Petuunia

Esimene liik petuunia perekonnast leiti ja kirjeldati Montevideo (Uruguai) läheduses 1793 aastal. Ta oli kantud Jean Baptiste de Lamarck´i poolt tubaka perekonda ja kandis nimetust Nicotiana axillaris. Hiljem leiti Ameerika troopilistest piirkondadest veel mitu petuunia liiki. Alles 1803 aastal eraldas nad omaette perekonnaks Antoine Laurent de Jussieu, nimetades nad Petunia, mis tõlkest brasiilia keelest tähendab "tubakas" (petun).
Esimesena kanti uude perekonda Petunia parviflora ja Petunia nyctaginiflora (sünonüüm — Petunia axillaris). Hiljem avastati ja kirjeldati erinevates Lõuna-Ameerika regioonides - Argentiinas, Boliivias, Paraguais, Uruguais ja eriti Parana brasiilia oblastites, Santa Katariinas ja Rio Grandes veel umbes 300 petuunia liiki. Kõik petuunia liigid, mida kirjeldati 19 sajandil, olid levinud vaid väikestel Lõuna-Ameerika jõe kaldaäärsetel aladel, ja vaid üks liik, Petunia parviflora, omas väga laia areaali: peale eelpool nimetatud maade, kohtab teda seniajani Kuubas, Lääne-Indias, Mehhikos ja USA-s - Kalifornia, Texase, Arizona ja Florida osariikides. See liik kanti hiljem üle puispetuunia perekonda. Tema osalusel loodi sordigrupid "Million Bells" ja "Superbells".
Tänapäeval nimetatakse kirjanduses 64 liiki petuuniaid, nende hulgas siis ka ühe ja sama liigi rohkearvulised sünonüümid. Tuleb tunnistada, et petuuniate süstemaatikas on seniajani väga palju ebaselget. Kuigi enamik liike ja teisendeid kirjeldati 18-19 sajandil, siis peale Friesi töid (1911) pole kuni 1992 aastani mingit täielikku ülevaadet tehtud. 90-ndate aastate alguses ilmus Jaapanis esimene puis-petuunia kaubanduslik sort, 1997-ndal aastal aga paigutati Petunia perekonnast Stehman ja Semir üle Calibrachoa perekonda. Seni, kuni botaanikud vaidlevad nimetuste ja koha üle süstemaatikas, ei istu aretajad käed rüpes, vaid töötavad uute vormide, sortide ja hübriidide loomise kallal. Uus, kunstlikult saadud hübriidpetuunia (Petunia x hybrida Vilm.) on Petunia axillaris (sünonüüm — Petunia nyctaginiflora) ja Petunia integrifolia (sünonüüm — Petunia  violacea) ristamise tulemus. Esimene liik viidi Šotimaale, Glasgow´i Botaanikaaeda 1823-ndal aastal, teine liik 1830-ndal aastal. 1834-ndal aastal õitses esimene hübriidtaim, ning sellest momendist alates algas petuunia triumfaalne võidukäik kogu maailma aedades ja parkides.

Tänapäeval on aretajate pingutused suunatud erekollase ja erkoranþi õievärviga hübriidide loomisele. Samuti on aktuaalseks probleemiks tõusnud sortide ja hübriidide vastupidavus haigustele. Nende eesmärkide täitmiseks kasutatakse üha laialdasemalt geenitehnoloogiaid, näiteks, oranþide õitega hübriide püütakse saada rooside geenide abil,mis vastutavad sobivate pigmentide sünteesi eest. Raske on kokku lugeda, kui palju on praeguseks ajaks loodud petuunia sorte. Nende hulk on väga suur, arvestus on ammu üle sadade. Tõenäoliselt on lillekasvatajatel ja aretajatel tarvis nad klassifitseerida. Kaasaegsete sortide ja hübriidide klassifitseerimise aluseks on õite suurus ja välimus, samuti taime kõrgus ja kuju. Gruppidesse jagamine on küllaltki tinglik, kuna paljud vanad sordid loeti enne suureõielisteks, nüüd aga kuuluksid kõigi näitajate poolest vaid floribunda gruppi. Praktikas on kõige mugavam jagada petuuniad nelja gruppi: rohkeõielised, floribunda, suureõielised ja ampelsordid.

