Teie ostukorv on tühi.
Harjasiiris
Iris setosa L.
Harjasiiris - Iris setosa.
Nimetus: 3 ülemist kroonlehte on sel iirisel evolutsiooni käigus muutunud vaevu märgatavaks harjaseks. See oligi põhjuseks, miks Peter Pallas, kes selle liigi Ida-Siberis avastas, nimetas selle harjasiiriseks. Teiseks sellele liigile ainuomaseks tunnuseks on see, et tal on seemnekupral eriline ehitus. Puudutusel kostub seemnekuprast heli, mis meenutab laste kõristi oma.
Need tunnused on seotud karmide tingimustega, millistes ajalooliselt see liik moodustus. Kõristile sarnanev kupar võimaldab seemnetel taluda põhjamaist talve. Kupar kujutab endast õhuga täidetud ruumi, aga õhk on hea soojusisolatsioon. Seemned jõuavad vaatamata lühikesele suvele siiski valmida ja kanduvad vette sattudes kaugele, seepärast on selle iirise levik seotud jõgede kallastega.
Levik: iiriste sugukonnas on umbes 2000 liiki, aga vaid harjasiiris on suutnud levida mööda jõekaldaid Põhja-Jäämereni. Miljoneid aastaid tagasi, kui kliima oli mõõdukam ja kontinendid olid omavahel ühendatud, suutis see liik ületada praeguse Beringi väina ala ja minna ka Põhja-Ameerika kontinendile.
Dekoratiivses mõtte on harjasiiris üsna huvitav. Magadanis näiteks kasutatakse teda üsna laialdaselt linna haljastuses.
Looduslik vormirikkus aga annab märku sellest, et harjasiirisel on suur geneetiline potentsiaal. See võimaldab luua eriti vastupidavaid dekoratiivsorte.
Viimastel aastatel on ilmunud rida sorte, mis sobivad eriti põhjapiirkondadele.
Kasvatamine: harjasiirist saab kergesti paljundada sügisese külviga või siis juurika jagamisega. Seda viimast võib teha vaid aktiivsel juurte kasvu perioodil. Põhjapoolsetel aladel on see siis suve II poolel, lõunapoolsetel aladel sügise alguses. Nagu kõik iirised, on ka harjasiiris veelembene, seetõttu ei talu ta ümberistutamisel ega jagamisel juurte kuivamist. Kasvab huumusrikkal või turbamullal. Paremini areneb kerges varjus.
Nimetus: 3 ülemist kroonlehte on sel iirisel evolutsiooni käigus muutunud vaevu märgatavaks harjaseks. See oligi põhjuseks, miks Peter Pallas, kes selle liigi Ida-Siberis avastas, nimetas selle harjasiiriseks. Teiseks sellele liigile ainuomaseks tunnuseks on see, et tal on seemnekupral eriline ehitus. Puudutusel kostub seemnekuprast heli, mis meenutab laste kõristi oma.
Need tunnused on seotud karmide tingimustega, millistes ajalooliselt see liik moodustus. Kõristile sarnanev kupar võimaldab seemnetel taluda põhjamaist talve. Kupar kujutab endast õhuga täidetud ruumi, aga õhk on hea soojusisolatsioon. Seemned jõuavad vaatamata lühikesele suvele siiski valmida ja kanduvad vette sattudes kaugele, seepärast on selle iirise levik seotud jõgede kallastega.
Levik: iiriste sugukonnas on umbes 2000 liiki, aga vaid harjasiiris on suutnud levida mööda jõekaldaid Põhja-Jäämereni. Miljoneid aastaid tagasi, kui kliima oli mõõdukam ja kontinendid olid omavahel ühendatud, suutis see liik ületada praeguse Beringi väina ala ja minna ka Põhja-Ameerika kontinendile.
Dekoratiivses mõtte on harjasiiris üsna huvitav. Magadanis näiteks kasutatakse teda üsna laialdaselt linna haljastuses.
Looduslik vormirikkus aga annab märku sellest, et harjasiirisel on suur geneetiline potentsiaal. See võimaldab luua eriti vastupidavaid dekoratiivsorte.
Viimastel aastatel on ilmunud rida sorte, mis sobivad eriti põhjapiirkondadele.
Kasvatamine: harjasiirist saab kergesti paljundada sügisese külviga või siis juurika jagamisega. Seda viimast võib teha vaid aktiivsel juurte kasvu perioodil. Põhjapoolsetel aladel on see siis suve II poolel, lõunapoolsetel aladel sügise alguses. Nagu kõik iirised, on ka harjasiiris veelembene, seetõttu ei talu ta ümberistutamisel ega jagamisel juurte kuivamist. Kasvab huumusrikkal või turbamullal. Paremini areneb kerges varjus.
Eng.: Arctic iris, Wild Iris. Suom.: Kääpiökaunokurjenmiekka.
