Suur takjas

Aias kasvatavate köögiviljade sortiment on väga lai. Nende seas on meie põhilised liigid nagu valge peakapsas ja sibul, aga ka sellised haruldused nagu käsnkõrvits, artišokk või okra. Kõik meie peenraasukad on võõrmaist päritolu. Nii on näiteks kartul pärit Lõuna-Ameerikast, tomat Peruust, kurk Indiast. Kõige heldemalt on oma rikkusi jaganud Aasia. Seal on tulnud meile mädarõigas, naeris, rabarber, rõigas, baklažaan, spinat ja … takjas.
Aga miks rääkida takjast ? Aga seepärast, et vanasti lisati värskeid takjajuuri kartuli asemel supile, aga kuivatatud juurtest jahvatati jahu, millest küpsetati leiba. Rahvaravitsejad, kes teadsid selle taime raviomadusi, tegid tõmmist ja keedist. Millepärast pole takjas vaatamata oma hinnatud kulinaarsetele ja raviomadustele pälvinud kohta aias, vaid on tuntud kui umbrohi ? Võib-olla seepärast, et Euroopasse tuli ta koos tatari-mongoli ikkega hobuste kapjade alla ja sabakarvadesse jäänud seemnetega. Kuid selline ebavõrdsus ei võidutse igal pool. Näiteks Jaapanis kasvab takjas hooldatud peenral.

Takjas on kaheaastane taim korvõieliste sugukonnast. Takjatihnikud näevad muljetavaldavad välja. Ükski taim pole võimeline konkureerima niisuguse hiiglasliku naabriga, kes kasvab kuni 1,5 m kõrguseks. Esimesel aastal areneb võimas leherosett ja värtnakujuline valge mahlaka viljalihaga juurvili, mille pikkus on 30-60 cm ja kaal kuni 600 g. Talvituv taim tarvitab kogutud varuained ära kõrge ja haruneva varre kasvuks, õitseb juunis-augustis arvukate kerakujuliste õitega. Meil kasvab 4 takjaliiki, kuid laiemalt on levinud suur takjas (Arctium lappa) ja villtakjas (Arctium tomentosum).
Aretajad on loonud paar huvitavat takjasorti. Neist tuntum on „Samurai“. Kuid vaatamata sellele on takjas meie köögiviljaaias haruldus. Ja kahjuks asjatult. Nimelt on taim äärmiselt vähenõudlik. Tema ainus kapriis on niiske muld. Kultuuris kasvatatakse teda kas istikutest või seemnete otsekülvil avamaale. Enne istutamist tehakse peenar valmis - kaevatakse sügavalt läbi ja antakse nii kõdusõnnikut kui puutuhka. Raskele mullale tuleb lisada liiva ja turvast. Aprillis-mais külvatakse seemned ja kaetakse 1-2 cm paksuse mullakihiga. Häid tulemusi annab ka talve-eelne külv. Kuni tõusmete ilmumiseni hoida maa niiskena. Paar korda tuleb ka rohida, kui tõusmed on juba üle 20 cm kõrged, siis see vajadus kaob.

Takja kõik osad on söödavad, vaja on vaid teada, kunas saaki koguda. Niisiis, aprillis kasutatakse toiduks värskeid lehti ja varsi. Juured kaevatakse välja esimese aasta sügisel või järgmise aasta kevadel – enne seda kui hakkab kasvama õisikuvars. On mõttekas jätta paar taime kasvama – õied on ravimtooraine, seemned aga lindude toit. Lihakad juured on spetsiifilise lõhnaga ja veidi mõru maitsega, mis kaob peale termilist töötlemist. Süüakse kas toorena, marineeritult, keedetult, lisatakse salatitele, suppidele ja kotlettidele. Eriti maitsvad on juured küpsetatult või praetult. Peale selle, tänu suurele inuliinisisaldusele (polüsahhariid) kasutatakse juuri ilma suhkruta tehtava magustoidu valmistamiseks. Niisugused magustoidud sobivad diabeedihaigetele.

