Teie ostukorv on tühi.
Koerahammas harilik Erythronium dens-canis
Erythronium dens-canis
Kasvab mäestike lehtmetsades, põõsastikes ja rusukalletel subtroopilises ja mõõdukalt soojadel aladel Euroopas – Hispaaniast kuni Ukraina läänealadeni, Alpide lõuna-aladel kuni 1700 m kõrguseni. Katsetatud kasvatada ka St. - Peterburis, Moskvas, Kiievis.
Sibul piklik-munajas, sigisibulatega. Vars 10-30 cm kõrge, sageli roosakas, alusel 2 paari peaaegu vastastikuse lailantsetja, purpurse täppidega lehega, ahenenud nõgusa leherootsuga. Õis üksik, longus , kroonlehed teritunud tipuga, 2-4 cm pikad, roosad või violetsed, harva valged, tagasipöördunud servaga. Tolmukad 2 korda lühemad õiekattelehtedest, tolmukotid sinakad või peaaegu mustad. Emakas kuni 1cm pikk, emakasuue kergelt kolmelabaline. Õitseb kevade teisel poolel (15-20 päeva). Kultuuris 1570a., talvekindel ka ilma katteta. Väga dekoratiivne.
Tal on 2 vormi: lumivalge (var. niveum Maty) – valgete õitega ja (var. longifolium hort.) – pikalehine vorm – mille õied on palju suuremad ja sügavalt kolmelabalise emakasuudmega. Peale selle on ka veel mitmeid sorte:
"Charmer" – see aretati Thubergi poolt 1960a. sellel on iseloomulik suur pruun laik valgete õite alusel. Õiekate lavendlivärvi. Sisemine külg rohkem heledam, pruuni rõngaga. Lehed pruunikate tähnidega.
"Frans Hals" – õiekate väljast purpurne, seest pronksjas-roheliste laikudega, õiesüdamik rohekaskollane.
"Lilac Wonder" kultivar saadud 1943a. purpursete õite alusel asub ðokolaadipruun laik ja punakas rõngas õiekatte siseküljel. "Pink Perfection" –varakult õitsev aedvorm ereroosade õitega.
"Rose Queen" – väga haruldane, kordumatu iluga aedvorm, millel õied roosad.
"Snowflake" - aedvorm, millele on iseloomulik lumivalge õite värvus.
"White Splendor"-Thubergi poolt saadud 1961.a., õied valged, alusel punakaspruun laik.
Kirjeldus: see taim kasvab jahedates, niisketes ja valgusküllastes metsades, avatud kasvukohtades (metsaservadel, niitudel), põhjapoolkera mõõdukates ja subtroopilistes tsoonides; mõned liigid tõusevad alpiniitudele ja mägitundratesse, elunevad koos lumimarjadega kaljulõhedes. Enamik liike kasvab Põhja-Ameerikas. Perekonnas on 25 liiki, ning mõned küllaltki hästi erinevad teisendid ja vormid.
Avamaal talvituv mitmeaastane sibullill kõrgusega 10-45 cm. Sibul sügaval istuv, munajas, piklik, paljudel liikidel peaaegu silinderjas, kujult ja värvilt meenutab koera hammast (siit ka liigi nimetus Erythronium dens-canis — "koerahammas"). Vars püstine, kandes tipus ühte, harvem mitut (kuni 8) longus, erinevat tooni roosat, purpurset, valget, kollast õit.
Kasvukoht: eelistab varjulist kasvukohta, seepärast võib teda aias istutada varjulisse nurka ja puude alla. Need lilled õitsevad siis, kui lehed pole puudel veel puhkenud. Samuti võib teda istutada maja põhjapoolsele küljele, kuid kasvukohas ei tohi olla seisvat vett. Talvitub katteta.
Muld: eelistab happelise reaktsiooniga kergeid, niiskeid turbamuldi. Koostis: lehemuld, kõdu, suureteraline liiv. 1m2-le lisada 150 g superfosfaati, 30 g kaaliumsalpeetrit, 200 g kondijahu, 100 g jahvatatud kriiti.
