Elasid kord kaks õde: üks Euroopas, teine Aafrikas. Ja kui nad kohtusid, aeti neid segamini- nad olid väga sarnased.
Õdesid nimetati- geraanium ja pelargoon. Ja kui esimest käsitleti kui naiivitari, ääremaa elanikku, siis teist koheldi kui elurõõmsat ja suursugust, eriti, kui ta kaunistas Euroopa linnade aknaid ja rõdusid.
Aga kuidas neid ära tunda ja mitte segi ajada?. Vastus on lihtne: taimed, mille kodumaaks on Euroopa, mis talvituvad avamaal, mille õied on sümmeetriliselt ehitatud, ning mille kroonlehtede värvus võib olla igasugune, peale erepunase- see on geraanium. Taim, mis hukkub õues esimeste öökülmadega, mittesümmeetrilise õiekujuga, ning mille kroonlehtede värvus võib olla ükskõik milline, välja arvatud sinine- see on pelargoon.
Ja juttu teeme nendest.



Nende taimede ajalugu Euroopas on pikk ja haarav, - botaanikaaedade kollektsioonidesse hakkasid nad ilmuma 17saj. alguses Kapi provintsist Hea Lootuse neemelt. Seejärel, tänu sarnasusele kohalikule geraaniumile, ristiti nad "aafrika geraaniumiteks". Dilleenuis avastas erinevused õite ehituses, ja teised iseärasused, ja mõtles neile uue nime- pelargoonium. ("Pelargoonium" kreeka keeles - kure nokk, "Geraanius"- toonekure nokk). Oma nime said taimed väljaveninud viljakuju järgi. Sellegipoolest nimetatakse juba 200 aastat pelargooni nii meil kui ka välismaal endiselt geraaniumiks.

Grupipilt.
Pelargooniumi sugukond on suur ja mitmekesine. Populaarsemad on viirpelargoon, läikivalehine- ehk luuderohulehine pelargoon, kuninglik- või aedpelargoon ja lõhnav pelargoon.
Viirpelargooni (P. x zonale hort.) varred on mahlakad, puituvad alusel, lehed ümarad või südamekujulised. Oma nimetuse sai see liik oma lehtede iseloomuliku värvi poolest. Tema lehtedel on kitsam või laiem rant või laik lehe keskel, mis võib olla tumedam või heledam lehe üldisest värvist, omada punakas-pruuni või violetset-musta tooni. Kirjulehisel pelargoonil on lehtedel valge või kollane rant või isegi terve muster.
Sõltuvalt õie erisustest jagatakse sordid: tähekese kujulised- teritunud otsaga kroonehed (täidis- või ühekordsed); kaktusekujulised- kroonlehed keerdunud pikuti; roosipunga kujulised- tihedad täidisõied ei avane täielikult, nad sarnanevad miniatüürrooside pungadele. Veel on ühevärvilisi ja kahevärvilisi- kontrastse laiguga keskosas, kroonlehtede alguses või äärtes.
Viirpelargoone jaotatakse taime kõrguse järgi- miniatüürsed- kuni 15cm, madalad- 20-30cm, keskmised 31-60cm, kõrged- üle 60cm. Kõrgeid taimi kasutatakse aiavormide moodustamiseks: "puuke" või "sambake".
Viirpelargoonide seas on ka mitteõitsevaid sorte.

Luuderohulehine pelargoon (P.peltatum)
Need mitmeaastased igihaljad taimed tunnevad ennast paremini värskes õhus ja taluvad talve halvasti soojas ruumis. Seepärast on nad meil vähem nõutud, kui mujal Euroopas. Allapoole vajuvad varred võivad kasvada kuni kahe meetri pikkuseks, kuid on ka kompaktsemaid sorte.
Oma teise nimetuse- luuderohulehine pelargoon- on see liik saanud oma lehtede sarnasuse pärast luuderohu lehtedele. Luuderohulehiste pelargoonide seas on sorte helepruuni ringiga lehe keskel või valge randiga lehe ääres.
Nende taimede õied- ühekordsed, täidis, või tihedalt täidisõied. Õite värvus punane, roosa, sirelililla-helesinine, purpurne või valge. Õisi on ka mustriga (laigud, triibud) ülemistel kroonlehtedel, samuti kahevärvilisi, silmaga või kantidega. Sobivad nii amplitesse kui ka pinnakattetaimedeks.

Kuninglik pelargoon ehk suureõieline pelargoon (P.grandiflorum hybridum hatr.).See on väga dekoratiivne taim. Üks kõige populaarsemaid nende hulgast- sordid grupist "Inglid". Nende sortide õite ülemised kroonlehed on suuremad alumistest ja on pisut üksteisest eemal. Õite kuju, ning violetsete-purpursete, või tumepunased laigud valgel foonil teevad nad üsna sarnaseks võõrasemadega. Taimede kõrgus kuni 30cm.
"Inglid", võrreldes teiste pelargoonidega vajavad rikkalikumat kastmist, on leplikumad varju suhtes. Suvel võib neid kasvatada õues bordüürides. Ruumis kestab õitsemine lühiajaliselt, umbes kuu, aga rõdul, päikesepaistelises välistrepil, või aias, võib õitseda kuni sügiseni.

