Teie ostukorv on tühi.
Otsi artikleid
Helmikpööris hämmastab meid rikkaliku värvipaletiga. Isegi pärast esimesi külmasid ei kaota ta oma veetlust, vastupidi - muutub veelgi kaunimaks. Selle mitmeaastase taime lehti kasutatakse ka lõikeks, kimpude seadetes. Seepärast pole imekspandav, et helmikpööris on viimasel ajal muutunud väga populaarseks taimeks.
ESIMENE PÕHJUS - KERGE PALJUNDADA
Helmikpöörist paljundatakse seemnetega, pistikutega ja põõsa jagamise teel. Hübriidset päritolu sordi seemnetega paljundamisel on lahknevusi taimede värvuste osas, see-eest võib ühest pakist saada terve kollektsiooni imelisi taimi. Pistikute tegemine saadab tavaliselt põõsa jagamist. Põõsas kaevatakse välja ning jagatakse 2-3 rosetiga osadeks.
Helmikpöörised on väga populaarsed. Igas aias võib leida nende jaoks koha. Nad sobivad suurepäraselt dekoratiivkõrrelistega, hostadega ja liiliatega. Tumedalehelised sordid sobivad murtudsüdametega, kollaselehiste hostadega ja kuldsete kortslehtedega. Samuti on nad kaunid priimulate ja iiristega, ning isegi kollektsioon ainult helmikpööristest on huvitavaks aktsendiks teie aias.
* Seemnetega paljundamine
Seemnete idanevus on küllaltki madal - 30-60%, kuid kuna seemned on väga väikesed, saab kupardest korjatud seemnetest hulgaliselt taimi.
Istikute saamiseks külvatakse seemned veebruaris - märtsis. Nii külviks, kui ka edaspidiseks pikeerimiseks võib kasutada tavalist istikutele mõeldud substraati. Keskmiselt hakkavad seemned idanema 20-30 päeva pärast temperatuuril +18...21*C. Seemned on valgusidanevad, st. neid ei kaeta substraadiga, vaid külvikassetid kaetakse kilega, ning jälgitakse pidevalt, et kilele ei tekiks kondensaati, samuti tuleb jälgida, et mullapind ei kuivaks. Muide, seemned võib katta ka väga õhukese substraadi kihiga. Lisavalgustust ei ole üldjuhul vaja. Vegetatsioonilambid siiski ei sega; nad lülitatakse sisse 3-4 tunniks, paigutades nad taimedest 50-100cm kõrgusele. Kui tõusmetel on 1-2 pärislehte, pikeeritakse nad väikestesse kassettidesse (diameeter 2,5-3cm); vastavalt taime kasvule, istutatakse nad ümber kuni 6cm läbimõõduga kassettidesse. Kui seemikud on juurdunud, hakatakse neid iga kahe nädala tagant pealtväetama istikutele mõeldud väetisega; vastavalt substraadi kuivamisele niisutatakse seda. Istikud istutatakse avamaale mai lõpus - juuni alguses. Seemnetest kasvatatud taimed hakkavad tavaliselt õitsema 3-4-ndal aastal peale külvi, vahel aga juba teise kasvuaasta lõpus.
* Pistikpaljundus
Kui taime maapealne osa on kasvanud suureks, ning põõsas jääb altpoolt paljaks (seemnetest kasvatatud taimedel juhtub see 5-7 aasta pärast, teistel 3-4 aasta pärast), võib teostada pistikpaljundust. Pistikuteks kasutatakse ilma juurteta noori rosette. Pistikpaljunduseks on Kesk-Venemaal sobivaim aeg enne õitsemist, so. mai kuus. Pistikpaljundust võib läbi viia ka peale õitsemist, kuid sel juhul võivad noored, alles juurdunud taimed talve mitte üle elada.
Pistikutele sobib istikutele mõeldud valmis substraat, samuti võib kasutada turba ja liiva segu (1:1). Kiiremaks juurte moodustamiseks töödeldakse pistiku otsi kas juurestimulaatoriga, või leotatakse 4-6 tundi tsirkooni ja tsitoviidi lahuses (mõlemat preparaati pannakse 1 tilk klaasi vee kohta).
Pistikud juurduvad keskmiselt kuu aja jooksul. Kui lehed alustavad kasvu on pistik juurdunud. Juurduvaid pistikuid hoitakse poolvarjus. Hästi juurdunud taimed istutatakse juulis alalisele kasvukohale.
Kiirem ja efektiivsem meetod kvaliteetse istutusmaterjali kasvatamiseks on mikroklonaalne paljundamine noore roseti ülemistest pungadest. Sel juhul säilivad sordiomadused, suureneb paljundamise koefitsient, ning taimed hakkavad õitsema juba teisel aastal. Kogu Euroopast pärinev materjal on kasvatatud just sellisel meetodil.
