Nutikas aed (2 osa)

4.5 Kuidas sundida juurduma mida iganes

"Seaduspärasus - juhuste kordamine".

Taimede juurdumise kõige lootustandvam meetod - teha võrsik. See on võrse, mis kaevatakse maasse, ja niisutatakse, suve jooksul moodustab oma juured, mitte millegagi riskides ja kasvust mitte maha jäädes. Kevadel võib ta läbi lõigata ja istutada kuhu vaja. Nii võib paljundada mida iganes. Ka puud juurduvad suurepäraselt. Me ei tee seda puudega vaid seepärast, et oleme harjunud miskipärast tema võra tõstma kõrgele maa kohale. J.I.Traðeil istuvad puud peaaegu horisontaalselt. Nende võrsed on langevad, ning juurduvad pidevalt, juurdunud võrsikute võrsed juurduvad uuesti ja nii võib puu "sammuda" mööda aeda, moodustades madalakasvulise "puu-aia".
Hiinlased märkasid juba muiste: kui võrsed asetada rangelt horisontaalselt, siis kasvab nendest üles mitmeid võsusid. Selliselt võib saada ühelt võrselt mitmed taimed.
Emavõrse tuleb kinnitada tugevalt maa külge ja kasta hoolikalt. Meetodit nimetataksegi niimoodi: hiina võrsikud. Seda meetodit kasutatakse aretusaedades: suureks kasvanud seemik kaevatakse kraavi, jättes vaid ülemise osa valguse kätte. Sügiseks kasvab rohkelt võsusid, millel kõigil on omad juured,  - võib jagada.
Kasahstanis kaevatakse aga sordipuud kahelt poolt kolm aastat järjest. Põhilised toesevarred muutuvad nagu juurerisoomiks, moodustades maa-aluseid tüvesid, millele kasvavad juured. Üleval pool aga on seinana viljuvad varred. See parandab suurepäraselt põuakindlust. Meie kliimas käsib jumal ise seda meetodit kasutada.
Juurte moodustumist võrsikule saab kiirendada ja parandada, kui läbi lõigata või eemaldada võrse alumiselt poolelt osa koort. Siia hakkavad kogunema lehtedest voolavad ained, ja moodustuma juurmine pahk, mis sisaldab massiliselt juurealgeid. Kui eraldada kõigest üks võrsik, võib koore läbi lõigata terve ringina.

Mitðurin, pookides kümme aastat mida iganes, õppis seda kasutama. Maad tema aedades oli alati vähe, ning ta mõtles välja võimaluse kasutada õhuvõrsikuid. Kui võrseid ei saa lasta mullale, siis miks ei võiks mulda tõsta võrseni? Ta kasutas kummist ja klaasist toru. Maikuus rõngaskooris ta noored võrsed, juulis täitus toru juurtega. Ainult õunapuud tõrkusid: isegi hilissügiseks ei tahtnud nad juuri moodustada. Kuid mis on meie jaoks tähtis: kõik "kangekaelsed" võrsed moodustasid suurepärase kühmu, mis oli kaetud  juurealgete punnidega. Kõik need võrsed, istutatuna kevadel maha, juurdusid suurepäraselt! Järeldus: lihtsalt rõngaskoorides võrse suve alguses, valmistame ta ette kindlaks juurdumiseks.
Ei ole raske rõngaskoorida sõstra või karusmarja noorte võrsete alguseid ja ümbritseda nad niiske mullaga täidetud keefiripakiga. Kui saak valmis, lõikame oksa koos marjadega - marjad söögiks, võrsedaga, juba koos juurtega, mulda. Aasta, ja uued põõsad. Viinamarjaga on üldse ime: rõngaskoorige viljuvad võrsed (need, millel kobarad valmivad) aluselt juunis, sügisel saate lõigata aga juurdumiseks valmis viinamarjapistiku. Kui aga ei viitsi mulda varre külge siduda, võib juba augustis- septembrid juurtega pistiku maha istutada. Kevadel hakkab ta võimsalt kasvama, moodustades kohe kolm võrset. Võit tervelt aasta! Kui see saab harjumuseks, ilmub meile suve lõpus turule istutusmaterjali.

Kõik see on läbi töötatud ja kirjeldatud juba kahekümnendatel aastatel. Mitðurin lootis väga, et meie aiandus muutub tänu tema meetoditele. "See juurdumise meetod lubab tulevikus suurt murrangut aianduses. Sel juhul peab viljakande algust võrreldes pookimisega tunduvalt vähem ootama." Töötades põllumajandusülikooli patendibüroos leidsin, et õhus võrsikute tegemine on patenditud paljudes riikides. Loomulikult, Venemaad nende hulgas polnud. Mis siis ikka, nõukogude teadusele see ei sobinud. Aga vot meile teiega, sobib täiesti! Realiseerime siis Mitðurini unistuse - teeme meetodi täielikult ja iseseisvalt läbi. Alguseks aga minu variant.