Lõhnav pelargoon (Pelargoonium graveolens). Päris lõhnavat pelargooni on ainult botaanikaaedades. Kõige levinum sort - "Graveolens". Põõsas kasvab kuni meetri kõrguseks, ning kui õigel ajal tipp ära näpistada, haruneb piisavalt. Lehed lõhestunud, hele-rohelised, tugeva ja meeldiva lõhnaga, mida on tunda isegi nõrga õhu liikumise korral. Hea valgustatuse korral ilmuvad sümpaatsed õisikud. Õied väikesed, roosad, või sireli-roosad. Selle liigi lehti kasutatakse rahvameditsiinis kõrvahaiguste raviks. Kirjulehine sort "Lady Plymouth" - suurte lehtedega, mis on kaunistatud valge või kreemika randiga, näeb suurepärane välja rabatkadel ja talveaedades.

Seemnetega paljundamine.
Eelmise sajandi keskpaigani kasvatati pelargooni ainult pistikutest, kuna seemnetega paljundades ei säilinud sorditunnused. Kuid, kui töötati välja meetodid hübriidi F1 saamiseks, avanes võimalus pelargooni paljundamiseks seemnetest. Nüüd õitsevad need taimed rikkalikult ja pikaajaliselt, on vastupidavad linna tingimustele, vihmale, tugevale tuulele, ja nende äraõitsenud õisikuid pole vaja korjata, nad langevad ise maha. Juba on üle 100 sordi, mida võib kasvatada seemnetest.
Et saada seemnetest õitsevaid taimi, tuleb nende eest hoolitseda vähemalt 13 nädalat, või rohkemgi (olenevalt sordist), kuid on aretatud intensiivse tüübiga sorte, mis arenevad kiiresti ja õitsevad varakult.
Seemned on kõige parem külvata veebruaris. Vahel soovitatakse külvata ka detsembris- jaanuaris, kuid need soovitused on:
a) eurooplastele, kellel on teine ajavöönd, ning seetõttu ka teistsugused valgustingimused sügis- talvisel perioodil;
b) taimekasvatajatele, kellel on köetav lisavalgustusega kasvuhoone, ning kes peavad hakkama taimi realiseerima juba aprillis;
c) neile, kes istutavad mai kuus lilled peenrasse, see tähendab näiteks, Bulgaaria elanikele. Varajasel detsembrikuu külvi seemikud venivad välja, sageli haigestuvad, ning hakkavad õitsema mitte varem kui veebruaris külvatud.
Seemnete külviks sobib igasugune väike plastnõu, mille põhjas on augud liigse vee äravooluks.
Parem on külvata kuuma veega töödeldud liiva või perliidi sisse- see on steriilne, mitte midagi sisaldav substraat, selles kasvades haigestuvad taimed harva musta jalga. Mullakihi või perliidi paksus ei tohi olla üle 3cm. Kui te ei ole kindlad, et pikeerite taimed kohe peale idulehtede ilmumist, raputage perliiti mullapinnale.
Pelargooni seemned idanevad paremini valguses, seepärast katke nad kergelt umbes 0,5cm paksuse niiske substraadiga. Seejärel katke plastikkaane või kilega ja asetage sooja kohta. Mulla optimaalne temperatuur 21...23*C. Erinevatel sortidel on erinev idanemisaeg (5-10 päeva). Seemikud pikeeritakse 5cm läbimõõduga pottidesse, kui aga ilmub kolmas paar pärislehti, istutatakse ümber suurematesse pottidesse. Taimed ei tohi puutuda üksteise vastu. Kaks nädalat peale pikeerimist võib hakata neid pealtväetama kompleksväetistega. Kuni välja istutamiseni lillepeenrasse või konteinerisse, pealtväetatakse juurte kaudu kaks korda kuus nõrga väetislahusega.

Kasvatamistingimused.
Pelargoon armastab päikeselist kasvukohta ja rikkalikku kastmist, kuid mitte liigniiskust. Eelistavad viljakaid, raskeid, ning kobedaid muldi. Turvas on nende jaoks liiga kerge ja hoiab halvasti vett- selles on taimed kas kuivas, või vettinud keskkonnas. Optimaalne mullasegu koostis - kamaramuld (kompostmuld), kõdu või turvas, ja liiv suhtes 2:1:0,5. Kõrge orgaanika sisaldus mullas võib halvasti mõjuda taime dekoratiivsusele- lämmastiku kõrgenenud hulk viib lehtede vohamiseni, kuid õitsemist peaaegu ei toimugi. Peale selle on üleväetatud taimed vastuvõtlikud haiguste suhtes.
Normaalseks talvitumiseks on vaja temperatuuri 8...12*C, ning valget ruumi. Soojemas ruumis venivad varred väga välja. Sellisel juhul lõigatakse märtsi alguses taimed tugevalt tagasi, jättes mitte rohkem, kui 3-4 punga, ning istutatakse uude mulda.