Petuunia paljundamine seemnetega.
Enamiku petuunia sortidest ja hübriididest paljundatakse seemnetega. Külviajad sõltuvad sellest, milliseks ajaks planeeritakse saada õitsev istik. Standardtehnoloogia järgi külvatakse põhjaregioonides petuunia seeme märtsi teisel poolel, seejuures hakkab taim õitsema, olenevalt sordigrupist - mai lõpust juuni keskpaigani. Varasemaks õitsemiseks tuleb seemned külvata jaanuari lõpust veebruari alguseni. Sellise külviaja korral hakkavad taimed õitsema aprilli teisest poolest. Sellise meetodiga kasvatatakse tavaliselt sorte ja hübriide multiflora grupist. Õrnemad ja hiljem õitsema hakkavad suureõielised hübriidid ja sordid külvatakse mõnevõrra hiljem, veebruari keskpaigas; sellise külvi korral hakkavad taimed õitsema mai teisel poolel- juuni alguses. Petuunia seemnete külviks kasutatakse puust või plastmassist külvikaste. Need tuleb eelnevalt ette valmistada: kui kaste on juba eelnevalt külviks kasutatud, tuleb nad kindlasti puhtaks pesta ja desinfitseerida formaliini või mõne te ise antiseptikuga. Puukasti põhja asetatakse paks paber, seejärel täidetakse kast vähemalt 6cm paksuse mullasegu kihiga. Petuunia külviks võib kasutada erinevaid mullasegusid, välja arvatud tugevalt happelisi ja leeliselisi segusid. Peamised nõudmised mullasegule: see peab olema toitaineterikas, kohev, hoidma hästi niiskust, kuid samal ajal laskma läbi liigset vett, ning mitte vettima. Võib soovitada järgmist standardset mullasegu: 2 osa hästi kõdunenud kõdu, 2 osa kamara- või lehemulda, 2 osa hästi lagunenud alusturvast ja 1 osa liiva. Kui segu pH on alla 5,5, tuleb segule kindlasti lisada lupja. Kõik komponendid segatakse hoolikalt läbi, sõelutakse läbi sõela (silma suurus 3-5 cm), ning desinfitseeritakse fumigeerimise, aurutamise või mõne muu meetodi abil. Seejärel sõelutakse segu uuesti läbi sõela, mis on seekord väiksema silmaga (0,5 cm). Suurem fraktsioon puistatakse alumiseks kihiks, tihendatakse pisut, ning peale kallatakse peenem fraktsioon, mis tasandatakse ja samuti kergelt tihendatakse. Kast tuleb mullaseguga täita nii, et kasti servast jääks ruumi 2-3 cm. Kui segu, mida kasutatakse petuunia külviks, on väikese fraktsiooniline, tuleb kasti põhja drenaaþiks puistata kiht väikeseteralist keramsiiti. Kui ei ole võimalik mulda eelnevalt desinfitseerida, tuleb kastid peale mullaga täitmist kasta kindlasti fungitsiidi ("Fundasol") lahusega mitte hiljem, kui ööpäev enne külvi.

Petuunia seeme on väga väike, seepärast segatakse see väikeseteralise kuiva liivaga, et saada ühtlasem külv. Seeme koos liivaga külvatakse eelnevalt ettevalmistatud kasti, puistates segu niiske mulla pinnale, seejärel pihustatakse veega. Seemnete peale võib raputada pisut mulda (1-2 mm) või üldse mitte raputada, kuid sellisel juhul tuleb hooldusega olla tähelepanelikum. Kastid tuleb kindlasti katta klaasiga või paberiga ja asetada stellaaþidele temperatuuri 20...23*C juures.
Vanad, vähem nõudlikumad sordid võivad tõusmeid anda ka madalamate temperatuuride juures, näite ks öine temperatuur võib langeda kuni 16...17*C. Kaasaegsed hübriidid on tunduvalt nõudlikumad kasvatamistingimuste suhtes ja vajavad stabiilset temperatuuri ja niiskust.

Seemnete idanemise ajal ja seemikute kasvu alguses on vaja hoolikalt jälgida mullaniiskust. Külvikaste piserdatakse ööpäevas 1-2 korda veega, kuhu lisatakse kaaliumpermanganaati (kuni heleroosa värvuseni). Seemnete paremaks idanemiseks võib neid ühekordselt peale külvi piserdada kasvustimulaatori "Epin" lahusega. Peale tõusmete ilmumist (5-10 ööpäeva peale külvi) asetatakse kastid valguse kätte. Hiliste külvide korral (märtsi teisel poolel) on kasvuhoones seemikute normaalseks arenguks piisavalt loomulikku valgust. Varasemate külvide korral on kindlasti vajalik lisavalgustus vähemalt 12 tundi ööpäevas. Seemikuid kastetakse pulverisaatorist esimesel nädalal 1-2 korda ööpäevas. Hiljem võib kastmise sagedust vähendada, vee hulka aga suurendatakse. Pealtväetama võib hakata juba nädal peale tõusmete ilmumist. Alguses on parem teha juurevälist pealtväetamist (lehtede piserdamine) veeslahustuvate kompleksväetistega. Kõrge niiskuse juures võivad seemikud nakatuda seenhaigusesse "must jalg". Esimeste haigustunnuste ilmumisel lõpetatakse taimede piserdamine, kaste kastetakse vaid seina äärest, et võimalikult vähe vett satuks taimedele. Mulla pinnale, eriti haiguskollete juures, tuleb raputada kuiva peeneteralist liiva, perliiti või puutuhka, seemikud aga võimalikult kiiresti pikeerida.

