Ваша корзина пуста!
Varretu priimula täidisõieline "Rosanna Apricot" F1 Primula acaulis
Primula acaulis
Püsik kõrgusega 10-12 cm, mis õitseb aprillis-juunis teisel aastal. Teine kord õitseb septembris. Ühes kohas kasvab kuni 5 aastani.
Pakis 5 seemet.
Ajaloost: priimula oli tuntud juba sügaval muinasajal ja teda loeti Olümpose ravililleks, seda kutsuti dodecateoniks (12 jumala lill) ja usuti, et ta on ravim kõigi hädade vastu. Olles üks esimesi kevadisi lilli, sarnaneb priimula kuldsete võtmete kimbule. Vanaskandinaavia saagadele vastavalt,on need viljakusjumalanna Freia võtmed,milledega too avab kevade. Teise pärimuse järgi olid need tärganud paradiisivõtmed, mis Peetrus maale pillas. Mõningatel Saksamaa aladel on need abielu võtmed. Juba keltide ja gallialaste aegadel kuulus priimula armujoogi koostisse, taani pärimuse järgi muutsid haldjad oma printsessi priimulaks, kui ta armus lihtsurelikku. Vanakreeka legendi järgi ilmus priimula armastusest surnud noormehe Paralisosi surnukehast,kelle jumalad tema kannatuste pärast lõhnavaks lilleks muutsid. Seepärast usuti,et ta ravib halvatusest ja meditsiinis nimetati teda veel hiljaaegu halvatuse rohuks. Priimula imettegev jõud haaras palju alasid. Piemonties arvati,et ta kaitseb saata nlike nägemuste eest, ajab eemale tondid,sunnib maa seest välja ronima süütult surnud inimeste konte.Saksamaal omistati talle "plahvatava taime "võlujõud,avamaks aardeid.
Väike-Venemaal oli see võlulill, milles elavad kääbushaldjad ja gnoomid. Priimulal on inglaste suur kiindumus, Austraalia hõlvamise ajal võttis priimulate saatmine sinna sõitnud inglastele ebatavalise ulatuse. Kevadise priimula raviomadused on ammu teada tuntud rahva seas. Saksamaal kasutati kuivatatud lilli närvetugevndava tee koostises, segati veini juurde. Inglismaal süüakse kevadel noori lehti salatiks, aga juuri kasutatakse maiseainena. Venemaal peeti teda reipuse ja tervise lilleks. Õievartest valmistatakse higistama ajavat ja rahustavat tõmmist, salve ekseemi vastu, kuivadest lehtedest valmistatud pulbriga raviti skorbuuti, piimas keedetud juurtega raviti tiisikust ja palavikku. Üks priimula leht täidab organismi päevase C-vitamiini vajaduse, mis teeb ta asndamatuks vahendiks kehvveresuse ja jõuetuse puhul.
Kirjeldus: sugukonnas rohkem kui 600 liiki, levinud üle kogu maakera, enamalt jaolt paraskliima laiuskraadidel ja alpi mägede vööndis. Umbes pooled Kagu- Aasia mägedes. Mitmeaastased juurikaga rohttaimed, mõnikord "ükskord viljuvad taimed" (mitmeaastased lilled, mis õitsevad kord eluea jooksul ja hukkuvad siis) juurelähedaste lihtsate lehtede rosetiga, äärest hambulised või labakujulised. Õied väga mitmekesiste eri värvi toonidega, nii ühetoonilisi kui ka kahevärvilisi,sageli südamega. Õied kogutud vihmavarjutaolisse, kerajatesse või harvemini männas õisikutesse. Õisikukandjad ilma lehtedeta. Õitsevad tavaliselt varakevadel. Vili on kupar. Seemned väikesed, kerajad või silinderjad, tumepruunid.
