Vesirotid ja põldhiired

Sugukond Hamsterlased.
Siia kuuluvad vesirotid (mügrid e. Arvicola (Paludicola) ampbibius) ja maismaa põldhiir ( A.(P.) terrestris). Esimene neist elab veekogude läheduses ja armastab niisket pinnast ning ümbrust, teine aga vastupidi elab veekogudest eemal ja eelistab kuivemaid elamistingimusi. Siiski leidub biolooge, kes arvavad, et tegu on ühe ja sama liigi esindajaga st. sama sorti loomaga. Leidub ka teisi sellesse liiki kuuluvaid "närilisi", näiteks metshiir, maa ehk viljahiir, põldrott, tava põldhiir (Microtus arvalis)jt.

Arvatavasti oma suuruse st. kasvu poolest kutsutaksegi vee hiirt peamiselt vesirotiks: pikkus on sellel närilisel 21-24 cm, saba on umbes 2/3 kehapikkusest. Vesirotil ehk mügril on suhteliselt "rumal" nägu, kõrvalestad ulatuvad vaevu nahkkatte alt välja. Karvkate on mügril tume hallikas-pruuni värvi ja väga läikiv. Levinud on vesirotid ehk mügrid kogu Euraasias. Eestis on laialt levinud, eriti sage on saartel, laidudel ja Lääne-Eesti rannikualadel. Elab veekogude läheduses, niisketes või soostunud paikades, marja- ja köögivilja aedades, juurviljapõldudel. Pesa teeb tarnemätastesse, varisenud puutüvedesse. Küllaltki aktiivse eluviisiga, ning liigub nii vees kui ka maismaal - seetõttu võib teda kergesti teiste "hiirelistega" st. rotiga segi ajada. Kuid eristamiseks olgu öeldud, et selle liigi esindajad oskavad imehästi vees liikuda, nad ujuvad ja ka sukelduvad. Peamiseks toiduks on vesirottidel pilliroo, osjade ja kollase vesikupu mahlakad osad. Põldudel ja aedades sööb kartulit, porgandit, peete. Talvel võib süüa ka lehtpuude koort, võrseid ning juuri. Talveks kogub ta ka talvevarusid. Et sellisest kasinast toidust ära elatuda, peab vesirott tarbima sööki suures koguses ja seetõttu ongi nad väga aktiivsed ning pidevalt "toidu jahil" - vahel peaaegu, et lausa ööpäevaringselt. Vesirott talveund ei maga.
Pika sigimisperioodi vältel, mis kestab märtsist oktoobrini, sünnitab emasloom 2...3 pesakonda, igas 2…10 poega. Pojad hakkavad nägema 8 päeva vanuselt ja ujuma 10- päevaselt. Noored vesirotid iseseisvuvad kolme nädala vanuselt. Suguküpsus saabub neil poegadel juba kahe kuu vanuselt. Maksimaalne eluiga on vesirottidel neli aastat.
Suve lõpus läheb vesirott kõrgematesse mätastesse, kuhu ehitab enese jaoks "talvekorteri", mida varustab ka talvise toidu tagavaraga, näit : kartuliga, porgandiga, maisi roheliste varte (kõrtega), nisuga jt. aia saadustega. Vesirott on väga kahjulik põldudele ja aedadele, kus ta elutseb.