Istutus: sibullillede istutust ja ümberistutust alustatakse juuni teisel poolel. Istutatakse 3-4 kaupa kohtadesse, mis on kaitstud otseste päikesekiirte eest. Euroopa ja Aasia liikide ja sortide sibulad istutatakse kohevasse, väetatud mulda 10-15 cm sügavusele ja 15 cm kaugusele üksteisest. Ameerika liikide sibulate istutamisel suurendatakse istutussügavust 16-20 cm-ni. Tuleb meeles pidada, et koerahamba sibulal puudub kattev soomus, ning ta võib õhu käes olla mitte üle ühe päeva. Pikemaajaliselt tuleb neid hoiustada niiskes saepurus või samblas mitte üle 20 ööpäeva. Peale istutamist tuleb peenar multðida ja kasta. Ümberistutuseta kasvab ühel kohal 4-6 aastat. Selle aja jooksul annab iga sibul kuni 20 tütarsibulat. Selline mätas on õitsemise ajal väga dekoratiivne.
Paljundamine: enamikke Põhja-Ameerika lääneosa liike paljundatakse ainult seemnetega; ülejäänuid, kaasa arvatud kalifornia koerahammast (Е. multiscapoideum) paljundatakse hästi ka vegetatiivselt - tütarsibulatega. Koerahammas kasvab ühel kohal hästi mitu aastat, ning suureneb aasta-aastalt. Koerahamba istutused ei tihene väga kiiresti, seepärast, kui ka sellepärast, et ta ei armasta eriti ümberistutusi, jagatakse teda mitte sagedamini kui 4-5 aasta tagant. Parim aeg sibulate ümberistutuseks on suve lõpp - juuli, august, kui peale lehtede kolletamist saabub taimele puhkeperiood. Taime õitsemisaegset ümberistutust kevadel talub taim väga halvasti. Taime väljakaevamist, jagamist ja istutamist tuleb teha kiiresti ja korralikult, mitte lastes sibulatel kuivada, milledel erinevalt näiteks tulbi sibulatest, kattesoomused puuduvad.
Koerahamba seemnetega paljundamisel on huvitav saada uusi vorme, kuigi külvist esimese õitsemiseni kulub 4-7aastat. Sibulad, mis on ette nähtud selektsiooniks valitakse välja juunis. Nad peavad olema suured, mehaaniliste vigastusteta. Koerahambad, mis õitsesid aprilli alguses, istutatakse poolvarjulisse kohta, aprilli lõpus õitsenud aga päikeselisesse kohta, see vähendab nende erinevast õitsemisajast tingitud erinevusi. Et vältida isetolmlemist eemaldatakse emataimedelt tolmukott. Kui isastaimede tolmu on vaja hoida kuni tolmendamiseni, pannakse see kuiva klaaspurki ja hoitakse temperatuuril +18*C mitte üle 3-5 päeva. Tolm kantakse vatitampooni või lihtsalt avatud tolmukotiga kahes annuses emakasuudmele. Nädala möödudes hakkavad seemnekuprad suurenema, veel kahe nädala pärast kolletuvad lehed ja varisevad maha. Viljad on umbes 2 cm pikkused. Kohe, kui nende roheline värvus muutub kollakaks ning poolmed hakkavad pragunema on seemned valmis. Kuprate korjamisega ei tohi hilineda, vastasel juhul kannavad sipelgad, keda meelitab seemneis olev mahl, seemned laiali. Mõnikord võib aja puudusel tuua pisut toored viljad koos vartega tuppa 1-2 päevaks järelvalmima. Juba teisel päeval avanevad seemnekuprad ja seemned pudisevad välja. Seemned on kollakad, vahakarva, umbes 2 mm läbimõõduga. Külvatakse korjepäeval peenrasse, poolvarjulisse kohta, ridadevaheline kaugus 10 cm, seemnetevaheline