Kerakellukas "Alba"

Valge kerakellukas "Alba" - Campanula glomerata.
Originaalsed lõikelilled! Üks parimaid kiviktaimla kaunistusi.
Kellukatest on loodud laule ja luuletusi. Need võluvad lilled on armsad, soojad ja kodused. Sobivad hästi looduslikku aeda. Kerakellukas on kõrgusega 30-60 cm, valged õied läbimõõduga kuni 2 cm moodustavad palle mis koosnevad 15-20 õiest. Õitseb juunis- juulis 30-35 päeva.
Vähenõudlik, külmakindel, põuakindel mitmeaastane, õitseb mai lõpust augustini.
Looduslikud elupaigad: Euroopa, Kaukaasia, Iraan.
Kogu taim on mõnusas pehmes karvas umbes 30-40 cm kõrgune. Valged õied kogutakse kuni 7 cm läbimõõduga apikaalsesse õisikusse.
Õitseb rikkalikult juunis-juulis 30-35 päeva. Pärast õitsemist surevad varred koos basaallehtede rosettidega maha, kuid enne seda moodustub palju uusi rosette.
1.0 g = 8100 seemet.
Agrotehnika. 
Mullastiku suhtes pole nõudlikud kuid paremini kasvavad hästi haritud toitaineterikkal neutraalsel või kergelt aluselisel mullal.
Kasvukoht peab olema hea drenaažiga kuna kellukad ei talu talvist seisvat vett, juured külmuvad, samuti ei kasva nad aladel kus on kevadine ja suvine liigvesi.
Värsket turvast ja sõnnikut anda ei tohi kuna võivad hakata levima seenhaigused. Enamik liike kasvab neutraalsel või kergelt sooldunud mullal, aga habekellukas kergelt happelisel. Liigid mis kasvavad looduses kaljudel, vajavad kergelt lubjakat mulda (kolmehambuline jt.)
Hooldus: kevadel antakse enne taime kasvama hakkamist lämmastikku või kõdusõnnikut (400 g/10m2-le). Õievarte moodustamise ajal antakse mineraalväetist NPK (10-15 g/m2-le). Esimesel suve poolel enne õitsemist tuleb rohida ja mulda kobestada. Enamik kellukaid ei vaja kastmist, ka kuivaga kastetakse vähe. Erandi moodustavad metsa ja rannaäärsed liigid (laialehine, teravatipuline). Kui võtta ettevaatlikult ära närbunud õied ja kuivanud õievarred võib õitsemise aega pikendada. Õievarred mis on jäetud seemnete jaoks lõigatakse ära kui on moodustunud seemnekambrikesed k uid enne nende avanemist. Septembri lõpus, oktoobri alguses lõigatakse kõik varred mullapinna lähedalt maha. Ümber istutatakse neid kevadel või sügisel. Varakevadel (peale lume sulamist) võib neid ümber istutada kui neil on tugev juurestik (laialehine jt.)
Nõrgema juuresüsteemiga liike istutatakse mais kui muld on soojenenud. Sügisel on seda parem teha augusti lõpus, septembri alguses, et taim jõuaks enne külmade saabumist juurduda. Mõned liigid kannatavad ümberistutamist kogu vegetatsiooniperioodi vältel, isegi õitsemise ajal. Soovitav on istutada suure mullapalliga, et vähem vigastada juuri. Kasta tuleb istutusauku enne istutamist ja taime ka peale istutamist. Talvekatet vajavad ainult lõunapoolsed liigid.
Selleks kasutatakse kuivi lehti, turvast või kõdusõnnikut 15-20 cm paksuselt kuid mitte rohkem.
Paljundamine: seemnetega, põõsa jagamisega, pistikutega, juurevõsudega ja rohtsete võrsetega. Taime paljundamine oleneb bioloogilistest iseärasustest, tema vormist ja sordist. Üheaastaseid paljundatakse ainult seemnetega, kaheaastaseid seemnete ja kevadiste võrsetega.
Seemnetega paljundamine. Viljad kogutakse kui seemnekarbikesed on paisunud kuid pole jõudnud veel avaneda. Peale kuivatamist pudenevad seemned kambritest välja. Seemned on väga väikesed. Enne külv i võib neid segada pestud liivaga või tolmkriidiga. Seemneid võib külvata otse avamaale (kevadel või sügisel) või taimed ette kasvatada ja sooja saabudes välja istutada. Istikute ettekasvatuspeenrad peavad olema enne ette valmistatud. Kevadiseks külviks tuleb peenrad ette valmistada sügisel. Muld peab olema õhurikas ja küllalt toiteaineterikas. Külvatakse mulla pinnale või hästi mullapinna lähedale. Seemneid võib katta ainult väga õhukese mullakihiga. Kevadel külvatakse seemned mais, sügisel oktoobrikuu teisel poolel. Seemned mis on külvatud kevadel idanevad 10-12 päevaga. Sügisel külvatud seemned tärkavad kevadel paar nädalat peale mulla sulamist ja soojenemist. Tõusmed harvendatakse ja peale 3 pärislehe ilmumist pikeeritakse malelaua kujuliselt 10 cm vahedega. Sügisese külvi võib teha kasti, kastid pannakse aeda ja kaetakse kilega. Kevadel kui kile eemaldatakse tuleb taimi varjutada. Juunis pikeeritakse taimed peenrale kus nad kasvavad järgmise kevadeni ja sealt istutatakse nad lillepeenrasse. Taimede ettekasvatamisel kasvuhoones külvatakse seemned märtsis kasti. Kastid täidetakse lehemulla ja liiva seguga kuhu lisatakse turvast. Orgaanilist väetist anda pole vaja. Tõusmed ilmuvad 10-15 päeva pärast, pikeeritakse ja juuni alguses istutatakse kasvukohale.
Vegetatiivne paljundus annab võimaluse saada taimi mis on täpselt analoogsed emataimega. Seda meetodit kasutatakse käharate ja poolkäharate vormide puhul mis ei vilju. Samuti lõunamaiste liikide puhul mille seemned meil ei valmi. Taimi jaotatakse ja istutatakse ringi tavaliselt 3-5 aastasena kuid mõnda liiki (virsikulehine, karpaatia jt) võib jaotada esimese õitsemisaasta sügisel. Põõsaid jagatakse mai alguses või augustis, et taimed jõuaksid enne külma juurduda.
Põõsa jagamine: taim kaevatakse välja, ning lõigatakse tükkideks. Iga osa peab omama juurestikku ja mitut võrsepunga.
Juurevõsudega. Juurevõsud kaevatakse välja ja istutatakse nii et ülemine osa ulataks mulla servani. Juurevõsud eraldatakse emataimest koos juurtega ja istutatakse lillepeenrasse. Rohtsete pistikute jaoks kasutatakse noori arenenud võrseid.

Eng.: Clustered Bellflower, Dane´s-Blood, Dane's Blood, Dane's-Blood. Suom.: Kääpiöpeurankello. Sven.: Toppklocka.