Teie ostukorv on tühi.
Iisop harilik
Hyssopus officinalis
Harilik iisop - Hyssopus officinalis.
Esmapilgul üsna tavaline mitmeaastane rohttaim või poolpõõsas, raske uskuda, et ladinakeelne nimetus Hyssopus officinalis pärineb vana-juudi sõnast „esob“ , mis tähendab püha lõhnavat taime. Meenutused temast on ka Piiblis (tõsi küll, mõned spetsialistid arvavad, et seal räägitakse hoopis majoraanist). No aga oli kuidas oli, nimetus kinnitus just selle taimele ja mitte juhuslikult. Sest veel enne III saj, e.m.a. kasutasid vanad egiptlased teda pesemiseks, aga Lähis-Ida rahvad pühakohtade puhastamiseks. V saj. e.m.a kasutas iisopit oma ravipraktikas Hippokrates. Palju hiljem lõid Prantsusmaal mungad temast koos teiste ravimtaimedega „pikaealisuse eliksiiri“. Sellel oli oma raviomaduste tõttu suur edu. Pühad vennad täiustasid seda pidevalt, selle tulemusena nägi 1764 ilmavalgust tuntud liköör „Roheline šartröös“. Selle retsept on siiani saladuses, kuid on teada, et üks põhitaimedest oli iisop.
See taim on ammu kasutusel kogu Euroopas rahvameditsiinis. Iisopi tõmmist kasutatakse bronhiidi, astma, neuroosi puhul, soovitatakse üldtugevdava joogina täiskasvanuile ja haavade kinnikasvamiseks. Tema kibekas ja üsna karm ja isegi agressiivne lõhn on leidnud kasutamist aroomiteraapias, aga samuti kulinaarias.
Värskete, võrse tipust pärinevate lehtedega aromatiseeritakse salateid, kohupiima, liha- ja kalaroogasid. Kuivatatud võrseid kasutatakse vürtsina, kuid nad on vähem aromaatsed kui värsked. Iisopit saab kasvatada kui dekoratiivtaime. Tal on peenikesed rohelised lantsetjad lehed ja karedad puitunud võrsed, mis kasvavad 40-80 cm pikkuseks. Õitseb teisel aastal, rikkalikult, juunist oktoobrini. Valged, roosad või violetsed õied asetsevad õisikus. Nende lõhn meelitab ligi mesilasi jt putukaid, aga kahjureid nagu kapsaliblikas, tõrjub.
Eesti tingimustes on see lõunapoolne taim kergesti kohastunud. Ilmselt on ta vähenõudlik mulla suhtes, põua- ja talvekindel. Kasvab hästi päikselisel, mõõdukalt niiskel, umbrohupuhtal maal. Kastetakse vaid põua korral. Hooldus seisneb rohimises. Mõnikord võib anda ka taimedele orgaanilist väetist.
Paljundatakse seemnetest, pistikute ja põõsa jagamisega. Seemned külvatakse märtsi I dekaadil. 5-6 pärislehe faasis istutatakse taimed alalisele kohale ja kastetakse korralikult. Istikutest paljundamisel õitseb esimesel aastal.
Esmapilgul üsna tavaline mitmeaastane rohttaim või poolpõõsas, raske uskuda, et ladinakeelne nimetus Hyssopus officinalis pärineb vana-juudi sõnast „esob“ , mis tähendab püha lõhnavat taime. Meenutused temast on ka Piiblis (tõsi küll, mõned spetsialistid arvavad, et seal räägitakse hoopis majoraanist). No aga oli kuidas oli, nimetus kinnitus just selle taimele ja mitte juhuslikult. Sest veel enne III saj, e.m.a. kasutasid vanad egiptlased teda pesemiseks, aga Lähis-Ida rahvad pühakohtade puhastamiseks. V saj. e.m.a kasutas iisopit oma ravipraktikas Hippokrates. Palju hiljem lõid Prantsusmaal mungad temast koos teiste ravimtaimedega „pikaealisuse eliksiiri“. Sellel oli oma raviomaduste tõttu suur edu. Pühad vennad täiustasid seda pidevalt, selle tulemusena nägi 1764 ilmavalgust tuntud liköör „Roheline šartröös“. Selle retsept on siiani saladuses, kuid on teada, et üks põhitaimedest oli iisop.
See taim on ammu kasutusel kogu Euroopas rahvameditsiinis. Iisopi tõmmist kasutatakse bronhiidi, astma, neuroosi puhul, soovitatakse üldtugevdava joogina täiskasvanuile ja haavade kinnikasvamiseks. Tema kibekas ja üsna karm ja isegi agressiivne lõhn on leidnud kasutamist aroomiteraapias, aga samuti kulinaarias.
Värskete, võrse tipust pärinevate lehtedega aromatiseeritakse salateid, kohupiima, liha- ja kalaroogasid. Kuivatatud võrseid kasutatakse vürtsina, kuid nad on vähem aromaatsed kui värsked. Iisopit saab kasvatada kui dekoratiivtaime. Tal on peenikesed rohelised lantsetjad lehed ja karedad puitunud võrsed, mis kasvavad 40-80 cm pikkuseks. Õitseb teisel aastal, rikkalikult, juunist oktoobrini. Valged, roosad või violetsed õied asetsevad õisikus. Nende lõhn meelitab ligi mesilasi jt putukaid, aga kahjureid nagu kapsaliblikas, tõrjub.
Eesti tingimustes on see lõunapoolne taim kergesti kohastunud. Ilmselt on ta vähenõudlik mulla suhtes, põua- ja talvekindel. Kasvab hästi päikselisel, mõõdukalt niiskel, umbrohupuhtal maal. Kastetakse vaid põua korral. Hooldus seisneb rohimises. Mõnikord võib anda ka taimedele orgaanilist väetist.
Paljundatakse seemnetest, pistikute ja põõsa jagamisega. Seemned külvatakse märtsi I dekaadil. 5-6 pärislehe faasis istutatakse taimed alalisele kohale ja kastetakse korralikult. Istikutest paljundamisel õitseb esimesel aastal.
Eng.: Hyssop. Suom.: Iisoppi. Sven.: Isop.
