Mida vanem, seda parem

"Mida vanem, seda parem".

Tubaka kvaliteedi paranemine aja jooksul pole mitte psühholoogiline efekt, oletus ega ebausk. Aja jooksul toimuvad tubakas täiesti konkreetsed muutused, parandades tema maitset kümneid kordi.

Pole saladus, et kõik tubakad muutuvad aja jooksul paremaks, siiski mitte kõik segud ei täiustu ühesuguselt. Näiteks tugevalt lõhnastatud tubakad paranevad märkamatult, kuna suhkur sellistes tubakates on toodud väljast, mitte ei ole moodustunud loomulikul moel. Sellistes aromatiseeritud tubakates võivad aja jooksul ilmuda märgatav kootav keemiline kõrvalmaitse. Selle tekitajaks on toidulisandid, mida kasutatakse tubaka aromatiseerimiseks ja niisutamiseks. Need on ohutud, naturaalsed magustajad, kuid nad halvendavad rikkalikku maitset, mis aja jooksul naturaalsel tubakal avaldub. Paljud aromatiseeritud segud koosnevad põhiliselt Black Cavendish´ist. See sort tekib protsessi tulemusest, milles lähtetubakas (üldjuhul on see madalakvaliteediline Virginia ja Burley) kuumutatakse auruga ja täiendatakse aromatisaatoritega. Tavaliselt kasutatakse madalasordilist toorainet, kuna kõrgema kvaliteediga tubakas ei parane peale aromatiseerimist. Tegelikult, ei tasu ju lisada suhkrut heale veinile, kallata ketðupit õrnale fileele ja kasutada õhuvärskendajaid aias. Ent see ei räägi sellest, et ei oleks kõrgema kvaliteediga aromatiseeritud segusid.
Näiteks, aromatiseeritud segud "taani" tüüpi, mille alla kuuluvad paljud Peter Stokkebye segud. Nendes segudes kasutatakse väga hea kvaliteediga segusid, mida on vaid kergelt magustatud. Väikesed kompaniid, mis annavad välja oma segusid, selliseid, mida ei müüda sadade kilode kaupa supermarketites, püüavad kasutada parima kvaliteediga tubakat, isegi oma aromatiseeritud segudes. Sellised tubakad võivad aja jooksul paraneda, võrreldes madala kvaliteediga tubakast valmistatud aromatiseeritud segudega, millele on lisatud palju aromatisaatoreid.
Inglise ja balkani segud, mis sisaldavad Türgi tubakat (välja arvatud Latakia), paranevad samuti seismisel. Kuid Latakia muutub aja jooksul vähe, jäädes küllaltki ühtlaseks peale suitsutamist. Sort Perique, mis allutatakse tugevale pressimise ja käärimise protsessile enne seda, kui ta satub segusse, peab ennast hoopis teistmoodi ülal. Ebaõigel hoidmisel Perique rikneb, kuid õige säilitamise ja koos Virginia tubakaga on tulemus suurepärane. Kõige märgatavamalt paraneb pikaajalisel säilitamisel erinevates variantides Virginia tubakas, mida on kuivatatud kuuma õhuga (flue cured), ning seda tänu kõrgele suhkrusisaldusele. Võrdluseks: "flue cured" tubakas Virginia - 22,09%, Türgi tubakas - 13,39%, Maryland - 0,21% ja Burley - 0,21% suhkruid.