TEINE PÕHJUS - HOOLDUSE SUHTES VÄHENÕUDLIK
* Parim kasvukoht - poolvari
Helmikpööris eelistab päikest või poolvarju. Kõige paremini kasvab ta siiski õhulises varjus; rohkem valgustarmastavad kauniltõitsevad sordid ja valgete ja kollaste lehtedega sordid. Täies varjus võivad kasvada vaid mõned roheliselehelised sordid, sel juhul nad praktiliselt ei õitse, ning ka lehtedelt võib muster ära kaduda.
Igas aias võib leida helmikpöörisele koha. Nad sobivad suurepäraselt dekoratiivkõrrelistega, hostadega ja liiliatega. Tumedalehelised sordid sobivad murtudsüdametega, kollaselehiste hostadega ja kuldsete kortslehtedega. Samuti on nad kaunid priimulate ja iiristega, ning isegi kollektsioon ainult helmikpööristest on huvitavaks aktsendiks teie aias. 
* Vamistame ette mulla
Nagu ka teistel kiviriku sugukonda kuuluvatel taimedel, paikneb ka helmikpöörise juuresüsteem mulla pealmises kihis. See on narmasjas, küllaltki nõrk, seepärast peab muld olema kobe ja niiskusmahukas. Siiski ei talu taim pikaajalist seisvat vett. Kui põhjavesi on ligidal, on drenaaþ vajalik.
Mulla pH peab olema neutraalne või nõrgalt leeliseline, kuigi liikidevahelised hübriidid võivad kasvada ka küllaltki happelises mullas (pH 5,8-6,3). Kui muld on raske, tuleb talle lisada liiva , komposti (10kg/m2-le), pisut tuhka ja kompleks-mineraalväetist (10gr/m2-le). Sõnnikut mulda ei viida, kuna taim on kohanenud vaesema mullaga ja liiga toitaineterikkas mullas kaotab kiiresti oma dekoratiivsed omadused.
Paljudel, erksavärviliste lehtedega helmikpöörise sortidel on hämmastav iseärasus: nad suudavad muuta värvust sõltuvalt mulla koostisest, aastaajast, vanusest ja istutuskohast. Näiteks, vaestel muldadel suureneb lehtede hõbedane toon, rikastel muldadel aga punakas toon.
* Kuidas õigesti istutada
Kui te ostsite suletud juuresüsteemiga konteinertaime, võib selle maha istutada kuni septembri kuuni, talveks aga soovitatakse ta katta. Kui aga ostsite pakendis juurerisoomi, võib teda hakata kasvatama juba märtsis (sinnamaani hoida külmikus). Selleks puhastage ta täielikult substraadist, ning leotage juurt (kuni kohani, kus tekivad uued lehed) 4-6 tundi tsirkooni ja tsitoviidi lahuses (klaasi vee kohta võtta mõlemat preparaati 1 tilk). Peale seda istutage potti, mis on täidetud istikutele mõeldud substraadiga. Mais võib taime istutada avamaale. Keskmine istutusskeem helmikpööristele on 20*20cm.
* Kastmine ja väetamine
Taim ei talu ei läbikuivamist ega ka liigniiskust, seepärast on vajalik mõõdukas kastmine. Aktiivse vegetatsiooni perioodil pealtväetatakse perioodiliselt õitsevatele kultuuridele mõeldud täismineraalväetisega, võib ka väetada leht-dekoratiivtaimedele mõeldud agrokola väetisega, kemira õitsevatele taimedele mõeldud väetisega (kaunilt õitsevad liigid), ja teiste väetistega.
* Taimede hooldus
Kuna taim on igihaljas, võivad lehed saada varakevadel päikesepõletusi. Seepärast tuleb peale lume minekut katta taimed kergelt. Talve jooksul tõusevad taimed väga sageli mullast välja, seepärast tuleb neid kindlasti mullata. Kauniltõitsevate sortide õisikuvarred tuleb eemaldada kohe peale õitsemist, et nad ei kulutaks jõudu seemnete valmimisele, leht-dekoratiivsetel taimedel soovitatakse üldse mitte lasta õitsema minna, kuna õitsemine vähendab nende dekoratiivset välimust. Talveks lehti ära ei lõigata, kuna taim on igihaljas, ning peale esimesi sügisesi öökülmasid muutuvad nad sageli veel ilusamateks. Need lehed surevad järgmise aasta kevadel, peale mida lõigatakse nad korralikult ära.
