Muskaatkõrvits "Serpentine"

* Kõrvits ületab süsivesikute, pektiinainete, vitamiinide ja mineraalsoolade sisalduselt paljusid köögivilju. Eriline väärtus on kõrvitsal dieettoiduna.
Parimateks kõrvitsa liikideks loetakse muskaatkõrvitsaid (Cucurbita moschata). Muskaatkõrvits on pärit troopilistelt rannikualadelt Kesk Ameerikast ja Mehhikost. 
Muskaatkõrvits hõlmab kuut alaliiki: turkmeenia- (nõrgalt segmenteeritud), jaapani- (sügavalt segmenteeritud, tugevalt kortsuline või tüükaline), mehhiko- (puutaoline koor, magus jahune viljaliha), kolumbia- (viljad on pipra kujulised), põhja-ameerika- (viljad on väikesed või keskmised, lapergused või silinderjad) ja india - (viljad on väga suured, ereoranþid, kerakujulised või ovaalsed).
Üheks muskaatkõrvitsa väliseks tunnuseks on lehtede pinnal asuvad valged või hõbedased plekid, mis peegeldavad osa päikesekiirtest, mis omakorda vähendab vee kulu.
Muskaatkõrvitsa sordid on rikkad karotiini poolest ( kuni 26 mg 100 g kuivaine kohta). Kõik nad on hilisvalmivad. Teada on kesk- ja ja pikkade võrsetega (4-6m) sorte.
Muskaatkõrvitsate laialdasemat levikut meil takistab tema soojalembesus. Siiski valmib see kõrvits ka Eesti tingimustes, kui kasvatada teda ette (seemned külvatakse potti 20-25 aprillil, välja istutatakse taimed peale kevadiste öökülmade möödumist 4-6 juunil, selleks ajaks on taimedel 2-3 pärislehte).
Kõrvits tuleb koristada enne esimesi külmi. Muskaatkõrvitsad säiluvad hästi, mõningal juhul võib neid säilitada juuni kuuni. Seemnete söödavus on pandud kahtluse alla.
Erinevalt teiste kõrvitsasortide seemnetest, on nad väga väikesed, neil on jäik kõva koor. Peale selle on neid viljas reeglina vähe. Nad asuvad vilja alumises osas, ülejäänu on puhas viljaliha.
Kohe peale korisistamist on viljaliha kahvatu värvusega (beeþ või hele oranþ), kerge muskaadi aroomiga, mageda maitsega. Säilitamisel omandab viljaliha oranži varjundi, seejuures tugevneb muskaadi lõhn, samuti suureneb suhkrusisaldus. 

Eng.: Musk Pumpkin Croocneck. Suom.: Myskikurpitsa. Sven.: Myskpumpa.