Hortensia "Saharnie Grjozy" (Aedhortensia)

Kasvukoht: poolvari, avatud kohtades on kasv aeglasem ja õitsemine väiksem.
Pinnas: rikkalikuks õitsemiseks on vaja viljakat mulda. Eelistab savisegust mulda, kasvab ka punamullas, aga ei talu liivamulda. Muide, õite värv muutub eredamaks kui hortensia kasvab happelises mullas, aga neutraalses mullas muutuvad õied kahvatuks ja kogu taim kannatab. Sellest järeldub, et kui muld on vähe happeline, tuleb istutamisel lisada pruuni turvast, okkamulda (kuuse- või veel parem männiokka mulda), saepuru. Tuhk, lubi, kriit ja teised mulla neutraliseeriad on hortensiale vastunäiduststud. Juured on taimel pinnalähedased. Juured kasvavad laiuti ja tihti on nende laius suurem kui kroonil. Normaalseks arenguks vajab hortensia niisket pinnast. Heaks lahenduseks võib pidada pinnakattetaimede istutamist ümber hortensia.
Istutamine: hortensia istikud istutatakse alalisele kasvukohale 4-5 aastase taimena. Selleks kaevatakse 35-40 cm sügavune ja 50x70cm laiune auk. Elavtara tegemiseks kaevatakse meetrilaiune kraav. Täiskasvanud taimede vahekaugus peab olema 2,5 m, aga selleks, et ka varem oleks ilus hekk jäetakse alguses vahekauguseks 0,7-1m. Hiljem harvendatakse. Põhjapoolsetes rajoonides istutatakse kevadel, aga lõunapoolsetes nii kevadel kui sügisel. Juuri võib kergelt kärpida, aga kui istutada kevadel, siis kärbitakse kõik aastased võrsed, jättes igale 3-4 paari pungi. Istutusel multðitakse turbaga 5-8 cm kihina. Sügisel väetatakse mineraalväetisega, aga varakevadel virtsaveega, lahustades 18-20 g ämbris vees ja andes 2-3 ämbrit taime kohta.
Väetamine: väetada tuleb hortensiat tihti, sest kiiresti kasvav ja rikkalikult õitsev taim vajab palju toitu. Vegetatsiooni alguses on kasulik anda rohelist väetist (parim on noorte nõgeste leotis), mis lahjendatakse 1:10. Antakse üks 10 l.ämber kahemeetrise puu kohta, koos kohese kastmisega (ämber puhast vett puu kohta). Kui muld on väga kuiv, siis niisutatakse enne pinnast (veel üks ämber vett puu kohta). Peale selle kord 10-15 päeva tagant viiakse kastmisel mulda lehmasõnnikut, mida eelnevalt kääritatakse. Lahus valmistatakse ämbrist sõnnikust ja 3 liitrist veest, mida hoitakse kinnises nõus 3-4 päeva. Kastmisel lahustatakse 1:10. Õiepungade puhkemisel antakse täisväetist ja korratakse seda 15 päeva pärast. Kui aga üle väetada, võivad õisikuvarred õite raskuse all isegi murduda.
Tagasilõikus: rikkalikuks õitsemiseks tuleb hortensiat igal kevadel tugevalt tagasi lõigata. Sügiseks jäänud õisikud lõigatakse hilissügisel maha, et oksad ei murduks lume raskuse all. Tugev kevadine tagasilõikus tagab rikkalikuma õitsemise. Kui sellega hilineda, siis taim kiratseb ja võib üldse mitte õitseda. Nõrgad ja haralised oksad lõigatakse täielikult välja. Külmunud okste otsad lõigatakse tagasi kuni elus kohani ja nad õitsevad juba samal aastal. Üheaastased oksad kärbitakse jättes alles 3-5 pungapaari. Kui soovitakse põõsakujulist hortensiat, siis kärbitakse 3 pungani. Samal aastal hortensia õitseb, moodustades iga võrse otsa kuni 40 cm pikkuse õisiku. Tüvivormi puhul moodustub väiksemad õisikud 20-25 cm, kuid neid on rohkem. Vanad põõsad noorendatakse tugeva tagasilõikusega, võib isegi kuni kännuni. Sellisel juhul taastub dekoratiivsus 2 aasta pärast.
Paljundamine: põõsast saab edukalt paljundada pistikute ja võrsikutega. Kevadisel kärpimisel äralõigatud võrseid kasutatakse paljundamiseks. Neist moodustatakse 4-5 pungaga pistikud, pannakse 2 päevaks juurdumist soodustavasse lahusess ja istutatakse 2 punga sügavuselt kohevasse happelisse mulda. Istutus varjutatakse ja niisutatakse regulaarselt, mitte lastes mullal kuivada. Peale esimeste roheliste lehtede ilmumist, eemaldatakse aegamõõda varjutus.
Suvised pistikud tihti ebaõnnestuvad. Põhjus on selles, et hortensia pistikute võtmise aeg on väga lühike ja tabada täpselt seda aega on väga raske. See aeg saabub kui mullas on veel küllaldaselt niiskust ja rohelised lehed ei aurusta seda veel nii kiiresti. See aeg on kusagil 10-15 juuni paiku, kuid varase kevade puhul saabub see aeg ka varem ja hilise kevade puhul hiljem. Parima materjali saab alumistest oksest. Parim on kasutada mitte üle 10 cm pikkuseid ilma õiepungadeta võrseid. Võrsed murtakse kätega, mitte ei lõigata. Liiga pikad võrsed lõigatakse parajaks. Töödeldakse juurutuslahusega, eemaldatakse alumised lehed, jättes tippu 3-4 lehte ja istutatakse mulda. Iga võrse kaetakse klaaspurgiga ja varjutatakse. Juured ilmuvad 20-30 päevaga. Peale seda kui võrsed on kasvama hakanud, kastetakse rikkalikult ja koos suure mullapalliga istutatakse kasvukohale.