Seemikuid hakatakse pikeerima 1-2 pärislehe faasis. Pikeeritakse ühekaupa turba- või plastpottidesse või kassettidesse 6-8 cm läbimõõduga. Kasutatakse sama mullasegu mida kasutati ka külviks. Äsja pikeeritud taimed tuleb kasta ja katta 1-2 päevaks paberi või lutrasiiliga. Vanades aianduskäsiraamatutes soovitatakse petuunia istikuid kasvatada otse kasvuhoone peenardel, kuna taimed taluvad ümberistutamist hästi. Praegusel ajal aga, kui uued hübriidid on kasvutingimuste suhtes nõudlikumad, kasvatatakse petuunia istikuid tööstuslikult ainult pottides. Petuunia istik vajab väga hoolikat hooldust. Muld peab olema piisavalt niiske, et kindlustada kiiresti arenevaid taimi veega; kuid mitte liigniiske, sest sel juhul hakkavad taime juured lämbuma, õrnad lehed ja varred aga mädanema. Seepärast sõltub kastmise sagedus taime seisundist, mulla niiskusest ja ilmastiku tingimustest, ja võib kõikuda vahemikust 2-3 korda ööpäevas kuni 1-2 korda nädalas. Väga kasulik on mulla perioodiline kobes tamine taimede ümbert. Kui lehed kasvavad kokku ja taimed hakkavad õitsema kastetakse petuuniat harvem. Istikute pealtväetamist alustatakse nädal peale pikeerimist ja viiakse läbi iganädalaselt; vaheldumisi väetatakse juurte kaudu ja lehtede kaudu. Petuunia pealtväetamiseks on põhiväetisteks veeslahustuvad kompleksväetised nitrofoska, kristalliin, Kemira jt. Väetise kontentratsioon sõltub väetisetüübist ja mulla viljakusest, ja jääb vahemikku 20-30 g/10l vee kohta. Kui lämmastikku on liiga vähe, mis väljendub kasvu aegluses ja lehtede heledaks muutumises, kasutatakse kompleksmineraalväetiste asemel lämmastikväetisi - karbamiid, ammooniumsalpeeter kontsentratsioonis 20-25 g/10l vee kohta. Väga häid tulemusi annab pealtväetamine huumuspreparaatidega ("Humat" jt.) 1-2 korda kuus. Nende kontsentratsioon on märgitud etikettidele. Kui halbade ilmastikutingimuste või muude põhjuste tagajärjel arenevad istikud halvasti, võib nende kasvu stimuleerida kasvuregulaatori ("Epin") pis erdamisega. Siiski nendega liialdada ei tohi - kogu istikute perioodi jooksul võib neid kasutada mitte üle 2-3 korra. Multiflora gruppi kuuluvad petuuniad hakkavad õitsema 70-75 päeva peale külvi ja grandiflora gruppi kuuluvad petuuniad hakkavad õitsema 80-90 päeva peale külvi.

