiseks lehepinnalt, mistõttu rikutakse taime elutegevuse protsessi. Mida rohkem on mittevastavust juurte imamisvõime ja lehepinna aurustumise vahel, seda enam nõrgeneb taime elutegevus. Seepärast täiskasvanud,hästi lehtinud istik elab kõige valulisemalt üle ümberistutamist.
Olgu märgitud,et maksimaalne tomatiistikute vanus peab olema 60-70 päeva.

* Paljud aiapidajad armastavad väetada orgaanikaga lootes nii nitraatidest vabaneda. See pole nii. Nad olid ja on ka tulevikus nii mullas, kui taimes. Me ei pääse kuhugi loomulik protsesside eest. Nitraadid - need on lämmastikhappe soolad. Nad lahustuvad hästi vees, on hästi omastatavad ja on võimelised kogunema mullas taime toitumispiirkonda järelikult on ka taimes. Kasutatakse ammooniumsalpeetrit NH4NO3, naatriumsalpeetrit NANO3, kaltsiuksalpeetrit CA(NO3)2, aga samuti virtsa (karbamiid), kus ammoniaak on nitraatvormis. Kui viia suuri koguseid lämmastikväetisi mulda, mis sialdavad lämmastikhappeid (nitraate) võib mullas ladestuda suur kogus nitraate. Tähtis on et nitraate ei ladestusks suurtes kogustes taimedesse - need on kahjulikud inimorganismile (eriti lastele). Nitraadid pidurdavad seedimist soodustavate fermentide tegevust ja kutsuvad esile seedehäireid.
Kahjutu nitraatide kogus päevas on 5mg inimese ühe kehakaalu kg kohta, 70 kg kaaluvale inimesele on lubatud päevas 350mg nitraate. Joogivees võib nitraate sisalduda 45mg/liitri kohta. Lubatud nitraatide sisaldus mg/kg kohta: kartulis 250, varases 900, hilises 500, porgandis 250, kurgis ja tomatis 150, peedis ja rohelistes köögiviljades(salat, spinat, hapuoblikas, petersell) kuni 2000, pipras 200, melonis 90,arbuusis 60, kabatsokis 400, sibulas 80.
Põllumajanduskultuurides on võimalik kõrvalekaldeid ära hoida jälgides järgmisi norme:
1. Mitte viia mulda üleliigseid lämmastiku annuseid, eriti kui tihti väetatakse sõnnikuga, kompostiga või mõne muu orgaanilise väetisega. Lämmastiku annuseid vähendatakse 50% kui on tegemist turbamullaga. Lämmastikväetisi on parem mulda viia kogu vegetatsiooni perioodi jooksul. Ei tohi viia päris kuiva mulda kus nad on kahjulikud taimele kui ümbritsevatele veekogudele.
2. Tuleb hoiduda ühekülgsest kevadisest väetamisest. Taime toitumine peab olema tagatud kõigi elementidega. Taimedel peab olema korralik lehestik siis nitraadid muutuvad suurelt jaolt valkudeks.
3. Suurtel vihmaperioodildel fotosüntees muut ub aeglaseks ja nitraatide muutumine valkudeks aeglustub. Sel ajal on soovitav taimi toiduks mitte kasutada toorelt aga kasutada neid töödeldult. Erinevad taimed omastavad nitraate ühel ja samal pinnal erinevalt. Rohkem omastab salat, kress-salat, spinat, kapsas, rabarber, rõigas, petersell, redis. Minimaalselt omastavad tomat,baklazaan ja söögisibul. Tavalistel kasvutingimustel nitraadid tavaliselt üldse ei ladestu õuntes, kirssides, ploomides, sõstardes ja karusmarjades. Teada on see et nitraadid ladestuvad peamiselt vrgetatiivsetes organites (lehtedes,vartes).
Kõrvitsalised köögiviljakultuurid: kabatsok, patisson, kurk,melon,arbuus koguvad endasse rohkem nitraate.
Juurviljadest peet. Kapsal ülemised lehed ja pea, kurgil ladvapoolsed viljad, maksimum on koores sisus vähem. Kabatsoki viljades ülemises osas vähem, patissonis väljaspoolt sissepoole. Porgandil on keskkohas südamiku juures rohkem kui äärtel ja allosas rohkem kui ülaosas. Peedil on alaosas juurte pool rohkem kui ülaosas. Varaste sortide noortel taimedel on sisaldus suurem kui täiskasvanud taimedel ja hilistel sortidel. Nitraatide sisaldus väheneb töötlemisel. Kapsa hapendamisel ja marineerimisel rohkem kui 2 korda, kooritud ja keedetud kartulil 3 korda, koorimata ja keedetud kartulil ainult 1-2 korda. On olemas mitmeid effektiivsei võtteid mis võimaldavad nitraate vähendada. Üks neist - kasvuperioodi pikendamine.
Ja veel: ärge koonerdage veega mõned päevad enne saagi koristust.

