Teepõõsas Hiina (teekameelia) Camellia sinensis

Aromaatne tee aknalaualt! Igihaljas taim kõrgusega kuni 100 cm. Õitsemiseperioodil levib õrna ja meeldivat lõhna. 3-4 aasta vanusel taimel võib juba lehti korjata. Toatingimustes kasvab sooja- ja niiskusnõudlik teepõõsas hästi, 4-5 aastasena hakkab õitsema ja vilja kandma. 
Teepõõsast on võimalik edukalt paljundada seemnest. Valminud seeme on tumepruun, tugeva kestaga ja õlirikas. Peale valmimist kuni külvini säilitatakse täisväärtuslikke (suuremaid ja ühtlaseid) seemneid niiskes liivas temperatuuril +4+5°C. Külvieelselt on soovitav panna kõva kestaga seemned 2-3 ööpäevaks toasooja vette paisuma ja idanemise soodustamiseks lisada veele kasvustimulaatoreid. Seemned külvatakse tavaliselt potti happelise reaktsiooniga (pH 4,5-5,5) mulda talvel või varakevadel. Külvatakse pesiti, ühte potti 4-5 seemet, külvisügavus 3-4 cm. Külve kastetakse, külvinõu kaetakse pealt klaasiga ja asetatakse sooja kohta; klaasi eemaldatakse ja kuivatatakse iga päev; mullal lastakse tuulduda. Tõusmed ilmuvad tavaliselt 30-45 päeva peale külvi. Esimesel aastal kasvavad noored teepõõsa taimed 20-25 cm pikkuseks. Teepõõsad harunevad tugevasti vastavalt kasvamisele ja moodustavad suure lehtede ja võrsete massi, mille moodustumisele kulub suur hulk toitaineid ja vett. Seepärast vajab teepõõsas mulla kobestamist, multðimist, kastmist ja väetamist. Põõsas moodustub täielikult 7-8 aasta vanuses, taim ise elab 100 aastat ja kauemgi.

* Ühe inglise lordi juures toimunud pidulikul lõunasöögil haaras kõigi külaliste tähelepanu hiina portselannõu, milles oli tume salat. Salat oli kibeda maitsega ja kutsus esile südamepekslemise (see koosnes rohelistest teelehtedest). Aadlikud maitsesid ja leidsid, et tegemist on solgiga. Lääne-Euroopasse jõudis tee esmakordselt aastal 1517 Portugali laevaga, kuid ka seal ei osatud esialgu teed kasutada. Kuid üsna kiiresti õpiti Euroopas teed valmistama, inglased peavad seda aga oma rahvusjoogiks.
Tee kodumaal Hiinas tunti seda taime juba 4600 aastat tagasi. Legendidel ja lugudel tee päritolu kohta on erinevad peategelased. Näiteks räägib üks legend vanast Buddha mungast nimega Daramma või Ta-Mo, kes nägi unes Buddhat ja lubas talle et palvetab silma pilgutamata ööd ja päevad läbi. Ükskord jäi munk siiski tukkuma ja vihastas enda peale nii, et lõikas omal silmalaud ära ja viskas need maha. Sellele kohale kasvas teepõõsas, mille lehtedest saab imelist und peletavat jooki. 
Teine legend räägib karjusest, kes märkas, et tema kitsed ei suuda magama jääda pärast seda, kui on söönud ühe teatud põõsa lehti. Karjus proovis isegi neid lehti ja ei maganud pärast seda terve öö, kuid oli sellele vaatamata erk ja rõõmus. Nii või teisiti tundsid hiinlased tee toniseerivat toimet juba iidsetel aegadel. Hiina imperaator, kellel oli kaks portselanivabrikut, käskis kõigile teekruusidele kirjutada oma poeemi tee kasulikkusest, tassid rändasid mööda maailma laiali koos kuuldustega uue joogi kohta. Samal ajal peeti teevalmistamise saladuse avaldamist kõige raskemaks ja jubedamaks kuriteoks. Tee saladus oli püha ja seda hoiti kiivalt koos paberi, püssirohu ja portselani valmistamise saladusega. Avalikuks sai see alles 19. sajandil.
Teepuu, või hiina kameelia võib kasvada 8-9 m kõrguseks, kuid enamasti puud kärbitakse ja kujundatakse ta umbes meetrikõrguseks põõsaks. Taimel on läikivad tumerohelised lehed ja valged õied, mis asetsevad ühe või kahe kaupa lehekaelades. Õitel on õrn jasmiinilõhn. Algul arvati, et on kaks liiki teepuid – üks annab musta ja teine rohelist teed. Alles 1852. aastal jõudis Londonisse kiri Hiinas praktiseerivalt botaanikult Robert Fortune, kus viimane teatas, et nii must kui ka roheline tee on saadud ühe taime lehtedest. Teelehti korjatakse kaks korda aastas – aprillis ja augustis. Parimate teesortide jaoks kasutatakse veel mitte täielikult avanenud lehti, mis on kaetud valgete karvakestega. Lehtede korjamine on töömahukas ja väsitav, lehti võib korjata vaid käsitsi. Korjatud lehti vinnutatakse õhukeste kihtidena (600 grammi ruutmeetri kohta) 12 tunni jooksul. Lehed kaotavad seejuures 35% oma niiskusest. Seejärel keeratakse teelehed rulli (vanasti tehti seda käsitsi, nüüd vaskrootorite abil) ja pannakse 5 cm paksuste kihtidena kastidesse +24°C juurde (fermenteerimiseks). Kuue tunni pärast muutuvad teelehed tumepunaseks ning omandavad teele iseloomuliku lõhna ja pisut kibeda maitse. Seejärel lehed kuivatatakse (tee muutub mustaks), degusteeritakse ja pakendatakse. Tee on valmis. 
Idas on kombeks juua teed kõrgetest kristallklaasidest – nii säilib tee peamine maagiline omadus – tee soodustab pikaealisust ja värskust, vaimuerksust ja elutarkust.
Jaapani kameelia on levinud toataim, mis on väga sarnane oma Hiina “sugulasele”, kuid ei sobi tee valmistamiseks. 

 

Eng.: Tea, tea plant. Suom.: Teepensas, tee. Sven.: Tebuske, te. Bot.syn.: Camellia sinensis Sinensis-rühm, Camellia sinensis var. sinensis, Camellia thea Link, Thea bohlea L., Thea oleosa Lour., Thea sinensis L., Thea viridis L., Thea chinensis.