Mais- juunis on hästi nähtav piir eelmise ja selle aasta juurdekasvu vahel, see on koht, kust hakkas kevadel võrse kasvama. Rõngaskoorime sentimeetri laiuselt kohe selle koha alt. Teeme ka 3-5cm pikkused vaod juurekeste tekkimiseks. Parem on võtta võrse, millel pole külgvõrseid, mugavam on pakendit ümber panna. Peopesa laiuselt altpoolt rõngaskoorimist seome tugevalt kinni. Kõik pungad, mis jäävad pakendi sisse, tuleb kindlasti pimestada. Pakendisse paneme niiskeid, pehkinud saepuru, lehti, sammalt, veidi mulda või kõdu. Niisutada keskmiselt, kindlasti ei tohi segu muutuda mudaks! Koguseks mitte rohkem kui klaasitäis. Ülevalt seome pakendi 2-3cm vaost kõrgemal. Nüüd mässime selle kõik paari ajalehe kihi sisse ja kinnitame selle: päike ei tohi pakendit tugevalt soojendada. See on kõik. Mõnikord võib võtta paberi ära ja vaadata, mis pakendis toimub. Nii kui pakend täitub juurtega, võib kasvava võrse juurutada teistkordselt. Nädala pärast võib istutada hästi läbikastetud auku. Võrse peab läbi lõikama pakendi alumisest servast, pakendi eemaldama alles istutusel.
Sellise meetodiga võib juurduma panna kahe- ja kolmeaastaseid võrseid. Muidugi - neid suvel istutada on suur risk, ning oodata tuleb sügiseni. Kuid sellistest võrsetest saadakse kohe viljuvad, nõrgakasvulised puud.
Võrsikutega võib paljundada ka tervet noort puud! Kolme- neljaaastasel puul võib rõngaskoorida tüve. Kinnitada, nagu vaja, nõu koos mullaga - kott või kast. Kasta. Sügiseks moodustuvad juured, puu aga võib läbi lõigata ja ümber istutada. Loomulikult tuleb tüve tugevalt kärpida. Lõikekohast aga hakkavad kasvama uued võrsed - paari aastaga kasvab aga tüükale uus kroon. Nii tehakse ühest puust ühe suvega kaks. Eriti populaarne on see troopikas.
Noh, mis te nüüd ütlete meie võimaluste kohta?...Rääkisin teile kõik, mida tean. Tundub, et kõrgemale juba ei hüppa. Kuid ma tean täpselt, et see on alles algus. Varsti õpime me lehtedele juurte alla kasvatamist! Ja Mitðurinil see õnnestus.
Palun, proovige, eksperimenteerige. Ja vaadake rohkem mitte minu nõuannetele, kui oma taimedele: nad räägivad teile kõik ise.

Noh, aga kui eelistate ikkagi turgu, on järgmine peatükk teile.

5. Istik, millest saab midagi

5.1 Milles probleem?

"SORDITÜÜP - kahtlane inimene, müües sordiistikuid".

Aga probleem on selles, et enam kui pooled ostetud istikutest ei vasta ostja lootustele. Nagu ma juba rääkisin, seisneb selle statistika peamine põhjus selles, et ostja ei oma sageli aimugi, mida ta ostab. Ma loodan selle peatüki abiga seda situatsiooni veidigi parandada.

Istik võib osutuda mitteperspektiivseks kolmel põhjusel:

1. Teile müüdi hoopis midagi muud, kui te ostsite. Te märkate seda viiendal aastal.
PROBLEEMI LAHENDUSED:
Variant a) Teadlik kommunikaalne lisa, sarm, intellekt, suurepärased suhted heade istikukasvatajatega, või nende tuttavatega. See on kõige lootustandvam variant; šansid võivad tõusta 30% ja see pole mitte vähe.
Variant b) "Pojake, no võta, ei kahetse, mäletad mind hiljem, ausõna!" Tõsi on see, et mäletad tõepoolest. Tapke kaks jänest: andke memmele raha, istikut aga ärge võtke. Ent, võib ka kinkida kellelegi, kes pole teile liiga palju head teinud.
Variant c) Kui teile püütakse müüa pookealust, saab seda ka ära hoida. Asi selles, et praktiliselt kõik sordiviljapuud on poogitud. Nende juurekaelal on iseloomulik kõverus, ja kõverusel tüügas, või ümar haav, pookealuse äralõikamisest. Kui te näete püstist, sirget vart, ja võimsat tüvijuurt, on küllaltki tõenäoline, et see on  pookealus. Kui istik kasvab paksus horisontaaljuurte tükis on see juurevõsu, ja pole üldse teada, kas ta on võetud omajuurselt puult (aga vaid sel juhul annab ta puule iseloomulikud järglased). Nii juhtub kirsside ja ploomidega.
Variant d) Teile müüakse sordipuu, kuid sort pole see. Järeldus on vaid üks: midagi romantilise nihilismi või fatalismi taolist. "Mis siis ikka, nagu saatus tahab..." või "Kõik otsivad häid sorte, mina aga, just ei otsi!" Muid lahendusi pole.

2. Istikul puudub normaalselt välja arenenud juuresüsteem. Esineb massiliselt igal maal, kus ei maksta mitte kvaliteedi eest, ning kus tarbija pole millegi eest kaitstud.
LAHENDUS: Oskus valida korraliku juuresüsteemiga istikut.

