Nauding hingele ja kehale

/image/catalog/blog/

Nauding hingele ja kehale. Lõpuks on lavendel pääsenud tolmustest kummutitest ja lõpetanud "musta töö" tegemise - koide peletamise. Praegu köidab tema aroom kõikide maailma lillekasvatajate tähelepanu. Inimesed panevad kuivatatud õisi linasest riidest kotikesse, et ka talvel oleks käepärast hurmav aroom, istutavad lavendlist bordüüre, hindavad tema ilu ja rafineeritust. See on üks vähestest taimedest, mis on meeltmööda kehale ja hingele - lavendli aroom on tervistav.

Johnson Edward Killingworth.

Inimese armastus lavendli vastu sai alguse iidses Roomas. Taime nimetus pärineb ladinakeelsest sõnast - lava - "pesema". Roomlased lisasid lavendlit oma vannivette, saamaks värskust ja aroomi. Siin on retsept ühe sellise noorendava vanni kohta: 6 sl kuivatatud lavendliõisi, 3 klaasi piima, pool klaasi mett. Koostisained lastakse keema tõusta ja lisatakse kuumale vanniveele. Mõjub nahale rahustavalt ja tõstab tuju. Juba XVII sajandil kasvatati lavendlit Prantsusmaal lõhnade tootmiseks. Lavendli aroom aitab alandada stressi ja leida hingelist tasakaalu. Kuivad lavendliõied võib toppida väikesesse padjakesse ja asetada peatsisse - parema une saamiseks.
Oluline on õisi õigesti korjata. Tehke seda kuiva ilma korral ja siis, kui õied on juba täielikult avanenud (kasutada võib ka varsi ja lehti), siis on nende aroom küllastunum. Tavaliselt on see juuni lõpus - juuli alguses. Vanarahva tarkuse järgi peab lavendlit korjama jaanipäeval, kus kogu taim on saavutanud oma maagilise jõu haripunkti. Aga selles, et lavendlis sisalduvad eeterlikud õlid suudavad imesid korda saata, ei kahtle keegi. Lõigatud õied tuleb korjata väikestesse kimpudesse ja kuivatada varjulises, hea tuulduvusega kohas./image/catalog/blog/

/image/catalog/blog/

Kuhu lavendel istutada ?
See on tõeline probleem nende jaoks, kelle aeda on lavendel sattunud alles hiljuti. See tagasihoidliku välimusega, kuid aromaatne lill ei tohiks kaduda. Kasutagem Euroopa kogemusi, tänu jumalale kasvatatakse seal lavendlit juba ammusest ajast.
* Esiteks, - lavendel on suurepärane bordüüri taim (kui jutt käib madalatest, kuni 30 cm kõrgustest taimedest). Kui istutada lavendel teerajakeste kõrvale, siis kõndides puudutate te seda tahtmatult, ning taim vastab teile hurmava aroomi lainena.
* Lavendel allub hästi figuursele lõikusele, seepärast võib teda kasutada geomeetriliste lillepeenarde rajamisel. Violetsed õisikud sobivad maaliliselt kivide keskele.
* Ja lõpuks, õitsev lavendel on kaunis igas miksbordüüris ja rosaariumis. Mis puutub värvi, siis kollase värvusega lilled täiendavad suurepäraselt siniste lavendliõite õrnust. Tema traditsiooniliseks partneriks peetakse roosi.

/image/catalog/blog/

Kes, kasvõi kordki on näinud lavendlit õitsemise ajal, kes, kasvõi kordki on sisse hinganud tema õrna aroomi, armub sellesse taimesse igaveseks. Tänapäeval, kui meie poodides on see ime saadaval mitte ainult prantsuse parfüümides, vaid ka seemnepakkides....
Tinglikult jagatakse lavendlit kahte suurde gruppi: inglise kitsalehine ja prantsuse laialehine. Nad erinevad õisiku kuju poolest. Inglise lavendli õisikud on igat tooni sinist, roosat ja valget värvi. Prantsuse lavendlil on õisikud teise kujuga, lühemad, ülalpool väljaulatuvate kroonlehtedega - "kõrvakestega". Mitmekesisem on ka värvus - lisandub roheline ja purpurne värvus. Kuid peamine erinevus on muus. Meie tingimustes saab aias kasvatada vaid inglise lavendlit (Lavandula angustifolia, Lavandula spicata, Lavandula officinalis).
Prantsuse lavendlit saab meie tingimustes kasvatada vaid konteinertaimena. Suvel tuuakse ta õue, talvel aga asetatakse jahedasse ruumi. Parim koht lavendli istutamiseks on päikeseline, soe, võimalusel isegi palav. Taim on põuakindel. Muld: kuiv, värske, vett hästi läbilaskev, kruusane või liiv-savikas, mõõdukalt viljakas, lubjasisaldusega. Lavendel ei kasva rasketel savimuldadel, happelistel ja kõrge põhjavee seisuga muldadel. Mulla võib ise ette valmistada: võetakse lehemulda, kõdu, liiva, suhtes 3:2:1, lisatakse segule täismineraalväetist (20 g istutusauku) ja täidetakse valmistatud seguga istutusauk. Taimed istutatakse vahekaugusega 30-40 cm üksteisest. Kuiva ilma korral on kindlasti vaja kasta.