On huvitav märkida, et kõrge suhkrusisaldus Virginia tubakas, vastandina Burley tubakale, tekib kuivatamise ajal. Paljud keemilised protsessid, mis toimuvad tubakas kuivamise ajal, jätkavad toimumist ka hoidmise perioodil, juba peale seda, kui tubakasegu on koostatud ja pakendatud. Loomulikult pole mehhanism enam täpselt samasugune. Hoidmise ajal mängivad peamist rolli mikroorganismid, mis lagundavad suhkru paljudeks maitse- ja aromaatseteks komponentideks. Just sellepärast eelistatakse hoidmiseks kõrge suhkrusisaldusega tubakat. Igal juhul on tubaka hoidmine peale tootmist kuivatamisprotsessi aeglane jätk. Kasvu ajal talletab tubakas oma lehtedes olulise osa tärklist. Selliselt säilitab ta vajalikud süsivesikud. Peale taime surma muundub tärklis suhkruks. Suhkur omakorda laguneb, moodustades süsihappegaasi, mis lahtub atmosfääri. Kuid erinevus Virginia ja Burley tubaka vahel on oluliselt suurem, kui lihtsalt geneetiline erinevus kahe taime vahel. Peamine erinevus avaldub nen de kuivatamise ajal. Peale korjamist viiakse Burley lehed kuuri. Seal tubakas aeglaselt "vananeb" (nii nimetatakse hoidmise ja hääbumise protsessi. See ei ole täpselt üks ja seesama, kuid on küllaltki sarnased protsessid). Pika aja jooksul muundub tärklis suhkruks, seejärel süsihappegaasiks. Seepärast on Burley suhkrusisaldus küllaltki madal. "flue cured" tubaka esialgne tärklise sisaldus on märgatavalt suurem, suhkru kogus aga oluliselt väiksem. Suitsetamisel annab tärklis ebameeldiva, terava, kõrvetatud maitse. Kuivatamisprotsess muudab tärklise/suhkru suhet tubakas.
Kuuris, kus toimub kuivatamine, kolletuvad tubakalehed suhteliselt madala temperatuuri juures - umbes 38*C. Suurem osa tärklisest muundub suhkruks just selles etapis. Kuid "flue cured" meetodil, selle asemel, et venitada kolletumise protsessi kuude pikkuseks, nagu see tavaliselt Burley tubakaga käib, tõstetakse temperatuur kiiresti ja tubakas kuivab ära. See viib fermentatsiooni peatumiseni. Kuna keemilised protsessid on peatatud, ei muundu suhkur süsihappegaasiks. Idee seisneb selles, et säilitada maksimaalne kogus suhkrut, ning seejuures hoida hingamisprotsessi - suhkru muundumist süsihappegaasiks - miinimumil, kasutades kogu kättesaadava tärklise, millest moodustub suhkur. Õige kuivatamise korral saate te tubaka, mis sisaldab vähe tärklist, ja kuni 25% suhkruid, mis omab peamist rolli maitse kujunemisel. Nüüd võib tubakat töödelda, teda segada ja pakendada. Teda võib juba suitsetada, kuid vaevalt tema maitse teile meeldib.
Segud, mis koosnevad Virginia sortidest, on terava kootava maitsega ja põlevad ägedalt, kui neid ei hoita mõnda aega. Just seepärast hoiavad enamik tootjaid tubakat vähemalt pool aastat enne, kui lasevad selle müüki.
Selles etapis on meil kuivatatud ja segatud tubakas, mis on seisnud vastuvõetava aja. Miks me siis soovime tema hoidmist pikendada ? Tubakas on suures osas veinile sarnane. Nii tubakas, kui ka vein on orgaanilist päritolu naturaalsed produktid, sisaldades olulisel määral tanniin- ja teisi happeid. Veini maitse pehmeneb ja täiustub aja jooksul, nii ka tubaka maitse. Mõlemas produktis toimub fermentatsiooni protsess. Põhja-Carolina Ülikooli doktori David Deinhoweri arvates on "flue cured" meetodil kuivatatud sigaretitubaka vastuvõetav hoidmise aeg ühest aastast kuni viie aastani, kuid "piibu- ja sigaritubaka küpsemiseks vajatakse oluliselt rohkem aega".

