Ваша корзина пуста!
Искать статьи
Jaapani rõigas on viimasel kümnendil saanud teenitud tunnustuse. Kuid kahjuks kodumaine tootmine ei rahulda nõudlust.
Kui tasuv on siis daikoni kasvatamine põllumajandustootjale ja väiketootjale ?
Daikon "Russian Size XL" F1
MILLE POOLEST ERINEB DAIKON TAVALISEST RÕIKAST ?
Kuulub ristõieliste sugukonda. Taim on üheaastane, harva kaheaastane. Kasvamisel moodustab 10-40 tugevasti lõhestunud lehtedest leheroseti, aga samuti 300 grammist kuni 16 kg kaaluva juurvilja. Teisel arenguetapil hakkab taim õitsema ja annab seemet. Vegetatiivne periood juurviljade moodustamiseni on 40-200 päeva, sõltuvalt sorditüübist. Daikoni sorte on väga erinevaid: vilja kujult ümmargusest kuni pikani (isegi kuni1,5 m): aga ka sõltuvalt vilja kasvusügavusest mullas (vt joonist 1). See kõik mõjutab daikoni agrotehnika iseärasusi.
Joonis 1.
Jaapani rõika sorditüüpid:
1 - Nerima, 2 - Mijasige, 3 - Shogoin, 4 - Siroagari, 5 - Morigucci, 6 - Nirengo, 7 - Tokinasi, 8 - Sangatsu.
VÄÄRTUSLIK JA KASULIK JUURVILI
Daikoni juurvili on eriliselt mahlane, õrn, meeldiva konsistentsi ja kerge kibedusega, natuke meenutab redist. Omapärase terava maitse annavad juurviljale eeterlikud sinepiõlid.
Daikoni juurvili sisaldab ka sahhariide, eelkõige fruktoosi; valke, vitamiine, kaaliumi- ja kaltsiumisooli, kiudaineid, bakteritsiidseid aineid eeterlikke õlisid jt kasulikke aineid, mille tõttu peetaksegi teda tervislikuks toiduaineks. Märkimisväärne kogus kiudaineid soodustab seedetrakti tööd, viib organismist välja kolesterooli. Daikon tõstab söögiisu, stimuleerib maomahla eritumist. Ta on hinnatud ka selle poolest, et sisaldab leeliselisi sooli, mis organismis ei moodusta kristallilisi sadestusi ja viivad organismist välja kahjulikke aineid. Tal on ka arvatavalt vähivastane toime.
Daikonit kasutatakse toorelt mitmesuguste salatite valmistamiseks, teda kasutatakse ka keedetult, soolatult ja konserveeritult; osa sorte on mõeldud mitmesugusteks maitseaineteks ja kuivatamiseks. Daikon on Kagu-Aasias populaarse toidu "kimtði" kohustuslik koostisosa.
VALIME SOBIVA SORDI
Jaapani lõunaosa pehme talvega saartel kasvatatakse daikonit sügis-talvisel perioodil, kasvuperiood 200 päeva. Taim on võimsa lehemassiga ja moodustab suure juurvilja kaaluga kuni 16 kg ja rohkemgi. Niisuguse juurvilja moodustamiseks on vajalik lühike päev ja tüseda künnikihiga viljakas muld. Meie tingimustes on raske niisuguseid nõudeid täita. Keskvööndis kasvatatakse lühikese kasvuajaga sorte (50-90 päeva). Leherosetis on umbes 20 lehte. Juurvili on reeglina valge, erineva kujuga - ümmargusest piklikuni, kaaluga 1,5-2 kg. Juurvili on üsna habras, seepärast peab pika juurviljaga sorte välja kaevama.
NÕUDED KASVUTINGIMUSTELE
Optimaalne temperatuur: daikon on külmakindel, kuid mõõdukad positiivsed temperatuurid mõjuvad saagile hästi. Optimaalne kasvuks on +15...25°C. Lehtede kasvu ajal on soovitav +25°C. Juurvilja moodustamise ajal on soovitav veidi madalam temperatuur, mis mõjub hästi saagi kvaliteedile.
Valgustus : on väga tähtis.
Daikon on valgusnõudlik kultuur, pika päeva taim. Päeva pikkus mõjub oluliselt kasvule. Pika päeva puhul (15-17 tundi) läheb daikon ruttu üle generatiivsesse faasi ja juurvilja ei moodustugi. Lühikese päeva puhul taime areng aeglustub , moodustuvad kõrge kvaliteediga juurviljad. Head saaki võib saada vaid korraliku valgustuse puhul. Ebapiisava valgustuse, tiheda külvi ja umbrohtumuse korral väheneb juurvilja suurus, on oht ennakõidumisele.
