Teie ostukorv on tühi.
Palderjan harilik Cardiola Valeriana officinalis
Valeriana officinalis L.
Mitmeaastane rohttaim, sirgete 1-1,5 m kõrguste torujate vartega. Õied valged või heleroosad, väikesed, lõhnavad, kogutud kilbikujulistesse õisikutesse. Õitseb juunist -augustini (teisel kasvuaastal). Külmakindel, niiskustarmastav taim, raviks kasutatakse juurt koos juurestikuga. Neid kaevatakse maast kui varred õisikuga on veel säilinud.
Harilik palderjan kasvab niisketel aruniitudel, sooniitudel, jõgede kallastel, luhtadel, metsaservadel võsastikes, tarade ääres. Mitmeaastasel taimel on tihe juurikate ja juurte kimp, milles peajuur on lühike, tugev, ruljas, sagedasti lühikeste maasiseste võsunditega. Vars on püstine, lihtne, sooniline, seest õõnes, alt pisut karvane, ülalt paljas, 25— 120 cm kõrgune. Lehed on paaritusulgjad, 5—11 paari lehekestega, võrdlemisi pikad; lehekesed süstjad või lineaalsed, terveservalised või jämedahambalised. Õiekroon punakas - valge või valge 5 tipmega, veidi lehterjas, ebakorrapärane; õied peamiselt sarikana; sarikad enamasti vastakud. Õitseb juunist - septembrini.
Juurestiku kogumine toimub sügisel, septembris ja oktoobris. Looduslikult kasvavad või kultiveeritud taimed kaevatakse maast välja, raputatakse neil muld küljest ja lõigatakse maapealsed osad hästi juurika lähedalt maha. Juurikad pestakse vees puhtaks, kontrollides hoolikalt, kas kõik mulla-tükid ja kivikesed on juurte vahelt eemaldatud. Jämedamad rohkete juurtega juurikad võib puhastamise hõlbustamiseks lõigata pikuti lõhki või neljaks ilma juuri juurika küljest eraldamata. Saadud kogus jäetakse paariks päevaks restile või korvi nõrguma, siis asetatakse kuivatisse või pööningule kuivama. Kuivatamisel peab temperatuur olema +30—35 °C, kihi paksus ei tohi olla üle 10 cm, juurikaid tuleb sageli segada. Droog säilib tarvitamiskõlblikuna kuni 3 aastat. Droogi moodustavad helepruunid juurikad ja juured; nad on tugeva lõhnaga, vürtsika, mõrkjasmagusa maitsega. Droogis võib olla niiskust mitte üle 16%, kuni l cm pikkuste varre- ja lehejäänustega juurikaid mitte üle 3%, mineraalseid ja orgaanilisi lisandeid minimaalselt; tuha-jääk alla 14%. Looduslikult kasvavat palderjani on sügisel raske ara tunda. Lihtsam oleks neid koguda õitsemise ajal, kuid siis saadakse madalama väärtusega droog. Loodusliku palderjani juurikas ja juured on väga väikesed ega tasu praktiliselt kogumist. Palju paremaid tulemusi saadakse palderjani kultiveerimisel.
Palderjani kasvatamiseks sobib igasugune viljakas pinnas. Seeme külvatakse augustis kohe pärast valmimist lavasse. Palderjan vajab idanemiseks rohkesti niiskust ja valgust. Seetõttu seemet mullaga ei kaeta. Et muld niiske säiliks, on soovitatav katta külv õhukese kihi turbasamblaga. Sammal hoiab ära ka seemnete kokku-uhtumise kastmisel. Lavad kaetakse klaasidega. Palderjan tärkab 10— 12 päeva pärast. Vajaduse korral kastetakse ja õhustatakse lavasid. Talveks kaetakse lavad kuuseokste või laudadega. Võimalikult vara kevadel (aprilli algul) kaetakse lavad uuesti laudade asemel klaasidega. Maikuu keskel on taimed umbes 15 cm kõrgused ja sobivad istutamiseks. Klaasitud lavade puudumisel võib seemne külvata peenrasse ja katta kilega. Et kile all mulla niiskus hästi säilib, ei ole turbasamblaga katmist tarviski. Taimede tärkamisel ja järgmise aasta kevadel on tarvis peenra ümber asetada raam, et kile jääks taimedest pisut kõrgemale. Maikuu keskel istutatakse taimed sügisel küntud ja kevadel korralikult haritud põllule reavahedega 45—60 cm, taimedevaheline kaugus reas 15—20 cm. Umbes kahenädalaste vaheaegade järel kohendatakse reavahesid ja kõblatakse umbrohi ridadelt.
