Teie ostukorv on tühi.
Luudpõõsas harilik Cytisus scoparius L.
Cytisus scoparius L.
Harilik luudpõõsas - Cytisus scoparius.
1,5-2 m kõrgune, peenete, roheliste võrsetega (noorena karvaste) põõsas. Õied kuni 2 cm pikkused, ebakorrapärase kujuga, üksikult või kahekaupa lehekaenaldes, helekollased (kroon ja õievars on karvased). Vili – kitsas ja piklik kaun kahe või rohkema seemnega. Lehed varisevad sügisel väga vara, mis annab tunnistust võrsete ettevalmistusest talvisteks külmadeks: tõepoolest, taim talub kuni -20 °С külmi.
Kultuuris juba ammustest aegadest. Sobib kasvatamiseks nii suurte kiviktaimlates kui ka üksiktaimena päikeselisel kohal. Harmoneerub hästi deutsiate, veigelate, ebajasmiinidega; kasutatakse kaskede või mändide esisel. Sobib ka koos kanarbikuga istutamiseks.
Heitlehine, külmakindel liik. Moodustab peenikeste ja painduvate võrsetega kuni 2 m kõrguse põõsa. Noored võrsed on kaetud punaka karvase koorega. Helekollased õielehed on koondunud kitsasse kuni 2 cm pikkusse õisikusse.
Istutamise iseärasusi.
Luudpõõsas on üsna vastupidav taim, kuid ümber istutama peab teda suurima ettevaatlikkusega. Juurestiku kahjustamine või selle kuivamine põhjustab terve põõsa hukkumist. Vanemat kui 3 aastast põõsast ei istutata üldse ringi, sest niikuinii ta hukkub. Muld peab olema õhuline ja mõõdukalt viljakas. Hea on kasutada nõrgalt happelist või neutraalset substraati. Võib võtta segu turbast, kompostist, mättamullast ja jõeliivast. Maa ümberkaevamisel enne istutamist on soovitav anda mineraalseid kompleksväetisi. Augu põhja puistatakse drenaažimaterjali (killustikku või punase tellise puru). Taim paigutatakse nii, et juurekael asetseks maapinnal. Rühmana istutamisel tasub jälgida vastavale sordile sobivat vahekaugust. Keskmine vahekaugus on 30-50 cm.
Hooldus.
Hooldada pole üldse keeruline, eriti juhul kui istutamiseks on valitud õige koht. Taim eelistab eredat hajutatud valgust. Teda maksab istutada kohtadesse, kuhu päike paistab hommikuti ja õhtuti, aga päeval on kerge vari. Toaeksemplarid pannakse ida- või läänepoolsele aknalauale. Et aiataimed hästi areneksid, peab neid kaitsma tõmbetuule ja tugevate tuulte eest. Luudpõõsas on põuale hästi vastupidav, kuid võib taluda ka harvu maapinna kuumenemist. Looduses võib teda kohata jõgede kallastel, kus on kevadisi üleujutusi. Pidev mulla kuumenemine on talle vastunäidustatud, samuti ka liiga kõrge põhjavesi. Põõsaid kastetakse vaid kestva põua korral või liiga palava ilmaga. Et võra areneks paremini ja õitsemine oleks rikkalikum, tuleks perioodiliselt väetada. Selleks kasutatakse rohu- või sõnnikuleotist, veega lahjendatult. Suve jooksul piisab 2-3 väetamisest. Luudpõõsas on vastupidav enamusele haigustele ja kahjuritele. Harva kahjustab võrseid jahukaste, mi lle vastu aitab vasevitrioli lahus. Mõnikord kahjustab lehti kirjukoi. Sellest saab lahti klorofossiga pritsides.
Kasutamine.
Luudpõõsas sobib nii ükskult kui rühmana istutamiseks. Tema õiekaskaadid elavdavad kevadist aeda. Luudpõõsaste juurde tasuks panna mõned suured rahnud, siis on taimed paremini vaadeldavad. Sobib hästi ka okaspuudega, samuti kanarbiku, maikellukeste, lavendli, kassikäpa naabrusse. Kui istutada põõsad ritta, siis tuleb sellest suurepärane elavtara.
1,0 g = 40-50 seemet.