* Magus povidlo takjajuurtest.
0,5 l veele lisada 4 tl äädikaessentsi ja lasta keema minna. Peenestage värsked juured, pange vette ja keetke 2 tundi.
* Takjajuurte kohv.
Peenestage juured, kuivatage, praadige praeahjus kuni muutuvad pruunikaks ja jahvatage kohviveskis. Joogi valmistamiseks lisage 1 kl keevale veele 2 tl pulbrit ja maitse järgi suhkrut.
* Noored takjalehed on ka üsna maitsvad, neid võib kasutada salatis maitserohelisena. Ainus puudus on, et nad on karvased. Sellepärast tuleks enne kasutamist hästi peeneks hakkida. Palju meeldivamad kui lehed on mahlased ja lihakad leherootsud, millelt tuleb eemaldada puine pealiskiht. Leherootse saab lisada supile, riisile, vinegretile või kasutada omaette garneeringuna. Kasutada eranditult koos taimeõliga.
* Lehtedest tehtud salat.
Värsked lehed (150 g) panna 2 minutiks keeva vette, jahutage, peenestage. Seejärel lisada 50 g peenestatud sibulapealseid, 1 spl riivitud mädarõigast, soola ja hapukoort.
Ravimtaimena on takjas tuntud ammustest aegadest peale. Hiina meditsiinis kasutati värsket taime ja seemneid mürgiste putuka- ja maohammustuste korral. Bulgaaria meditsiinis kasutati takjajuurt neerude raviks, põiekivide, gastriidi, maohaavandi puhul ning ainevahetust parandava vahendina. Vene meditsiinis kasutati aga diabeedi, reuma, hemorroidide, rahhiidi ja kõhukinnisuse korral. Kõik taime osad on rikkaliku keemilise koostisega. Juurtes on eeterlikke õlisid ja taimerasvu, kuni 50% inuliini, umbes 12 % proteiini, A,B,C,E,P vitamiine, mineraal-, park- pektiin- ja kibeaineid, glükosiide, flavoniide, vaike, limaaineid, tärklist ja palju teisi aineid. Raviotstarbel kasutatakse enamasti esimese kasvuaasta juuri – see on ametlik ravimtooraine, millest valmistatakse uriini- ja higieritust soodustavaid vahendeid.
* Juurte tõmmis.
1 spl kuivatatud ja peenestatud takjajuuri valada üle 1 klaasi külma veega ja hoida nii üle öö. Hommikul laske keema tõusta. Valmis vahendit tarvitada 1 spl korraga 4-5 korda päevas. Mõjub põiekivide, gastriidi, kõhukinnisuse, diabeedi ja maohaavandi korral. Sobib ka kurgu kuristamiseks angiini ja stomatiidi korral.
* Juurte keedis.
1 spl kuivatatud ja peenestatud juuri valage üle 0,5 l kuuma veega, keetke 10 min väiksel tulel. Soovitatakse neeru- ja põiekivide korral, aga ka kui sapi-, uriini- ja higieritust soodustavat vahendit. Aitab ka külmetuse ja reuma korral. Värskelt valmistatud keedisest tehakse ka mähiseid ekseemi, vistrike ja nahahädade korral. Samuti kasutatakse seda edukalt ðampooni asemel.
* Takjaõli.
Peenelt riivitud värske takjajuur (3 spl) valada üle klaasitäie päevalille- või oliiviõliga ja laske pimedas kohas ööpäev seista. Seejärel keetke nõrgal tulel 15 minutit, kurnake ja valage pudelisse. Õli soodustab haavade paranemist, aitab põletuste korral ja juusteprobleemide puhul. Mao põletikuliste protsesside korral aitab 2-3 nädala vältel iga päev 4-5 värske noore takjajuure söömine.

Takja lehed on vähem populaarsed, kuigi on ka palavikku alandava ja antibakteriaalse toimega, C vitamiini on neis 6 korda rohkem kui sidrunis! Kasutatakse neid põletuste, lõikehaavade, põletike, reuma ja mastopaatia korral. Lehed pannakse sileda poolega põletikulise koha poole, radikuliidi ja peavalu puhul aga karvase poolega. Liigesehaiguste korral aitavad hästi kompressid äsja korjatud lehtedest. Selleks määritakse lehe alumine pool taimeõliga ja pannakse ööseks haigele kohale, pealt katta kilega ja mähkida soojalt sisse.
* Lehtedest tehtud mahl.
Värsked lehed lasta läbi hakklihamasina ja pressida mahl välja. Selleks sobivad ainult maikuu lehed. Võtta sisse 1 spl enne sööki maksahaiguste ja hepatiidi raviks. Võtta 2 nädalat ja siis 1 nädal vahet ning uuesti 2 nädalat. Tähelepanu ! Ei sobi rasedatele ja imetavatele emadele, aga ka individuaalse talumatuse korral.

Takjat võib ka varuda tagavaraks. Selleks kaevata esimese aasta juur septembris-oktoobris välja, pesta hoolikalt, lõigata tükkideks ja kuivatada varjulises ja õhulises kohas. Lehti kogutakse kuni õitsemiseni, õisikuid õitsemise alguses ja kuivatakse varjus. Varutud lehed ja õied säilitavad oma raviomadused ühe aasta, juured aga kuni 5 aastat.

Sellega takja kasulikud omadused veel ei piirdu !
Lehtedest tehtud tõmmise terav lõhn peletab eemale paljusid kahjureid – mitmete liblikate, mähkurite, kapsa- ja sibulakoi röövikuid. Tõmmiseks peenestage lehed, täitke nendega ämber 1/3 ulatuses ja valage peale 10 l vett. Lasta 3 päeva seista ja kurnake. Töödelge saadud lahusega taimi 3-4 korda juunis ja juulis 7-10 päevaste vahedega.
Aga veel neelab takjas mullast palju kaaliumi, seepärast on tema tuhk väärtuslik väetis, eriti happelistele muldadele.