Väikesehambulislehine priimula P.denticulata Smith kodumaa: Himaalaja, Lääne- Hiina.Taim on suurte, piklik-ovaalsete väikese hambuliste, väga kortsuliste lehtedega,altpoolt karedad. Õievars on õitsemise algul 10-15 cm, viljakandmise ajaks 60-70 cm pikkuseks sirutunud. Õied kahvaturoosad, kollase südamikuga, väikesed kuni 1,5 cm diameetriga, kogutud tugevasse kerajasse õisikusse 10 cm läbimõõduga. Õitseb aprillist 30-40 päeva, tal on tugev talvekindlus. Ühes grammis on kuni 18000 seemet.
Kultuuris XIX sajandist.
Asukoht: eelistab poolvarjulist kasvukohta.
Pinnas: küllaltki niisked pinnased kamaramulla ja samuti orgaanilise väetise (komposti, lehemulla ja hästi kõdunenud mulla näol ) lisamisega.
Kergematel liivamuldadel läbikaevamisel lisatakse ühele ruutmeetrile 10 kg kompostmulda, 5 kg kõdumulda, 5 kg turvast. Rasketel savimuldadel lisatakse veel kindlaks- määratud orgaanilistele väetistele ühele ruutmeetrile 1-2 pange liiva. Pinnas peab olema 20 cm sügavuselt läbitöödeldud ja hästi läbi rehitsetud.
Hooldus: suurt hoolt ei nõua, pinnas peab olema alati niiske, kobe ja umbrohust puhas. Kevadel on priimulad väga nõudlikud niiskuse suhtes, aga vee seismist ei talu. Pärast õitsemist, kui on võimalik, tuleks korralikult kasta virtsalahusega või siis väetada täismineraalväetistega väikeses koguses 20-30 g ruutmeetrile. Kui priimulaid pole kaua jagatud, võivad nad kärbuda külma tõttu, sest juurestik koos üldise juurte massiga asub maapinna läheduses.
1-2 aastat pärast istutamist võib juurtele raputada toitaineterikast mulda, et juured külma tõttu kärbuma ei hakkaks. Heaks talvitumiseks on tähtis säilitada leherosetti sügava sügiseni, kuna see on ainsaks kaitseks. Sellised liigid nagu väikehamulislehine, tavaline ja jaapani priimula soovitatakse katta kuivade lehtede kihiga 10cm paksuselt.
Haigused ja kahjurid: priimula võib haigestuda varte ja juurekaela mädanikku, jahukastesse, valgesse jahukastesse, kollatõppe, kurgi mosaiikviirusse, purpurlaiksusesse, tomati laiknärbumisse, neid võivad kahjustada varrenematoodid, täid,kärsaklased, ämblikjas-puugid, nälkjad, sitikad, kirbud jne.
Paljundamine: viljad valmivad enamikel sortidel juulis-augustis. Paljundatakse seemnetega, puhma jagamisega ja lehepistikutega. Seemned kaotavad kiirelt värskuse, seepärast tuleks nad külvata korjamise aastal ja aiamaale või veel parem kastidesse, mis on peenardele paigutatud, et mitte seemikuid ära kaotada. Kasvuhoones külvata veebruari alguses.Enamikele taimedele sobib substraat järgmise seguga: lehekõdu (2osa) kamaramuld (1osa kaupa).
Külvake neid pinnapealselt ühele sentimeetrile mitte rohkem kui 5 seemet, suruge kinni ja asetage kilekotti. Sulgege ja pange 3-4 nädalaks külmkappi, mitte üle -10 kraadi juurde. Pärast külmutamist asetage roosa, longus, tiibeti ja jaapani priimula aknale, varjutage otsese päikese eest, püüdke hoida läbikuivamast. Kasvutemperatuur 16-18 kraadi. Tõusmed ilmuvad 16-18 päeva pärast. Kõrge ja Sieboldi priimula külvid asetada pärast külmutamist pimedasse, samale temperatuurile,nagu eelpool nimetatud priimulad. Kui seemned on nina välja pistnud, asetage nad valguse kätte, aga varjustage.