Niiskuse puudus mullas on lubamatu. Kõrgekvaliteetsed juurviljad moodustuvad vaid siis, kui kogu kasvuperioodil on piisavalt niiskust. Niiskuse puudusel hakkavad taimed õitsema, juurvili puitub, muutub kibedaks ja kuivaks. Kui kuiv ja niiske periood vahelduvad tihti, siis juurvili lõheneb.
Vajalikud toitained: suure saagi saamiseks on oluline tasakaalustatud väetamine. Põhiliste toiteelementide N:P2O5:K2O=4:1:5. Kõige rohkem vajab daikon kaaliumit, seejärel lämmastikku, vähem fosforit. Lämmastiku liig soodustab lehtede tugevat kasvu ja vähendab juurviljade säilivust, aga puudus vähendab saagikust ja kvaliteeti. Kaalium parandab maitset ja toiteväärtust, tõstab taimede vastupidavust. Fosfor tasakaalustab lämmastikuliiga, tõstab juurvilja maitseomadusi ja taimede vastupidavust. Fosfori puudus aga pidurdab kasvu ja arengut. Lehtede kasvu perioodil on vaja rohkem lämmastikku, arengu keskpaigast alates aga suureneb vajadus kaaliumi järele. Normaalseks arenguks vajab daikon ka mikroelemente: boori, vaske, mangaani, molübdeeni, väävlit.
MAA-ALA VALIK JA ETTEVALMISTAMINE
Sobiv muld.
Head saaki saab vaid viljakal, õhulisel saviliiv- või kergel savimullal, millel põhjavesi on sügaval. Sobivad ka kultiveeritud turba-alad. Künnikiht peab olema vähemalt 30 cm. Rasketel muldadel muutuvad juurviljad haruliseks ja kaotavad kaubanduslikud omadused.
Soovitatavad eelkultuurid on kurk, tomat, kaunviljad, porgand, peet, kartul.
Ebasobivad eelkultuurid on aga kapsas jt ristõielised.
Väetamine.
Orgaanilist väetist antakse eelkultuurile 4-8 kg/m2. Kui seda aga ei tehtud, siis anda sügisel kõdusõnnikut 0,3-0,4 kg/m2 või komposti kuni 1kg/m2. Kevadel antakse mineraalväetisi: 20-30 g/m2 ammooniumnitraati ja kaalisoola ning 30-40 g/m2 superfosfaati. Soovitav on maad kergelt ka lubjata. Mulla happesus peaks olema vastavalt: pH 6,0-8,0.
Kasvatamise iseärasusi.
Daikonit kasvatatakse kevad-sügisesel perioodil avamaal, varasema saagi saamiseks kevadel katmikalal.
Jaapani rõigas (daikon) "Krasny Samurai" F1 (uus värvus!)
KASVATAMINE AVAMAAL:
Külviajad ja päeva pikkus
Daikonit sobib hakata kasvatama suve teisel poolel. Varajaste külvide puhul on oht, et noori taimi mõjutab pikk suvine päev ja nad lähevad kiiresti üle õitsemisfaasi, jättes juurvilja moodustamise faasi üldse vahele. Optimaalne külviaeg keskvööndis on juuli III dekaad. Viimane tärmin varajaste sortide külviks on augusti algus. Lõunapoolsetel aladel võib külvata kuni septembri alguseni. Niisugune külviaeg võimaldab asetada jaapani rõika varajaste kultuuride (till, pealsesibul, spinat, salat, redis, varajased kapsad) järele. Peale redist ja kapsast võib rõigast külvata vaid mittehappelistel maa-aladel.
Külvieelne mullaharimine. Avamaal seisneb maaharimine maa ümberkaevamises või sügavkobestamises koos väetiste andmisega, maa planeerimises, peenarde tegemises. Kasvatatakse rõigast nii tasasel alal kui peenardel. Ebapiisavate niiskustingimuste puhul külvata tasasele maale, mitte peenrale. Samas liigniisketel aladel aga peenrale, see aitab parandada niiskusrežiimi.
Külviskeem sõltub sordilistest iseärasustest.
Külviskeem valitakse vastavalt sordile, mis määrab ära juurvilja suuruse ja leheroseti haabituse. Mida suurem juurvili, seda suurem peab olema taimede vaheline kaugus. Tasasele maale külvatakse ridadena, ridade vahekaugus 40-60 cm ja taimede vahe reas 20-40 cm. Mehhaniseeritud külvil kasutatakse ribana külvi – 50+20 cm. Peenardes kasvatamisel - 3040X 30-40 cm. Võib kasutada ka pesitsi külvi- igasse pesasse külvatakse 2-3 seemet, edaspidi nõrgemad taimed eemaldatakse. Seda ei tehta mitte välja tõmmates, vaid näpistades, et teise taime juurt mitte kahjustada.