Vesirott on kõige suurem aiasaaduste hävitaja ja seega ka aiapidaja suurim vaenlane.
Nende arvukus sõltub reeglina aastast. Vihmavee vähesus ja veekraavide kuivamine kutsub reeglina esile vesirottide huku - liiga kuiv kliima pole neile soodne, aga ka liigsed vihmaperioodid st. hoovihmad pole head. Rahuldavateks elamistingimusteks on vaja mügril piisavalt, parasniisket pinnast. (Isegi, kui on kuiv, soe suvi, kuid aiapidajad kastavad pinnast - ongi vesirott oma maa-aluste käikudega platsis toiduotsinguil Teie aias...)
Kui on pehme lumega talv ja piisava soojusega ning hea saagirikas suvi, siis võib vesirott tohutult paljuneda.Talvel vesirotid ja põldhiired närivad noortel puudel seda puukoore osa, mis on lume all. Tihtipeale võib mõni noor puutüvi olla suisa "paljaks" näritud. Selline kahjustus ilmneb muidugi paraku alles kevadel, kui lumi sulab. Vahel on puutüvedel näha lausa "hambajälgi" st pea 2 mm sügavusi teravaid ja peeneid vagusi ~ mügri (vesiroti) töö ja märgistus.
Vesirott, kes talvel on peidus lume all olevate puutüvede või kuivanud lehestiku ja mätaste sees olevas pesas, ilmutab end juba üsna varakevadel, vahel võib tema jäljekesi suisa lumel veekogude, või kraavide läheduses näha. Kui lumi sulab ilmub lagedale ka vesiroti talvine "hävitustöö", nagu ka teiste näriliste "toimingud" (näit: muti kuhilad). Kevadel aga algab närilistel aktiivne eluperiood, mil nad asuvad uuristama käike ja otsima enesele toitu, "närides" maa- aluseid juurikaid, millega nad järjekordselt teevad suurt kahju paljudele puudele ja aiasaadustele. Sadadele, vahel lausa tuhandetele puudele tehtud kahju talvel võib olla veel puude jaoks üle elatav, kuid kevadel jätkab see väike tüütus oma hävitustööd ja närides läbi ka puu juurestiku võib puu hävida. Vesirottide ilmumist ja rändetöid näitavad meile ka maa peale ilmuvad mullastiku kuhilana "vööd" st. kõrgemad triibud, mis on alt tühjaks õõnestatud. Vesiroti käigud on umbes 3 - 4 cm laiused st. tunduvalt laiemad, kui põld-uruhiire käigud, kelle käikude laius on sõltuvalt hiire vanusest ja kasvust 2,5 - 3 cm. Kuid samamoodi, kui vesirotid tegutsevad ka uruhiired, põldhiired jt. sellesse "rühmitusse" kuuluvad pisi närilised. Nad närivad talvel lume sees st. lume all noorte puude koori, eelistades lehtpuid okaspuudele, tirides oma teravate hammastega puukoorest vahel isegi 4-6 cm pikkuseid tükikesi ehk liiste ja suuremal osal söövad nad alustatud puukese lumealuse tüveosa alati koorest paljaks. Talviste lumealuste käikude sulamisel võib kevadeti silmata st. näha tihtipeale selliste pisinäriliste laastetöid, mis järele on jäänud...lume sula tagajärel ilmuvad lisaks näritud, paljastele tüvedele nähtavale ka puulaastukesed, sellised pisipliiatsi kujulised, mis on vahel lausa kenasti virnastatud st. vesiroti või põld-uruhiire allesjäänud talvetoiduvarud.
Hämmastav on vesiroti ja mullamuti mõningane elamisviisi sarnasus. Tegelikult; nähes mullamuti hunnikuid ja tajudes tema ilmumist oma aeda ei tasu kohe ehmatada, sest kui neid on vähe, siis selle liigi üksik esindaja aiapidaja jaoks eriti suurt ohtu ei kujuta. Nähes aga oma aias vesiroti tunneleid ja teades, et see pisinäriline on aeda siginenud, tuleks viivitamatult midagi ette võtta ja asuda selle loomakesega võitlusesse. Tegu on aiasaaduste jaoks suure ohufaktoriga ja aiapidaja jaoks kiire ning kavala, täitmatu isuga närilisega.