Petuunia, surfiinia ja puispetuunia vegetatiivne paljundamine.
Petuuniate paljundamisel kasutatakse sageli pistikutega paljundamist. Selle meetodiga paljundatakse kõiki puispetuunia sordigruppe ("Million Bells", "Superbells"), samuti ampel-petuuniaid (grupid Surfinia, Futura, Colgado, Cascadias, Supertunia, Conchita jt.). Selle meetodiga paljundati enne ka täidisõielisi petuuniaid, kuna seemnetega paljundamisel oli täidisõieliste taimede protsent madal. Täidisõielistelt petuuniatelt võetakse pistikuid veebruarist maini, ampelpetuuniaid ja puispetuuniaid võib soodsate tingimuste korral (temperatuur 21...24*C ja lisavalgustus talvel) pistikutega paljundada aastaringselt. Emataimelt lõigatakse 4-6 lehega tipmised pistikud, jäetakse alles kaks tipmist lehte kärpides neid poole võrra, ja istutatakse 1/4 ulatuses mulda. Pistikud tuleb kasti istutada küllaltki tihedalt, pistikutevaheline kaugus 1,5-2 cm (500 tk 1m2-le). Seejärel kaetakse kast klaasiga ja asetatakse valgesse kohta temperatuuril 21...24*C. Pistikute juurdumiseks kasutatav muld võib olla samasuguse koostisega, kui petuuniate külviks kasutatav muld, kuid mulla pealispinnale tuleb kindlasti puistata liiva või perliidi kiht (2-2,5 cm), kastes seda fungitsiidi lahusega. Teistkordselt sama mulla kasutamine on lubamatu. Pistikute juurutamisel võib kasutada kasvustimulaatoreid, juurdumis stimulaatoreid ("Heteroauksiin" jt.), kuid täites juurdumiseks vajalikke tingimusi juurdu vad pistikud ka ilma nende vahenditeta suurepäraselt.
Peamine edu saladus - kuidas võimalikult kiiresti panna mulda lõigatud pistikud, kuna juba 1-2 tunni möödudes langeb nende võime juurduda järsult. Seda isegi siis, kui lõigatud pistikuid hoitakse niiskes keskkonnas. Juurdumise ajal piserdatakse pistikuid 1-2 korda ööpäevas pihustist veega, jälgides seda, et muld oleks niiske aga mitte liigniiske. Kui ilmuvad hallituse või "musta jala" esimesed tunnused, piserdamine lõpetatakse, kasti tuulutatakse, haigestunud pistikud aga eemaldatakse. 5-10 ööpäeva jooksul tekivad pistikutele juured. Puispetuunia pistikud juurduvad aeglasemalt - kahe nädala ja pikemagi aja jooksul. Kui juurte pikkus on juba 1-1,5 cm, võib nad ümber istutada 5 cm läbimõõduga pottidesse. Selleks, et saada hästi harunenud põõsas, tuleb istiku tipp 4-5 lehe pealt ära näpistada. Neidsamu äranäpistatud tippe võib omakorda kasutada pistikutena ja panna nad juurduma. Vajadusel võib näpistamist korrata kahe nädala pärast. Kuu- pooleteist pärast istutatakse taimed 11-13 cm läbimõõduga pottidesse.
Petuunia ja puispetuunia istikute (pistikute teel paljundatud) hooldus ei erine oluliselt seemnete teel paljundatud istikute hooldusest. Erinevus on vaid selles, et ampelpetuunia ja puispetuunia vajavad normaalseks arenguks oluliselt rohkem ruumi, seepärast asetatakse nende potid rohkem laiali või riputatakse stellaaþidele. Emataimede hoidmine pistikute võtmiseks. Täidisõielistel petuuniatel valitakse emataimedeks kõige dekoratiivsemad taimed kõige suuremate ja täidiselisemate õitega. Augusti lõpus - septembri alguses istutatakse taimed korralikult konteineritesse või vähemalt 15-17 cm läbimõõduga pottidesse ja asetatakse kasvuhoonesse.
Emataimede hoidmise põhitingimusteks on: madala temperatuuri hoidmine (10...12*C), madal mullaniiskus ja mitte liiga kuiv õhk.
Sügis-talvisel perioodil väetatakse harva (umbes kord kuus) ja kasutatakse vaid fosfor- ja kaaliumväetisi. Ampelpetuunia ja puispetuunia emataimed tuleb ettevalmistada varem. Emataimedeks tuleb valida vaid noored, hea arenguga taimed, mis on kasvanud pistikutest, mis on võetud kevade lõpus - suve alguses. Taimed, mis on välja valitud emataimedeks, on soovitatav kohe istutada suuremate mõõtmetega potti, või siis korralikult ümber istutada suuremasse potti juuri vigastamata. Valguse vähesuse korral (ilma lisavalguseta) võib emataimi hoida samades tingimustes kui täidisõieliste petu uniate emataimi, väetades neid 1-2 korda kuus lehtede kaudu kaaliumväetistega. Sellistelt taimedelt saab pistikuid hakata võtma alles veebruari lõpus. Kui on võimalik kindlustada emataimedele lisavalgus ja temperatuur 15...22*C, võib pistikuid võtta igal ajal vastavalt nende kasvule. Selliseid taimi tuleb oluliselt sagedamini väetada - 7-10 päevaste vahedega, kaaliumväetised vaheldumisi kompleksväetistega. Vaatamata sellele, et antud kultuur on küllaltki soojaarmastav, võivad kaasaegsed sordid ja hübriidid (eriti multiflora grupist) taluda madalaid plusskraade ja isegi väikest lühiajalist külma. Suurtes linnades võib õitseva petuuniataime istutada lillepeenrasse, vaasi ja rõdule juba aprilli lõpust - mai algusest. Taimed on soovitatav istutada pilves ilmaga või õhtul, kastes eelnevalt taimepotid korralikult läbi.
Taimedevaheline kaugus istutamisel sõltub sordist ja istutustüübist. Rohkeõielise petuunia istutamisel lillepeenrasse on taimedevaheline kaugus 15-20 cm, suureõielisel 20-25 cm, ampelpetuunial 25-30 cm. Rõdukastidesse, konteineritesse, aiavaasidesse istutamisel vähendatakse vahemaad poolteist korda. Peale istutamist taimi kastetakse (kui muld pole piisavalt niiske), ning multšitakse mullapind ümber taime turba või kõduga. Multšimine võimaldab mullal püsida kauem niiske ja kaitseb juuri võimalike öökülmade eest.

Kasutamine: petuunia unikaalne kohanemisvõime erinevate kasvatamistingimuste, erineva mulla ja kliimaga, kerge agrotehnika, pikaajaline ja ergas õitsemine, teevad ta aiapidajate ja haljastajate seas üheks armastatumaks kultuuriks. Tänapäeval on petuunia suvikute hulgas populaarsuselt üks esimesi lilli, ning uute gruppide ja hübriidide ilmumisega on huvi tema suhtes veelgi suurenenud. Tema kasvatamise areaal on lai - troopikast kuni Alaskani, teda võib näha istutatuna kõikidel kontinentidel. Selline petuunia populaarsus on kogu maakera geneetikute, botaanikute ja aretajate pingutuste tulemus, aretades üha uusi sorte, hübriide ja aiagruppe. Igaüks neist gruppidest on omaette veetlev, ja omab haljastuses kindlaksmääratud kohta. Traditsiooniliselt tehakse petuuniatest lillepeenraid, rabatkasid, bordüüre, istutatakse rõdudele. Tänapäevased hübriidid on tänu võimsale juuresüsteemile võimelised hästi kasvama konteinerites, amplites, korvides, vaasides. Täidisõielised sordid ja hübriidid sobivad paremini kohta, mis on kaitstud tuule ja tugeva vihma eest: rõdud, lahtised verandad, lodþad. Kiiresti kasvavad ampelpetuuniate hübriidid aitavad katta tühje kohte miksbordüürides või peale sibullillede õitsemist tühjaksjäänud auke.
 
