Jugapuu harilik "Lord" Taxus baccata

Harilik jugapuu - väärika inglise aia tõeline klassika !
Tänu sellele, et see taim talub hästi tugevat lõikust, sobib ta suurepäraselt klassikaliste bordüüride, pügatavate hekkide ja figuursete kompositsioonide loomiseks. Peale selle võib pügatavatest jugapuudest luua erinevaid dekoratiivseid figuure - kerasid, kuubikuid ja skulptuure. Kahekojaline okaspuu, kõrgusega kuni 17 m, kahara, väga tiheda, silinderja krooniga, ning tumeroheliste, ribiliste okstega. Läikiv, pealtpoolt tumeroheline ja altpoolt kollakas-roheline okas on kuni 4 cm pikkune, paiknevad okstel spiraalselt, külgvõrsetel paarikaupa. Isasõied kerajad, lühikesel jalal; emasõied väikesed, rohekat värvust. Seemned on peitunud erk-punasesse, marjakujulisse seemnerüüsse. Harilik jugapuu on juba ammustest aegadest olnud parimaks materjaliks figuursete kompositsioonide loomisel nii üksik-, kui ka grupiistutustes. Taime kujundades peab kandma kindaid, kuna KÕIK TAIMEOSAD ON MÜRGISED.
Agrotehnika.
Jugapuu - äärmiselt varjutaluv taim, eelistab rikkaid, hea niiskusega muldi. Siiski tuleb meeles pidada, et jugapuu areneb paremini tuulte eest kaitstud, valgetes kohtades. Enne kevadist külvi on vaja seemneid eelnevalt stratifitseerida 7 kuu jooksul temperatuuril +3..+5°C. Peale seda idanevad seemned kahe kuu jooksul. Noored taimed istutatakse avamaale 1 aasta vanuselt, jättes taimedevaheliseks kauguseks vähemalt 60 cm. Hooldus seisneb 10-15 cm sügavuses kobestamises, pügamises, ja perioodilises pealtväetamises. Kastetakse kord kuus arvestusega 10L vett ühele taimele. Talveks tuleb noored jugapuud siduda kimpu ja katta, täiskasvanud taimed talvekatet ei vaja. 

* Ajalugu: jugapuud on pikaealised taimed, jugapuumetsad tekkisid maale kümneid miljoneid aastaid tagasi. Teadlased oletavad, et nad olid olemas juba triiase ajastu lõpus, nende olemasolu juuraajastust on aga tõestatud. Jääajajärgsel ajastul hakkas jugapuu tasapisi kaduma. Seda võib seletada mitte niivõrd kliimamuutustega, kui inimeste mõjutusega. Jugapuu oli peaaegu täielikult hävitatud tänu oma tugevale ja praktilisele "igavesele" puidule. Peale ebatavalise tugevuse on jugapuul ka antibakteriaalsed toimed. Ta on mürgine, kuid nagu kõik okasliigid, eraldab jugapuu õhku fütontsiide, mis tapavad õhus olevaid mikroorganisme. Maja, kus laetalad on tehtud jugapuust, on kaitstud haiguste eest, mis oli äärmiselt hinnas ajal, mil olid massilised epideemiad. Kui jugapuid ei jätkunud enam ehitusmaterjalideks, hakati temast valmistama mööblit. Siiski pole taime kogu aeg kasutatud elu kaitsmiseks. Eksisteeris meetod vastumeelsete isikute kõrvaldamiseks: neile pakuti ilusast punasest puust nikerdatud karikast veini, peale mida, saabus mõne aja jooksul surmav mürgitus. Sama toimet, tõsi, jugapuu marjadest keedist, kirjeldas Agatha Christie oma detektiivromaanis "Musträstaste saladus". Kuigi siin lasi autor sisse huvitava ebatäpsuse: kui keedis on valmistatud jugapuu marjadest kõigi reeglite kohaselt, siis ei saa see esile kutsuda surmavat mürgistust, kuna marjade viljaliha on ainus mittemürgine taimeosa. Teised taimeosad on võrdselt mürgised, kusjuures, mida vanem okas, seda mürgisem. Jugapuu sisaldab alkaloide taksiin ja efedriin, samuti glükosiidi taksikantiin. Alkaloid taksiin on surmavalt mürgine hobustele ja lehmadele. Siiski söövad mõned metsloomad, nagu jänesed, eeslid, nugised, jugapuu oksi hukutavate tagajärgedeta. Inimestel tekitab taksiin dermatiiti. Töölised, kes pügavad jugapuid, kannatavad küllaltki sagedasti peavalude ja peapöörituste käes. Nii toimivad inimestele lenduvad ained, mis vabanevad okaste lõikamisel.
Huvitavat rolli mängis jugapuu Euroopa ajaloos: Briti impeerium võlgneb oma eksistentsi jugapuule. Asi seisnes selles, et jugapuu puit omab peale tugevuse ka väga suurt painduvust: pikad, sõrmejämedused oksad võib vabalt keerata mitmekordselt rõngasse. Emastaimede oksad on peaaegu täiesti sirged ja kuni 2,5-3 m pikkused. Sellistest okstest valmistati inglise sõjavibud, mis olid pikka aega kõige võimsamateks relvadeks jalaväelastel. Rohkearvulised inglaste ja ðotlaste vibudega varustatud salgad teenisid kõikide Euroopa losside juures isikliku kaardiväena või kui löögijõuna sõjategevuse ajal. Ðoti vibulaskurid said kangelasteks paljudes Walter Scotti teostes, Prantsusmaa palgaliste vibulaskurite seiklused kirjutas romaani "Valge sõjasalk" Arthur Conan Doyle. Muide, inglise legendid kinnitavad, et Robin Hoodi tuntud vibu oli valmistatud just jugapuust.
Mida kujutas endast inglise vibu? Isegi tänapäevases mõistes oli see tõsine relv. Vibu kõrgus oli kuni 2 m, kaal kuni 5 kg. Poisikesi õpetati juba lapsest peale seisma mitu tundi raske toikaga väljasirutatud käes. Efektiivne laskekaugus ulatus 200 meetrini, maksimaalne peaaegu 400 meetrini, laskekiirus kuni 12 lasku minutis. Viimased vibulaskurite salgad osalesid sõjas 17. sajandi esimeses veerandis, peale seda hakati kasutama tulirelvasid. Inglise vibulaskurid teenisid ka vene armees. Ühes sellistes salkades teenis 1613 aastal ka Ðoti vibulaskur George Clermont, M.J.Lermontovi vaarisa.
Võõrastel maadel said vibulaskurite jugapuust vibud Inglismaa sümboliks, võibolla on ka sellepärast jugapuu kõige levinumaks dekoratiivpuuks klassikalises inglise aias.

 

Eng.: European Yew. Suom.: Marjakuusi. Sven.: Idegranen.