Kuidas otsida kaevu tarbeks vett.

KUIDAS OTSIDA KAEVU TARBEKS VETT.

Maatüki vastsel omanikul seisab ees kohe raske probleem – kuidas valida kaevu jaoks õige koht. See on raske, kuid mitte lahendamatu. Asi on selles, et on mitmeid viiteid, mis seda probleemi lahendada aitavad, tuleb olla vaid tähelepanelik vaatleja.

Esimest nõu kaevu asukoha valikul annavad taimed.
Hanijalg (Potentilla anserina), täpiline surmaputk (Conium maculatum), harilik sügislill (Colchicum autumnale), paiseleht (Tussilago farfara), nõges, sõnajalg ja muidugi pilliroog ning tarnad kasvavad seal, kus vesi on maapinna lähedal. Ka mõningatele puudele meeldivad sarnased kasvukohad: tammele, lepale, pajule, remmelgale. Aga õunapuu ja kirsipuu kasvavad sellises kohas väga halvasti.

Teise viitena vaadake puude kallet.
Kui lepp, vaher ja kask kasvavad ühele poole kaldu, siis on läheduses kindlasti mõni veesoon.

Kolmanda viite saab loomadelt ja putukatelt.
Koerad ja hobused hakkavad janu käes vaeveldes maad kaevama kohas, kus tunnetavad vett. Samas aga väldivad koerad lamamist kohas, kus jookseb veesoon, kassidele aga seal meeldib. Kanadele ei sobi munemiseks pesa, kus läheduses on veesoon, hanedele aga vastupidi niisugune koht meeldib. Punastele sipelgatele vee lähedus ei meeldi, see-eest sääsed ja kihulased tunglevad niisugustes kohtades peale päikeseloojangut.

Neljanda viite annavad aga ilmastikunähtused.
Udu, mis laiub peale päikeseloojangut, viitab sageli põhjavee lähedusele. Samas kohas on aga talvel lumi sulanud ja laigud lumikattes.

* On veel üks iidne võte maa alt vee otsimiseks. Tuleb võtta kamalutäis villa ja panna see ööseks maa peale ja katta panniga. Sellel kohal, kus on vesi, imab vill endasse niiskust, pannile aga ilmuvad veepiisad.

Mispärast arvatakse tänapäeval, et kaevu ehitada või kaevata võib ainult spetsialist. Ning kindlaks määrata kohta, kus vesi asub maapinnale lähedal ja suures koguses – ka seda oskab vaid võlur- sensitiiv viinapuu oksaga või spetsialist imeraamidega. Kuid teades mitmeid lihtsaid meetodeid ja abinõusid, on vee leidmine oma krundil või siis vähemalt koha kindlakstegemine, kus ta on maapinnale kõige lähemal - igaühele võimetekohane.

Põhjavesi moodustub atmosfäärisademete ja sulavete filtreerumisel läbi maapinna. Lisaks on ka infiltreerunud niiskust, mis imbub ümbritsevatest jõgedest, tiikidest ja järvedest. Vesi asetseb pinnases vettkandvates kihtides, tavaliselt liivakihtides, mis on surutud vettpidavate kihtide vahele. Vettpidavad kihid koosnevad põhiliselt savist, harvem kividest. Kuna vettpidavad kihid ei paikne rangelt horisontaalselt, vaid on horisondi suhtes kaldu ja moodustavad käänakutel omapäraseid kumerusi, siis koguneb neis kohtades piisavalt palju niiskust. Moodustuvad omapärased maa-alused järved – veest küllastunud liivakogumikud. Mõnikord võivad olla nad mõne ruutkilomeetri suurused ja mahult mõne kuupkilomeetrised. Niisugused maa- alused järved ja jõed asetsevad erinevates kohtades erinevatel sügavustel. Vesi, mis on kogunenud kõige ülemistesse kihtidesse, 2-5 m sügavusse, on ülavesi. Niisugused järved ei ole reeglina eriti suured, neis pole rohkem kui mõni tonn vett. Põuaga nad sageli kuivavad, täituvad vaid sademete või lumesulaveega ja kindlaks veevarustusallikaks pole need sobivad. Huvi pakuvad rohkem sügavamal asetsevad vettkandvad liivakihid, millede mitmemeetrine paksus võimaldab tuhandete ja miljonite tonnide vee olemasolu, samas on see ka hästi filtreeritud.