Asume võitlusesse...
Et ära hoida massilist vesirottide teket oma aeda, tuleks eeskätt alati hoida aed korras. Koristada ära kõikvõimalikud rohujäägid ja ka liigne praht. Aed alati sügavalt läbi kaevata, isegi aias olevaid teid tuleks hooldada. Oma maja aias ei tasuks komposti hunnikusse visata toidujäänuseid näit: leiba, tangaineid jne. Samuti oleks soovitav noorte puude tüvede ümber siduda kuuseoksad ( okastega allapoole.), siis katta see ruberoidiga ja lume ilmumise korral tampida puude ümbert lumi kõvasti kinni. Noorte puutüvede kaitseks võib üldse kasutada ükskõik millist kõva materjali näiteks kasvõi kive puutüve äärde kuhjata, soovitav pole puutüve katta heina, õle või takuga. Neid vesiroti vastased kaitsetööd on soovitav teha hilissügisel, vahetult enne külma talve saabumist (püsiöökülmi ja lume tulekut). Kohe peale lume sulamist, varakevadel vabastatakse puud sellest kaitsvast kattest.
  * Lund on soovitav puutüvede ümber kõvaks pinnaseks talluda kohe peale värske lume sadamist.
* Vesirottide eemale peletamiseks võib puutüved üle katta ka järgmise seguga: savi 3-4 kg ning lehma sõnnik 3-4 kg segatakse 10 l. vees, see pintseldada puutüvedele.
* vesiroti püügiks kasutatakse tavaliselt lõkse või püünisraudu. Väiksemate põldhiirte jaoks on pisikesed "hiirelõksud", suuremate, st. vesirottide jaoks on "roti" püünised, need paigaldatakse näriliste uru lähedale.
Vesiroti lõksu peibutussöödaks tuleb kasutada mahlakaid või niisutatud toiduaineid (näit: leotatud hernes või uba) Peibutiseks võib kasutada ka taimeõli.
Aiamaale, mis asub veekogu või soo lähedal, oleks soovitav kaevata ajutine kaitsekraav sügavusega 15-20 cm. Selleks, et vesirott sellesse kanalissse st. kraavi sattudes sealt välja ei läheks oleks vajalik kaitsekraavi põhja teha nö. kaev, mille põhja kaevatakse silinder kõrgusega umbes 50 cm ja läbimõõduga 20-22 cm. Sõltuvalt vesirottide arvukusest ja maalapi suurusest võib neid silindreid paigaldada 20-50 meetriste vahedega üksteisest. Iga paari tunni tagant võiks kraavis asuva kaevu põhjas silindreid kontrollida, ning juhuslikud "lõksu sattujad" (näit:nirgipoeg, nugis, kärp jne.) sealt päästa.
Et päästa puu suure koorekahjustuse korral kasutatakse sageli "sillakesena" pookimist. Kevadel, peale suurt sula võetakse haige st. paljaks näritud ja kahjustatud puu, tehakse kahjustatud kohast kõrgemale ja madalamale haava kohale kaks 5 cm sisselõiget, koore alla paigaldatakse pookeoks, mis ühelt poolt st. otsast on vildakalt lõigatud (et paremini koore alla läheks ja ka paigaldada parem oleks). Soovitav on peale pookimist puu pookevahaga töödelda ja pookekoht kinni siduda. Ülejäänud tüve kahjustatud osa st. paljaks näritud, ilma kooreta tüvi, oleks soovitav "töödelda" saviga. 8-10 aastasele puule võib paigaldada kuni kolm pookeoksa, vanemale mitte rohkem, kui viis. Paljud aiapidajad arvavad, et kui puu pole talvel selle "paljaks närimise" tagajärel kuivama hakanud, siis pole pookimine vajalik. Piisab, kui kehjustatud puutüvele siduda hermeetiliselt 2 cm polüetüleenist lindid, kaetakse ka 4-5 cm ülevalt poolt kahjustust (terve koorega tüvi) ja  samuti ka 4-5 cm altpoolt kahjustust. Augustis peaks kõigi eelduste kohaselt olema puutüvele uus ja tugev koor tekkinud (seda juhul, kui vesirott oma rüüstetööga pole puukest liialt kahjustanud).
  Vesiroti vaenlased: Vaenlasteks on väikesed kärplased, saarmad ja suuremad röövlinnud.