Partnerid: kõik petuunia sordid on kaunid nii omaette, kui ka koos teiste taimedega. Vaipistutustes kasutatakse neid koos alatiõitsva begooniaga, kivikilbikuga, erinevate dekoratiivtaimedega: kirinõges, vilt-ristirohi, verilehik jt. Lillepeenras on nad suurepärased koos enamike suvikutega, nagu raudürt, lõvilõug ampelne, kattelehine käokuld, peiulill, mätashari, päsmaslill, päevakübar, levkoi jt. kõrguse ja värvi poolest sobivate suvikutega. Kevade lõpus - suve alguses on petuunia väga efektne koos võõrasemadega, priimulatega, samuti sibullilledega - tulpidega, hüatsintidega, püvililledega, hiljem iiriste ja liiliatega. Veesilma ääres ja varjulistes kohtades on nad suurepärasteks naabriteks hostadele, liilialistele, virgiinia tradeskantsiale ja dekoratiivkõrrelistele. Vaasides ja konteinerites on petuunia ja puispetuunia naabriteks viirpelargoonidele, fuksiale, lobeeliale, lamavale käokullale, rohtliiliale, balsamiinile, lillhernele. Amplites ja aknakastides võib petuuniad kokku istutada ampeltaimedega, nagu näiteks lobeelia, luuderohi, koldnõges, harilik maajalg, raudürt, luuderohulehine pelargoon jt.

HAIGUSED JA KAHJURID.
Seenhaigused ja võitlus nende vastu.
Õige agrotehnika ja soodsate ilmastikutingimuste korral haigestub petuunia harva, siiski ei tohi unustada, et selle taime kodumaa on Lõuna-Ameerika. Meie juures tunneb ta ennast mitte kõige mugavamalt, ja paljude haigustega ei saa ta hakkama ilma lillekasvataja abita.

"Must jalg" põletik.
Tekitaja: mullas elunevad seened perekondadest Olpidium, Pythium, Rhizoctonict, põhiliselt Pythium debaryanum Hesse ja Rhizoctonia solani Kuhn.
Sümptomid: juurelähedane varreosa muutub vesiseks, tumeneb ja läheb mädanema. Taim kukub pikali ja hukkub. Seenemütseel levib kiiresti mööda substraati, laienedes sageli ringjalt ja nakatades üha uusi ja uusi seemikuid. Seened kahjustavad seemikuid alates esimesest elupäevast. Haigestumine on laialdane: üksikjuhtudel, kui ei võeta tarvitusele mingeid profülaktilisi ja ravivaid meetmeid, võib kaotada kõik seemikud.
Tingimused, mis soodustavad haiguse levikut: liiga tihe külv, mulla ja õhu kõrge niiskustase, kõrge temperatuur (üle 20*C), mulla kõrge happesus.
Patogeenide säilimine: mullas ja taimejäänustel.
Tõrje: põhitähelepanu tuleb pöörata profülaktikale: mitte külvata liiga tihedalt, mitte kasutada liiga rasket või happelist substraati (optimaalne mulla pH petuuniate jaoks on 5,5-7), kasta mõõdukalt, vältida lämmastikväetistega liigväetamist, eemaldada haigestunud seemikud koos ümbritseva substraadiga. Külviks sobiliku substraadi ettevalmisel ei soovitata kasutada aiamulda ega kasvuhoone mulda, kui aga muu võimalus puudub, tuleb see kindlasti läbi aurutada, seejärel lisada biopreparaadid, mis sisaldavad mulla mikroorganisme- antagoniste, mis konkureerivad haigustekitajatega ("Agat-25-K", "Fitosporin", "Trihodermiin" jt.). Profülaktika eesmärgil võib kasta mulda väävlipreparaatidega (kolloidväävel, "Tiovit Jet" - 40 g/10l vee kohta. "Musta jala" ilmumisel tuleb taimi koheselt piserdada ja kasta mulda mankotseebi, metalaksiili või oksadiksiili sisaldava preparaadiga ("Ridomil", "Profit" jt. - 20-25 g/10l vee kohta).