Tavaline ja väikesehamulisleheline priimula ei vaja läbikülmutamist. Esimese liigi külvid kasvatatakse valguses, teise omad pimedas. Pärast tõusmete ilmumist kilekotid avatakse pisut ja hakatakse seemikuid õhuga järk järgult harjutama, kuid jätkatakse varjutamist otsese päikese eest. 10-12 päeva pärast, kui seemikud on kasvanud ja tugevnenud, võetakse kilepakendid ära.
Priimula seemikud kasvavad väga aeglaselt. Tuleb jälgida, et substraat nende all oleks pidevalt niiske. Esimese pärislehepaari ilmudes pikeeritakse seemikud kasti. Võib ka pikeerida otse avamaale alalisele kasvukohale, vahekaugus võiks olla väikestel sortidel 10-15, suurematel 20-30 cm. Istutada tuleks priimulad sellise arvestusega, et istutus oleks koondunud ja leherosettide vahel poleks avatud ruumi, sest taimed ei armasta seda. Kahe aasta jooksul kasvatatakse,kattes talvel 10 cm lehekihiga. Alalisele kasvukohale istutatakse kevadel ja teise aasta sügisel. Noored taimed hakkavad õitsema 2-3 aastal. Puhmiku jagamist teosta takse varakevadel või augustis-septembri algul. Võib jagada kohe pärast õisemist 3-5 kasvuaastal. Puhmad jagatakse väikesteks osadeks, koosnedes ühest juurikaga leherosetist. Pärast istutamist 2 nädala jooksul istikuid kastetakse iga päev, eriti kuiva ilma puhul. Ümberistutamist taluvad hästi.
Paljusid liike nt. kõrvikpriimulat paljundatakse väikeste leherosettidega, mis juurduvad kergesti külmadel kasvulavadel ja peenardel, oluline on siin varjustatus. Siin nad ka talvituvad, aga kevadel istutatakse ümber alalisele kasvukohale. Hambulislehist priimulat võib paljundada juurepistikutega, selle liigi suurtel eksemplaridel eemaldatakse mõned paksud juured. Et kiirendada pungade tekkimist, tehakse juure ülemissse ossa pikuti 1-1,5 cm pikkune läbilõige. Ettevalmistatud pistik istutatakse kergesse mulda 3 cm sügavusele. Edasine hooldus on tavalise tehnoloogia järgi.
Kasutusalad: pole kasvatamisel nõudlik, on külmakindel. Varajane ja väga pikaajaline õitsemine on teinud priimula asendamatuks jaheda ja niiske kliimaga aladel.Igas aias on mõningaid ebamugavaid kohti, kus tundub, et miskit head ei kasva. Sellisel juhul aitavad välja priimulad. Nende seast on võimalik valida grupp kõige vähem nõudlike sorte, mis kuigi ei hiilga erilise erksuse ja iluga, rõõmustavad siiski oma värskusega. Sellisteks on kevadine priimula (Primula veris), tavaline ( Primula vulgaris), suureõiepuhmaline priimula ( Primula macrocalyx). Peale selle on nendel sortidel palju aiavorme ja hübriide.kõige erksamad ja dekoratiivsemad, samas ka mitte kõige nõudlikumad kasvutingimuste suhtes on sellised liigid, nagu väikehambulislehine, kõrge, kõrvik ja jaapani priimula. Priimulate õitsemine on küllaltki pikaajaline ja on venitatud juuni lõpuni. Näevad head välja nii üksikult, kui ka gruppides istutatuna.