kaugus 5 cm. Külvatakse umbes 3 cm sügavusele, kaetakse pealt lehemullaga ja kastetakse. Talveks külve ei kaeta. Järgmise aasta kevadel, aprilli lõpus, ilmuvad ühtlased tõusmed, mis sarnanevad kuni 4 cm kõrgustele helerohelistele naasklitele. Madalamad tõusmed annavad märku toitainete või niiskuse puudusest. Kuu aja pärast vegetatsiooniperiood lõpeb, lehed kolletuvad ja kuivavad. Selleks ajaks on arenenud kuni 4 mm suurused sibulad. Järgmisel kevadel moodustuvad väikesed pärislehed, kuid ilma marmormustrita, sibulad on aga juuli lõpuks juba 7-8 mm suurused. Kolmandal aastal ilmuvad suuremad lehed, sibulad on 7-10 cm sügavusel, nende läbimõõt on kuni 8 mm, ning nad omandavad silinderja kuju. Sel ajal on taimede ümberistutamine ohtlik, kuna sibulad on väga haprad ning purunevad väga kergesti. 4-5.ndal aastal võivad seemikud õitseda, ning siis hakatakse välja valima perspektiivseid vorme. Neid hinnatakse mitmete parameetrite järgi: õiekatte värvus, lisavärvielementide olemasolu (täpid, kriipsud), õitsemise algus ja kestvus jne. Järgmisel aastal teostatakse teistkordne hindamine, ning võrreldakse neid tuntud vormidega. Väljavalitud taimi paljundatakse tütartaimedega.
Kevadise külvi korral on kindlasti vajalik seemnete 1-3 kuuline külm stratifikatsioon.
Kasutamine: väga kaunis kevadises kompositsioonis koos teiste sibullilledega, mitte ainult tänu oma dekoratiivsusele, vaid ka pikaajalisele õitsemisele, mis kestab 2-3 nädalat. Ta on kaunis ka alpinaariumis ja murus, sobib ajatamiseks ja ka kimpudesse.
Loe rohkem: "Looduslike dekoratiivtaimede kasvatamine seemnetest".
Sibul piklik-munajas, sigisibulatega. Vars 10-30 cm kõrge, sageli roosakas, alusel 2 paari peaaegu vastastikuse lailantsetja, purpurse täppidega lehega, ahenenud nõgusa leherootsuga. Õis üksik, longus , kroonlehed teritunud tipuga, 2-4 cm pikad, roosad või violetsed, harva valged, tagasipöördunud servaga. Tolmukad 2 korda lühemad õiekattelehtedest, tolmukotid sinakad või peaaegu mustad. Emakas kuni 1cm pikk, emakasuue kergelt kolmelabaline. Õitseb kevade teisel poolel (15-20 päeva). Kultuuris 1570a., talvekindel ka ilma katteta. Väga dekoratiivne.
Tal on 2 vormi: lumivalge (var. niveum Maty) – valgete õitega ja (var. longifolium hort.) – pikalehine vorm – mille õied on palju suuremad ja sügavalt kolmelabalise emakasuudmega. Peale selle on ka veel mitmeid sorte:
"Charmer" – see aretati Thubergi poolt 1960a. sellel on iseloomulik suur pruun laik valgete õite alusel. Õiekate lavendlivärvi. Sisemine külg rohkem heledam, pruuni rõngaga. Lehed pruunikate tähnidega.
"Frans Hals" – õiekate väljast purpurne, seest pronksjas-roheliste laikudega, õiesüdamik rohekaskollane.
"Lilac Wonder" kultivar saadud 1943a. purpursete õite alusel asub ðokolaadipruun laik ja punakas rõngas õiekatte siseküljel. "Pink Perfection" –varakult õitsev aedvorm ereroosade õitega.
"Rose Queen" – väga haruldane, kordumatu iluga aedvorm, millel õied roosad.
"Snowflake" - aedvorm, millele on iseloomulik lumivalge õite värvus.