Hallmädanik.
Tekitaja: ebaseen Bothrytis cinerea Pers., mis kahjustab paljusid põllumajanduslikke kultuure.
Sümptomid: lehtedele, vartele ja õitele tekivad hele-pruunikad laigud või täpid, mis hiljem kattuvad seenespooride halli kirmega. Kahjustunud taimeosad mädanevad, muutudes halli kirmega pruunikaks massiks. Mõnikord hakkab seen arenema sõlmevahedes, mis viib selle osa taime hukkumiseni, mis asub ülalpool nakatumise piiri. Kui kahjustumine on tugev, võib taim täielikult hukkuda. Seen kahjustab petuuniat igas kasvufaasis - alates idulehtede faasist kuni seemnete valmimiseni.
Tingimused, mis soodustavad haiguse levikut: liiga tihedad külvid ja istutused, kõrge õhuniiskus, madal temperatuur (alla 14*C), lämmastikväetiste liig, valguse puudus. Seen nakatab taime tavaliselt katkise taimeosa kaudu, õide on ta võimeline tungima emaka kaudu.
Patogeeni säilimine: mullas ja taimejäänustel. Seen võib talvituda kasvuhoone puitkonstruktsioonides.
Profülaktilised meetmed: tuleb hoiduda tihedatest külvidest ja istutustest, liigsest kastmisest, liiga madalatest temperatuuridest. Haiguse areng peatub kõrge temperatuuri juures (25...27*C) ja õhuniiskuse langemisel alla 80%. Vajalik on regulaarselt eemaldada haigestunud taimeosad ja taimejäänused, mis on lisa infektsiooni allikaks, samuti suurendada fosfor- ja kaaliumväetiste osakaalu. Vahenditest, mis on kättesaadavad harrastus-aednikele tasub meelde tuletada keemilist preparaati "Score" (2 ml/10l vee kohta) ja "Maksim" (2 ml/1l vee kohta). Siiski on mõlemad nimetatud preparaadid väheefektiivsed haiguse tugeva arengu korral.

Valgemädanik.
Tekitaja: kukkurseen Whetzelinia sclerotiorum (Lib.) D By. (sünonüüm Sderotinia sclerotiorum de Bary).
Sümptomid: märgade, pruunide laikude tekkimine, mis niisketes tingimustes kattuvad mütseeli valge kirmega. Haiged taimekoed pehmenevad ja valgenevad. Varre peale ja sisse tekib valge seeneniidistik, millele kiiresti moodustuvad mustad seene paljunemise organid. Nende valmimisel tekivad neile vedeliku tilgad, tugevalt moondunud värviga. Varred, mis asuvad haigestumisest üleval pool, hukkuvad. Seen võib kahjustada kõiki taimeosi.
Tingimused, mis soodustavad haiguse levikut: madal temperatuur ja kõrge niiskus. Lisasoodumuse haigestumisele lisab happeline muld, liigtihe istutus, mitte õigeaegne kahjustunud taimeosade eemaldamine. Taim nakatub taimekudede mehaaniliste vigastuste kaudu, kuid seen on võimeline taime tungima ka läbi õhulõhede, seepärast levib ta kergelt ka läbi inimese käte ja riiete, kes taimi hooldab.
Patogeeni säilimine: mullas ja taimejäänustel pesitsevate seene paljunemisorganite kaudu, mis ei kaota eluvõimet kuni kolm aastat. Võib säilida ka seeneniidistik.
Tõrje: mulla lupjamine ja sügav läbikaevamine, õige agrotehnika jälgimine, õigeaegne kahjustunud taimeosade eemaldamine. Häid tulemusi annab istutamisel istutusauku lisatud biopreparaat "Trihodermin" (2 g istutusauku). Esimeste haigustunnuste ilmumisel tuleb kindlasti töödelda bioloogilise (Fitosporin-M - 4-5 g/1l vee kohta) või keemilise (Maksim - 2 ml/1l vee kohta) preparaadiga. Eriti väärtuslikud eksemplarid tuleb kahjustumise alguses puhastada nakatunud osadest, seejärel puistata üle lubjapuruga või puusöe puruga. Muld taime ümbert soovitatakse üle puistata puutuhaga või peenestatud puusöega. Need meetmed aitavad pidurdada haiguse edasi arenemist, kuid ei asenda bioloogilist või keemilist töötlemist.

Märgmädanik.
Tekitaja: Rhizoctonia solani Kuhn.
Sümptomid: idulehtede faasis areneb haigus nagu "must jalg" (vt. eespool). Alates pikeerimisest kuni vegetatsiooni lõpuni kutsub patogeen esile juurekaela mädanemise, lehed seejuures lähevad krimpsu, omandades tinahalli varjundiga hallikas-rohelise värvuse. Juurekaelale ilmuvad õlised hele-pruunid laigud, mis kattuvad seenemütseeli pruuni, viltja kirmega. Hiljem ilmuvad mütseelile väikesed mustad seene paljunemise organid. Haigestunud taimed jäävad kasvult seisma, kolletuvad ja närbuvad. Seen võib taime kahjustada igas vanuses.
Tingimused, mis soodustavad haiguse levikut: liiga sügav istutus, samuti happeline ja liigniiske muld. Haigustekitaja ei ole nõudlik ümbritsevate tingimuste suhtes, ja võib arenema hakata temperatuuri vahemikus 3...25*C, mulla niiskusel 40-100% ja mullahappesusel 4,5-8.
Patogeeni säilimine: mütseelina ja paljunemisorganitena mullas (kuni 80 cm sügavusel) kuni 5-6 aastat. Kõik see aeg on ta võimeline taime nakatama.
Tõrje: profülaktilised: kõrge agrotehnika ja õigeaegne haigete taimede eemaldamine; bakteriaalsed preparaadid "Fitosporin-M" - 4-5 g/1l vee kohta; seenpreparaadid (Trihodermin - 2 g istutusauku taimede istutamisel). Biopreparaatide suspensiooniga kastetakse seemikuid ja piserdatakse külvatud seemneid. Sel juhul tekib juurekese ümber kapsel kasulikest mikroorganismisest. Haiguse ilmumisel tuleb kindlasti piserdada keemiliste preparaatidega (Ridomil MC, Profit - 20-25 g/10l vee kohta).