Seemnete saamiseks jäetakse osa taimedest põllul järgmiseks aastaks kasvama. Järgmisel aastal tekivad varred ja palderjan hakkab juba juunis õitsema. Augusti algul, kui umbes veerandil sarikas olevatel viljadel on tekkinud lendkarvad (viljad ei valmi korraga), lõigatakse varred umbes 20—30 cm pikkuselt maha ja paigutatakse hästi tuulutatavasse ruumi järelvalmima ja kuivama. Kuivanud vartelt kolgitakse seemned lahti, sõelutakse ja tuulatakse. Palderjani võib külvata ka varakevadel otse põllule, reavahedega 45—60 cm. Külvinorm 7—8 kg seemet hektarile. Seemet ei kaeta, vaid ainult rullitakse kinni. Tärkamisel eemaldatakse ridadelt umbrohi kõplamise teel ja kobestatakse reavahesid. Sügiseks tekib ainult lehtede rosett. Järgmisel aastal tuleb hoolitseda, et taimed ei hakkaks õitsema. Varte ilmumisel niidetakse need umbes 20 cm kõrguselt maha. Saak kogutakse oktoobris. Sellise kultiveerimisviisi juures saadakse küll mõnevõrra suurem saak, kuid põld seisab ühe kultuuri all kinni 2 aastat. Esimene kõplamine tehakse kohe pärast taimede tärkamist ja on küllaltki töömahukas. Raskusi tekitab järgmisel aastal ka varte niitmine, mida tuleb teha 2 või 3 korda vegetatsiooniperioodi jooksul. On katsetatud palderjani külvamist ka kattevilja (vikk, oder) alla. Palderjan talub hästi varju. Sellisel viisil kasvanud taimed ei hakka ka järgmisel aastal õitsema.
Suurem osa varutud juurikaid ja juuri töödeldakse mitmesugusteks preparaatideks. Palderjani juurikad ja juured ning nende preparaadid vähendavad kesknärvisüsteemi erutuvust ja on spasmolüütiliste omadustega. Neid kasutatakse rahustava vahendina erutuse ja unetuse puhul. Sageli kuuluvad nad ka mitmesuguste rahustavate ravimsegude koostisse.
Harilik palderjan kasvab niisketel aruniitudel, sooniitudel, jõgede kallastel, luhtadel, metsaservadel võsastikes, tarade ääres. Mitmeaastasel taimel on tihe juurikate ja juurte kimp, milles peajuur on lühike, tugev, ruljas, sagedasti lühikeste maasiseste võsunditega. Vars on püstine, lihtne, sooniline, seest õõnes, alt pisut karvane, ülalt paljas, 25— 120 cm kõrgune. Lehed on paaritusulgjad, 5—11 paari lehekestega, võrdlemisi pikad; lehekesed süstjad või lineaalsed, terveservalised või jämedahambalised. Õiekroon punakas - valge või valge 5 tipmega, veidi lehterjas, ebakorrapärane; õied peamiselt sarikana; sarikad enamasti vastakud. Õitseb juunist - septembrini.
Juurestiku kogumine toimub sügisel, septembris ja oktoobris. Looduslikult kasvavad või kultiveeritud taimed kaevatakse maast välja, raputatakse neil muld küljest ja lõigatakse maapealsed osad hästi juurika lähedalt maha. Juurikad pestakse vees puhtaks, kontrollides hoolikalt, kas kõik mulla-tükid ja kivikesed on juurte vahelt eemaldatud. Jämedamad rohkete juurtega juurikad võib puhastamise hõlbustamiseks lõigata pikuti lõhki või neljaks ilma juuri juurika küljest eraldamata. Saadud kogus jäetakse paariks päevaks restile või korvi nõrguma, siis asetatakse kuivatisse või pööningule kuivama. Kuivatamisel peab temperatuur olema +30—35 °C, kihi paksus ei tohi olla üle 10 cm, juurikaid tuleb sageli segada. Droog säilib tarvitamiskõlblikuna kuni 3 aastat. Droogi moodustavad helepruunid juurikad ja juured; nad on tugeva lõhnaga, vürtsika, mõrkjasmagusa maitsega. Droogis võib olla niiskust mitte üle 16%, kuni l cm pikkuste varre- ja lehejäänustega juurikaid mitte üle 3%, mineraalseid ja orgaanilisi lisandeid minimaalselt; tuha-jääk alla 14%. Looduslikult kasvavat palderjani on sügisel raske ara tunda. Lihtsam oleks neid koguda õitsemise ajal, kuid siis saadakse madalama väärtusega droog. Loodusliku palderjani juurikas ja juured on väga väikesed ega tasu praktiliselt kogumist. Palju paremaid tulemusi saadakse palderjani kultiveerimisel.