On ka mitmeid kaasaegseid meetodeid vee leidmiseks:

Meetod nr. 1
Võtta umbes 1-2 liitrit silikageeli (vee absorbeerija). Silikageel on granuleeritud spetsiaalne aine, mis imeb endasse vett ja hoiab seda seal kinni. Silikageel kuivatatakse praeahjus ja puistatakse glasuurimata savist potti. Pott kaalutakse täpselt (soovitav apteegikaaludega), keeratakse tihedasse kangasse (võib kasutada ka mitmekordset mittekootud materjali) ja kaevatakse maasse kohas, kuhu soovitakse rajada kaev. Kaevamise sügavus on umbes pool meetrit. Ööpäeva möödudes kaevatakse lillepott välja ja kaalutakse uuesti. Mida rohkem on ta vett endasse imenud, seda lähemal vesi asetseb ja seda rohkem teda on. Kui kasutada mitut lillepotti, siis saab alguses kitsendada otsingute kohta, aga teistkordsel kasutusel saab määrata kohta piisavalt täpselt. Vett imeva materjalina saab kasutada ka punasest savist tellist. See imeb ka hästi niiskust. Loomulikult tuleb iga tellis eraldi kaaluda. Saadud andmete põhjal on juba kerge otsustada, kus asub vesi kõige lähemal.

Meetod nr 2.
Õhtul peale palavat suvepäeva või siis varajasel koidikul jälgida maa-ala, kuhu plaanitakse rajada kaevu. Kui mullas on vett, siis tekib niisuguses kohas udu. Kui udu on tihe ja ta keerleb või tõuseb sambana, siis niisuguses kohas on vett palju ja ta asetseb lähedal.

Meetod nr 3.
Kuna vettpidav kiht järgib maapinna reljeefi, siis nõgudesse ja lohkudesse, mis on kõikidest külgedest küngastega ümbritsetud, ilmub kindlasti vesi ja seda suures koguses. Samal ajal kallakutel ja piisavalt suurel tasasel alal võib vett olla või mitte olla ja ta võib olla sügaval või on teda vähe.

Meetod nr 4.
Vee lähedusele võivad viidata ka mitmed veelembesed taimed. Nt tarnad, naat, paiseleht jt., aga samuti puud – kask, kuusk, lepp. Nad vajavad kasvamiseks palju vett ja seepärast ei ole neid kuivades kasvukohtades. Samal ajal mänd, millel on pikk sammasjuur, mis ulatub väga sügavale, räägib meile sellest, et ka vesi asetseb piisavalt sügaval.

Meetod nr 5.
Kui läheduses on mingeid tiike, jõgesid või kaeve, määrake veekihi sügavus oma krundil baromeetrilisel meetodil, kõrguste languse järgi. Selleks saab kasutada tavalist aneroid-baromeetrit. Nagu teada, siis 13 m kõrguse languse puhul on rõhu langus umbes 1mm elavhõbedasammast. Minge lähima veekogu kaldale ja märkige üles õhurõhk , siis aga minge tulevase kaevukoha lähedusse ja määrake õhurõhk seal. Kui rõhkude kõikumine oli umbes 0,5 mm, siis vesi on umbes 6-7 m sügavusel.

Meetod nr 6.
Katsepuurimised. See on kõige kindlam meetod, mis annab 100 % tulemuse. Tavalise aiapuuriga puuritakse 6-10 m sügavune auk. Kui jõuate vettjuhtiva kihini ja vee olemasolu on kindel, siis tuleb otsustada, kas kaevata kaev või teha puurauk.
Valiku juures arvestage, et mõlema eluiga on umbes sama - mõnikümmend aastat hoolikal ekspluateerimisel ja hooldamisel. Mida sügavamal on vesi, seda rohkem kaldub vaekauss puurkaevu poole, eriti kui krundil on palju kive. Piisavaks sügavuseks on 10-15 meetrit.
Kuni selle sügavuseni on eelistatud salvkaev. Kui vesi on sügavamal,on lihtsam teha puurkaev. Kaevu koht ei tohi olla võimalikule saastamiskohale (prügi- ja kompostihunnik, saun, drenaaž jne) lähemal kui 25 -30 m. Kui kaev rajatakse kallakule, siis tuleb juhtida lumesula- ja vihmaveed sellest eemale. Tasub vältida ka võimalust, et kaevu võiksid sattuda mitmesugused esemed ja veed väljastpoolt. Lihtsamalt öeldes, veeallikas peab olema tihedalt kaanega kaetud ja avatav vaid äärmisel vajadusel.