Valides grupis istutamiseks taimi, tuleks arvestada õitsemisaja ja leherosettide suurusega, üksteise järel õisev ad taimed suurendavad klumbi dekoratiivsust ja koondunud lehed ei lase tekkida umbrohul. Priimula ei tunne end hästi mitte ainult siledatel, horisontaalsetel pindadel, ilma nendeta ei saa läbi alpinõlv ega ka dekoratiivne veesilm. Mäenõlval istutamiseks sobivad Juulia priimula (Primula juliae), kõrvik, kalju ( Primula saxatilis). Nad kõik ei sarnane üksteisele ja moodustavad sellega vajaliku vaheldusrikkuse.Veesilma kujundamiseks vajatakse priimulaid, mis kasvavad metsikult Himaalaja mäeaheliku kõrgustes, põhiliselt soostunud kohtades ja jõgede kallastel. Sellised on suurepärased tiibeti priimula (Primula florindae), alpi (Primula alpicola), sikkimi (Primula sikkimensis).
Peale dekoratiivsete omaduste on neil liikidel veel ka suurepärane aroom. On parimad kevadised kaunistused aedades ja parkides. Neid tuleks laiali paigutada puude mittetihedate võrastike alla ja ühekaupa või segamini. Priimulad kasvavad hästi konteinerites (kastid, tünnid, vaas jpt.) Dekoratiivselt stabiilsed, kestvalt õitsevad püsikud moodustavad õitsemise aj al värvikirevad lõbusate ja õrnade värvitoonide vaibad. Hambulislehist ja jaapani priimulat võib kasutada ka lõikelillena.
Partnerid: sobivad hästi nartsisside, siniliiliatega, flokside ja madalate iiristega.
Pakis 5 seemet.
Ajaloost: priimula oli tuntud juba sügaval muinasajal ja teda loeti Olümpose ravililleks, seda kutsuti dodecateoniks (12 jumala lill) ja usuti, et ta on ravim kõigi hädade vastu. Olles üks esimesi kevadisi lilli, sarnaneb priimula kuldsete võtmete kimbule. Vanaskandinaavia saagadele vastavalt,on need viljakusjumalanna Freia võtmed,milledega too avab kevade. Teise pärimuse järgi olid need tärganud paradiisivõtmed, mis Peetrus maale pillas. Mõningatel Saksamaa aladel on need abielu võtmed. Juba keltide ja gallialaste aegadel kuulus priimula armujoogi koostisse, taani pärimuse järgi muutsid haldjad oma printsessi priimulaks, kui ta armus lihtsurelikku. Vanakreeka legendi järgi ilmus priimula armastusest surnud noormehe Paralisosi surnukehast,kelle jumalad tema kannatuste pärast lõhnavaks lilleks muutsid. Seepärast usuti,et ta ravib halvatusest ja meditsiinis nimetati teda veel hiljaaegu halvatuse rohuks. Priimula imettegev jõud haaras palju alasid. Piemonties arvati,et ta kaitseb saata nlike nägemuste eest, ajab eemale tondid,sunnib maa seest välja ronima süütult surnud inimeste konte.Saksamaal omistati talle "plahvatava taime "võlujõud,avamaks aardeid.
Väike-Venemaal oli see võlulill, milles elavad kääbushaldjad ja gnoomid. Priimulal on inglaste suur kiindumus, Austraalia hõlvamise ajal võttis priimulate saatmine sinna sõitnud inglastele ebatavalise ulatuse. Kevadise priimula raviomadused on ammu teada tuntud rahva seas. Saksamaal kasutati kuivatatud lilli närvetugevndava tee koostises, segati veini juurde. Inglismaal süüakse kevadel noori lehti salatiks, aga juuri kasutatakse maiseainena. Venemaal peeti teda reipuse ja tervise lilleks. Õievartest valmistatakse higistama ajavat ja rahustavat tõmmist, salve ekseemi vastu, kuivadest lehtedest valmistatud pulbriga raviti skorbuuti, piimas keedetud juurtega raviti tiisikust ja palavikku. Üks priimula leht täidab organismi päevase C-vitamiini vajaduse, mis teeb ta asndamatuks vahendiks kehvveresuse ja jõuetuse puhul.