3. Luuviljalised istikud (kirss, murel, ploom, alõtða, virsik, aprikoos, nektariin) on juba puukoolis nakatunud puidumädanikku.
LAHENDUS: Oskus valida kõige tervemad istikud.
Istik võib olla juba hukkunud, külmunud, tugevalt kahjustunud, kuid see üldjuhul, hakkab silma: välimus on mittekaubanduslik. Selliseid istikuid müüakse üldjuhul harva, ja ma meenutan seda veel pisut hiljem. Nüüd aga süveneme punktidesse 2 ja 3, selleks, et tõsta teie oskust valida tervemaid ja elujõulisemaid istikuid.

5.2 Selgitus korralikest juurtest

Kujutage endale pilti: kõik suvilaomanikud on õpetatud, luues uue aia, külvama kohe õigele kohale õuna-, küdoonia-, alõtða- ja kirsiseemned. Kolm seemnekest auku. Juuliks kasvavad tugevad istikud. Suvilaomanikud helistavad ja teevad meistritele ettepaneku silmastamiseks (punga pookimine - silmaga). Need võivad tulla oma sordipistikutega, võivad aga pookida ka neid, mida peremees annab.
Pookimine on istikust odavam, ellu jäävad aga praktiliselt kõik. Augus kolm istikut - kaks nendest läheb kindlasti asjaks. See utoopia pole alusetu. Sammasjuur - istiku loomulik juur, nii sügav ja võimas, et annab puule hämmastava jõu ja vastupidavuse. Ainus põhjus, miks me võtame istiku maa seest välja on see, et ta on kaup. Selle peab maha müüma.
19sajandi algusest lahendati see probleem Venemaa ja Euroopa puukoolides, kujundades istikutel võimas juuresüsteem. Kogu juuresüsteem paikneb mulla pealispinnal, poole ämbri mahus, ja istik muutub transporditavaks.
Seda tehakse nii: juuni alguses võetakse istik mullast, lõigatakse sammasjuur maha ja istutatakse kohale. See ongi pikeerimine. Selle toimingu tagajärjel juur haruneb ja annab külgvõrseid - narmasjuuri. Juulis- augustis istik  silmastatakse. Talveks võetakse poogitud istikud taas maa seest välja, taas kärbitakse pikki juuri ja pannakse hoiule kuuseoktega kaetud kraavi. See on loomulikult vaev, kuid kaod külma, jäätumise, hiirte, hobuste eest olid juba siis kallimad kogu sellest vaevast. Kogu järgmine suvi istik kasvab: sordivõrse kogub võimsust, metsik aga kärbitakse tasapisi lühemaks. Sügisel lõigatakse taas pikad juured ära. Saadakse tihe juurestik, milles peajuurt pole enam märgata. Sellise istiku välja kaevates saame kogu tema juuresüsteemi kaasa.
Otsustades meie istikute järgi, harvade eranditega, ei võeta neid mullast enne kordagi välja. Selge: pole aega ega raha selle eest maksta. Ja kasvavad tema juured kaks aastat sügavusse. Istik kasvab tugev - imetlusväärne asi! Sügisel lüüakse labidaga peajuur läbi ja turule! Mulda aga jäi 80% juuresüsteemist. Puuke istub aasta, kaks, andmata juurdekasvu, ajab paanikas viljaoksa, et anda kasvõi üks seemneke, enne, kui hukkub.
Te olete näinud sellist puud? Ja isegi rõõmustasite õunakese üle, mis saite esimesel aastal? Kahjuks. Ta ei sündinud mitte heast elust. Selline "varajane viljakanne" viib tugeva nõrgenemiseni ja kiire hukkumiseni. Just sellistest istikutest kirjutas R.I.Ðreder: "Sellised puud ei sobi kuhugi, kuna neil puuduvad narmasjuured; kaotus ümberistutusel on nii suur, et teised (st. ellujäänud) puud on liiga kallid, ja need ei suuda pikka aega kosuda".
Me oleme niivõrd harjunud selliste istikutega, et peame nende vindumist ja osalist hukkumist vaata et normaalseks. Jumal hoia! Arenenud narmasjuurtega istik hakkab kasvama nii kiiresti, kui nartsissi sibul, kui orashein! Vot see on istikule normaalne.
Meie reaalsest praktikast on peaaegu kadunud tähtis tehnoloogiline fakt: puude juuresüsteemi kujundatakse. Kujundamise eesmärk - hoida juured väikeses mahus, mida puu ise kunagi ei tee. Nii kujundatakse ka võra: ka võra ei kujunda puu mitte kunagi ise. Kujundamise tulemusena saame me ümberistutuseks sobiva, mugava ja ilusa puu, mis viljub rikkalikult - kultuurse vormi. Selline puu toob ainult kasu.
Õnnitleme ennast avastuse puhul! Selgub, et puud võivad olla kultuursed. Aga meie omad, kultuuritud?... No, ausalt öeldes, kultuurvormid on meil haruldus. Kuid selle kohta tuleb terve peatükk.

5.3 Lugu kännust ja taelast

"Sääsk oli veriselt huvitatud külaliste saabumisest..."