Piibu- ja sigaritubakas - need on tubakatööstuse pärlid. Kuid mis täpselt toimub tubakatoosis, mis on peidetud teie kappi 10-30 aastaks ?
"Tubakaleht - räägib doktor Deinhower: sisaldab väikeseid struktuure, mis on sarnased karvakestele. Need karvad eritavad pigi, mis sisaldab terpeene - aromaatseid süsivesinikke, sarnaselt beetakarotiinidele, männipigile ja mentoolile. Terpeenide koostisesse kuuluvad komponendid, mida nimetatakse duvatrienedioolideks (duvatrienediols), mis määravad tubaka maitse ja aroomi". Täpsemalt öeldes, tähtsust omavad nende ühendite lagunemisprotsessid aja jooksul. "Mõningad neist produktidest lubavad, ninaga õhku tõmmates, öelda: "Lõhnab tubaka järgi". Just need komponendid on tihedalt seotud tubaka maitse ja aroomi spetsiifiliste omadustega. Tänu hoidmisele tekib neid komponente rohkem, ning seega ka rohkem maitset ja rohkem aroomi".
See, et maitse aja jooksul pehmeneb, on samuti väga tähtis. Põhja-Carolina Ülikooli doktor Wes Wyks: "Hoidmine pehmendab igasugust tubakat. Näiteks, üheks tähtsaks komponendiks on ammiaak, iseenesest tugev ärritaja". Ammiaagi sisalduse vähenemine vähendab suitsu maitse teravust. "Ammiaak tekib valgujääkidest - aminohappest ja teistest ühenditest. Kui ammiaak lendub, jäävad järele väikesed rasvhapped viiest- kuuest süsivesikust. Need komponendid annavad tubakale maitse ja aroomi. Edasi moodustuvad ketoonid või L-süsivesinik, mis omakorda astuvad reaktsiooni komponentidega, mida sisaldab ammiaak. Tulemuseks moodustub suures koguses aromaatseid komponente. Seda protsessi nimetatakse Mailardi reaktsiooniks.
Mailardi reaktsioon - see on reaktsioon aldehüüdi ja amiini gruppide vahel, mille tulemusena moodustuvad amodoriidsed (amodoric) komponendid, mis on olemas ka toidus ja parandavad selle maitset. Need komponendid on seotud ja eritavad piraziini (pirazyne): just selle järele lõhnavad praetud pähklid ja popcorn. Piisab väga väikesest piraziini kogusest, et saada väga tugev lõhn, põhiliselt just seepärast, et inimesed on piraziini suhtes väga tundlikud". Peale seda, kui süsivesikud lendusid, astuvad suhkrutega reaktsiooni allesjäänud komponendid. "Aminohapped, nikotiin, struktuurkomponendid nagu ligniin, toimivad vastastikku suhkrute ja teiste ainetega ja taas toimub Mailardi reaktsioon. "Heaks seguks on vaja vähemalt 30 päeva, enne seda, kui ta võib välja lasta. Kuue kuu pärast on ta tunduvalt parem, aasta pärast aga veel parem. Viis aastat seisnud tubakas on oluliselt maitsvam, kui selline kuuekuuline. Eriti puudutab see segusid". Kui teil jätkub kannatust hoida oma armastatud segu 10-30 aastat, saate te preemiaks võimaluse suitsetada pehmet, eksklusiivset tubakat. Võimalik, ostes oma lemmiktubaka pakendi, otsustate te osta seda rohkem, et jätta osa hoiule. Sellega te mitte ainult ei kindlusta ennast suurepärase tubakaga tulevikus, vaid ka kaitsete ennast tubaka eluvõõra maksustamise eest. Ja isegi kui tubakas muutub väljaspool seadust, võite te olla rahulik, sest see, mis te täna kõrvale panete, muutub ajaga ainult paremaks.
Võibolla armastate ka teie tubakat, vastasel juhul poleks te lugenud seda artiklit. Ja kui te pole veel oma lemmik tubakasegu hoiule pannud, on teil võimalus tubakat uutmoodi naudiskleda. Tulevane õige tubaka hoidmine võib suitsetamise muuta üheks peenemaks naudinguks.