Pruunlaiksus.
Tekitaja: Phyllosticta petuniae Sp. Sümptomid: lehtedele tekivad roostepruunid laigud, mis on alguses ümarad, seejärel piklikud kontsentreeritud tsoonidega. Heledamale laiguosale moodustuvad seene viljad. Kahjustunud lehed närbuvad ja kuivavad.
Tingimused, mis soodustavad haiguse levikut: mehaanilised vigastused, kõrge õhuniiskus.
Patogeeni säilimine: langenud lehtedes.
Tõrje: profülaktiline - kõrge agrotehnika. Haiguse ennetamiseks, samuti haiguse ilmnemisel, võib läbi viia vasesisaldusega preparaatidega piserdamise 7-10 päevaste intervallidega (vaskoksükloriid - 40 g/10l vee kohta, "Oksihom" - 20 g/10l vee kohta jt.).

Fütoftoroos.
Tekitaja: Phytophthora cryptogea Pethybr. a. Laff. ja Phytophthora infestans de Вагу.
Sümptomid: varre alus pruunistub ja mädaneb. Taim närbub ja seejärel hukkub. Kahjustus võib tekkida igas vanuses, siiski on sagedasem haigestumine samal ajal tomati ja kartuli fütoftoroosi ajal, mis on seotud tekitaja bioloogiliste iseärasustega.
Tingimused, mis soodustavad haiguse levikut: kõrge õhuniiskus, rikkaliku kastega külmad ööd. Patogeeni säilimine: elusatel talvituvatel taimeosadel - haigusekandjatel (näiteks, haiged kartulimugulad). On olemas kinnitatud andmed, et infektsioon mullas ja taimejäänustel ei säili.
Tõrje: istikute kasvatamise perioodil tuleb kasvuhoonet korralikult õhutada ja mitte külvata liiga tihedalt. Peale istikute istutamist avamaale võib läbi viia ennetava töötlemise vasesisaldusega preparaatidega (vaskoksükloriid - 40 g/10l vee kohta, "Oksihom" - 20 g/10l vee kohta jt.preparaadid). Kuid seejuures kahjustuvad sageli õied, mille tagajärjel langeb dekoratiivsus mitmeks päevaks. Oluliselt pehmemalt toimivad preparaadid mankotseebi, metalaksiili ja oksadiksiili baasil (Ridomil MC, Profit, Ridomil Gold MC jt. - 20-25 g/10l vee kohta). Lisaks on nad mitte ainult kaitsva, vaid ka raviva toimega, seepärast kasutatakse neid perioodil, kui haigustunnused on juba ilmnenud.

BAKTERIAALSED JA VIIRUSHAIGUSED.
Bakteriaalsed- ja viirushaigused ei ole laialt levinud, kuid nad on kahjutoovad, ning kergesti levivad taimelt taimele hoolduse, kastmise ja kahjurputukate kaudu.

Dowsoni bakter.
Tekitaja: Corynebacterium fascians Dowson.
Sümptomid: varre alusel moodustuvad rohkearvulised lühikesed ja paksud kasvud. Peavarrel moodustub vähe õisi, peavars ei arene ja jääb lühikeseks. Mõnikord saadab haigust varrekoe rakkude kasv.
Patogeeni säilimine: mullas ja taimejäänustel.

Kurgi mosaiikviirus.
Tekitaja: Cucumber mosaic cucumovirus.
Sümptomid: taimed on kurnatud, õied on väikesed, määrdund-valgete või kollakate laikudega, lehtedele tekib mosaiik hele- ja tumerohelistest laikudest, mis vahelduvad üksteisega ebaühtlaselt. Lehelaba kõverdub, muutub laineliseks ebaühtlase servaga. Tugevalt nakatunud taim ei õitse.

Tubaka mosaiikviirus.
Tekitaja: Tobacco mosaic tobamovirus.
Sümptomid: haiged taimed on tervetest taimedest väiksemad, nende normaalne areng on häiritud. Lehelaba kuju muutub: muutub laineliseks, mõnedel sortidel moodustab aga lusika kuju, st. leheservad kaarduvad ülespidi. Seejärel tekivad lehtedele erineva suurusega nekrootilised laigud. Õitele tekivad valged või hallikad laigud ja kriipsud.

