Kui me teeksime konkurssi kodutaimedele, et selgitada välja kõige tuntum ja harjumuspärasem lill, siis arvatavasti võidaks ühe esikkohtadest pelargoon. Vaevalt ükski maapiirkonna akent ei kaunistaks see võõras. Just nimelt võõras,  kuna enamus belargooniaid on pärit , tihti nimetatakse neid valesti kurerehaks, Lõuna-Aafrikast, kus on kuskil 170 liiki seda taime. Paljude sortide seemned olid teada Hollandis 1701 aastal, aga 19 sajandil kasvatati seda juba peaaegu kõikides Euroopa aedades. Suurt tööd belargoonia uurimisel tegi prantsude aednik Nansi Pol Krempel, kes 1900 aastal esitles aiaõpilastele suurel hulgal üheaegselt õisikandvaid taimi, ütlemata ilusaid õisi ja pöörast tähelepanu sellele kultuurile.

Oma nimetuse belargoonia (Pelar-gonium) on ta saanud kreekakeelsest sõnast «pelargos», mis tähendab "kurenokka". Asi on selles, et peale õie langemist jääb sammas, mis on väga sarnane kure nokale. Belargoon oli kõige armastatum toataim koos portselanelevantide ja pitsrätikutega väikekodanlikus majapidamises ja pole siiani kaotanud oma populaarsust. Veel enam, peale hübriidide aretamist saab ajatada külvi ja seepärast õitseb juba esimesel aastal peale külvi, selle kultuuri populaarsus kasvab ja seniajani on üks pikemalt kasvatatud kultuur, nii lilleaias kui rõdul.

Kultuuridest kasvtatakse mõningaid belargoonia sorte. Kõige kauem on viljeletud belargooni sonale (Pelargonium zonale)- mitmeaastane taim hulga kumerustega (kuni 10 cm diameetrit), täielikult kaetud lehtedega, milledel on punakas-oranþ vastandpooled. Kõrgus ei ületa tavaliselt 30-40 cmkuid soovi korral võib saavutada tüvetaimele kõrgust kuni 100 cm. Õied lihtsad või täidisõielised, kogunenud mitmeõielistesse kobaratesse. Õitevärv on erinev: valgest kuni kõikide roosade varjunditeni ja lõhest purpurini. Enam dekoratiivsed sordid on: "Alba" (valge, täidisõieline), "Kasino" (tume-lõhevärv, täidis), "Gloria" (lõhe-oranþ, lihtõis), "Vulkaan" (punane, liht), "Irene" (helepunane, täidis), "kardinal" (keskmine punane, liht). Pikka aega peeti kõige lihtsamaks sordiks "Meteor"-tumepunaste õitega tumedate täppidega teistel lehtedel. Hea hoolduse korral tulevad uued õied kogu suve. On ka kirjulehelisi sorte "Gold Papa" (kuldsed lehed punaste-oranþide kriipsudega) "Kuldpilv" (kollased lehed ilma mustrita), "Frisdorf" (mustakirjud lehed ja tulipunaste õitega). Sellistel taimedel murtakse õied ära, et kogu taimejõud läheks lehtede kasvatamisele. Piirkondlike belargooniate seas kasvab ka madalakasvulisi, niinimetatud vaibataolisi sorte, millede kõrgus ei ületa 20 cm. Sügisest talveni viia taimed valgesse kohta, temperatuuriga 5-8 kraadi, siis võib järgmiseks suveks saada üsna grupseid taimi. Talvitumine tubastes tingimustes, palju suuremal temperatuuril, taim tugevalt kärbub, lehed kolletuvad ja langevad. Et neile taimedele ilu tagasi anda, on vaja nad kevadel (märtsis) tugevalt tagasi lõugata, umbes 6-8 cm, jättes 2-3 punga. Peale kärpimist tekib 1-2 punga, kuid kõige tugevamad pungad tulevad kõige pealmistesse osadesse peale pungade kärpimist. Sellepärst tuleb kindlasti jälgida, et pungad ei tuleks peale lõikamist allapoole vaid põõsa peale, et pärast ei moonutaks krooni.