Palderjani kasvatamiseks sobib igasugune viljakas pinnas. Seeme külvatakse augustis kohe pärast valmimist lavasse. Palderjan vajab idanemiseks rohkesti niiskust ja valgust. Seetõttu seemet mullaga ei kaeta. Et muld niiske säiliks, on soovitatav katta külv õhukese kihi turbasamblaga. Sammal hoiab ära ka seemnete kokku-uhtumise kastmisel. Lavad kaetakse klaasidega. Palderjan tärkab 10— 12 päeva pärast. Vajaduse korral kastetakse ja õhustatakse lavasid. Talveks kaetakse lavad kuuseokste või laudadega. Võimalikult vara kevadel (aprilli algul) kaetakse lavad uuesti laudade asemel klaasidega. Maikuu keskel on taimed umbes 15 cm kõrgused ja sobivad istutamiseks. Klaasitud lavade puudumisel võib seemne külvata peenrasse ja katta kilega. Et kile all mulla niiskus hästi säilib, ei ole turbasamblaga katmist tarviski. Taimede tärkamisel ja järgmise aasta kevadel on tarvis peenra ümber asetada raam, et kile jääks taimedest pisut kõrgemale. Maikuu keskel istutatakse taimed sügisel küntud ja kevadel korralikult haritud põllule reavahedega 45—60 cm, taimedevaheline kaugus reas 15—20 cm. Umbes kahenädalaste vaheaegade järel kohendatakse reavahesid ja kõblatakse umbrohi ridadelt.
Seemnete saamiseks jäetakse osa taimedest põllul järgmiseks aastaks kasvama. Järgmisel aastal tekivad varred ja palderjan hakkab juba juunis õitsema. Augusti algul, kui umbes veerandil sarikas olevatel viljadel on tekkinud lendkarvad (viljad ei valmi korraga), lõigatakse varred umbes 20—30 cm pikkuselt maha ja paigutatakse hästi tuulutatavasse ruumi järelvalmima ja kuivama. Kuivanud vartelt kolgitakse seemned lahti, sõelutakse ja tuulatakse. Palderjani võib külvata ka varakevadel otse põllule, reavahedega 45—60 cm. Külvinorm 7—8 kg seemet hektarile. Seemet ei kaeta, vaid ainult rullitakse kinni. Tärkamisel eemaldatakse ridadelt umbrohi kõplamise teel ja kobestatakse reavahesid. Sügiseks tekib ainult lehtede rosett. Järgmisel aastal tuleb hoolitseda, et taimed ei hakkaks õitsema. Varte ilmumisel niidetakse need umbes 20 cm kõrguselt maha. Saak kogutakse oktoobris. Sellise kultiveerimisviisi juures saadakse küll mõnevõrra suurem saak, kuid põld seisab ühe kultuuri all kinni 2 aastat. Esimene kõplamine tehakse kohe pärast taimede tärkamist ja on küllaltki töömahukas. Raskusi tekitab järgmisel aastal ka varte niitmine, mida tuleb teha 2 või 3 korda vegetatsiooniperioodi jooksul. On katsetatud palderjani külvamist ka kattevilja (vikk, oder) alla. Palderjan talub hästi varju. Sellisel viisil kasvanud taimed ei hakka ka järgmisel aastal õitsema.
Suurem osa varutud juurikaid ja juuri töödeldakse mitmesugusteks preparaatideks. Palderjani juurikad ja juured ning nende preparaadid vähendavad kesknärvisüsteemi erutuvust ja on spasmolüütiliste omadustega. Neid kasutatakse rahustava vahendina erutuse ja unetuse puhul. Sageli kuuluvad nad ka mitmesuguste rahustavate ravimsegude koostisse.
Eng.: Common valerian "Cardiola", garden valerian, fragrant valerian. Suom.: rohtovirmajuuri, virmajuuri. Sven.: läkevänderot, valeriana, vendelört, äkta vänderot. Bot. syn.: Valeriana baltica Pleijel.