* Jõud on juuredes.
Kui tomati juured on hästi arenenud, siis põõsad tulevad tugevad ja kiiresti kasvavad. Kõige lihtsamaks viisiks juurde süsteemi suurendamiseks on istiku istutamisel suurema varre osa süvendamine.
Nii võib käituda pikka kasvuga sortidega/image/catalog/blog/p>

* Stabiilne soojus - vältimatu tingimus kasvuhoone kultuuride normaalseks arenguks: kurgid, tomatid ja baklaþaanid. Kui temperatuur langeb alla +14*C, taimede kasv lakkab,nad haigestuvad ja närbuvad. Eestis saabuvad piisavalt soojad ilmad soojaarmastavate köögiviljataimede istutamiseks mitte enne mai keskpaika (varajasem istutus on võimalik vaid köetavatesse kasvuhoonetesse). Taimede istutus kasvuhoonesse sõltub ka külviajast, näiteks kurgitaime kasvatamiseks kulub umbes 5 nädalat. Kui te planeerite ta istutada kasvuhoonesse mai keskel, siis tuleb ta külvata aprilli alguses. Idanemiseks optimaalne temperatuur on +22...25*C kuid peale idulehtede ilmumist võib seda alandada +18*C-ni. Noorte taimede edaspidisele arengule aitab kaasa seemikute väetamine vedela mineraalväetisega. Kurgid on väga tundlikud mineraalsoolade suhtes, seepärast väetada neid sagedamini kuid väiksemate doosidega (2ml 1 liitri vee kohta). Taime potid asetage nii, et iga taim saaks piisavalt valgust, ning ei veniks välja.

* Tomatide kasvatamine aknalaual.
Seemned istutatakse jaanuaris. Esimesed võrsed veebruaris, ümberistutus märtsis. (Soovitatavalt eraldi ja suuremasse potti). Perioodiliselt väetatakse kompleksväetisega: 1 teelusikas ämbri kohta. Sobib väetada ka puutuhaga. Kasta rikkalikult leige veega. Ei vaja lämmastikväetist! Juuli kuus saab esimese saagi, 1 taim annab ca 15-25 erkpunast tomatit, kannab vilja 2-3 korda. Taim kasvab, õitseb ja annab vilja kuni novembrini !