Kirjeldus: sugukonnas rohkem kui 600 liiki, levinud üle kogu maakera, enamalt jaolt paraskliima laiuskraadidel ja alpi mägede vööndis. Umbes pooled Kagu- Aasia mägedes. Mitmeaastased juurikaga rohttaimed, mõnikord "ükskord viljuvad taimed" (mitmeaastased lilled, mis õitsevad kord eluea jooksul ja hukkuvad siis) juurelähedaste lihtsate lehtede rosetiga, äärest hambulised või labakujulised. Õied väga mitmekesiste eri värvi toonidega, nii ühetoonilisi kui ka kahevärvilisi,sageli südamega. Õied kogutud vihmavarjutaolisse, kerajatesse või harvemini männas õisikutesse. Õisikukandjad ilma lehtedeta. Õitsevad tavaliselt varakevadel. Vili on kupar. Seemned väikesed, kerajad või silinderjad, tumepruunid.
Väikesehambulislehine priimula P.denticulata Smith kodumaa: Himaalaja, Lääne- Hiina.Taim on suurte, piklik-ovaalsete väikese hambuliste, väga kortsuliste lehtedega,altpoolt karedad. Õievars on õitsemise algul 10-15 cm, viljakandmise ajaks 60-70 cm pikkuseks sirutunud. Õied kahvaturoosad, kollase südamikuga, väikesed kuni 1,5 cm diameetriga, kogutud tugevasse kerajasse õisikusse 10 cm läbimõõduga. Õitseb aprillist 30-40 päeva, tal on tugev talvekindlus. Ühes grammis on kuni 18000 seemet.
Kultuuris XIX sajandist.
Asukoht: eelistab poolvarjulist kasvukohta.
Pinnas: küllaltki niisked pinnased kamaramulla ja samuti orgaanilise väetise (komposti, lehemulla ja hästi kõdunenud mulla näol ) lisamisega.
Kergematel liivamuldadel läbikaevamisel lisatakse ühele ruutmeetrile 10 kg kompostmulda, 5 kg kõdumulda, 5 kg turvast. Rasketel savimuldadel lisatakse veel kindlaks- määratud orgaanilistele väetistele ühele ruutmeetrile 1-2 pange liiva. Pinnas peab olema 20 cm sügavuselt läbitöödeldud ja hästi läbi rehitsetud.
Hooldus: suurt hoolt ei nõua, pinnas peab olema alati niiske, kobe ja umbrohust puhas. Kevadel on priimulad väga nõudlikud niiskuse suhtes, aga vee seismist ei talu. Pärast õitsemist, kui on võimalik, tuleks korralikult kasta virtsalahusega või siis väetada täismineraalväetistega väikeses koguses 20-30 g ruutmeetrile. Kui priimulaid pole kaua jagatud, võivad nad kärbuda külma tõttu, sest juurestik koos üldise juurte massiga asub maapinna läheduses.
1-2 aastat pärast istutamist võib juurtele raputada toitaineterikast mulda, et juured külma tõttu kärbuma ei hakkaks. Heaks talvitumiseks on tähtis säilitada leherosetti sügava sügiseni, kuna see on ainsaks kaitseks. Sellised liigid nagu väikehamulislehine, tavaline ja jaapani priimula soovitatakse katta kuivade lehtede kihiga 10cm paksuselt.
Haigused ja kahjurid: priimula võib haigestuda varte ja juurekaela mädanikku, jahukastesse, valgesse jahukastesse, kollatõppe, kurgi mosaiikviirusse, purpurlaiksusesse, tomati laiknärbumisse, neid võivad kahjustada varrenematoodid, täid,kärsaklased, ämblikjas-puugid, nälkjad, sitikad, kirbud jne.