Minu tähelepanekute järgi on praegu meie suvilates üle poolte kirssidest, murelitest, ploomidest, aprikoosidest ja praktiliselt kõik virsikud nakatunud puu pruunmädanikku - taela. Kubanis on ta kui nohu. Väikeste oksade ja tervete varte kuivamine, elutu hallinemine, noore puidu mustumine, liimvaigu väljavalgumine - tüüpilised sümptomid selle "armsa" elusorganismi õitsengust.
Puudele satub ta mädanevate kändude ja pikaajaliselt märgade haavade kaudu. Seen liigub mööda südamikku ülespoole, püüdes hõlmata ka kasvavaid oksi. Seni,kuni kasv on tugev, jõuab puu seene eest "ära joosta": noored võrsed ja välimine, uus puidukiht jäävad terveks. Nii elavadki: puu kasvatab uue aastarõnga, tema, parasiit, sööb aga vana. Puu seejuures ei hukku, kuid ta võitleb elu eest, poetab maha viljaalgmeid, kaotab oksi ja ajab meeleheitlikult välja noori oksi - vesivõsusid.
Tunnete oma luuviljalise ära? Kui mitte, siis tõenäoliselt teil pole luuviljalisi. Aiad ilma taelata on haruldus. Seemneviljalisi sööb ta miskipärast väga aeglaselt - 20-30 aastat. Luuviljalised saavutavad kõlbmatuse 8-12 aastaga. Virsikut armastavad nii, et 5-6 aasta pärast ei taha nendega juba töötada. Kui, saagides elusat oksa, näete te pruunikat saepuru, on see tema, armsake. Temast lahti ei saa. Elanud 6-8 aastat, läbistab välimise puiduringi ja ilmub mügarikena viljakehadele.
Varjus kasvab puit aeglasemalt, ja tael saab puu kiiremini kätte. Sama - kui juurdekasvu pole, puu ei kasva - see-eest tael aga kuidas veel! Seepärast tuleb luuviljaliste istikuid väga hoolikalt kontrollida: sest haigestumine taela saab alguse juba puukoolist.
Seen tungib puusse seal, kus saab imbuda puitu, hiljem aga kasutada niiskust. Selles mõttes ideaalne koht on mädanev känd, mis on tekkinud metsiku pookealuse äralõikamisest, mida on tehtud nüri sekaatoriga. Harv aiapidaja töötab kaasajal noaga. Üldiselt jäetakse kännud nii pikad, et nad ei kasva 2-3 aastaga kinni. Just läbi selle kännu istik nakatubki seenhaigusesse.
Istikute klassikaline ettevalmistus on selline. Maikuus, kui pooge on läinud kasvama, lõigatakse metsik võrse ära, jättes pooke peale 10cm. Kogu metsikut võrset praegu eemaldada ei tohi: ta on praegu paksem sordivõrsest, ja haav paraneb halvasti. Kogu suvi hoitakse metsik võrse elusana, kuid kasvada ei lasta, et ta ei pakseneks. Sügiseks on poogend juba metsikust võrsest paksem. Kevadel võetakse terav nuga, ja lõigatakse metsik võrse täpse lõikega ära. Läbi sileda lõike spoor ei tungi: see on kuiv. Selline lõige kattub juba suve lõpuks. Ilmselt võib metsikut võrset eemaldada ka varem, juba suvel, kuid nuga peab olema terav ja lõige täpne. Kui ta üle värvida, võib istikut säilitada.

5.4 Turult viljapuuistikute ostmise instruktsioon

Imelik, kuid istikuid müüakse meil nagu vorsti: mida suurem ja jämedam, seda kallim. Ja juuri praktiliselt pole! Juuresüsteemi puudujääkide korral tuleb alati eelistada väiksemat istikut: tal on vähem lehti, ja ta vajab juurtelt vähem vett. Aga väike istik heade juurtega on üldse õnn - see annab madala, mugava puukese.
Veel on huvitav jälgida, kuidas müüa, sõlmides tehingut, lõikab innukalt sekaatoritega võrse tippusid. Vaevalt ta mõistab, miks seda teeb, kuid rituaal on tugev jõud, ning meie tunneme usaldust. Tegelikult:
a) kui lõigata - siis juba umbes pool, 50-70cm-ni, et tüvi oleks madalam ja uued võrsed võimsamad;
b) peale sellist lõikust jäävad järele tüükad, mis pakuvad taelale sissekolimiseks uusi kortereid. Seepärast on mõtekam kevadel lõigata istik sõlmevahe kaupa. Tähtis on, et alumisel tüve osal oleks elusad ja terved pungad.
"Kui küsimusel pole mõtet, ei tasu seda otsida vastuses..."
Turult ostetavad viljapuuistikud (samuti nagu turult ostetud lille- ja köögiviljaseemned) - see on segu sordist, poolmetsikust ja metsikust puidust erineva kvaliteedi ja elujõulisuse astmega. Sordi kvalifikatsiooni pole võimalik kindlaks määrata.
Elujõulisus tehakse kindlaks instruktsiooni abiga.
Turu viljapuuistikud (edaspidi TVI) soetatakse välimuse järgi, mis on tingitud erinevatest ortodoksaalsetest romantismi vormidest nagu nihilism, fatalism, altruism, müstitsism jne. Seejuures ignoreeritakse sageli taime kvaliteeti.
TVI soetamisel tuleb jälgida rangelt reegleid:
1. Vaadata hoolikalt istiku juurekaela. Pooke puudumine viitab suure tõenäosusega metsikule vormile. Mittekinnikasvanud tüüka olemasolu annab võimaluse, et istik on kahjustunud taela poolt. Otsige edasi, kuni leiate korralikult kinnikasvanud tüükaga istiku.
2. Nüüd vaadake juuri. Kui juuresüsteemis on märgata lühemaks raiutud peajuurt ja rohkearvuliste narmasjuurte puudumist, siis tõenäoliselt jääb istik pikaks ajaks põdema, ning te saate rahhiitilise, haige puu. Otsige tugevat narmasjuurte süsteemi. Kui sellised juured on just seal, kus on mittekinnikasvanud tüükaga istikud, minge teisele turule. Kui ka sealt ei leia - kolmandale.
Märkus: TVI ostmine puukoolist, ei tõsta tõenäosust saada endale korralik istik.
3. Leides istiku, mis vastab punktidele 1 ja 2, vaadake tüve. Ta võib olla ükskõik, mis kõrgusega, kuid alumine pool meetrit peab olema heas korras ja omama elavaid pungi.
4. Valides istikud sellisel meetodil, tuleb esitada müüale küsimus: "Mis sort see on?" Küsida on soovitatav hapu näoga, seejärel kirjeldada pikalt ja kõiketeadvalt antud sordi omadusi. Kui müüa vastab ebakindlalt, teeb pause, või väldib otseseid vastuseid, on suur tõenäosus, et ta ka ise ei tea, mida müüb.
Märkus: küsides konkreetseid sorte, seate te müüa täbarasse olukorda, ja kogu vastutus lasub teil.
5. Ostetud istikud ei kuulu tagastamisele, vahetamisele ega remonti.
Loodan, et te enam ei osta kergekäeliselt seda, mida ette juhtub. Jääb üle vaid mitte eksida istutusel, ning mahukad tööd on seljataga!