* Kui tihti praegusel k/image/catalog/blog//www.seemnemaailm.com/index.php?GID=2615" title="Tomat Moskva Delikatess" target="_blank">Moskva delikatess". Tema suured viljad sisaldavad palju suhkruid ja säilivad hästi. Proovige ka kasvatada sorti "Piprakujuline triibuline". Te võite üllatada oma külalisi ebatavaliste triibuliste tomatitega, mis meenutavad pipart. Kui teile meeldivad suured tomatid, istutage sorti "Roosa Gigant". Selle tomati vilja kaal on 300-800 g. Aga mõni vili kaalub isegi üle kilo. Aga kui te ei taha suuri vilju ja armastate väikseid kasvatage sorti "Viinamari", tema pikkadel viljavartel on palju väikseid vilju, mis meenutavad viinamarju. Väga dekoratiivsed on tomatisordid "Cherry" ja "Smorodinka". Nende viljad meenutavad kirsse ja ühel viljavarrel võib neid olla 12-30 tk., tulioranþid või erepunased. Nad meeldivad eriti lastele.
2. Taimede ettekasvatus.
Sort on valitud. Seemned olemas. Seemneid on vaja vähe. Seemned peavad olema ette valmistatud, leotatud mikroelementide lahuses, eelidandatud. Eelidandatud seemned istutame turbapottidesse 8x8 või 10x10 cm, märgime endale ära esimesena tõusnud 1-2 kõige tugevamat taime. Kahe nädala pärast pikeerime. Me vajame selle meetodi jaoks ainult mõnda taime. Peale pikeerimist anname 10 päeva pärast pealtväetist (1 liitrile veele lisame 3 g täisväetist). Profülaktikaks pritsime taimi 0,1%-lise boorhappe lahusega. Kui neile ei jätku valgust ja nad hakkavad venima pidurdage taime kasvu, vähendage kastmist ja alandage temperatuuri. Tomatid vajavad valgust ja soojust rohkem, kui niiskust. Kastke toasooja veega ettevaatlikult kuid mitte tihti.
3. Istutamine.
Kui taimel on 5-6 pärislehte ja on moodustunud esimene õieraag istutage taim alalisele kasvukohale. Selleks on vaja 40 cm läbimõõduga potti, mis on täidetud kobeda mullaga, mis koosneb 2 osast kõdust ja 1 osast mättamullast (võib kasutada ka valmis segusid kuhu on juurde lisatud juba ka mikroelemendid). Spetsialistid väidavad, et üks taim vajab kasvuks üht ämbritäit pinnast. Üks päev enne istutamist on taimi vaja tugevalt kasta, et juured oleks märjad. Nädal peale istutamist tuleb anda pealtväetist 40-50 g nitrofoskat 10 liitri vee kohta. Kasta võib ka virtsaveega (1:5) või linnusõnniku lahusega (1:10). Kui taimel hakkavad moodustuma esimesed viljad kasutage 1%-list kompleksväetist (10 gr/1 liitrile veele). Tavalisi toatomateid kasvatatakse ühe peavarrega, kõik külgvõsud eemaldatakse. Võsutamist tehakse hommikul või peale kastmist. Peale kolmanda viljavarre tekkimist eemaldatakse taime latv. Selleks, et saada varasemat saaki ja teiseks, et tekitada konveierit. Selleks me vajame tema ladvaosa.
4. Ladvaosa eemaldamine.
Lõikame ladvaosa ära 1cm kauguselt lehest. Seda tehakse varahommikul peale taime kastmist. Saame pistiku millele on vaja alla kasvatada juured. Selleks on ta vaja astada 12-24 tunniks juurtekasvu stimileerivasse lahusesse näiteks Gumisol M, või Gumat-naatrium 1 cm sügavusele nii, et lahus ei puudutaks lehti. Seejärel istutatakse pistik potti ja kaetakse klaaspurgiga. Muld peab olema kogu aeg niiske ja temperatuur ei tohi ületada +30*c. Juurdumine toimub 2-3 nädalat. Sel ajal on vaja pistikut harjutada toatemperatuuriga võttes üha pikemaks ajaks klaaspurgi taime pealt.
5. Konveier töötab.
Taimel valmivad tomatid. Selleks ajaks kui te olete taimelt kogunud saagi on uus pistik kasvanud suureks. Teda tuleb pealtväetada ja ta moodustab uued viljavarred. Võtke jälle latv ära. Desinfitseerige vana taimepott, täitke mullaseguga ja istutage taim sisse juurduma. Selliselt töötab teie toas konveier. Nii saate ühest taimest mitu ringi tomateid.

< 1 osa