Maasikakasvatusest

Marjakultuuridest on enim levinud maasikas. Ta ei ole ainult kõige varavalmiv, vaid ka kõige parem vegetatiivselt paljundatav kultuur. Aedmaasikas on väga väärtuslik, selle marjad jäävad vitamiini sisalduse poolest alla vaid sõstrale. Aedmaasikas avaldab mitmesugust toimet inimorganismile: põletikuvastast, reguleerib ainevahetust, vähendab veresoonte lupjumist. Värsked marjad suures koguses aitavad maohaavanditel kinni kasvada. Marjade ja lehtede tõmmis aitab podagra, neeru- ja sapikivide puhul. Ülitundlikkuse korral ei tohi maasikat tarvitada koos nõgesega. 

Maasikamarjadest tuleb oivaline moos, povidlo, siirup, mahl, želee, marmelaad, dessertvein, nalivka ja liköör. Marju võib külmutada ja tarvitada toorelt terve aasta läbi. Valmimise poolest avavad nad marja hooaja, enne maasikaid valmib vaid söödav kuslapuu. Aedmaasikas kannab väga vara saaki. Kui kevadel varakult istutada terved ja tugevad taimed, siis saab saaki juba järgmisel aastal. Maasikas kasvab väga erinevates kliima- ja mullastikutingimutes. Ta talvitub hästi lume all ja selle pärast annab häid saake ka põhjapoolsetes rajoonides, vastupidi teistele marjakultuuridele. Nagu paljudel teistelgi marjakultuuridel, nii on ka maasikal puuduseid, millega tuleb arvestada nende kasvatamisel. Kõige suuremateks puudusteks on vastuvõtlikkus hahkhallitusele, närbumistõvele ja maasikalestale.

Aednik peab teadma, et viljakas ja toitaineterikas muld ning päikesepaiste on alus heale saagile ja aitab ära hoida nii mõnegi haiguse. Eluslooduses on kõik omavahel seotud, kui kõik kasvuks vajalik on olemas, on taim võimeline vastu seisma igasugustele haigustele ja kahjuritele.

Maasikas on mitmeaastane igihaljas rohttaim, millel on hästi arenenud peajuur, mille ülaosas on sõlmed, kust areneb välja leherosett. Aedmaasika sorte jaotatakse selle järgi kuidas nad annavad kõrvalharusid. Seda tuleb jälgida istutamisel. Liiga tiheda istutuse puhul ei arene külgharusid nii palju kui vaja. Maasika risoomist arenevad: lühivõrsed, võsundid, õisikuvarred ja lehed. Risoomi kasv jätkub ladvapungast madalamal paiknevatest külgpungadest, millest arenevad lühivõrsed ladvapungade, uute lehtede ning külgpungadega nende kaenlas. Ülemiste lehtede ladva- ja külgpungadest areneb järgmisel aastal õisikuvars. Pärast viljakandmist õisikuvars kuivab ja selle haru kasv sellega lõpeb. Alumiste lehtede külgpungad on vegetatiivsed. Taime edasine kasv ongi külgpungade arvel, millest arenevad nii lühivõrsed kui ka võsundid.
Lühivõrsete moodustumine toimub kindlas järjekorras – noorel taimel juurdudes on vaid üks lühivõrse. Sügiseks areneb soodsates kasvutingimustes kaks, kolm lühivõrset, kaheaastasel taimel on neid juba 5—9, kolmeaastasel 8—16 jne. Kõige intensiivsem harunemine toimub esimesel kolmel aastal. Vanal taimel külgharude areng aeglustub.