5.5 Kuidas hoida head istikut korraliku istutusega

"Aed - maharaiutud metsa asemele istutatud puud"

Üldiselt võib istutuse juures olla kaks viga:
1) üldse mitte ettevalmistada istutusauku ja
2) istutada luuviljalised üleujutatud kohta.

Kui vältida neid kahte viga on puude kasvamine garanteeritud 99%-liselt.
Loota ehku peale - kaotada minimaalselt pool.
Kui lapsed on juba suureks kasvanud, elanud üle raske lapsepõlve, muretsevate täiskasvanute hoolitsused, saanud matse, harjunud lõputute "pane ära", "ära roni", "tekitad ainult kahju" jne, tekib kuskil mõistuse tagumistes käikudes arusaamine, et laste pärast on muretsetud asjata. Oli vaja vaid kodu ettevalmistada nende ilmumisel. Tõsta üles asjad, mida puutuda ei tohi, allpool aga kohandada kõik nii, et nende vabadust ei häiriks miski. Selleks kuluks umbes nädal tööd, kuid kas lapsed pole tõesti seda ära teeninud?... Nüüd tuleb aga kogu elu ületada võõrdumust ja iseloomu "puudusi". Jumal, kui palju probleeme me iseendale tekitame!...
Kui istiku jaoks ei valmistata ette mõistlikku kohta, tuleb hiljem rohkem maksta. Koosneb see kolmest osast: mahutist, bordüürist ja multðist.
Mahuti - see on auk. See on nagu pott lillele. Selles peab olema kõik, mida istik vajab oma kolmel esimesel kasvuaastal. Meil on viljakas muld, ja piisab poole meetri sügavusest ja poole meetri laiusest istutusaugust. Kaevates auku, visake ülemine mullakiht ühele poole ja alumine kiht teisele poole auku, see on vähem viljakas. Üle poole istutusaugust täitke orgaanikaga, huumuse, kõdunenud lehtede, valmis kompostiga. Tehke koonus, ja paigutage sellele istiku juured. Peale puistake ülemisest kihist kaevatud mulda. Ülejäänud muld asetage "taldrikuna" ümber istiku, et vesi ei voolaks ära.

Juurekaela ei tohi mulla alla matta kahel juhul:
1) puu on kääbusalusel. Kui poogend, sattudes mulda, annab oma juured, kaob kääbusjas vorm ära;
2) juurekaelal on mädane haav.
Teistel juhtudel, ma arvan, et pea juurekaelale erilist tähelepanu pöörama. Varem kaevati puuke meetri sügavusele, et saada juurelähedasi vorme: need olid madalamad ja varem viljuvad, kui tugevakasvulistele poogitud istikud. Mäletate kasahstani maa-aluseid võrseid. Juurelähedaste puude juurekael on kus? Aga võrsikutel? Küllap on juurekael paljuski müüt. Siin on tähtis - maa-aluse vee lähedus juurtest.