Kuidas õigesti külvata ?
Sageli on sobival külviajal mullas vähe niiskust, seepärast tuleks maa-ala enne külvi kasta. Kui külviga on väga kiire, siis tuleks kasta külvivagudesse. Piki ridu tehakse 3-5 cm sügavused vaokesed, kuhu valatakse vesi, hiljem aga külvatakse seemned, mis kaetakse mullaga. Külvata sorteeritud seemet. Külvinorm: ~1,0-1,5 g/m2. Külvisügavus 1,5-2,0 cm, pärast on külvid soovitav veel turbaga või saepuruga multðida .
Tõusmed ilmuvad umbes 5 päeva pärast. Vajadusel harvendatakse tõusmeid 2-3 pärislehe faasis, et kindlustada optimaalne vahekaugus taimede vahel.
Regulaarne kastmine on saagi pant.
Hoida istandust pidevalt niiskena on vajalik selleks, et saada heade maitseomadustega korralikku saaki. Esimene kastmine on peale tõusmete ilmumist, edaspidi kastetakse ja kobestatakse pidevalt.
Millal on vaja väetada ?
Kui maa pole viljakas, tuleks väetada 3-4 korda. Esimene kord 2-3 pärislehe faasis (pärast harvendamist) lämmastikväetistega (15-20 g/10l), siis järgnev 2 nädala pärast – antakse samapalju lämmastikväetisi ja kaaliumväetisi ning 10 g superfosfaati 10 l vee kohta. Väetamine ühildatakse kastmisega.
Haiguste ja kahjurite tõrje.
Rakendada tõrjeabinõusid. Palavate ilmadega on ohtlikud ristõieliste kirbud ja kapsakärbes. Tugev kastmine sel ajal vähendab kahjustuste ohtu. Haigustest ohustab enim kapsanuuter ja bakterioos.
Saagi koristamine.
Koristatakse oktoobris enne külmi. Väljakaevatud juurviljadel lõigatakse pealsed ja pannakse hoidlasse. Peenardes kasvatamisel on saagikus 5-6 kg/m2.
Säilitamine
Hoitakse kas liivas või kilekottides. Daikoni säilivus on halvem kui rõikal. Keskmistes tingimustes säilib uue aastani.
Raskel mullal kasvatamine
Väikestes kogustes saab ka raske lõimisega mullal kasvatada, kui kasutada järgmist meetodit. Maasse tehakse istutusauk läbimõõduga 15-20 cm ja sügavusega 40-50 cm, sõltuvalt sordist. See täidetakse viljaka ja kerge mullaga ning sinna külvatakse seemned. Edaspidi jäetakse igasse istutusauku 1 taim. Juurvili on sel meetodil ühtlane, mitte haruline nagu raskel mullal kasvatades on tavaline.
KATMIKALAL KASVATAMISE ISEÄRASUSI
Et saada varajasemat saaki, võib daikonit kasvatada ka katmikalal. Sõltuvalt ajast võib selleks kasutada mitmesuguseid erineva soojustusega ehitisi.
Kasvuhoones kasvatatakse daikonit otsekülvist või ka istikutest. Viimane meetod annab väikese edumaa varajasema toodangu saamiseks.
Külv
Otsekülv tehakse kasvuhoones või lavas aprilli keskpaigas. Peab aga olema valmis kaitsma külve öökülmade eest.
Istikutest kasvatamine
Sel juhul on rida erinevusi. Esiteks - tuleb valida ümmarguse või lühikese ovaalse või silindrilise juurviljaga sort. Juurvili peaks moodustuma mulla pealmises kihis. Teiseks, istikute kasvatamise nõud peavad olema vähemalt 10 cm sügavad. Vastasel juhul läheb juurvili haruliseks. Istikuid hakatakse kasvatama märtsi I poolel soojas istikulavas. Alalisele kohale istutatakse istik 3-4 pärislehe faasis. Häid tulemusi saab istikute kasvatamisel silindrilistes istikupottides, mis hiljem maha istutades lagunevad.
Müügile valmis !
Tõusva päikese maades on daikon kõige populaarsem juurvili. Jaapanis on ta väga populaarne ja armastatud, ta on liidripositsioonil juurviljade seas. Aastas kasvatatakse ja tarbitakse Jaapanis 2,5 milj tonni seda juurvilja.
Oma ekspeditsioonil Jaapanisse kirjeldas Vavilov 1929 aastal daikoni kohta nii „… me nägime ebatavalist vaatepilti. Suurimad eksemplarid kaalusid puud ja rohkemgi. Kärule, millega koristati juurvilja, mahtus ainult 2 või 3 rõigast“.
