Teie ostukorv on tühi.
Anomaalne pojeng
Paeonia anomala L.
Anomaalne pojeng.
Looduslikest liikidest suurim areaal on anomaalsel pojengil (Paeonia anomala l.), tema rahvapärane nimetus - maarjajuur.
On levinud Venemaa Euroopa osa põhjapoolsetel aladel, Uuralis, Siberis, Kesk-Aasias, Baikali ääres. Ta on üks külmakindlamaid liike, Jakuutias kasutatakse teda laialdaselt haljastuses kui äärmiselt dekoratiivset taime. Mitmeaastane rohttaim kõrgusega 1-1,2 m, võimsa, lühenenud risoomi ja pikkade värtnakujuliste juurtega. Rohkearvulistel vartel on üldjuhul ühekordsed õied. Lehed kuni 30 cm pikkused ja peaaegu sama laiad.
Mai teisel poolel kujutab põõsas endast suurt kimpu, koosnedes 20-30 suurest, 10-12 cm läbimõõduga erksast ja ilusast õiest. Kaunis on ta ka sügisel, kui lehed omandavad ilusa purpurpunase tooni. See liik ei kannata praktiliselt kunagi hallmädaniku käes, ta on pikaealine, õige hoolduse korral võib kasvada ühel ja samal kohal 25-50 a.
Ammustest aegadest on rahvameditsiin kasutanud maarjajuurt närvisüsteemi haiguste ravis, epilepsiahoogude ravis, podagra ravis, reumaatiliste artriitide ravis kui põletikuvastase vahendina. Siberis kasutati kuivatatud maarjajuure seemneid. Kui haigel tekkis epilepsiahoog, siis pandi seemned põlema ja see lõhn pidi krambihoo peatama.
Apteegis müüakse maarjajuuretinktuuri. Ka kodustes tingimustes saab seda ravimit valmistada.
Kasvukoht: vajab hea drenaažiga kasvukohta, sobib poolvari. Kui muld on toitainetevaene viiakse mulda orgaanilisi väetisi- komposti, kõdu, happelistele muldadele lisatakse kustutatud lupja.
Paljundamine: vegetatiivselt, mis on lihtsam ja seemnetega. Põõsas kaevatakse välja sügisel. Risoom puhastatakse mullast ja jagatakse osadeks. Igal osal peavad olema juured ja pungad. Lõikekohad puistatakse üle peenestatud söega ning kuivatatakse mõni tund õhu käes.
Jagatud taimeosad istutatakse eelnevalt valmiskaevatud auku, mis on täidetud viljaka mullaga (lisaks võib mulda viia 20-30 g superfosfaati ja kaalisoolasid). Selline substraat kindlustab taime esimese 2-3 aasta toitainete vajaduse. Talvekatet ei vaja.
Seemnetega paljundamisel tuleb meeles pidada, et seemned vajavad kaheetapilist stratifikatsiooni. Kõigepealt hoitakse neid 2-3 kuud niiskes liivas temperatuuril +20°C, seejärel 5-6 kuud külmkapis juurviljariiulil. Töötlemist võib kergendada, külvates seemned talve alla, eelnevalt on seemneid toatingimustes säilitatud aasta. Kevadel nad reeglina idanevad. Kaheaastased istikud istutatakse alalisele kasvukohale, taimede vahekaugus 0,7-1 m.
Hooldus seisneb rohimises, mulla kobestamises, mineraal- ja orgaaniliste väetistega pealtväetamises.
Haiguste ja kahjurite käes see pojeng ei kannata.
(1,0 g = 12 seemet).
Looduslikest liikidest suurim areaal on anomaalsel pojengil (Paeonia anomala l.), tema rahvapärane nimetus - maarjajuur.
On levinud Venemaa Euroopa osa põhjapoolsetel aladel, Uuralis, Siberis, Kesk-Aasias, Baikali ääres. Ta on üks külmakindlamaid liike, Jakuutias kasutatakse teda laialdaselt haljastuses kui äärmiselt dekoratiivset taime. Mitmeaastane rohttaim kõrgusega 1-1,2 m, võimsa, lühenenud risoomi ja pikkade värtnakujuliste juurtega. Rohkearvulistel vartel on üldjuhul ühekordsed õied. Lehed kuni 30 cm pikkused ja peaaegu sama laiad.
Mai teisel poolel kujutab põõsas endast suurt kimpu, koosnedes 20-30 suurest, 10-12 cm läbimõõduga erksast ja ilusast õiest. Kaunis on ta ka sügisel, kui lehed omandavad ilusa purpurpunase tooni. See liik ei kannata praktiliselt kunagi hallmädaniku käes, ta on pikaealine, õige hoolduse korral võib kasvada ühel ja samal kohal 25-50 a.
Ammustest aegadest on rahvameditsiin kasutanud maarjajuurt närvisüsteemi haiguste ravis, epilepsiahoogude ravis, podagra ravis, reumaatiliste artriitide ravis kui põletikuvastase vahendina. Siberis kasutati kuivatatud maarjajuure seemneid. Kui haigel tekkis epilepsiahoog, siis pandi seemned põlema ja see lõhn pidi krambihoo peatama.
Apteegis müüakse maarjajuuretinktuuri. Ka kodustes tingimustes saab seda ravimit valmistada.