Olles istiku maha istutanud, muutke tema tüve ümbrus 20-30 cm kõrguseks bordüüriks. Kõige lihtsam, tellistest. Parem kui see tuleb kohe ilus. Nüüd aga täitke see peenar mõne kärutäie orgaanikaga. Alumine osa põhu või koortega. Selline multð toidab puukest ja hoiab tema jaoks niiskust. Meie põudade juures on see võte lausa vältimatu. Lõpptulemus: istik läheb hästi kasvama, tema juurte peal aga ilutsevad lilled. See on parem, kui ruberoid, mida ma soovitasin varem.
Veel tuleb arvestada, et suvega vajub istutusauk kümmekond sentimeetrit.
Hoopis teine lugu on, kui istutuskoht on aegajalt vee all. Kui teil seisis vesi 1997-ndal - kuulute te selle kategooria alla. Seemneviljalised võite te istutada väikesesse auku kuhikule, jäävad ellu. Luuviljalisi mitte mingil juhul! Nende jaoks tuleb luua kõrged peenrad.

Laudadest, telliskividest ja muust sellisest meisterdame poole meetri kõrgused seinad, moodustades 2m läbimõõduga "kasti". Kogu kast täidetakse mulla ja orgaanikaga.
Peale moodustame 15-20 kraadise künka, ta vajub ka. Sellele künkale istutamegi puu, lisades veel kõdu. Et peenar ei kannatakse põua käes, asetame mulla pinnale multði kihi (vana kangas, ruberoid), või katame paksu lehtede, rohu, või põhu kihiga. Sinna võib kogu suve jooksul visata oma köögijäätmed, või istutada kabatðokke, kõrvitsaid või muid köögivilju. Kinnitan teile, et üleujutatud kohas saab vaid nii kasvatada luuviljalisi.

5.6 Mõnda erinevatest istutusmeetoditest

Kakssada aastat istutab kogu maailm puid vertikaalselt. Isegi Goðe, venitades võrsed maapinnalt 30cm kõrguseks, juurutas istikud sirgelt üles. Nii me juba lapsest saati tugevdame puu kasvu, hiljem oleme aga puu kõrgusega hädas. Miks mitte seda traditsiooni muuta?
Ma juba meenutasin, et istikut võib istutada ka horisontaalselt, kanalisse. Ta annab mitmeid harusid, mida on kerge painutada soovitud suunas. Nii saama ma ilma igasuguste raskusteta tüvetu põõsa - madala, varase viljakandega, äärmiselt mugava vormiga. Nii tehakse kuivas Kasahstanis.

A.J.I.Traðei istutab puu peaaegu horisontaalselt - 15* nurga all. Efekt on sama: ilmuvad ülespoole kasvavad võrsed, alumisest tüveosast kasvavad aga lisajuured. Puu on tugev, juhtoksa pole - ja seda pole vajagi.
Lõpuks võib sellise meetodiga auku istutada kaks ja isegi kolm puukest. Tulemuseks on vabakujuline seinake, või tihe kolmetiivaline põõsas - iludus! Võrsed, mis ulatuvad maapinnale võib maha kaevata, juurutada ja saada "sammuv" puu. Tema eluiga on lõputu. Harva esinevate sortide jaoks on see suurepärane variant! Nagu näete, kuulus "taganrogski loodotðka" - alles algus. On aga veel viljapuude potikultuurid! Sellise aia võid viia kuhu iganes aga soovid.
Ja ongi kõik, mida tahtsin teile istikutest rääkida.

6. Kuidas muuta paremaks juba olemasolevat aeda ?

6.1 On,s  seda vaja?

„Igasugune aed on hea juba seetõttu, et vastab oma omanikule“  (J. Deshel)

Aedades, mis „on olemas“, viibin ma peaaegu iga päev juba 6 aastat. Siin on tunda n-ö kultuuristatud kooslust. Saage ja sekaatorkääre tuleb teritada iga nädal: küttepuid pole kunagi liialt palju. Sageli tuleb teha tegemist niisuguste puudega, mida on vaja „parandada“, eemaldada vana võra ja kasvatada asemele uus. See on muuseas täiesti normaalne: uus võra kasvab asemele probleemideta.
Lugedes kirjandust, siis tuleb välja, et me kasvatame aastakümneid „metsa“ ning lõkkesse mineva materjali saagikus ületab viljade oma. Niisuguses aias üks probleem ajab teist taga. Ja meie harjume sellega, sest me ei tea, et on võimalik ka teistmoodi.
Istutades 3 puu asemel 4, nii nagu soovitatud, ei tea me, et nende kõrgus peaks piirduma 1,5-2 meetriga (tuletage meelde plaani koostamise reegleid). Puud pürgivad kõrgusse - niisuguses tihnikus hakkavad nad juba 3. aastal end tundma nii nagu meie täiskiilutud bussis- tahaks peaga katussesse auku lõhkuda. Neil aga on, jumal tänatud, kuhugi pürgida, aga meie võiksime siiski aru saada, et niisuguses konkurentsis on ilma puude lõikamiseta võimatu läbi saada.
Aga lõikamine kord aastas- samuti võimatu. Ja nii me hoidumegi terve suve puude kujundamisest – sest mahla ju jookseb, aga puu pürgib kõrgusse. Ja see, mida käega katsuda ei saa, ei paku ka huvi. Ja varjud muutuvad suuremaks. Mida rohkem on võra varjus, seda pikemaks võrsed muutuvad, seda vähem ka viljapungi ja –oksi  moodustub. Varjus on hea tegutseda kahjuritel ja levida haigustel. Puude seisukord halveneb. Aga üles ronida on raske ja ebamugav. Nii muutubki aed läbipääsmatuks tihnikuks.
Niisuguses aias kui valmibki mingi saak, siis tihti on see kasutamatu. Põhiliselt on viljad pisikesed, samas ripuvad nii kõrgel, et kätte neid  ei saa.
Pika varrega viljade mahavõtjad  ei aita, need sobivad vaid seemneviljalistele. 2/3 saagist hävineb seetõttu, et jääb koristamata. Parem oleks jätta alles vaid tugevamad viljaoksad, harvendada ja madaldada võra, et viljad oleksid kättesaadavad ja kvaliteetsed.
Räägin nüüd sellest, kuidas ma seda teen.
Midagi keerulist selle asja juures pole, kui arvestada mitte seda, et nüüd peab oskama meisterlikult mööda puid ronida.