"White Splendor"-Thubergi poolt saadud 1961.a., õied valged, alusel punakaspruun laik.
Kirjeldus: see taim kasvab jahedates, niisketes ja valgusküllastes metsades, avatud kasvukohtades (metsaservadel, niitudel), põhjapoolkera mõõdukates ja subtroopilistes tsoonides; mõned liigid tõusevad alpiniitudele ja mägitundratesse, elunevad koos lumimarjadega kaljulõhedes. Enamik liike kasvab Põhja-Ameerikas. Perekonnas on 25 liiki, ning mõned küllaltki hästi erinevad teisendid ja vormid.
Avamaal talvituv mitmeaastane sibullill kõrgusega 10-45 cm. Sibul sügaval istuv, munajas, piklik, paljudel liikidel peaaegu silinderjas, kujult ja värvilt meenutab koera hammast (siit ka liigi nimetus Erythronium dens-canis — "koerahammas"). Vars püstine, kandes tipus ühte, harvem mitut (kuni 8) longus, erinevat tooni roosat, purpurset, valget, kollast õit.
Kasvukoht: eelistab varjulist kasvukohta, seepärast võib teda aias istutada varjulisse nurka ja puude alla. Need lilled õitsevad siis, kui lehed pole puudel veel puhkenud. Samuti võib teda istutada maja põhjapoolsele küljele, kuid kasvukohas ei tohi olla seisvat vett. Talvitub katteta.
Muld: eelistab happelise reaktsiooniga kergeid, niiskeid turbamuldi. Koostis: lehemuld, kõdu, suureteraline liiv. 1m2-le lisada 150 g superfosfaati, 30 g kaaliumsalpeetrit, 200 g kondijahu, 100 g jahvatatud kriiti.
Istutus: sibullillede istutust ja ümberistutust alustatakse juuni teisel poolel. Istutatakse 3-4 kaupa kohtadesse, mis on kaitstud otseste päikesekiirte eest. Euroopa ja Aasia liikide ja sortide sibulad istutatakse kohevasse, väetatud mulda 10-15 cm sügavusele ja 15 cm kaugusele üksteisest. Ameerika liikide sibulate istutamisel suurendatakse istutussügavust 16-20 cm-ni. Tuleb meeles pidada, et koerahamba sibulal puudub kattev soomus, ning ta võib õhu käes olla mitte üle ühe päeva. Pikemaajaliselt tuleb neid hoiustada niiskes saepurus või samblas mitte üle 20 ööpäeva. Peale istutamist tuleb peenar multðida ja kasta. Ümberistutuseta kasvab ühel kohal 4-6 aastat. Selle aja jooksul annab iga sibul kuni 20 tütarsibulat. Selline mätas on õitsemise ajal väga dekoratiivne.
Paljundamine: enamikke Põhja-Ameerika lääneosa liike paljundatakse ainult seemnetega; ülejäänuid, kaasa arvatud kalifornia koerahammast (Е. multiscapoideum) paljundatakse hästi ka vegetatiivselt - tütarsibulatega. Koerahammas kasvab ühel kohal hästi mitu aastat, ning suureneb aasta-aastalt. Koerahamba istutused ei tihene väga kiiresti, seepärast, kui ka sellepärast, et ta ei armasta eriti ümberistutusi, jagatakse teda mitte sagedamini kui 4-5 aasta tagant. Parim aeg sibulate ümberistutuseks on suve lõpp - juuli, august, kui peale lehtede kolletamist saabub taimele puhkeperiood. Taime õitsemisaegset ümberistutust kevadel talub taim väga halvasti. Taime väljakaevamist, jagamist ja istutamist tuleb teha kiiresti ja korralikult, mitte lastes sibulatel kuivada, milledel erinevalt näiteks tulbi sibulatest, kattesoomused puuduvad.