Kartuli Y-viirus.
Tekitaja: Potato Y potexvirus.
Sümptomid: leherood muutuvad heledamaks, roodudevahelised koed jäävad roheliseks. Taim tundub kääbusjas, sõlmevahed lühenevad. Õitel on triibud ja ringjad laigud.

Tomati aspermviirus.
Tekitaja: Tomato aspermy cucumovirus.
Süptomid: sõltuvalt taime sordist erinevad, ebaõiged õie arengud: kroonlehed ristuvad ja kõverduvad, nende suurus väheneb. Seemneid praktiliselt ei moodustu, sageli taim üldse ei õitse. Mõnikord täheldatakse lehtede väärarengut: nad on väikesed, piklikud, mõnedel juhtudel mosaiikse mustriga.

Kartuli X-viirus.
Tekitaja: potato X potexvirus.
Sümptomid: haigestunud taimed on kurnatud olekuga ja õitsevad halvasti. Leheservad on keerdunud allapoole, lehtedel on mosaiik muster.

Tubaka nekroosviirus.
Tekitaja: Tobacco necrosis necrovirus.
Sümptomid: lehtedele tekivad helerohelised nekrootilised laigud, mis kiiresti üksteisega ühinevad. Lehed surevad, seejärel hukkub kogu taim, jõudmata õitseda. Viirus on väga agressiivne, kuid esineb küllaltki harva. Võib säilida ja edasi kanduda mulla kaudu.
Abinõud võitluseks kõigi eelpool nimetatud bakteriaalsete ja viiruslike haiguste vastu: haigestunud taime kohene eemaldamine ja hävitamine. Profülaktikaks tuleb võidelda kahjur-putukatega, eelisjärjekorras lehetäidega, kes võivad olla nende ohtlike haiguste edasikandjateks.

KAHJURID JA VÕITLUS NENDEGA.
Erilise kahju tekitavad petuuniatele kahjurid kasvuhoones istikute kasvatamise perioodil. Tugevalt kahjustavad erinevad täiliigid, valgetiib, ripstiivalised, võrgendilest.

Lehetäi.
Sümptomid: noorte võrsete ja lehtede deformatsioon, kohalik kloroos, ning isegi taime üldine närbumine. Hästi on märgatavad täide valged kestad, tekib läikiv mesine kaste, mis kattub hiljem seentega. Täide kolooniat armastavad külastada sipelgad, mis on signaaliks taime hoolikamale jälgimisele. Täi liikide täpne identifitseerimine on raske, kuid enamikel juhtudel on tõrje ühesugune.
Tõrje: täide esimesel ilmumisel tuleb piserdada ühega nendest preparaatidest: "Actara", "Decis", "Fjury", "Karate", "Fufanon".

Valgetiib.
Sümptomid: lehtede kolletumine ja mahalangemine. Taime kergel puudutamisel tõusevad mikroskoopilisi valgeid koisid meenutavad putukad õhku ja maanduvad naaber taimel, peites ennast lehtede alumisele küljele.
Tõrje: püüdmine kollaste liimpüünistega. Kui arvukus suureneb, ning biopreparaatide kasutamine pole võimalik, tuleb kasutada keemilisi vahendeid: Mospilan, Actara, Inta-C-M, Aktellik.

Ripstiivalised.
Sümptomid: õitel või lehtede pealispinnal tekivad süvendid või hõbedased triibud, mis seejärel muutuvad nekroosiks. Ripstiivaliste olemasolu taimel saab ka kindlaks teha väikeste, piklike, rohekate või mustade ekskrementide järgi, mis on eriti hästi märgatavad kuivanud leheosade taustal, kus on toitunud tõugud. Putukad ise on väga väikesed - 0,5 mm või pisut suuremad, harva kuni 0,5 mm pikkused, väljaveninud kujuga.
Tõrje: keemiliste preparaatidega piserdamine: Aktara, Intavir.

Võrgendilest.
Sümptomid: lehed helenevad ja kattuvad väikeste kollakate täppidega (võrgendilesta torkekohad). Seejärel lehed kolletuvad ja kuivavad, nad mässitakse peenikesse ämblikuvõrku. Lestad on väga väikesed, neid võib näha luubiga.
Tõrje: kasutatakse spetsiifilisi preparaate (Neoron), kuna insektitsiidid, mis mõjuvad hästi teistele kahjuritele, lestadele praktiliselt ei toimi. Töötlemisel tuleb taim preparaadiga niisutada üleni, eriti hoolikas peab olema lehtede alumise poole katmisega.

Nälkjad.
Sümptomid: piklikud augud lehtedel ja õitel. Olulist kahju nad endast ei kujuta, kuid ärasöödud lehed ja õied rikuvad taime välimust.
Tõrje: raputada mullapinnale superfosfaati. Keemiliste meetodite pooldajad võivad kasutada preparaati "Meta" (raputada mullapinnale arvestusega 30 g 10 m2-le.