Patisson

Patisson on ammusest ajast hästi tuntud Prantsusmaal – seal kutsuti teda „jeruusalemma artišokiks“, kuna maitselt erineb ta üsna vähe nii artišokist kui sparglist. Inglased aga nimetasid teda preestri kübaraks või imperaatori krooniks, ameeriklased aga Bushi kõrvitsaks. Patisson kasvab puhmana, vars jäme ja püstine, lehed suured, karvased, pika rootsuga. Taim on sooja – ja valgusenõudlik – juba esimeste öökülmadega ta hukkub. Talub lühiajalist põuda, kuid head saaki saab vaid regulaarse kastmisega õitsemis- ja viljakandvusperioodil. Patisson risttolmleb väga kergesti teiste sortidega ja muude kõrvitsalistega, sealhulgas ka kabatšokiga. Seda omadust kasutavad ära sordiaretajad, kellel on õnnestunud saada täiesti uued taimed nimedega „patitšok“, „kõrvitšok“, „kõrvisson“ jne.

MULLA ETTEVALMISTAMINE.
Patisson ehk ka taldrikkõrvits on väga nõudlik valguse ja soojuse suhtes – talle sobivad valgusküllased ja tuulte eest kaitstud kasvukohad. Muld peab olema kerge, orgaanilist väetist saanud. Rasketel savi-, happelistel ja soostunud muldadel ta ei kasva.
Parimad eelkultuurid on: tomat, peet, porgand, kapsas, kartul, kaunviljad, kuid mitte teised kõrvitsalised. Samale kohale võib teda istutada nelja aasta möödudes. Maa valmistada ette sügisel. Antakse orgaanilist väetist (46 kg/m2) ja mineraalväetisi (30 g/m2 superfosfaati, 15-20 g/m2 kaaliumnitraati). See kaevatakse 25-27 cm sügavusele. Kui muld on happeline, siis antakse sügisel ka lupja. Kevadel antakse 15-20 g/m2 ammooniumnitraati.

„Belõi 13“- levinud ja kindel sort, viljad kuni 300 g.

* MAITSEV KUI KA KASULIK.  Patisson jääb kabatšokist valmimisajalt ja saagikuselt maha, kuid ületab teda maitseomadustelt. Toiduks tarvitatakse nii noori viljaalgmeid kui suuri vilju, need sisaldavad suhkruid, C vitamiini, kiudaineid, pektiini, mineraalsooli. Dietoloogid soovitavad kasutada patissoni neeru-, maksahaiguste, haavandtõve, ateroskleroosi puhul.

Sordi „Solnõshko“ väikesed (kuni 50 g) viljad on sobivad konserveerimiseks.

KUIDAS TÕSTA SEEMNETE IDANEVUST ?
Patissoni seemned kaotavad idanevuse 6-7 aastaga, enam-vähem kõlbavad nad külviks 2-3 aastat. Kuivi seemneid kuumutatakse 3 tundi temperatuuril +50...60°С või 24 tundi +40°С juures või ka 1,5-2 kuud küttekeha läheduses linases kotis. Niisugused seemned idanevad kiiresti ja moodustavad rohkesti emasõisi. Seemneid võib soojendada ka 2-3 tundi kuumas vees +48...50°С (termoses). Desinfitseerimiseks hoitakse seemneid veel 20 minutit kaaliumpermanganaadi lahuses ja seejärel loputatakse külma veega, ühtlaseks idanemiseks aga leotada mikroelementide lahuses. Kuumutatud ja mikroelementidega töödeldud seemned pannakse niiske lapiga kilekoti sisse ja nii sooja kohta idanema, paar korda päevas õhutatakse. Peab jälgima, et lapp oleks kogu aeg mõõdukalt niiske. Väga efektiivne on seemnete karastamine. Selleks pannakse seemned 2-3 ööpäevaks külmiku alumisele riiulile või siis hoitakse vahelduvalt soojas ja külmas: 8-10 tundi toatemperatuuril ja 15-16 tundi külmikus.

KÜLV AVAMAALE.
Tavaliselt külvatakse patissoni samal ajal kabatšokiga, kui muld on 10 cm sügavuselt soojenenud +10-12 °С.
* Selleks, et saaki saaks pikemat aega, külvatakse patissoni nädalaste vahedega 2-3 korda. Külviskeem 60x60 cm; sügavus 5-7 cm kergel mullal ja 3-4 cm raskel. Igasse auku pannakse 5-6 cm vahedega 2-3 seemet ja kaetakse pealt mullaga. Peale tõusmete ilmumist harvendatakse, jättes vaid 1 taime kasvama. Istutustihedus 3,5 taime/m2. Liigsed taimed istutada teise kohta. Mullapinnale puistatakse turvast, et säilitada niiskust. Et tõusmed ilmuksid ühtlaselt, kasutatakse multšina ka kilet (seda ei tohi kasutada liiga niiske mulla puhul, siis tõusmed hävivad).
* Kasvatamine kilekatte all võimaldab külvata ja saada saaki 2-3 nädalat varem. Vajalik on regulaarne õhutamine.