Helmikpööris ei haigestu praktiliselt mingisse haigusesse. Mõnikord võib haigestuda jahukastesse ja laiksustõppe.
* Ettevalmistus talveks
Talveks kaetakse kindlasti valgete ja kollaste lehtedega sordid. Seejuures ei tohi talvekate olla raske: paar kuuseoksa või õhuke kiht kuivi lehti (mitte tamme- ega pajulehti, ning jahukaste ja kärntõve tunnusteta lehti); põõsa alumist osa võib katta samblaga, pealmist osa aga paari- kolme kuuseoksaga. Kui muld kasvukohal on happeline, soovitatakse paar korda hooaja jooksul puistata põõsa alla puutuhka.
Taime jagatakse kord nelja aasta jooksul, mitte ootama jäädes taime dekoratiivsuse vähenemist ning põõsa keskosa paljastumist, kuigi ühel kohal või kasvada 5-7 aastat.
KOLMAS PÕHJUS - KUJU JA VÄRVIDE MITMEKESISUS
Populaarne liik, mis on selle taime enamike aiahübriidide lähteliigiks - verev helmikpööris -(Heuchera sanguinea Engelm.). Lehed tihedamad, kui teistel liikidel. Nad on ümarad, karvased, hambulised. Leherosett kompaktne, kõrgusega 20-25cm. Õisikuvarred tugevad, kuni 50cm pikkused. Õitseb juunist augustini 60-90 päeva, viljub. Verev-helmikpööris on kultuuris tuntud alates 1882 aastast.
Dekoratiiv-aianduses kasutatakse ka teisi helmikpöörise liike.
Ruljas helmikpööris (Heuchera cilindrica) - kõige suurem liik. Lehed ümar-südajad, tömpjate hammastega, karvastatud, koondunud tihedasse, poolkerajasse, kuni 40cm kõrgusesse rosetti. Õisikuvarred kuni 90cm kõrgused, küllaltki suurte õite värvus kollakas-roheline. On olemas ka alpi vorm (var. alpina).
Väikseõiene helmikpööris (Heuchera micrantha) - kõige efektsem kõigist helmikpöörise liikidest. Leht hõbedaste, hallikate laikudega, kujult meenutab leht teravalehist vahtrat. Talvised lehed on peaaegu ümmargused, suvised aga piklikumad. Looduses kohtab selle eksemplari erinevaid purpurse värvusega teisendeid. Õied väikesed, kreemikas-roosad, koondunud kuni 60cm kõrgusesse kohevasse pöörisõisikusse. Õitseb mai lõpust juuli lõpuni. See helmikpööris on võrdlemisi sooja-armastav, kuigi, kattes talveks, ei tunne ennast halvasti ka Kesk-Venemaal. Selle liigi kõige tuntum sort on " Purpurnõi Zamok".
Ameerika helmikpööris (Heuchera americana) - erakordne leht-dekoratiivne helmikpöörise liik. Leheroseti kõrgus 15-20cm. Lehed ümar-südajad, pikkadel lehevartel, tagumise poolega, võivad omada pruunikas-lillat tooni. Õisikuvarred 50-60cm kõrgused, õied kollakas-rohelised, silmapaistmatud. Õitsemine kestab 50-60 päeva (juunist). Kultuurtaimena on tuntud alates 1656-ndast aastast.
Metsikult kasvavad helmikpöörised jagatakse kahte gruppi: ida liigid ja lääne liigid. Idagrupi helmikpööris kasvab niisketes ja kuivades metsades, liivajärsakutel, mägistel aladel. Läänegrupi liigid - mägiste ja kaljuste rajoonide elanikud. Ühe või teise helmikpöörise liigi päritolu määrab ka kasvatamise tingimused. Varjulisse kohta sobivad metsaliigid , kivipeenardesse ja tugiseinte äärde aga mägiliigid.
Viimasel ajal tuleb helmikpööris müügile ühise nimetuse all hübriid-helmikpööris (Heuchera hybrida hort.). Selle nimetuse alla on koondunud keerulise hübriidse päritoluga sordid, mis erinevad üksteisest erineva õitsemise aja, lehtede ja õite värvuse poolest.
Eksisteerib ka ameerika purpurse helmikpöörise ja vereva helmikpöörise aiahübriid, paljude sortidega väri-helmikpööris
Veel keerulisemad hübriidid ameerika helmikpöörise, väikseõiese helmikpöörise, samuti karvase helmikpöörise (Heuchera villosa) vahel, moodustavad grupi, nn., ameerika hübriididest (Heuchera. x americana). (Heuchera brisoides), mis on kultuurtaimena tuntud 1897-ndast aastast; ta on aluseks edaspidiste hübriidsortide loomisel.