Teine võrsete tüüp – võsundid, arenevad vegetatiivsetest pungadest. Võsundid hakkavad kasvama tavaliselt pärast saagiandmist. Noortel taimedel ilmuvad võsundid varem kui marjakandvatel. Võsundid arenevad risoomi alumistest külgpungadest. Tavaliselt areneb igas paarisarvulises sõlmevahes võsund, paaritutes sõlmevahedes aga külgharud. Alumise lehe kaenlas (heades tingimustes) areneb ka võsund. Iga emataim võib anda kokku 10-30 tütartaime. Kui aga õisikuvarsi ära ei murta, annab iga taim 4-5, isegi 10 tütartaime. Alles juurduval taimel on varre osa väga lühikene ja sellel on 5-7 lehte. Selle alumisest osast arenevad narmasjuured. Maasika vegetatiivne paljunemine sõltub tema võsundite arenemise võimest ja nende külge arenevatest tütartaimedest. Et ühelt taimelt saaks rohkem tütartaimi, tuleks võsundit enne tütartaime moodustumise kohta väheke vigastada – see aitab kiiremini juurduda. Sellisel juhul ei saada mitte ainult rohkem, vaid ka paremini juurdunud taimi. 

Kolmas tüüp võrseid on õisikuvarred, mis arenevad ladvapungast ja ülemistest kaenlapungadest. Kõik õisikuvarred on erineva pikkusega. Sõltuvalt sellest kuidas puhkevad õisikuvarrel õied ja mitmendas järgus nad asetsevad, on ka marjade areng erineval ajal ja iga järgmise korjega nende suurus väheneb. Pärast saaki õisikuvars kuivab, haru kasv lõppeb. Uued lühivõrsed arenevad vegetatiivsetest külgpungadest, mis on haru keskel. Pärast seda kui haru on saagi andnud, sellest on arenenud võsundid, külgpungadest uued lühivõrsed ja selle lehed langenud, vana haru sureb. Lühivõrsed (tähendab kui võrse lõpeb õiepungaga) – arenevad järjest alumisest osast ja ladvapunga kõrvalt, ja risoom ning sellest arenevad võrsed ei asetse vertikaalselt, vaid nurga all, see lihtsustab muldamist.

Kõikidel erinevatel võrsetüüpidel on teatud arv lehti. Varakevadel algab kasv talvitunud lehtede arvelt. Uute lehtede areng ja vanade kuivamine toimub kogu vegetatsiooniperioodi jooksul. Moskva piirkonna tingimustes vahetuvad lehed  2—3 korda ja nende eluiga on 60—70 päeva. Esimene lehtede laine on enne õitsemist, teine pärast saaki. Sügisel kasv lõpeb kui temperatuur langeb alla +5-18 oC. Sobivates tingimustes talvituvad need lehed  ja jätkavad kasvu kevadel. Suviste lehtede massiline suremine toimub sügisel. Maasika risoom, mis on varre muudend, on mitmeaastane ja on tavaliselt mulla pealmises kihis. Risoomis paiknevad varuained, ilma milleta taime kasv on võimatu. See, et risoom on just varre muudend, on näha tema aastarõngastest. Risoomi kasvupiirkonnas arenevad lühivõrsed ja narmasjuured. 2-3 aastat pärast istutamist hakkab risoom järjest surema. Maasikal on sellised juured, mis aastatega tõmbavad risoomi sügavamale mulda. Seda omadust tuleb arvestada istutamisel, muld peab olema 30-35 cm sügavuselt haritud ja rikastatud orgaaniliste ainetega. Juurte peamine mass (90%) asub kuni 25 cm sügavusel. Juurekava on üldiselt sama laialt kui puhmik, vaid vähesel määral ajab taim juuri kaugemale