Väike ajalooline ekskursioon.
Niisiis, heidame pilgu 300-400 aastat tagasi ja me näeme, et piibu suitsetamine oli tubaka kasutamise kõige levinum viis - seda eriti meremeeste seas.
Meremeeste seas oli piibu suitsetamine väga austusväärne tegevus, kuid sellega kaasnes ka rida probleeme, mis olid seotud tubaka säilitamise ja transportimisega - pikal merereisil kuivas tubakas tugevalt ja kaotas maitselt. Mõned meremehed üritasid tubakat veega niisutada, mõned üritasid keerata tubakas tõrvaga määritud linasesse riidesse, selleks, et niiskust hoida, - see aitas küll niiskust hoida, kuid tugevalt sai kannatada tema maitse, tehes selle pigiseks, ning muutes suitsetamise protsessiks, mis ei tekitanud mingit naudingut, erinevalt kvaliteetse tubaka suitsetamisest, mida meie päevadel nii hinnatakse.
Keegi meremeestest hakkas eksperimenteerima sellega, et kastis tubakat suhkruveega. See parandas tubaka maitset ja võimaldas niiskust kauem säilitada. Suhkrukontsentraat tegi tubaka "rasvasemaks" ja oli lisaliimiks, laskmata tubakal laiali pudeneda peale seda, kui teda pressiti kätega selleks, et vähendada avatud pinda. See võimaldas oluliselt alandada kuivamise kiirust. Peale selle, võttis pressitud tubakas oluliselt vähem ruumi, mis polnud sugugi vähetähtis ajal, mil ruumipuudus laeval oli tavaline.
Kui laev oli merel, pidid meremehed kinni pidama kapteni reeglitest laeval suitsetamise kohta, kus oli kirjas, et suitsetada tohtis laeval vaid ettenähtud osas ja ainult kapteni loal (karmid reeglid olid ette nähtud selle pärast, et ära hoida tulekahjusid puidust laevadel). Saades suitsetamiseks loa, jooksis meremees piibu ja tubaka järgi ja rituaal algas: terava noaga lõigati nii õhuke kangike, kui see üldse võimalik oli. Neid kange hakati kutsuma "helvesteks" (flake) (praegu on meile kõigile hästi teada termin "Navy Cut", mis oma sünni võlgneb sellisele "meremehe" lõikele).
Pöörame tähelepanu momendile, mis lubab edasi anda nende päevade meeleolu.
On selge, et hea tubakaga piibu nautimine oli meremeestele väga tähtis, kuid mitte vähemtähtsad olid sõbralikud suhted teiste laeva meeskonna liikmetega, kelle seltskonnas toimus "suitsutund". Kui kapten andis loa suitsutunniks, kogunesid igast laevaosast meremehed kokku ja tubaka lõikamise rituaal ja piibu täitmine olid enamat, kui lihtsalt tegevus - see oli sotsiaalne sündmus. Nautides tubakat, arutasid meremehed tähtsaid teemasid ja (nende jaoks päeva tähtsaim moment) vahetasid uudiseid. Uudised, millest saadi teada suitsetamise ajal, kandusid kiiresti üle laeva. Pole kahtlust selles, et laeva juhtimisel kasutati osaliselt neid "suitsutunde" informatsiooni kiireks levikuks kõigi meeskonnaliikmete vahel.
Piibu suitsetamine täitis ka teist väga tähtsat funktsiooni: kujutage endale ette suurt alust tulevases tormis. Mitu päeva rebib tuul purjeid ja suured lained rulluvad laevalael. Kogu meeskond võitleb elu eest loodusjõududega. Kasvav pinge iga meeskonnaliikme sees saab kohe-kohe oma haripunkti ja siis tuleb appi piibutäis head tubakat, mis võimaldab pingel langeda - kui torm vaibub, annab kapten oma loa suitsutunniks. Ja see pole mitte ainult suitsetamine, see on väga tähtis moment meeskonna elus. Meremehed, kes seisid tormi ajal õlg õla kõrval, saavad kokku, et täita oma piibud ja jagada mõtteid ja läbielamisi, arutada tegutsemist selles ohtlikus situatsioonis, millest nad just välja tulid. Ja iga väljalastud suitsupahvakuga stress tasapisi taandub. Peale seda saab selgeks, et piibu suitsetamist erinevates situatsioonides võib vaadelda kui "esimest psühholoogilist abi", või kui vahendit, mille abil psühholoogiline balanss võib taastuda.

Loe rohkem: "Tubaka kasvatamisest".

Loe rohkem: "Tubaka kasvatamine".