6.2 Kus kasvavad viljad?

Tavaliselt teab suvilaomanik üht-teist sellest, kuidas peab lõikama. Ja samas ei oska eristada viljaoksa kasvuoksast. See tähendab aga, et ta ei tea, miks ta võttis üldse aiakäärid kätte. Sest on ju lõikamise peamine eesmärk- suurendada viljaokste hulka ja vähendada kasvavaid võrseid. Ja muidugi, et anda pungadele maksimum valgust. Seepärast loome korra majja kõigepealt viljaokstes. Ei tasu hakata meeles pidama igasugu rõngasoksi jne, las see jääb teadlastele. Meie aga vaatame olulist ja läheme kõigepealt aeda. Võtame kaasa sekaatorid, vihiku ja sulepea ning alustame laboratoorseid töid.

ÜLESANNE 1. Õpime eristama puude juurdekasvu kõigest muust. Kasvav võrse on kõige noorem oksa osa. Võrsed pikenevad suve jooksul ja nende tipus asetseb puitumata kasvupunkt.
Talvel on need oksad siledad, noore ja värvunud koorega, tavaliselt sirged, ilma igasuguste mügarike ja harudeta. Vaadake: kõige tugevam ja pikem juurdekasv on puu tipus - ladvas ning suunatud ülespoole. Puule on oluline ikka kõrgemale pürgida, seepärast võtab ka püstvõsu kõige rohkem toitaineid.
Vaadake tähelepanelikult: alumised oksad peaaegu üldse ei pikene, vaid on kaetud viljaokstega või siis on kasv minimaalne -5-20cm. Puude juurdekasvu järgi on lihtne määrata kindlaks puude seisundit. See on diagnostiline tunnus. Seda vaatame hiljem lähemalt.
Põhiline on see, et juurdekasv ei kanna vilja. Tema osa on muu- haarata juurde eluruumi. Esimesel suvel võrse vaid kasvab. Sügiseks lehekesed tavaliselt moodustavad oma kaenaldes viljapungi või siis viljaokste algeid.
Ja vaid see aastakasv, mis kasvas eelmisel aastal, õitseb järgmisel kevadel ja hakkab moodustama viljaoksi. Niisiis on viljaoksad allpool juurdekasvu, vanematel okstel.

ÜLESANNE 2. Õppige märkama viljaoksi. Parim viis selleks on vaadelda puid õitsemise ajal. Me lihtsalt ei imetle neid (ah, milline ilu, kuidas alles õitseb), vaid kindla eesmärgiga (ah, milline ilu, mille peal need õied on?).
Julgen kinnitada: pool tundi sellist uudishimu asendab kõiki lõikamise juhendeid.
Niisiis, vaatame allapoole aastast juurdekasvu ja avastame hulga juhtumeid, miks oks on väike, ilma külgvõrseteta, 20-30cm pikk. Sageli on nendel ümmargused pungad või koguni pungade kimp. Need ongi siis need igat tüüpi viljaoksad. 
Võib öelda, et kõik lühike kannab vilju. Kõik on õige: kasvuks ei jätku ju jõudu – kõik läheb viljade moodustamiseks.
Peab arvestama, et viljapungade kasv lõpeb varakult: juba juulis lõpetavad need oksad kasvu ja lähemalt uurides avastame nende tipus ümmargusema punga kui tavaline kasvupung. Võib öelda, et viljapung on välja arenemata jäänud kasvupung. Kasvamise asemel hakkab ta hoopis vilja kandma.
Puude loogika on järgmine: kannab vilju see, kes ei kasva. Või ehk: viljakandvus on seal, kus miski kasvamist segab (alumistel okstel: siin on toitainete juurdevool piiratud) või siis: viljakandvus algab siis, kui kasvada pole enam vaja (ruumi on vallutatud piisavalt). Tavaliselt juhtub see 6-8 kasvuaastal, siis loeme me puu täiskasvanuks.