Koerahamba seemnetega paljundamisel on huvitav saada uusi vorme, kuigi külvist esimese õitsemiseni kulub 4-7aastat. Sibulad, mis on ette nähtud selektsiooniks valitakse välja juunis. Nad peavad olema suured, mehaaniliste vigastusteta. Koerahambad, mis õitsesid aprilli alguses, istutatakse poolvarjulisse kohta, aprilli lõpus õitsenud aga päikeselisesse kohta, see vähendab nende erinevast õitsemisajast tingitud erinevusi. Et vältida isetolmlemist eemaldatakse emataimedelt tolmukott. Kui isastaimede tolmu on vaja hoida kuni tolmendamiseni, pannakse see kuiva klaaspurki ja hoitakse temperatuuril +18*C mitte üle 3-5 päeva. Tolm kantakse vatitampooni või lihtsalt avatud tolmukotiga kahes annuses emakasuudmele. Nädala möödudes hakkavad seemnekuprad suurenema, veel kahe nädala pärast kolletuvad lehed ja varisevad maha. Viljad on umbes 2 cm pikkused. Kohe, kui nende roheline värvus muutub kollakaks ning poolmed hakkavad pragunema on seemned valmis. Kuprate korjamisega ei tohi hilineda, vastasel juhul kannavad sipelgad, keda meelitab seemneis olev mahl, seemned laiali. Mõnikord võib aja puudusel tuua pisut toored viljad koos vartega tuppa 1-2 päevaks järelvalmima. Juba teisel päeval avanevad seemnekuprad ja seemned pudisevad välja. Seemned on kollakad, vahakarva, umbes 2 mm läbimõõduga. Külvatakse korjepäeval peenrasse, poolvarjulisse kohta, ridadevaheline kaugus 10 cm, seemnetevaheline kaugus 5 cm. Külvatakse umbes 3 cm sügavusele, kaetakse pealt lehemullaga ja kastetakse. Talveks külve ei kaeta. Järgmise aasta kevadel, aprilli lõpus, ilmuvad ühtlased tõusmed, mis sarnanevad kuni 4 cm kõrgustele helerohelistele naasklitele. Madalamad tõusmed annavad märku toitainete või niiskuse puudusest. Kuu aja pärast vegetatsiooniperiood lõpeb, lehed kolletuvad ja kuivavad. Selleks ajaks on arenenud kuni 4 mm suurused sibulad. Järgmisel kevadel moodustuvad väikesed pärislehed, kuid ilma marmormustrita, sibulad on aga juuli lõpuks juba 7-8 mm suurused. Kolmandal aastal ilmuvad suuremad lehed, sibulad on 7-10 cm sügavusel, nende läbimõõt on kuni 8 mm, ning nad omandavad silinderja kuju. Sel ajal on taimede ümberistutamine ohtlik, kuna sibulad on väga haprad ning purunevad väga kergesti. 4-5.ndal aastal võivad seemikud õitseda, ning siis hakatakse välja valima perspektiivseid vorme. Neid hinnatakse mitmete parameetrite järgi: õiekatte värvus, lisavärvielementide olemasolu (täpid, kriipsud), õitsemise algus ja kestvus jne. Järgmisel aastal teostatakse teistkordne hindamine, ning võrreldakse neid tuntud vormidega. Väljavalitud taimi paljundatakse tütartaimedega.
Kevadise külvi korral on kindlasti vajalik seemnete 1-3 kuuline külm stratifikatsioon.
Kasutamine: väga kaunis kevadises kompositsioonis koos teiste sibullilledega, mitte ainult tänu oma dekoratiivsusele, vaid ka pikaajalisele õitsemisele, mis kestab 2-3 nädalat. Ta on kaunis ka alpinaariumis ja murus, sobib ajatamiseks ja ka kimpudesse.
Loe rohkem: "Looduslike dekoratiivtaimede kasvatamine seemnetest".
Eng.: Dog-tooth violet. Suom.: Rusokoiranhammas. Sven.: Hundtandslilja. Bot. syn.: Erythronium ovatifolium Poir., Erythronium longifolium Poir., Erythronium maculosum Lam.
