Väätkõrvits harilik Cyclanthera pedata

Avamaale külvatakse seemned aprilli lõpul- mai algul (kui muld on 10 cm sügavusel soojenenud +14°С).
Külvisügavus: 1,5-2 cm.
Külviskeem: istikud istutatakse ühte ritta 50-60 cm vahekaugustega.
Temperatuur: ei ole soojuse suhtes väga nõudlik, optimaalne temperatuur kasvuks ja arenguks on +15°…20°С, temperatuuril üle 15°C viljakandvus peatub.
Kastmine: kuni õitsemiseni kastetakse mõõdukalt, 3-4 l/m2 5-7 päeva tagant, aga õitsemise ja viljumise ajal kasta 2-3 päeva tagant 6-12 l/m2 (sõltuvalt ilmast).
* ei ole soovitav kasta tugeva veejoaga, muidu uhute mulla ära, juurestik, lehed, varred saavad kahjustada.
Väetamine: 3-5 väetamist mineraal- ja orgaaniliste väetistega:
- esimene väetamine õitsemise algul (10 liitris vees lahustada 1 spl kompleks - mineraalväetist (asofoska tüüpi) ja 1 klaas püdelat veisesõnnikut)
- viljakandeperioodil väetatakse 10-12 päeva tagant (10 l veekohta 1kl püdelat veisesõnnikut ja 2 spl nitrofoskat), seda antakse 5-6 l/m2
- viimane väetamine tehakse 15-20 päeva enne viimast saagikoristust
- saagikoristus algab Eesti tingimustes mitte enne augusti keskpaika
- seemneid võib kasutada hüpertoonia raviks.
Eelkultuurid: haljasväetised, varajane kartul ja kapsas, tomat, liblikõielised, sibul (ei sobi kõrvitskultuurid). Väätkõrvits kasvab igasugusel mullal, eelistatult hästi vett läbilaskval, hea õhustusega, viljakal ja kerge lõimisega mullal: saviliiv või kerge liivsavimuld. Rasked vett mitteläbilaskvad savimullad ja happelised mullad vajavad eelnevat parandamist.
Ei talu kõrgele ulatuvat põhjavett. Võib kasvada ka avamaa. Ei ole temperatuuri ja õhuniiskuse suhtes nõudlik. Sügisesel maaharimisel antakse ruutmeetrile 5-6 kg kõdusõnnikut või 6-8 kg komposti, 30 g superfosfaati ja 20 g kaaliumsulfaati, kevadel 15-20 g lämmastikväetisi.

Väätkõrvits kuulub kõrvitsaliste sugukonda. Pärineb Lõuna-Ameerikast Peruu, Equadori ja Brasiilia mägedest. Sealt pärineb ka tema vajadus soojuse ja niiskuse järele, samuti ka võime moodustada vilju lühikese päeva tingimustes.
Väätkõrvits on võimas rohtne liaan, millel on arvukalt võrseid. Lehed lõhestunud ja see annab taimele omakorda erilise ilu ja dekoratiivsuse. On kaunis kogu suve ja hilissügise kuni öökülmadeni. Võrsete pikkus on kuni 8 meetrit, need on ererohelised, lehelabad 7-8 osalised. Õied valged ja pisikesed, moodustavad kobara. Tema lehestik on niivõrd tihe, et sinna alla saab kõrvetava päikese eest varju pugeda.
Peale dekoratiivsete omaduste on ta ka lisaks köögivili. Õitseb juuni lõpus- juuli alguses. Õitseb pikka aega ja palju. Õied on erisugulised. Isasõied on väga väikesed, valged, väikestes kobarates, aga emasõied on suuremad, kollast värvi. Viljad sarnanevad väikestele pipardele ja on 7-10 cm pikad ja 2-3 cm laiad. Lehe kaenlas kasvab neid 1-5 tükki, aga kogu taimel 200- 250 tükki. Viljade maitse on meeldiv ja üsna omapärane. See meenutab samaaegselt kurgi, paprika ja aedoa maitset. Küpsed viljad sobivad hästi marineerimiseks ja hapendamiseks. Küpsetatud viljade maitse meenutab küpsetatud aedube, kuid on palju maitsvam.
Väätkõrvitsa vilju tarvitatakse ka värskelt, tehes neist salatit. Kuid siiski kipuvad nad väga kiiresti ülevalmima ja kui hilineda korjamisega, kaotavad nad oma mahlakuse ja muutuvad puiseks.
Väätkõrvits on ka ravimtaim. Tema viljadel on kerge uriini- ja sapieritust soodustav toime, nad soodustavad mao motoorikat. Abi saab ka kehvveresuse, ateroskleroosi, maksa- ja neeruhaiguste, põiekivide, südamehaiguste, mao ja seedetrakti hädade korral. Kasulik ka jalatursete korral.

 

Eng.: Achocha, Caigua. Suom.: Herkkuhyppykurkku. Sven.: Korila.