/image/catalog/blog/

Kõige lihtsam moodus on pistikutega. Seemned vajavad stratifikatsiooni 30-40 päeva, temperatuuril +5*C. Seemned külvatakse veebruari lõpus - märtsi alguses. Mais istutatakse taimed alalisele kasvukohale. Ärge väetage lavendlit sõnnikuga, seda tehes saate rikkalikult rohelist massi, ning üksikud kidurad õied. Sama võib öelda ka lämmastikväetiste kohta. Kaaliumväetistele reageerib lavendel aga hästi. Lavendlile meeldib väga kevadine ja suvine muldamine, siis hakkavad pungadest kasvama uued rohelised võrsed ja põõsas muutub ümaramaks ja kohevamaks. Kevadel võib talle isegi põõsa peale raputada värsket aiamulda, nii pungadele, kui isegi põõsa keskosale, sellise protseduuriga on ta väga rahul.

Haigused.
Kõige ohtlikum haigus on hallmädanik. Kahjustunud võrsed eemaldage kohe ja põletage. Aiakahjuritest armastavad lavendlit vahustajad. Nad ladestavad tõugud lavendli okstele, kaitseks röövputukate eest katavad nad vahu kihiga, mis väliselt meenutab ila. See loomulikult kahjustab pisut taime välimust, kuid ei põhjusta talle mingisugust kahju. Valged vahu tilgad võib taimelt maha pesta tavalise veega. Põhiliselt on lavendel haiguskindel ja hea hoolduse korral kasvab ühel kasvukohal kuni 15 aastat.

/image/catalog/blog/

Nõuanne: lavendli tugev lõhn aitab peletada kahjurputukaid, seepärast istutage lavendlit köögiviljapeenardele. Kui lavendli vartest ja õitest valmistada leotis ja sellega piserdada kartulipealseid, siis väldib koloraadomardikas selliseid põlde. Seda aroomi ei armasta ka mähkur.

/image/catalog/blog/

Lavendli väärtuse meditsiinis kindlustavad ligi 200 ainet, mida ta sisaldab. Nendest kaks tähtsaimat on atsetaatlinaliil ja linalool. Atsetaatlinaliil - see on taime lõhna baas, mis rahustab närve, alandab spasme, surub maha hirme, ning stimuleerib positiivset mõtlemist soodustava hormooni seratoniini tootmist. Linalool tapab baktereid, omab antiseptilist ja põletikuvastast toimet. Loodusmeditsiinis kasutatakse lavendliõisi õlina, lavendliveena, teena ja vedelekstraktina.

Retsept tee valmistamiseks: 1 kuhjaga teelusikatäis lavendli lehti kallatakse üle 1 tassi keeva veega. Kaetakse kaanega, lastakse tõmmata 10 minutit, magustatakse meega ja juuakse soojalt.

Loodusmeditsiinis kasutatakse lavendlit järgmiselt:
1. Kui Te olete väsinud, kuid peate tööd jätkama, siis tilgutage veega alustassile 20 tilka lavendliõli ja 10 tilka sidruniõli, ning asetage alustass enda kõrvale.
2. Selleks, et kõrvaldada probleeme seedekulglas, tuleb juua magustamata teed.
3. Kui peale üleelatud stressi soovite rahulikult uinuda, tuleb hõõruda meelekohti lavendliõliga, või tilgutada paar tilka lavendliõli padjale.
4. Kui Teil valutab pea, tuleb segada 10 tilka lavendliõli väikese koguse jojoba õliga, segada ja määrida meelekohtadesse ja kuklale.
5. Hirmu ja depressiivse seisundi korral aitab lavendlivann. Valmistage kaks liitrit lavendli teed ja kallake see vannivee hulka. Vannis olemise ajal jooge tassike meega magustatud lavendli teed. Sellise vanni ja teega saate Te alandada ka vererõhku.
6. Päeva jooksul hingake mõned korrad sisse avatud pudelist lavendliõli, see rahustab närve.

Teeme ise lavendliõli.
Ise võib lavendliõli valmistada järgnevalt: võtta supilusikatäis kuivatatud lavendliõisi (müüakse apteegis) ja 200 ml mandliõli või kvaliteetset oliiviõli. Asetage kuivatatud lavendliõied laia avaga nõusse ja kallake peale õli, sulgege tihedalt ja asetage nõu sooja kohta. Nelja nädala pärast tuleb segu kurnata ja kallata õli pudelisse. Seda õli võite Te peale määrida reumaatiliste valude korral.