VARAJANE SAAK - ISTIKUTEST.
Veelgi varajasema saagi saamiseks kasvatatakse patissoni istikutest. Seda võib teha nii lavas, kasvuhoones kui ka toas aknalaual (külv 10-20 mai).
Idandatud seemned külvatakse 8-10 cm läbimõõdus potti, mis on täidetud ½ osas mullaseguga, mis koosneb kõdusõnnikust, turbast ja mättamullast (2:1:1). Külvatakse 20-25 päeva enne väljaistutamist. Pealt kaetakse seemned sama mullaseguga, kuid sellele lisatakse veel puutuhka (10-15 g) või 5% sõnnikuleotist.
Kuni tõusmete ilmumiseni hoitakse temperatuur +18...24°С, pärast 3-4 päeva +15...18°С päeval ja +13...15°С öösel. Siis edasi kuni mahaistutamiseni +17...22°С päeval ja +13...17°С öösel. Taimi kastetakse mõõdukalt – liigne niiskus soodustab taimede väljavenimist. 2 korda väetatakse orgaaniliste ja mineraalväetistega. 10 l lahustatakse 1l sõnnikut, 17 g ammooniumsulfaati, 20 g topeltsuperfosfaati, 15 g kaaliumsulfaati või 50 g juurviljade väetist. Taimele antakse 0,3-0,5 l lahust.
* Sobivam on maha istutada 15-25 päevased istikud; need peaksid olema terved ja karastatud, vars lühikeste sõlmevahedega ja 2-3 hästi arenenud lehega. Välja istutatakse peale öökülmi, mai lõpus- juuni alguses 2-3 tk/m2. 10-12 cm sügavune auk täidetakse orgaanilise ja mineraalse seguga (0,5 ämbrit kõdusõnnikut või komposti, 5 g karbamiidi, 20 g superfosfaati ja 10 g kaaliumsulfaati). Enne istutamist kastetakse korralikult. Istutusskeem sama mis kohalekülvi puhul. Istikuid istutatakse ettevaatlikult, et juuri mitte kahjustada. Taim pannakse kuni idulehtedeni mulda, multšitakse turbaga või kuiva mullaga - siis ei moodustu mullakoorikut. Nädal aega kastetakse pidevalt.
* Et saada varakult juunis saaki, istutatakse taimed mai III dekaadil kilekatte alla, istutusauku anda eelnevalt kuuma vett. Peenar tuleb kohe katta tugedele asetatud kiledega. 20-25 päeva pärast võib kiled eemaldada.

„Zontik“ – keskvarane suurte lihakate kuni 300 g viljadega .

TAIMEDE HOOLDUS.
Patissondele meeldib niiskus, eriti viljakandvuse ajal. Kastetakse taimi seisnud sooja veega (+22...25°С): kuni õitsemiseni 5-6 päeva tagant 5-8 l/m2 , õitsemise ja viljakandvuse ajal 3-4 päeva tagant 8-10 l/m2. Et vältida haigestumist, kastetakse vaid mulda, mitte taime. Patissonide ümber mulda ei kobestata ega kuhjata.
Sagedase kastmise tõttu paljastuvad juured, seepärast tuleks 1-2 korda puistata põõsa alla 3-5 cm paksuselt turvast, kõdusõnnikut või mulda. Väetatakse 3 korda. Esimene - enne õitsemist vedela orgaanilise või mineraalväetiste lahusega (4-5 l/m2). Kaks korda väetatakse viljakandvuse ajal: vedelväetisena 10 l vee kohta 1tl nitrofoskat, 3 l lahust taime kohta. Sobib ka veisesõnniku (1:10) või linnusõnniku (1:20) leotis. Anda taimele 0,5 l. Patisson ei vaja põõsa kujundamist. Vaid õitsemise ajal, kui lehti on liiga palju, eemaldatakse 2-3 keskmist lehte. Pidevalt eemaldatakse vanad ja haiged lehed.
Patisson on taim, kes normaalseks viljastumiseks vajab tolmeldajaid putukaid: mesilasi, herilasi, kimalasi. Kilehoones, aga ka halva ilmaga avamaal, on vajalik käsitsi lisatolmeldamine. Selleks võetakse isasõis, millel õietolm on küps ja pannakse see emasõiele.
* Viljad tuleks mullapinnast isoleerida, et teod ja nälkjad ei saaks neid kahjustada, selleks pannakse vilja alla lauatükk vms.

SAAGIKORISTUS.
Kui viljade suurus on 5-7 cm, saab hakata neid koristama. Vilju tuleb korjata pidevalt, mitte harvem kui 2-3 korda nädalas. Viljakandvus on pikaajaline, seepärast saab vilju korjata 15-20 korda. Regulaarse korje puhul annab saaki kuni külmadeni.