Harilik taralõng Lycium barbarum

Harilik taralõng - Lycium barbarum.
Tugevalt harunev, heitlehine põõsas, kaarjalt langevate okstega. Lehed piklikud, lantsetsed. Viljad - erkpunased marjad. Põõsa kõrgus 1-3 m, läbimõõt 3-3,5 m. Kodumaaks Hiina. Peatüvi ja oksad küllaltki jämedad, nendel asetsevad pikad okkad, mille algusest väljuvad lehed ja õied (väikestel okastel lehed puuduvad). Viljavarred peenikesed ja pikad, sageli langevad, hallikas-kollased, paljad. Õiekroon lehtrikujuline, umbes 8 mm pikkune, tal on 5 munaja kujuga kroonlehte, mis on 5 mm pikkused. Õite värvus roosakas või sirelililla, tumevioletsete sälkudega. Marjad munajad või ovaalsed, 8-20 mm pikkused ja 5-10 mm laiused, punased või oranþid. Õitseb juunist septembrini, viljad valmivad juulist novembrini. Taralõng kasvab kiiresti ja talub hästi külma, kuid ei talu niiskust. Õied vahetuvad punaste või oranþide, umbes 3 cm pikkuste, munajate viljadega, mis on sageli õitest efektsemad (õisi pole mõnikord lehtede vahelt isegi märgata).
Muld ja kasvukoht.
Vajab hea drenaaþiga liivast pinnast ja päikeselist kasvukohta.
Lõikus.
Märtsis lõigatakse juure pealt kolmandik vanadest okstest.

Taralõng on vähenõudlik taim. Teda on kerge paljundada nii seemnetega kui ka pistikutega. Seemned külvatakse hästi niisutatud mulla pinnale. Peale külvi on vaja hoida pidevalt ühtlast niiskust nii idanemise kui ka kiire kasvu ajaks. Idanemine toimub kõige paremini soojas, temperatuuril umbes 25 °C. Valgust idanemiseks pole vaja, kuid peale tõusmete ilmumist asetatakse külvinõu valgesse kohta, hajusasse päikesevalgusesse või poolvarju. Esimesed viljad saab maitsta kolmandal eluaastal, rikkalikult hakkab viljuma 4-5 aastaselt. Sobib kasvatada kraavivallidel, mesilate ja aedade läheduses, tühjade kohtade haljastamisel. Kultuuraladele ei soovitata istutada, kuna taralõng kasvab laiaks ja hiljem on teda raske välja juurida. Meditsiinilistel eesmärkidel kasutatakse taralõnga juba ammusest ajast ja omab laia kasutusspektrit. Kasutatakse kõiki taime osi: lehti, varsi, juuri ja vilju. Üheks põhiliseks komponendiks peetakse tema polüsahhariide, glükokonjugaate, mida tähistatakse LbGp2, mis omavad immuunaktiivsust. Polüsahhariidid avaldavad vastupanu vabadele radikaalidele kahjustunud rakumembraanides, alandavad arteriaalset vererõhku ja kutsuvad esile radiosensibilisatsiooni (tõstavad kudede tundlikkust kiiritamisel), mis on oluline vähihaigete radioloogiliste protseduuride läbiviimisel. Tähtsaks komponendiks taimes on bioflavonoidid. Taralõnga viljad on rikkad vitamiinide ja mineraalide allikad, eriti A, C ja E vitamiinide, samuti suurepärased asendamatute rasvhapete allikad. Kasutatakse hüpertoonia, hüperlipideemia, suhkruhaiguse, maksa düstroofia korral, parandab silmanägemist. Kasutatakse epilepsia, neurasteenia ja impotentsuse korral. Omab toniseerivat ja üldtugevdavat toimet. Surub maha soolekepikeste ja soori arengu.
Hariliku taralõnga marju süüakse kroonilise väsimuse, viljatuse, impotentsuse, kõrvakohina, pearingluse, nägemishäirete, aneemia, diabeedi ja kuulmisvõimetuse korral. Maitselt meenutavad taralõnga marjad jõhvika ja kirsi segu, seepärast süüakse neid paljalt või lisatakse puuviljasalatitesse või jogurtisse.
Aasias seostatakse taralõnga marjade söömist pikaealisusega.

Eng.: Boxthorns, Goji Berry, Wolfberry. Suom.: Goji-marja (Pukinpensas). Sven.: Bocktörne, Kinesiska Gojibär. Bot. syn.: Boberella halimifolia (Mill.) E.H.L.Krause, Jasminoides flaccidum Moench, Lycium halimifolium Mill., Lycium lanceolatum Veill., Lycium turbinatum Veill., Lycium vulgare Dunal, Teremis elliptica Raf.