Juured kasvavad kogu vegetatsiooniperioodi jooksul. Juhul kui talvel on korralik lumekate, säilivad juured hästi. Kevadel alustavad juured kasvu kui temperatuur on +7—8 kraadi. Lühivõrse tipupung soodsates tingimustes moodustab peaaegu alati külgharu. Seda on näha juba esimeste lühivõrsete juures või kui taim on varakult istutatud kohale. Õigel ajal istutatud taim (augustis) on võimeline saaki andma juba järgmisel aastal. Maasika õiepungad moodustuvad suvel-sügisel. Nende moodustumisele mõjuvad sellised keskkonnatingimused nagu temperatuur, valgus ja niiskus. Mõned sordid moodustavad liigniiskuses õiepungi vähe või üldsegi mitte. Õiepungad hakkavad moodustuma siis kui päeva pikkus on 10-12 tundi ja öine õhutemperatuur on langenud   +5—8°C;. Varakevadel võib õiepungi tekkida juurde kui taimed on istutatud kilekasvuhoonesse. Pärast lume sulamist kui õhutemperatuur on tõusnud juba üle +5°C; hakkab maasikas taas kasvama ja umbes 2-2,5 nädala pärast ilmuvad õisikuvarred. Saagikatel sortidel on õisikuvarsi rohkem kui vähest saaki andvatel sortidel. Umbes 15 päeva pärast õisikuvarte ilmumist hakkavad maasikad õitsema. Üks õis õitseb 1-4 päeva. Õite avanemine sõltub sellest mitmenda järgu harul nad paiknevad ja sellepärast ei valmi saak üheaegselt. Õitsemise ajal on vajalik temperatuur +15— 20 kraadi;. Sõltuvalt sordist kestab õitsemine 20-30 päeva. Viljastumisest saagi valmimiseni kulub umbes 30 päeva. Saagi aeg sõltub sordist ja tingimustest ning kestab keskmiselt 20-30 päeva.

TALVEKINDLUS. Maasikataim talvitub vaid lume all. Kui hilissügisel langeb temperatuur alla –10; või varakevadel alla –7; ja puudub lumekate, saavad taimed viga, alates  –15; aga hukkuvad. Taimede külmumine on võimalik kogu talve jooksul kui on lund vähe või lumi sulab. Üle talve elamine paraneb vaid sel juhul kui lund juurde lisada.

PÕUAKINDLUS. Kuigi maasikas vajab niiskust, siis liigniiskuse puhul võivad osad taimed hukkuda. Põuaperiod mõjub ka halvasti. Kui õitsemise ajal on mullas vähe niiskust, siis marjad ei arene korralikult välja, saagiperioodil vähene niiskus toob endaga kaasa marjade suuruse vähenemise, sügisel – areneb vähe õisepungi. Kui kogu suvi on põuane, siis väheneb varuainete hulk risoomis ja taim ei jõua ennast talveks korralikult ette valmistada. Maasika saagikus sõltub täielikult mullas olevast veevarust. Maasikas on väga nõudlik mulla niiskuse suhtes ja sademed ei suuda seda kompenseerida. Kastmine peaks toimuma mulla pinnale, mitte lehtede peale, lehed ei saaks märjaks. See aitab ära hoida haiguseid, mis maasikat ohustavad.

VALGUSNÕUDLIKKUS. Praktiliselt on tehtud kindlaks, et maasika varjutaluvus on ekslik arvamus. Arvatakse, et maasikat võib kasvatada viljapuude vahekäikudes, kuid parema saagi saamiseks peaks maasikas ikkagi kasvama päikese käes. Need, kes kasvatavad samu sorte, mis minagi, kuid puude all, ei saanud kunagi nii head saaki, lisaks haigestusid taimed hahkhallitusse isegi päikesepaistelistel suvedel. 2000 aastal aga jäi saak üldse saamata. Parimat saaki anna maasikas ikkagi valgusrikkas kohas, mida päike korralikult soojendab.

SAAGIKUS. Hea ja stabiilne saak sõltub sordist ja agrotehnikast.

Kõrgeim saak saadakse teisel kasvuaastal, neljandal kasvuaastal saagikus järsult langeb.
Saagikust ja talvekindlust suurendab võsundite eemaldamine  saakiandvatelt taimedelt. Kuid alati pole see võimalik, sest tihti on vaja ka võsundeid.

Saagi suurus kiire realiseerimise korral meie tingimustes üldiselt ei vähene.

ISTUTAMINE JA HOOLDUS.  Parim eeldus korralikuks saagiks on terve taimmaterjal. Istutada tuleb taim nii, et südamik jääks 5-8 mm sügavusele, see võimaldab septembris istutatud taimedel korralikult juurduda ja juba järgmisel aastal saaki anda.