Kasvukoht: vajab hea drenaažiga kasvukohta, sobib poolvari. Kui muld on toitainetevaene viiakse mulda orgaanilisi väetisi- komposti, kõdu, happelistele muldadele lisatakse kustutatud lupja.
Paljundamine: vegetatiivselt, mis on lihtsam ja seemnetega. Põõsas kaevatakse välja sügisel. Risoom puhastatakse mullast ja jagatakse osadeks. Igal osal peavad olema juured ja pungad. Lõikekohad puistatakse üle peenestatud söega ning kuivatatakse mõni tund õhu käes.
Jagatud taimeosad istutatakse eelnevalt valmiskaevatud auku, mis on täidetud viljaka mullaga (lisaks võib mulda viia 20-30 g superfosfaati ja kaalisoolasid). Selline substraat kindlustab taime esimese 2-3 aasta toitainete vajaduse. Talvekatet ei vaja.
Seemnetega paljundamisel tuleb meeles pidada, et seemned vajavad kaheetapilist stratifikatsiooni. Kõigepealt hoitakse neid 2-3 kuud niiskes liivas temperatuuril +20°C, seejärel 5-6 kuud külmkapis juurviljariiulil. Töötlemist võib kergendada, külvates seemned talve alla, eelnevalt on seemneid toatingimustes säilitatud aasta. Kevadel nad reeglina idanevad. Kaheaastased istikud istutatakse alalisele kasvukohale, taimede vahekaugus 0,7-1 m.
Hooldus seisneb rohimises, mulla kobestamises, mineraal- ja orgaaniliste väetistega pealtväetamises.
Haiguste ja kahjurite käes see pojeng ei kannata.
(1,0 g = 12 seemet).
* Anomaalne pojeng - rahvameditsiinis väga populaarne taim, tunnustatud ka ametlikus meditsiinis. Asjaarmastajate aedades kohtab teda üsna sageli.
See on mitmeaastane suur rohttaim, tugevalt lõhestunud paljaste lehtedega, tal on lühike, harunev risoom. Õitseb rikkalikult mai lõpus 8-10 päeva. Õied suured, purpur-roosad, asetsedes tavaliselt ühekaupa võrsetippudes. Kogu taim on väga dekoratiivne. Toorainet taime maapealsetest osadest korjatakse õitsemise ajal juunis. Korjates taime maapealset osa tuleb see lõigata, mitte mingil juhul rebida, millega vigastatakse kasvupungi.
Taimel on võimas, pruunikat värvi risoom. Juuri võib korjata igal ajal, kuid parim aeg selleks on sügisel kui taime maapealne osa hakkab närbuma. Mullast puhastatud juured pestakse veega, kuivatatakse alguses pööningul, seejärel aga kuivatuskapis temperatuuril +35+40°C. Kuivatatud juurtel on tugev omapärane lõhn, ning magus-tuline kootav maitse.
Rahvameditsiinis kasutatakse juurte tõmmist maohaavade, gastriidi, koliidi, günekoloogiliste haiguste, bronhiidi, külmetushaiguste jt. haiguste korral.
Tiibeti meditsiinis kasutatakse anomaalse pojengi juurt erinevate maohaiguste korral, epilepsia korral, ning teiste närvihaiguste korral.
Hiina meditsiinis on ta aga vähivastaste segude koostises.
On kindlaks tehtud, et taim omab valuvaigistavat ja bakteritsiidset toimet. Samal eesmärgil võib kasutada ka taime maapealset osa, kuid selle mõju on nõrgem.
Neurasteenia, unetuse, südame-veresoonkonna neurooside ja teiste närvihaiguste korral kasutatakse 10%-list juurte piiritusekstrakti. Juuretõmmise valmistamiseks võetakse 1tl kuivi peenestatud juuri, kallatakse peale 3 klaasi kuuma vett, keedetakse veevannis 35-40 minutit, lastakse 20 minutit seista ja kurnatakse. Tarvitatakse 1sl 3 korda päevas 10-15 minutit enne sööki. Piiritusekstrakti valmistamiseks kogu taimest võetakse kuivatatud maapealseid ja maaaluseid taimeosi võrdsetes osades 1sl, lisatakse 1 klaasitäis 70%-list piiritust, lastakse seista pimedas kohas 10-12 päeva, kurnatakse. Tarvitatakse 30 tilka 3-4 korda päevas unetuse ja neurasteeniliste seisundite korral.
Anomaalse pojengi preparaadid annavad positiivset efekti onkoloogiliste haiguste ravimisel. Rahvauskumuse järgi tuleb onkoloogiliste haiguste raviks ettenähtud risoom korjata mai kuus kasvava kuuga ja alles pärast valmistada sellest ravipreparaate.
Anomaalne pojeng on mürgine taim ! Seepärast tuleb temast tõmmiste ja ekstraktide valmistamisel kodustes tingimustes täpselt järgida doose ja tarvitada vaid raviarsti järelvalve all.
Anomaalne pojeng on vähenõudlik ja pikaealine, talub hästi kerget varju. Hooldus aga on peaaegu sama, mis sordipojengidel. Seepärast on igale aiapidajale jõukohane kasvatada oma aias seda kasulikku ja kaunist taime.
Eng.: Anomalous peony. Suom.: Kuolanpioni. Sven.: Sibirisk pion. Bot.syn.: Paeonia altaica, Paeonia laciniata, Paeonia siberica, Paeonia sinjiangensis.