Paljundamine: viljad valmivad enamikel sortidel juulis-augustis. Paljundatakse seemnetega, puhma jagamisega ja lehepistikutega. Seemned kaotavad kiirelt värskuse, seepärast tuleks nad külvata korjamise aastal ja aiamaale või veel parem kastidesse, mis on peenardele paigutatud, et mitte seemikuid ära kaotada. Kasvuhoones külvata veebruari alguses.Enamikele taimedele sobib substraat järgmise seguga: lehekõdu (2osa) kamaramuld (1osa kaupa).
Külvake neid pinnapealselt ühele sentimeetrile mitte rohkem kui 5 seemet, suruge kinni ja asetage kilekotti. Sulgege ja pange 3-4 nädalaks külmkappi, mitte üle -10 kraadi juurde. Pärast külmutamist asetage roosa, longus, tiibeti ja jaapani priimula aknale, varjutage otsese päikese eest, püüdke hoida läbikuivamast. Kasvutemperatuur 16-18 kraadi. Tõusmed ilmuvad 16-18 päeva pärast. Kõrge ja Sieboldi priimula külvid asetada pärast külmutamist pimedasse, samale temperatuurile,nagu eelpool nimetatud priimulad. Kui seemned on nina välja pistnud, asetage nad valguse kätte, aga varjustage.
Tavaline ja väikesehamulisleheline priimula ei vaja läbikülmutamist. Esimese liigi külvid kasvatatakse valguses, teise omad pimedas. Pärast tõusmete ilmumist kilekotid avatakse pisut ja hakatakse seemikuid õhuga järk järgult harjutama, kuid jätkatakse varjutamist otsese päikese eest. 10-12 päeva pärast, kui seemikud on kasvanud ja tugevnenud, võetakse kilepakendid ära.
Priimula seemikud kasvavad väga aeglaselt. Tuleb jälgida, et substraat nende all oleks pidevalt niiske. Esimese pärislehepaari ilmudes pikeeritakse seemikud kasti. Võib ka pikeerida otse avamaale alalisele kasvukohale, vahekaugus võiks olla väikestel sortidel 10-15, suurematel 20-30 cm. Istutada tuleks priimulad sellise arvestusega, et istutus oleks koondunud ja leherosettide vahel poleks avatud ruumi, sest taimed ei armasta seda. Kahe aasta jooksul kasvatatakse,kattes talvel 10 cm lehekihiga. Alalisele kasvukohale istutatakse kevadel ja teise aasta sügisel. Noored taimed hakkavad õitsema 2-3 aastal. Puhmiku jagamist teosta takse varakevadel või augustis-septembri algul. Võib jagada kohe pärast õisemist 3-5 kasvuaastal. Puhmad jagatakse väikesteks osadeks, koosnedes ühest juurikaga leherosetist. Pärast istutamist 2 nädala jooksul istikuid kastetakse iga päev, eriti kuiva ilma puhul. Ümberistutamist taluvad hästi.
Paljusid liike nt. kõrvikpriimulat paljundatakse väikeste leherosettidega, mis juurduvad kergesti külmadel kasvulavadel ja peenardel, oluline on siin varjustatus. Siin nad ka talvituvad, aga kevadel istutatakse ümber alalisele kasvukohale. Hambulislehist priimulat võib paljundada juurepistikutega, selle liigi suurtel eksemplaridel eemaldatakse mõned paksud juured. Et kiirendada pungade tekkimist, tehakse juure ülemissse ossa pikuti 1-1,5 cm pikkune läbilõige. Ettevalmistatud pistik istutatakse kergesse mulda 3 cm sügavusele. Edasine hooldus on tavalise tehnoloogia järgi.
