Karulauk

Juba ammustest aegadest on peetud teda üheks populaarsemaks kevadiseks maitsetaimeks. Pole ka midagi imestada – karulauk on rikas vitamiinide poolest (eriti C-vitamiin ja karotiin), sisaldab ka eeterlikke õlisid ja fütontsiide, parandab toitude maitset.

Metsikult leidub teda paljudes Euroopa riikides, Siberis, Uuralites, Kaug-Idas. Kultuuris on ta vähe levinud; tõsi küll, viimasel ajal on tema järgi suur nõudlus ja huvi. Aia-karulauk ei ole nii terava maitsega kui looduslik. Karulauk pole mitte ainult kasulik maitseroheline, teda saab kasutada ka dekoratiivsetel eesmärkidel. Näiteks teha kompositsioone stiilis looduslik aed: varakevadel, kui puude võrad eriti ei varja ja ilmuvad esimesed kevadlilled, on ka karulaugu rühmad suurepärane aiakaunistus.

Märtsi lõpuks on noorel taimel arenenud 2 lehte.

RAVIOMADUSTEGA MAITSEROHELINE.
Karulauk on mitmeaastane vürtsikas rohttaim liilialiste sugukonnast. Ta moodustab umbes 1 cm jämedusega pikenenud sibula ja 15-35 cm pikkuse kolmekandilise varre, mis on ümbritsetud kuni aluseni piklike, 3-5 cm pikkuste teravdunud tipuga lehtedega.
Õitseb suve algul, moodustades tiheda poolkeraja õisiku, milles on pisikesed kaunid valged õied, mis kevadises lillepeenras näevad ilusad välja. Karulauk on ka hea meetaim. Soojade ilmadega, isegi poolvarjus, lendavad tema õitele mesilased. Toiduks tarvitatakse tema lehti koos rootsudega, harvem sibulaid ja õisikuid. Need on pikantse nõrga küüslaugumaitsega. Karulaugus on palju bioloogiliselt aktiivseid aineid, nt C vitamiini (150 mg%), fütontsiide, saponniide, orgaanilisi happeid, eeterlikke õlisid. Peale selle mõjutavad eeterlikud õlid mullas ja tema pinnal toimuvaid keemilisi protsesse.

KASVATA ÕIETI.
Karulauk on väga talvekindel, kuid ei maksa unustada, et tema looduslikes kasvukohtades on talvel alati paks lumekiht. Vegetatsiooniks sobiv temperatuur on +12...17°С; just sellel temperatuuril on tema lehed kõige maitsvamad. Temperatuuril üle +20°С maitseomadused halvenevad nagu kõigil teistel sibulaliikidel. Eelistab viljarikast saviliivmulda või neutraalse reaktsiooniga mustmulda (happelisi muldi ei talu). Sobivateks eelkultuurideks on kurk, kapsas, tomat, kartul ja liblikõielised. Mis aga puudub valgusesse, siis sobib mistahes varjuline maa-ala, nt kuskil puude (õunapuude) all. Kuid ei maksa arvata, et päike talle ei meeldi. Asi on hoopis muus – karulaugu vegetatsioon on lühike (lõpeb varsti peale puude lehteminekut), nii et aktiivset päikesepaistet jagub talle ka puude all. See-eest on suvel (puhkeperioodil) puude varjus mõnusam – seal on nad kaitstud nii ülekuumenemise kui kuivamise eest.

Alates teisest aastast kaetakse taim peale kasvuperioodi lõppu õhukese kompostikihiga.

SORTIDE VALIK POLE SUUR.
Sordivalik on praegu üsna kesine – sellega praktiliselt ei tegeletagi. Tuntumad on „Medvežonok“ ja „Medvežii Delikatess“. Esimesel neist on suured (üle 30 cm) pikad tumerohelised ja mahlased lehed, rosett on kuni 40 cm kõrge. Esimest saaki saab 15 päeva peale lehtede ilmumist. Saagikus umbes 1,6 kg/m2.
Mõnevõrra saagikam – kuni 2 kg/m2 on varasepoolsem „Delikatess-karulauk“. Lehed õrnad ja mahlased kerge läikega, 20 -25 cm pikad. Rosett vertikaalne, 50 cm.

Taimed õitsevad 4.-5.aastal.