Mitte vähempopulaarsed on lõhnavad belargooniad (Pelargonium odoratissimum) või roositaolised (P. roseum), millede lehed eritavad üsna meeldivat aroomi kui neid liigutada. Õied on väikesed, roosakad, mis on ka ilma lõhnata ääretult ilusad, asümeetrilised lehed. Pikka aega kasvatati lõhnavaid belargooniaid kui tehnilist kultuuri, et saada eeterlikku õli. See õli ei oma ainult meeldivat lõhna vaid värskendab ka õhku hävitades haigusttekitavaid baktereid. Lehtedest saadud eeterlik õli, piserdades seda igasse suunda, nagu udu, kaitseb tugeva päikeselämbe eest ja jahutab öösel, aga palaval aastaajal aurustub vees. Sellepärast ongi belargooniat kõige parem kasvatada toas. Rahvameditsiinis kasutati belargoonia lehtede aroomi peavalu ja väsimuse vastu. Arvatakse, et eeterlik õli aitab hästi ka hambavalu korral. Selle jaoks on vaja murda leht ja panna ta avlutrava koha peale. Lõhnavate ja roosbelargooniate seas on veel sorte P. capitatum.  P.graveolens, mis on roosi lõhn
 aga, P. crispum on sidruni lõhnaga,  P. exstipulatum lõhnab mürdi järgi ja teisigi. Kahjuks on neid sorte meie pool vähe saada. Lõhnavad belargooniad talvituvad temperatuuril 8-20 kraadi, aga ka toatemperatuuril, kuid kindlasti tuleb nad kevadel tagasi lõigata.

Suurt populaarsust on kogu maailmas kogunud luuderohu või sõnajalalehtedega belargooniad (Pelargonium peltatum). See mitmeaastane poolpõõsas taim on lamavate varte ja luuderohu massiivsete lehtedega. Õied asetsevad pikas õisikus, liht- ja täidisõielistena, valget või roosat värvi. Tänapäevased sordid on ka lillade, violetsete, lõhevärvi . Pikad võrsed looklevad 40-150 cm sõltuvalt sordist. Kaskaadsort õitseb kaua ja rikkalikult. Ilusamaid sorte on - "Ametist" (lillad täidisõied, varte pikkus kuni 80 cm), "Kikerikii" (punased lihtõied, varte pikkus 120 cm), "Faier Kaskade" (oranþid-punased lihtõied, varte pikkus kuni 150 cm), "Vil de Pari" (roosade lihtõitega, varte pikkus kuni 150 cm). Pikakasvulised belargooniasordid kasvavad erinevates anumates ja õuekorvides. Liiga pikad varred võib ära lõigata või ettevaatlikult korvi külge kinnitada. Need belargooniad talvituvad ka toatemperatuuril, kui parem kui see poleks üle 15 kraadi. Euroopas on samamoodi populaarne ka nö inglise kuke
 reha või gruppisõitega belargoon (P. grandiflorum) - mitmeaastane taim, tihti puitunud tüvega. Lehed grupsed, aga ääred hambulised. Õied valged, roosad, punased purpur täppidega või tumedate täppidega pealmisel lehel. Populaarsemad sordid- "jasmiin" (valge), "Jupiter" (sirelivärvi õitega purpur täppidega), "Muttertar" (oranþikas-punased sama värvi mustriga), "Mikado"  (tume-lõhevärv tumepunaste täppidega kõikidel lehtedel). Seda taimeliiki soovitatakse pidada üle kolme talve. Peale seda õitsemine väheneb ja taim vajab uuendamist, mida on lihtne teha rohelise võsuga. Gruppisõieline belargoon talvitub temperatuuril 8-12 kraadi, kuid mitte rohkem kui 15 kraadi.

Ilusaid, grupseid taimeeksemplare on võimalik saada ainult õige agrotehnikaga. Belargoon on väga tundlik väetamisele. Intensiivse kasvuperioodil vajab taim väetamist iga 10-12 päeva tagant. Suvel kasta mõõdukalt, mitteseisnud veega, talvel-läbimõeldult, eriti jahedates tingimustes, kui ilma et kogu mullapalli läbi kastaks.
Taim tahab iga-aastast ümberistutamist. Tavaliselt tehakse seda kevadel. Poti põhja panna kindlasti drenaað. Enne ümberistutamist teha pungade ja juurte tagasilõikus, et saaks taime samasse potti tagasi istutada, ainult värskesse mulda. Talvel hoida taime kuivas, jahedas kohas, parem päikese käes.

Kõiki belargooniaid paljundatakse rohelise pistiku või seemnetega. Seemnetega külvates hakkab taim õitsema ainult pärast 5-6 kuu möödudes, sellepärast on tubastes tingimustes parem paljundada pistikuga. Suvel lõigatakse 8-10 cm pikkused võrsed, Lehtedele tehagse sisselõige, kasutatakse juurdumise stimulaatorit, eemaldades alumise lehe või õisiku. Võsud pannakse turba-liiva segusse temperatuurile kuskil 18-20 kraadi. 3-4 nädala pärast on võrsed juurdunud ja valmis ümberistutamiseks korvi.

Kui olete horoskoobi järgi lammas, kuketeha - on teie lill. Arvatakse, et kukereha harmoniseerib ja stabiliseerib kodus õhkkonda. Oma energiaväljaga on kukereha- lill-talisman, lill-amulett, kaitstes oma peremeest ja kogu maja tülide, hädade ja ebaõnne eest. Kas teie kodus pole veel belargooni? Kiirustage poodi ja valige endale amulett.