Kasvatamine konteinerites.
Pelargooni on väga mugav kasvatada kõikvõimalikes konteinerites: neid istutatakse pottidesse, rõdu kastidesse, ülesriputatavatesse korvidesse, aiavaasidesse jne. Tuleb meeles pidada, et nad ei armasta ruumipuudust- mitte ainult varred ja lehed ei taha tunda ennast vabalt, vaid ka juured tahavad tunda ennast mullas vabalt. See tähendab, et tuleb valida potid ja kastid sügavusega mitte alla 20cm, laius aga 30cm, ja istutada mitte tihedamalt kui viis taime jooksvale meetrile. Näiteks kolme viirpelargooni vahele istutada kaks luuderohulehist pelargooni. Kui istutada tihedamalt, tuleb õisi vähem- taimed varjutavad üksteist, varjavad üksteiselt päikest.
Tähtis on, et taime juured ei kuumeneks üle. Seepärast tuleb plastnõud paigutada nii, et neile ei langeks otseseid päikesekiiri. Juurte liigniiskuses viibimine võib viia taime hukuni, seepärast peab ka konteinerite põhjades olema avad vee väljapääsuks. Valides pelargoonile nõud, tuleks eelistada tavalisi savipotte: muld kuivab neis kiiremini, poti seinad ei kuumene nii kergesti, kui plastmasspottidel.
Viimasel ajal on moodi läinud kompositsioonid koos teiste taimedega. Kuid selleks, et moodustada segu istutusi, on vaja suuri teadmisi ja kogemusi, kuna taimed ei pea sobima mitte ainult värvi ja faktuuri poolest, vaid ka kasvatamistingimuste ja vajaduste poolest.
Konteinerites ja kastides kasvavaid taimi on vaja suve jooksul pealtväetada väetistega, mis sisaldavad rohkem fosforit ja kaaliumit. Enne väetamist kastetakse hoolikalt, et mitte kõrvetada lahusega juuri.
Ampel-pelargoonid taluvad väikest varju- kaks-kolm tundi kõige palavamal ajal päevast, on vastupidavad tuultele, vihmadele ja kuumusele. Pooltäidisõielised ja täidisõielised viirpelargoonide sordid on sobivamad kasvatada rõdudel ja terrassidel suurtes konteinerites ja kastides, kui lillepeenras, kuna seal on parem õhutatavus, nad kuivavad kiiremini peale vihma, ning nende õied ei lähe mädanema.

Kasvatamine avamaal.
Peenardel ja bordüürides on parem kasvatada viirpelargoone. Viimasel ajal on aretatud sorte, mis on vastupidavad ebasoodsatele tingimustele: kestvad vihmad, kõrge õhuniiskus. Valida tuleks taimed väikeste, lihtsate, karmide lehtedega ja mitte liiga pika õisikukandjatega sortide hulgast. Õhk liigub selliste taimede vahel vabalt, seepärast on nad vähem kahjustatud mädanikest. Venemaa keskvööndis ei tohi mingil juhul istutada pelargooni avamaale enne juuni algust- hilised öökülmad võivad nad hävitada.
Enne istutamist kastetakse taimi hoolikalt. Ka lillepeenras ei tohi istutada taimi liiga tihedalt. Optimaalne on 12-14 taime/m2. Esimesed kaks nädalat peale istutamist tuleb taimi sageli kasta. Segupeenrasse, kus domineerivad pelargoonid võib istutada petuuniat, kilbirohtu, lobeeliat, lõvilõuga, päsmaslille, raudürti, peiulille ja teisi suvikuid. Segubordüüri sobib kirjulehine sort. Luuderohulehine pelargoon, eriti seemnetest saadud hübriid F1 tunneb ennast samuti hästi peenras, pisut kõrgema istutuse korral, kuid veel mugavamalt tunneb ta ennast (nagu ka viir- ja lõhnav pelargoon), künkakesel.
Koos leht-dekoratiivsete taimedega, mis moodustavad vaiba (santoliin, irisiin, tsineraaria), sobivad kaks sorti viirpelargoone: valge-rohelise kirju lehtedega "Madam Solleron", ja punaka vööndiga kuldsete lehtedega "Mr. Henry Cox".

Foto: http://flower.onego.ru/other/enc_4958.jpg