Mitte segi ajada Karihiirega ! (Perekond Sorex).
Loomaga, kelle ööpäev kestab umbes 18 minutit. Põld-uruhiir on väga sarnane tava hiirega. Ta on keskmist kasvu, tömbi nina, pika saba ja lühikeste kõrvadega, pisikeste silmadega hiir. Ta värvus on ühtlaselt hallikas, kuid saba on pealt tumedam ja alt
heledam.

See on väga huvitav elusolend. Selle piseima imetaja kehapikkus on 4-5 cm ja kaal vahel kergem kui 3 g. On teada, et see väikseke magab vahel kuni 78 korda ööpäeva jooksul ja sööb umbes 120 korda (meie ööpäevase aja jooksul). Toitub eeskätt rohttaimede rohelistest osadest, aga ka seemnetest, juurikatest, marjadest, putukatest ja nende vastsetest. Talvel närib puude ja põõsaste koort, kogub ka suuri talvetagavarasid (1,5…2 kg), eriti teravilja. Tammetõrusid ja pähkleid sööb harva. Huvitaval kombel, ka see pisiolevus sööb rohkem, kui ta ise kaalub. Loomade maailmas peab paika loodus seadus ~ mida pisem elusolend, seda rohkem (suuremas koguses, kui tema kehakaal ) tarvitab ta eluks vajalikku toitu. Meie põldhiireke sureb nälga, kui ta 7-8 tunni jooksul midagi süüa ei leia. Kuna loomake on suhteliselt väike, siis tema elutsükkel kulgebki peamiselt kahest põhi tegevusest: esiteks magamine ja toidu seedimine (mis toimub väga kiiresti ja seetõttu peabki ta pidevalt uuesti sööma) ning teiseks siis toidu hankimine ja söömine. Põldhiir on kõrge viljakusega loom, kes poegib suve jooksul 1-2 korda. Igas pesakonnas on 4-8 poega, kes sündides on väga abitud, kuid nad arenevad kiiresti. Hiirepoegade silmad avanevad 9. elupäeval ning 3- 4 nädalaselt on nad võimelised juba iseseisvat elu alustama. Suguküpseks saavad isased põldhiired 28 päeva, emased aga juba 12 päeva vanuselt. Et hiirte areng on kiire, siis on ka nende eluiga lühike - keskmiselt 1,5 aastat, eriti heades tingimustes kuni 3 aastat.
Põldhiir on aednikule isegi kasulik väike abiline. Seda eeskätt seetõttu, et see pisike väle loomake otsib toitu põõsaste, kivikeste, lehtede jne. alt, tarvitades oma söögiks sel moel suures koguses aiapidaja jaoks kahjulikke putukaid ja tõuke. Uurijad jälgisid pilti, kuidas väike põldhiir tungis kallale "öisele mustale hundile" ~ suur, must putukas, pikkade vöötidega keset tiibu. Selline pisike loomake on põldhiir, meie kasulik abiline.

Väikesed põldhiired ehk viljahiired (Microtus arvalis) - see pisike loomake on kohati looduse st. metsa ja põldude samasugune suur vanelane, nagu vesirott.