Esimesel kasvuaastal vajavad võrsed talveks kuuseokstest katet. Teisel aastal taimed talvekatet ei vaja. Teisel kasvuaastal moodustub juba suur juurestik ja mõned tugevamad alustavad juba õitsemist. Esimesel aastal on kasulik ikkagi õisikud eemaldada, et tagada taime tugevam areng. 4-5 aastase istiku kohale istutamisel, tehakse tugev tagasilõikus jättes võrsele 2-3 paari pungi. Õitsevad taimed 3-4 kasvuaastal ja õisikute arv kasvab taime vanusega. 5 aastasel taimel moodustub kuni 30 õisikut, 6 aastasel juba 60 ja 13 aastasel ligi 300 õisikut. Võetavate pistikute arv kasvab samuti koos põõsa vanusega.
Tüvivorm: hortensiat saab kui kasvatada tüvevormina. Valitakse juurdunud pistikutest kõige tugevamad ja pikemad, istutatakse 3-4 aastal eraldi ja alustatakse tüve kasvatamist. Jäetakse üks peamine võrse, ülejäänuid kärbitakse 1-2 korda suve jooksul, see soodustab peavõrse paksenemist.  Kui ta on oma ülesande täitnud, kärbitakse seda juunis. Igal aastal kärbitakse “liidrit” kuni hästi arenenud pungani. 1-1,5 m kõrguselt alustatakse krooni moodustamist. Tüvi lõigatakse ja alumistest okstest moodustatakse puu skelett.
Kasutamine: hinnaline taim parkaia rajamisel. Üks vähestest põõsastest, mis õitseb suve teisest  poolest kuni hilissügiseni, siis kui õitseb väga vähe põõsaid. Väärib väga laialdast kasutamist linnataimena parkides ja  haljasaladel. Sellest taimest võib moodustada lausa alleesid kuna taim talub edukalt heitgaase.

Eng.: Panicled hydrangea. Suom.: Syyshortensia. Sven.: Syrenhortensia.