KAS ISTUTADA VÕI KÜLVATA ?
Karulauku paljundatakse nii seemnetest kui vegetatiivselt (sibulatega). Mõlemal variandil on oma puudused. Seemned idanevad halvasti ja kaotavad kiiresti idanevuse, ühel taimel on neid ka vähevõitu. Toatemperatuuril hoides ei idane seemned kevadisel külvil mitte kohe, vaid aasta pärast või siis üldse ei idane. Sibulate paljunemise koefitsient on samuti väike – igal aastal kasvab ühest täiskasvanud sibulast 1-2 uut tütarsibulat.
Külv – sügisel või kevadel. Eelistatud on sügisene külv. Kevadise külvi puhul on vajalik eelnev stratifitseerimine vähemalt 3 kuud: seemned külvatakse umbes 0,5 cm sügavusele, niisutatakse, kaetakse klaasiga ja pannakse külmikusse (0...+5°С). Vajalik on vahepealne niiskuse kontroll ja külvide õhutamine, 3 kuu möödudes tuuakse nõu toatemperatuurile. Arvestades, et seemneid moodustub vähe, tuleks sügisesel külvil panna seemned anumasse ja kaevata mulda. Noorte taimede hooldamine seisneb rohimises, kastmises ja kobestamises. Tavaliselt on mai lõpuks moodustunud 2 lehte, aga juunis kasv peatub. Taimed hakkavad hargnema alles 3. aastal, aga õitsevad 4.-5. aastal. Seepärast on mõistlik alalisele kohale istutada alles teisel aastal. Sellest alates on hea peale kasvuperioodi lõppu katta taimed õhukese lehtede kihiga, see kiht suureneb iga aastaga 1,5 cm ja selles saavad areneda horisontaalsed juured. Tekib nagu „kihiline pirukas“ juurtest ja lehekõdust. Selline väetis on piisav normaalseks kasvuks, kuigi veidi kompleksväetist pole ka liiast.
Mahapanek – suve lõpus. Vegetatiivne paljundamine on lihtsam, kuid mitte tulemuslikum – sibulad paljunevad aeglaselt. Neid ei panna maha sügavale, sibula tipp peab mullast välja ulatuma. Istutusskeem sõltub sellest, kui kaua neid ühel kohal kasvatada. Kui sibulate vahekaugus reas 20 cm ja ridade vahe 35-40 cm, siis piisab seda viieks aastaks. Ühe sibula eluiga on 8 -50 aasta. Parim aeg ümberistutuseks on puhkeperiood, mis kestab juulist septembrini (hiljem hakkavad kasvama juured ja uute sibulate algmed). Seepärast pannakse karulauku maha sarnaselt küüslauguga, et enne külmi jõuaksid taimed juurduda.

Karulauk lund ei pelga.

PÕHILINE - REGULAARNE KASTMINE.
Hooldus seisneb kobestamises, rohimises, väetamises ja kastmises. On üsna niiskusnõudlik, vajab suurt mullaniiskust. Seepärast tuleks kasvuperioodil (kuni juuni keskpaigani) rikkalikult kasta, puhkeperioodil aga minimaalselt. Niiskusepuudusel lehtede kasv peatub, halvenevad ka maitseomadused. Et kiirendada lehtede kasvu, piisab, kui varakevadel puistata lumele karbamiidi: aga seemnete valmimiseks ja uute tütarsibulate tekkeks anda peale õitsemist kompleksväetisi. Lehed on suuremad ja mahlasemad, kui puistata taimede ümber komposti ja lehevarist, parandades nii ka nende väetamist.

Maitsvamad on lehed enne õisikute ilmumist.

* Vaatamata niiskuselembusele ei talu karulauk aga lumesulavee üleujutusi. Kohtades, kus põhjavesi on kõrgel, tuleks peenrasse lisada drenaaž liivast või killustikust.

Karulaugu sibulad on piklikud.

SAAGIKORISTUS JA SÄILITAMINE.
Aktiivne kasvuperiood on väga lühike - lehed kasvavad peale lume sulamist umbes 25-30 päeva. Lehti võib lõigata kohe peale lume sulamist kuni õitsemiseni (mil nad on mahlased): enamuses kohtades on saagiaeg maikuus. Liiga tihti ei maksa ka seda teha – taimed jäävad nõrgaks ja ei talvitu. Enamasti lõigatakse 2 ülemist lehte (alumised säilivad). Suurtel isenditel võib kõik lehed lõigata - nendel on sibulas piisav toitainete varu olemas, kuid järgmisel aastal ei lõigata siis ühtegi lehte. Augusti alguses on lehed koltunud ja kuivanud, teistkordset kasvu nagu osadel laukudel ei toimu. Lehti kogutakse hommikul, kui nad on värske olemisega, kuid peavad olema kastest või vihmast kuivanud, vastasel juhul ei säili hästi. Õigesti koristatud saak säilib külmikus 5-7 ööpäeva.

Väljakaevatud karulauk, mis on juurtega vette pandud, säilib kauem.

SALATIKS, SUPIKS JA SOOLAMISEKS.
Sagedamini kasutatakse värskeid lehti värskelt, lisades neid mitmesugustesse salatitesse, vinegrettidesse, suupistetele ja kastmetesse. Karulauk on hea konservant: peenestatud sibulad ja lehed hoiavad ära liha kiire riknemise. Temast saab keeta maitsvat varakevadist suppi, aga lisada erinevatesse liharoogadesse ja pirukatäidistesse. Talviseks tarbimiseks kuivatatakse ja hoitakse hermeetiliselt suletud nõus (kuivatatud lehed ei ole mitte ainult meeldiva aroomiga, vaid on ka maitsvad ja neid kasutatakse kui vürtse). Saab ka külmutada, soolata, marineerida ja hapendada.

Karulauk on väga niiskuselembene ja vajab kuni juuni keskpaigani kastmist.

* Karulauk on iidne taim, mida tundsid nii germaanlased, keldid ja roomlased. Arheoloogilistel kaevamistel on Alpide eelmäestikest leitud karulauku, mida tarvitati 5000 aastat tagasi. Kultuuris hakati karulauku kasvatama teadlaste arvates aga Vanas-Egiptuses mitutuhat aastat e.m.a. Vanasti ei kasutatud teda mitte ainult vürtsi- ja maitsetaimena, vaid ka ravimtaimena. Vanas Roomas ja keskaegsetes riikides peeti teda heaks verd ja magu puhastavaks vahendiks, vanades meditsiiniürikutes on peetud teda kindlaks vahendiks profülaktikaks koolera, katku jt haiguste vastu. Kaasaegses rahvameditsiinis kasutatakse teda aga skorbuudi, ateroskleroosi ja soolestiku nakkushaiguste korral.

Taimedele sobib mistahes varjuline koht, kus nad on kaitstud ülekuumenemisest ja kuivamisest.