Kui tütartaimi vaja ei ole, tuleks võsundid ära võtta kuni kolm korda suve jooksul. See soodustab õiepungade teket, mis omakorda parandab talvekindlust ja tõstab saaki.

Kuna maasikas annab kiiresti saaki, siis vajab ta kastmist. Kastmisvajadus sõltub ilmaoludest, nulla veevarudest 20-30 cm sügavuses mullakihis. Et sellisest sügavusest võtta mullaproovi ja mitte vigastada taimi, tuleks seda teha spetsiaalse puuriga. Seda saab teha metalltorust, mille ots lõigatakse viltuseks ja külge kinnitada käepide. Otsast 25 cm kaugusele tuleb teha 15 cm pikkune aken. Sellise mullaproovi järgi tulebki määrata kastmisvajadus. Seda puuri võib kasutada kõikide taimede jaoks vaäjaarvatud kurgid. Kui muld käes laiali laguneb ja on kuiv, tuleb kindlasti kasta, kui muld on veidi niiske, siis kasta pole vaja. Niiske muld näitab, et on liigniiskus ja see on maasikale kahjulik.  Kusjuures sellist puuriga proovivõtmist ei tule pidevalt teha, hiljem harjub silm isegi nägema, milla on vaja kasta.

Kui on intensiivne võsundite kasvuaeg ja tütartaimi siiski vajtakse, tuleks mullaniiskust hoida ja moodustunud tütartaimed tuleks asetada piki rida. Tütartaim tuleb suruda mulla sisse enne veidi vigastades teda. Et tütartaimi tuleks rohkem, tuleks asetada taimede vahele multðiks 2-3 cm paksune sõnniku- või kompostikiht. Muiidugi ei tohi olla taimede vahel umbrohtu.

Suviseks istutamiseks tuleb taimed ette valmistada augustis, sealjuures saab saaki juba järgmisel aastal ja taimed talvituvad ka paremini. Kui istutada taimed alles oktoobris, et nad eijõua ära juurduda, siis järgmisel aastal saaki ei saa. Taimi võib istutada ka kevadel, sel juhul hoitakse tütartaimed emataimede juures või kusagil kraavis kaetult üle talve. 

Hea saagi jaoks on vaja korralikku agrotehnikat. Õigesti ettevalmistatud muld peab soodustama juurdumist ja seal peab olema õige vee- ja õhureþiim ning piisavalt toitained kogu kasvuperioodi ajaks. Maasikat olen kasvatanud ilma viljavahelduseta, sest panen nad kasvama sellisesse kohta, kus tükk aega pole midagi kasvanud. Enne taimede istutamist tuleb anda 2-3 ämbrit sõnniku komposti 1m² kohta ja sügavalt läbi kaevata. 2-3 nädala pärast (kui aeg lubab) ja muld on vajunud, võib istutama hakata. Kui aeg pole istutamiseks sobiv, siis tuleks mulda labidaga kergelt kinni trampida.  Istutusskeem sõltub sordist, õigemini sellest, kui suure leheroseti taim moodustab. Sorti ‘Gora Everest’ tuleb istutada maleruudu kujuliselt iga 50 cm tagant, ridade vahekaugus ka 50 cm, 3 rida kõrvuti. Peenarde vahe peaks olema 70-80 cm. Sort ‘Penelope’ – 10-15 cm taimede vahe, ridade vahe 50 cm ja samuti kolm rida peenrasse, et oleks mugavam hooldada.

Kolme aasta jooksul ei lisa mingit väetist, vaid multðida (vt. ülevalpool).

Hooldus seisneb kastmiste, kobestamises ja umbrohu tõrjes ning võsundite eemaldamises kui tütartaimi ei vajata. Kasta 1-2 korda nädalas vastavalt vajadusele, kobestada iga kord pärast kastmist või vihma. Umbrohud hävitada. Maasikate vahele istutada küüslauku – see aitab maasikatest kahjureid eemal hoida.
 