1,5-2 m kõrgune, peenete, roheliste võrsetega (noorena karvaste) põõsas. Õied kuni 2 cm pikkused, ebakorrapärase kujuga, üksikult või kahekaupa lehekaenaldes, helekollased (kroon ja õievars on karvased). Vili – kitsas ja piklik kaun kahe või rohkema seemnega. Lehed varisevad sügisel väga vara, mis annab tunnistust võrsete ettevalmistusest talvisteks külmadeks: tõepoolest, taim talub kuni -20 °С külmi.
Kultuuris juba ammustest aegadest. Sobib kasvatamiseks nii suurte kiviktaimlates kui ka üksiktaimena päikeselisel kohal. Harmoneerub hästi deutsiate, veigelate, ebajasmiinidega; kasutatakse kaskede või mändide esisel. Sobib ka koos kanarbikuga istutamiseks.
Heitlehine, külmakindel liik. Moodustab peenikeste ja painduvate võrsetega kuni 2 m kõrguse põõsa. Noored võrsed on kaetud punaka karvase koorega. Helekollased õielehed on koondunud kitsasse kuni 2 cm pikkusse õisikusse.
Istutamise iseärasusi.
Luudpõõsas on üsna vastupidav taim, kuid ümber istutama peab teda suurima ettevaatlikkusega. Juurestiku kahjustamine või selle kuivamine põhjustab terve põõsa hukkumist. Vanemat kui 3 aastast põõsast ei istutata üldse ringi, sest niikuinii ta hukkub. Muld peab olema õhuline ja mõõdukalt viljakas. Hea on kasutada nõrgalt happelist või neutraalset substraati. Võib võtta segu turbast, kompostist, mättamullast ja jõeliivast. Maa ümberkaevamisel enne istutamist on soovitav anda mineraalseid kompleksväetisi. Augu põhja puistatakse drenaažimaterjali (killustikku või punase tellise puru). Taim paigutatakse nii, et juurekael asetseks maapinnal. Rühmana istutamisel tasub jälgida vastavale sordile sobivat vahekaugust. Keskmine vahekaugus on 30-50 cm.
Hooldus.
Hooldada pole üldse keeruline, eriti juhul kui istutamiseks on valitud õige koht. Taim eelistab eredat hajutatud valgust. Teda maksab istutada kohtadesse, kuhu päike paistab hommikuti ja õhtuti, aga päeval on kerge vari. Toaeksemplarid pannakse ida- või läänepoolsele aknalauale. Et aiataimed hästi areneksid, peab neid kaitsma tõmbetuule ja tugevate tuulte eest. Luudpõõsas on põuale hästi vastupidav, kuid võib taluda ka harvu maapinna kuumenemist. Looduses võib teda kohata jõgede kallastel, kus on kevadisi üleujutusi. Pidev mulla kuumenemine on talle vastunäidustatud, samuti ka liiga kõrge põhjavesi. Põõsaid kastetakse vaid kestva põua korral või liiga palava ilmaga. Et võra areneks paremini ja õitsemine oleks rikkalikum, tuleks perioodiliselt väetada. Selleks kasutatakse rohu- või sõnnikuleotist, veega lahjendatult. Suve jooksul piisab 2-3 väetamisest. Luudpõõsas on vastupidav enamusele haigustele ja kahjuritele. Harva kahjustab võrseid jahukaste, mi lle vastu aitab vasevitrioli lahus. Mõnikord kahjustab lehti kirjukoi. Sellest saab lahti klorofossiga pritsides.
Kasutamine.
Luudpõõsas sobib nii ükskult kui rühmana istutamiseks. Tema õiekaskaadid elavdavad kevadist aeda. Luudpõõsaste juurde tasuks panna mõned suured rahnud, siis on taimed paremini vaadeldavad. Sobib hästi ka okaspuudega, samuti kanarbiku, maikellukeste, lavendli, kassikäpa naabrusse. Kui istutada põõsad ritta, siis tuleb sellest suurepärane elavtara.
1,0 g = 40-50 seemet.
Eng.: Common Broom, Scotch Broom. Suom.: Jänönvihma. Sven.: Harris. Bot.syn.: Sarothamnus scoparius (L.) Wimm. ex W.D.J.Koch, Spartium scoparium L.