Toitu otsides rajab põldhiir peamiselt maa all käike - juurikate ja mugulate - otsinguil. Lisaks tarbib ta ka ohtralt rohttaimede, eriti orase rohelisi lehti ja varsi, ka juurvilja ja marju ning putukaid ja nende vastseid, sibab maapealsel toiduotsinguil...talviti närib ka puukoort...Väga palju loodust, eeskätt puid häviks nende pisinäriliste tegutsemise (toitumisharjumuste ja vajaduste) pärast, kui inimkond õigeaegselt ei võitleks nendega ja ei hävitaks mürgitatud peibutussöötadega. See loomake on umbes 14 cm pikk, lüheldase sabaga (0,4 keha pikkusest). Karvastik turja poolt kollakas hall, kõhu alt rooste valge, käpakesed pea-aegu valged. Levila hõlmab kogu Euroopat ja Lääne-Siberit ja ulatub Taga-Baikalini. Levila põhjapiir läbib Karjalat, lõunapiir kulgeb mööda Musta mere rannikut. Eestis elutseb üle kogu vabariigi. Toitub peamiselt taimede rohelisest osast, tarbides seda söögiks suures koguses. Armastab elutseda niitudel, aasadel, viljapõldudel (eriti vilja koristuse aeg, siis tarvitab toiduks maha pudisenud vijateri) Kuna toitub peamiselt vähetoitvatest komponentidest, siis on ta väga aktiivne, toiduotsinguil pidevalt, vahel lausa ööpäeva ringselt tegutsedes.
Seega... Asustab peamiselt avamaastikke - põlde ja kuivemaid niite, vähesel määral elutseb ka metsaservades ja põõsastikes. Sügiseti koonduvad põld-uruhiired viljarõukudesse ja põhukuhjadesse. Saartel elutseb sageli rannaniitudel, veepiiri lähedal. Ehitab keerulisi, paljude käikude ja avadega urge. Üks käik võib omada väga mitmeid eri ilmakaartesse ehitatud väljapääse. Talviti võib tungida ka hoonetesse. On aktiivne nii öösel kui päeval. Rikkaliku toidu korral võivad sigida nii talvel, kui suvel. Tiinus kestab umbes kolm nädalat, vahel ka vähem, umbes 19 päeva, sünnitab umbes 5 (maksimum kuni 15) poega. Pojad on alguses paljad ja pimedad. Kasvavad kiiresti ja juba kahekuused järglased on võimalised ise järglasi saama. Vahel paarituvad isegi ühe kuused närilised. Eluiga ulatub 1,5 aastani. Tava põldhiir ehk viljahiir võib lisaks sellele, et ta teeb suurt kahju põldudele kanda ka igasugu viiruseid. Talvel kahjustab see pisi loomake peamiselt orast, suvel ja sügisel kasvavat või rõukudesse pandud vilja, vigastab ka noori puutaimi.
  Loodudes on vaenlasteks väikesed kärplased, rebane ja metssiga, kullid ja kakud.

Huvitav teada:
Kui näiteks korraldataks loomade vahel konkurss, kus peavad osalema kõige liikuvamad ja kavalamad loomaliigi esindajad, siis eeldatavasti rotid tuleksid seal kindlalt esimeste hulka. Ühe ülikooli õppejõud ja teadlased veendusid selles. Nad otsustasid jälgida kuidas käituvad närilised, kui neid toimetada võõrasse keskkonda ja võõrale territooriumile. Prooviks lasti katsealune lahti ühel väikesel asustamata saarel. Peale nelja nädalat otsustasid zooloogid uurimine lõpetada ja katsealused üles otsida, ning tuua loomaksesed tagasi sinna, kus nende tõeline elukeskkond ja kodu. Paraku ei olnud seda sugugi mitte lihtne teostada. Hoolimata raadiosignnalidest ja treenitud koerte abist ega ka lõksudest ja püünistest, katsealuseid kätte ei saadud. Lisaks läks pooleteise kuu pärast ka see raadiosignaali saatja katki.
Väga üllatunud olid teadlased, kui nad leidsid märgistatud katsealuse looma pea 400 meetrit eemal saarelt tegutsemas. Kinni püüda looma ei õnnestunud, tark näriline vedas uurijaid veel pea kuu aega ninapidi. Lõpuks vaeseke hukkus, läbides 9 eri tüüpi lõkse ja püüniseid sattus ta siiski kümnendasse ja jättis eluga hüvasti. Õpetlased arvavad, et neil lihtsalt vedas, et katsealuseks loomaks osutus isane loom, mitte aga emane ja tiine näriline, siis oleks saarel "elu käima läinud"...