Viimastel aastatel soovitatakse lehed maha niita, mis aitab taimi haigustest vabana hoida. Niita tuleks kohe pärast saagi koristust. Suurtes istandikes ei tule see eriti mõeldav. Samas on jälle teine probleem – seoses sellega, et lehtede kasvuks läheb aega vähemalt üks kuu ja taim ei jõu talveks ette valmistuda, see tähendab, et varuained ei jõua koguned risoomi ja sellest tulenevad probleemid. Kuivavad lehed tuleks lihtsalt ära lõigata ja eemaldad ja neid võib komposti panna.

MAASIKAS KILE ALL. Et marjad kiiremini valmiksid ja saaks suurema saagi, tuleks maasikaid kile all kasvatada.

Selleks tuleb sügisel teha valmis karkass. Vara kevadel kui lumi pole veel täielikult sulanud, Moskva ümbruses kusagil aprilli alguses, tuleb karkassi peale tõmmata kile. Kile all maa soojeneb kiiresti ja ei lähe niiskust kaduma. Peale selle on kile all varsti temperatuur kuni 20 oC. Kui temperatuur kile all peaks liiga kõrgele tõusma, siis õitsemise ajal tuleks seda al veidi tõsta. Kile tolmeldamist ei sega, pigem on mesilased selle all palju aktiivsemad.

Viljastunud õite arv tunduvalt tõuseb, sest vihmaseilmaga ei saa õietolm märjaks, saaki aga saab tunduvalt varem ja rohkem.

Kiletunnelite efekt on kõige suurem tuulevaikses kohas. Temperatuur selle all on 5-10 oC võrra kõrgem kui avamaal. Öösel küll langeb temperatuur kõvasti, kuid ikkagi on 1-2 oC  võrra kõrgem kui avamaal, sest muld soojeneb rohkem ja hoiab sooja kinni.

Kõige parema tulemuse saab selliste tunnelitega kui kevad on jahe. Kile tuleb eemaldada saagikoristuse alguseks kui ilmastikutingimused on soodsad, kui aga pole, siis alles pärast saagi koristust.

Kile all hakkavad maasika kasvuprotsessid varem peale.

Õitsemine – kõige olulisem aeg maasikakasvatuses. Kui ilmastik ei soosi mesilaste lendu, tuleb kile üheks päevaks eemaldada, sest seisva õhuga ei toimu mõite täielikku viljastamist ja tulemuseks on täielikult välja arenemata marjad.

REMONTANTNE MAASIKAS.
Remontantne maasikas annab saaki juulist kuni sügiseni väikeste vahedega. Mõnedel sortidel arenevad viljad mitte ainult emataimedel, vaid ka tütartaimedel. Sellised tütartaimed tuleb toestada – ronimaasikas. Moskvlähistel on selliseid maasikaid võimalik kasvatada ainult kile all. Tuleb silmas pidada seda, et kui võsundid emataimel alles jätta, siis saak langeb miinimumini. Remontantne maasikas vajab vett ja toitaineid palju rohkem kui tavaline maasikas.

Suurem toitainete vajadus on selle pärast, et saagid on palju suuremad ja marjus saab praktiliselt kogu suve jooksul ja veel sügiselgi.

Remontentse maasika marjad võivad olla kas väikesed või suured. Paljundatakse tütartaimedega või seemnetega. Seemnetel säilib nii remontantsus kui ka teised omadused, mis on emataimel. Eriti kui seemneks võtta augustis valminud marjad, kui risttolmeldamist ei toimu.

On kurdetud, et seemnetega paljundamine pole otstarbekas, sest nad ei kas ei idane või idanemisel hukkuvad. Kuid see on pigem enda süü.

Kasvatamise saladus on lihtne ja kättesaadav kõigile. Selleks tuleb võtta alustass, sinna põhja panna pehme paber, niisutada, asetada seemned ja panna kõik kilekotti, et paber ära ei kuivaks.  Hoida päiksepaistelises kohas. Aegajalt tuleb niisutada veega. 10-12 päeva pärast, sõltuvalt õhutemperatuurist, ilmuvad idud ...