Teie ostukorv on tühi.
Adluumia aasia
Adlumia asiatica
Aasia adluumia - Adlumia asiatica Ohwi.
Roniv rohttaim, peenikeste, looklevate võrsetega, kõrgus kuni 4 m. lehed lühikestel roodudel, lehed kolmetised. Õied roosakas-valged violetse tooniga, longus, kannukujulised, koondunud kobarõisikusse.
Õitseb juunist - augustini. Vili- lineaarne kupar. Seemned väikesed, mustad.
Nimetus: nime saanud Ameerika aedniku ja botaaniku J.Adlumi auks.
Kirjeldus: tänapäeval eristavad süstemaatikud vaid üht liiki- Adlumia fungosa (kodumaises kirjanduses kohtab ka eraldi liigina asiaat-adluumiat -Adlumia asiatica). Looduslikult on levinud Põhja-Ameerika idaosas, samuti Ida-Aasias- Hiinas, Koreas, Venemaal- Habarovski krai lõunaosas, Mandþuurias.
Esimesel aastal moodustab taim sügiseks vaid juurelähedase leheroseti. Teisel aastal kasvavad pikad võrsed, taim õitseb ja hukkub siis hilissügisel.
Igal suvel, vaadates lagedaid seinu, tekib hilinenud mõte: "Hea oleks istutada siia midagi rohelist." Kui konstruktsioon on fundamentaalne, sobib selleks hästi metsviinapuu. Kui aga mitte eriti "tõsine", sobivad selleks vaid kerged taimed, näiteks adluumia. 20 saj. keskpaigas oli ta laialt levinud haljastuses, hiljem miskipärast unustati. Kuni 1917-nda aastani kaunistas ta isegi linnarõdusid.
Kasvukoht: adluumia on otstarbekas istutada avatud kasvukohta, mingi toestuse või aia kõrvale. Talub ka kerget varju.
Muld: vähenõudlikud, arenevad hästi igasugusel kultiveeritud mullal, savikatele või liivastele pinnastele on vaja lisada lagunenud turvast või komposti. Valmistage hoolikalt ette istutus ja taim tasub teile oma iluga.
Hooldus: vajab toestust, varred suunatakse vastavalt vajadusele ja seotakse kinni. Liigselt väetatud pinnases arenevad lehed õitest rohkem. Vajalik on nii kastmine, kui ka väetamine. Kahjureid ja haigusi esineb harva.
Paljundamine: ainult seemnetega, mis külvatakse juuni lõpus külma kasvuhoonesse, või ettekasvatuspeenrasse (tõusmed vajavad rikkalikult niiskust). Külvata võib ka sügisel, kevadel või suvel. Sügisel ja talvel külvatakse seemned konteinerisse, mis viiakse õue lume alla. Kevadisel või suvisel külvil tärkavad tõusmed 15-20 päevaga. Seemikud pikeeritakse 15 cm vahedega. Kasvukohale istutatakse septembri alguses või varakevadel. Taim annab isekülvi, juured on aga haprad, muld ei püsi hästi nende ümber, ning ümberistutus õnnestub halvasti. Seemneid moodustub palju, ning nende idanemisvõime püsib aastaid.
Kasutamine: õrnad helerohelised lehed, mille taustal on rohkelt väikesi õisi, loovad taimele väga ilusa välimuse. Lõigatud õisikukandjaid ja pitsilisi lehti kasutatakse lilleseadetes.
Huvitava variandi pakuvad välja inglased: nad soovitavad istutada adluumiat igihaljaste okaspuude kõrvale. Küllap kompositsioon tumedatest okastest, mis on põimunud adluumia heledate, pitsiliste lehtedega, on tõepoolest ebatavaliselt ilus.
Kaaslased: head naabrid adluumiale on kahvatutes toonides lillhernes, või tulipunane aeduba. Seinalähedase istutuse korral võivad olla tema naabriteks suureõielised liaanid, näiteks elulõngad.
Roniv rohttaim, peenikeste, looklevate võrsetega, kõrgus kuni 4 m. lehed lühikestel roodudel, lehed kolmetised. Õied roosakas-valged violetse tooniga, longus, kannukujulised, koondunud kobarõisikusse.
Õitseb juunist - augustini. Vili- lineaarne kupar. Seemned väikesed, mustad.
Nimetus: nime saanud Ameerika aedniku ja botaaniku J.Adlumi auks.
Kirjeldus: tänapäeval eristavad süstemaatikud vaid üht liiki- Adlumia fungosa (kodumaises kirjanduses kohtab ka eraldi liigina asiaat-adluumiat -Adlumia asiatica). Looduslikult on levinud Põhja-Ameerika idaosas, samuti Ida-Aasias- Hiinas, Koreas, Venemaal- Habarovski krai lõunaosas, Mandþuurias.
Esimesel aastal moodustab taim sügiseks vaid juurelähedase leheroseti. Teisel aastal kasvavad pikad võrsed, taim õitseb ja hukkub siis hilissügisel.
Igal suvel, vaadates lagedaid seinu, tekib hilinenud mõte: "Hea oleks istutada siia midagi rohelist." Kui konstruktsioon on fundamentaalne, sobib selleks hästi metsviinapuu. Kui aga mitte eriti "tõsine", sobivad selleks vaid kerged taimed, näiteks adluumia. 20 saj. keskpaigas oli ta laialt levinud haljastuses, hiljem miskipärast unustati. Kuni 1917-nda aastani kaunistas ta isegi linnarõdusid.
Kasvukoht: adluumia on otstarbekas istutada avatud kasvukohta, mingi toestuse või aia kõrvale. Talub ka kerget varju.
Muld: vähenõudlikud, arenevad hästi igasugusel kultiveeritud mullal, savikatele või liivastele pinnastele on vaja lisada lagunenud turvast või komposti. Valmistage hoolikalt ette istutus ja taim tasub teile oma iluga.
Hooldus: vajab toestust, varred suunatakse vastavalt vajadusele ja seotakse kinni. Liigselt väetatud pinnases arenevad lehed õitest rohkem. Vajalik on nii kastmine, kui ka väetamine. Kahjureid ja haigusi esineb harva.
Paljundamine: ainult seemnetega, mis külvatakse juuni lõpus külma kasvuhoonesse, või ettekasvatuspeenrasse (tõusmed vajavad rikkalikult niiskust). Külvata võib ka sügisel, kevadel või suvel. Sügisel ja talvel külvatakse seemned konteinerisse, mis viiakse õue lume alla. Kevadisel või suvisel külvil tärkavad tõusmed 15-20 päevaga. Seemikud pikeeritakse 15 cm vahedega. Kasvukohale istutatakse septembri alguses või varakevadel. Taim annab isekülvi, juured on aga haprad, muld ei püsi hästi nende ümber, ning ümberistutus õnnestub halvasti. Seemneid moodustub palju, ning nende idanemisvõime püsib aastaid.
Kasutamine: õrnad helerohelised lehed, mille taustal on rohkelt väikesi õisi, loovad taimele väga ilusa välimuse. Lõigatud õisikukandjaid ja pitsilisi lehti kasutatakse lilleseadetes.
Huvitava variandi pakuvad välja inglased: nad soovitavad istutada adluumiat igihaljaste okaspuude kõrvale. Küllap kompositsioon tumedatest okastest, mis on põimunud adluumia heledate, pitsiliste lehtedega, on tõepoolest ebatavaliselt ilus.
Kaaslased: head naabrid adluumiale on kahvatutes toonides lillhernes, või tulipunane aeduba. Seinalähedase istutuse korral võivad olla tema naabriteks suureõielised liaanid, näiteks elulõngad.
