Ädalalill harilik Parnassia palustris

Mitmeaastane rohttaim kõrgusega 15-30 cm, lehed juurmises rosetis. Õied üksikud, valged, küllaltki suured, eraldi õisikuvartel, elegantse ehitusega. Tupplehed vabad, kroonlehed rohkete, pikisuunaliste, läbipaistvate roodudega, elliptilised, kiilja alusega, kaks korda pikemad tupest. Õitseb juuli lõpus - augustis. Vili on ühepesaline kupar, seemned väikesed, levivad vee või tuulega.
Kasvukoht: ädalalill eelistab nõrgalthappelisi muldi, ei armasta pikaajalist mulla kuivamist. Ülejäänud osas on ta küllaltki vähenõudlik - kasvab hästi nii savistel, kui ka turbamuldadel, nii avatud kasvukohas, kui ka poolvarjulises kasvukohas. Armastab hapusid turbamuldasid, milledel areneb eriti võimsalt. Delikaatne ja nõrga konkurentsiga taim, keda tuleb kaitsta aktiivsemate naabrite eest.
Paljundamine: seemnetega, põõsa jagamise teel. Seemned on parem külvata kohe peale korjamist. Tõusmed ilmuvad kevadel, juulis- augustis võivad juba mõned taimed õitseda. Soodsates tingimustes annab rikkalikku isekülvi.
Kasutamine: ädalalill on eriti hinnatud tänu oma pikaajalisele õitsemisperioodile. Kui eemaldada regulaarselt närbunud õisi, siis kaunistavad veesilma kallast tema valged, mõnikord roosad "tähekesed" ka siis, kui enamik mitmeaastasi taimi on juba ära õitsenud. Hilisema õitsemisega tegelevad eelmisel aastal külvatud taimed, seega õitsemise pikendamiseks peaks olema puhmikus erineva vanusega taimi, mis kindlustaks õitsemise kuni septembri kuuni. Ädalalille on parem istutada madala niiskusega veesilma kaldale mitme taimena gruppides. Tema kõrvale sobivad ilusasti soorohi (eriti tema kirjulehised vormid), tarnad, lugad, ja madalad, niiskust armastavad kõrrelised, nagu näiteks, villpead.

Eng.: Marsh grass of Parnassus. Suom.: Vilukko. Sven.: Slåtterblomma. Bot.syn.: Parnassia obtusiflora Rupr.