Kasutusalad: pole kasvatamisel nõudlik, on külmakindel. Varajane ja väga pikaajaline õitsemine on teinud priimula asendamatuks jaheda ja niiske kliimaga aladel.Igas aias on mõningaid ebamugavaid kohti, kus tundub, et miskit head ei kasva. Sellisel juhul aitavad välja priimulad. Nende seast on võimalik valida grupp kõige vähem nõudlike sorte, mis kuigi ei hiilga erilise erksuse ja iluga, rõõmustavad siiski oma värskusega. Sellisteks on kevadine priimula (Primula veris), tavaline ( Primula vulgaris), suureõiepuhmaline priimula ( Primula macrocalyx). Peale selle on nendel sortidel palju aiavorme ja hübriide.kõige erksamad ja dekoratiivsemad, samas ka mitte kõige nõudlikumad kasvutingimuste suhtes on sellised liigid, nagu väikehambulislehine, kõrge, kõrvik ja jaapani priimula. Priimulate õitsemine on küllaltki pikaajaline ja on venitatud juuni lõpuni. Näevad head välja nii üksikult, kui ka gruppides istutatuna.
Valides grupis istutamiseks taimi, tuleks arvestada õitsemisaja ja leherosettide suurusega, üksteise järel õisev ad taimed suurendavad klumbi dekoratiivsust ja koondunud lehed ei lase tekkida umbrohul. Priimula ei tunne end hästi mitte ainult siledatel, horisontaalsetel pindadel, ilma nendeta ei saa läbi alpinõlv ega ka dekoratiivne veesilm. Mäenõlval istutamiseks sobivad Juulia priimula (Primula juliae), kõrvik, kalju ( Primula saxatilis). Nad kõik ei sarnane üksteisele ja moodustavad sellega vajaliku vaheldusrikkuse.Veesilma kujundamiseks vajatakse priimulaid, mis kasvavad metsikult Himaalaja mäeaheliku kõrgustes, põhiliselt soostunud kohtades ja jõgede kallastel. Sellised on suurepärased tiibeti priimula (Primula florindae), alpi (Primula alpicola), sikkimi (Primula sikkimensis).
Peale dekoratiivsete omaduste on neil liikidel veel ka suurepärane aroom. On parimad kevadised kaunistused aedades ja parkides. Neid tuleks laiali paigutada puude mittetihedate võrastike alla ja ühekaupa või segamini. Priimulad kasvavad hästi konteinerites (kastid, tünnid, vaas jpt.) Dekoratiivselt stabiilsed, kestvalt õitsevad püsikud moodustavad õitsemise aj al värvikirevad lõbusate ja õrnade värvitoonide vaibad. Hambulislehist ja jaapani priimulat võib kasutada ka lõikelillena.
Partnerid: sobivad hästi nartsisside, siniliiliatega, flokside ja madalate iiristega.
Примула махровая "Розанна абрикосовая" F1- Primula acaulis.
Травянистое многолетнее растение, одно из самых раннецветущих, относится к семейству Первоцветные. Образует компактный и очень выровненный кустик высотой до 15 см. Листья прикорневые, цельные. Цветки крупные, полностью махровые, абрикосового оттенка, похожие на небольшие розочки.
Хорошо растёт и обильно цветёт в полутенистых местах, на удобренной, достаточно увлажнённой почве. Легко переносит пересадку даже во время цветения. Семена высевают в открытый грунт осенью или весной после стратификации во влажном песке при низкой положительной температуре, в течение 3-4 недель. При температуре почвы +10°С всходы появляются через 25 дней.
На постоянное место высаживают весной или осенью второго года. Высаживать примулы надо с таким расчетом, чтобы посадки были сомкнутыми, а между розетками листьев не было открытого пространства. Молодые растения зацветают на второй год. Цветение продолжительное с апреля по июль.
Используют для посадки в бордюры, рабатки и каменные горки, особенно в тени, а также для зимней выгонки. Растение, пересаженное осенью в горшок, зацветает в комнатных условиях в марте-апреле.
Eng.: Primrose dwarf. Suom.: Kääpiöesikko. Sven.: Jordviva. Bot. syn.: Primula vulgaris, Primula grandiflora Lam.