ÜLESANNE 3. Uurige, kuidas ja kus iga kultuur aias vilja kannab. Me vaatlesime enne üldiselt, kuid on ka erinevusi kultuuride vahel.
Õunapuud ja pirnid.
Esimesel suvel kasvavad. Teisel suvel kasvavad eelmise aasta võrsest välja erinevad viljaoksad: päris lühikesed (rõngasoksad) ja veidi pikemad (viljaraod). Kolmandal suvel viljaoksad õitsevad, kannavad vilju ja samaaegselt kasvavad neile ka uued ja viljaoksad. Nii või teisiti, viljaoksad on mitmeaastased, nad harunevad ja kui nad on vananenud, saab neid ka noorendada, lõigates maha kõik kuni kõige alumise viljapungani. Mõningad sordid õitsevad aastase juurdekasvu tipus. Eriti omane on see pirnidele.
Ploomid ja aprikoosid. Esimesel suvel annavad juurdekasvu. Teisel aastal eelmise aasta juurdekasv õitseb ja kannab vilja ning kasvavad uued viljaoksad. Edaspidi õitsevad ka aastakasvud ja viljaoksad: kogu puu on üleni õisi täis kuni võrsete tippudeni. Mõningad ploomisordid ei õitse aastakasvudel, vaid ainult viljaokstel. Nende kultuuride viljaoksad on võimelised hargnema ja kandma vilju 5-6 aastat, kuid tavaliselt hukkuvad haiguste tõttu juba 3-4 aastal.
Hapukirsid võivad kasvada nii põõsana kui puuna.
* Põõsasvormid on madalamad, oksad rippuvad, pikkade viljaraagudega - ja õitsevad nad eranditult viimastel aastakasvudel. Seega saadakse kogu saak võra välimisest osast.
* Puukujulised kirsid on tugeva püstise kasvuga nagu maguskirsidki. Osaliselt õitsevad nad aastasel juurdekasvul (mida tugevam võrse, seda vähem õisi) ja õiekimpudena vanemal puidul. Samuti nagu ploomidki. Ainult et need kimpudena asetsevad õitega oksad ilma spetsiaalsete meetmeteta kaua aega ei moodustu. Sageli ei moodusta nad ka oma tolmuga tolmlemisel vilju (isesteriilsus).
Maguskirsside puhul ei pea me oma pead vaevama - nad õitsevad, alates aastasest juurdekasvust kuni kogu oksa pikkuses.  Õitsevad lühivõrsetel asuvad neosoksad, nende iga on 3-5 aasta, mõnikord ka rohkem.
Virsik õitseb vaid eelmise aasta kasvudel. Kui lõigata need ära - jääb saagist ilma. Seepärast lõigatakse vaid noorendamiseks. Suured hallikad pungad on võrsetel kevadel hästi nähtavad, nendes on õied ja uued võsud. Seenhaigused takistavad õiepungade arengut.
Küdoonia õitseb nii võrsete tipus kui lühivõrsetel. Seejuures on huvitav, et ilmub kasvupung, kasvab 10 cm ja siis tipneb õiega.
Viinapuu annab õiepungadega võrseid vaid eelmise aasta võsudel. Sellega on ta sarnane virsikule. Ka lõikamises on palju sarnasusi.
Vaarikas kannab eelmise aasta võrsetel, peale viljakandmist võrse sureb.
Sõstrad ja karusmari kannavad vilja nii eelmise aasta võrsetel  kui ka vanematel oksa osadel.

Ülejäänuid uurige palun ise. Kui lugesite kõike seda aias, siis loodame, et taipate üht-teist viljade moodustumisest.

6.3 Paneme puule diagnoosi …

„Doktor, kas ma suren?“
„ Kuidas muidu!“

Kui puu tegeleb põhiliselt kasvamisega, siis vilja ta ei kanna. Vastupidi: kasvamist eriti ei toimu, kui puul on viljapungad ja ta muudkui tegeleb järglaste kasvatamisega. Esimesel juhul ta muudkui kasvab, andes ahjupuid ja ei vilju. Aga viljakandvusest nõrgestatud puu võib suurest saagist hukkuda, viljad on pisikesed ja haigustest nakatunud.
Nii üks kui teine meid ei rahulda.
Ilmselt on vajalik kuldne kesktee. Ja ka tegelikult: parim viljakandvus on keskmise juurdekasvu puhul. See kehtib enamiku viljapuude kohta. Aedniku ülesanne on siin, et juurdekasv oleks keskmine võimalikult pikka aega ja see seisund saavutataks juba üsna varakult – 3.-4. aastal.
Puu seisundit määratakse tema juurdekasvu järgi. Seda ei määrata ei pikkuse ega vanuse järgi. Võib juhtuda, et vanad puud on üsna elujõus, vastupidi – noored mitte. Siin on istik, kes ei ole suutnud eriti kasvada. Vaadake: juurdekasvuks ei jätku jõudu, sest kogu tüve ümbruses kasvavad viljapaunad. Ja 2 aastaga on ta juba vana, on tõmmanud kriipsu peale edasisele elule. Niisiis, hakake hindama oma puude seisundit.
Noored (kuni5 aastat) ja täiskasvanud (10-12) puud – keskmise juurdekasv ja võra ülemises osas.
Vanade puude hulka kuulub okste järgi otsustades,  mitmesuguseid puid: siin on isendeid, mis ammu lõpetanud kasvu, aga need võivad anda ka vesivõsusid. Siin tuleks iga oksa eraldi vaadelda ja nendega eraldi töötada.
Tugev juurdekasv – meeter ja rohkem.
Keskmine -40-60 cm, keskmiselt pool meetrit.
Nõrk –alla 40 cm.
Juurdekasv võib ka täiesti puududa. Vanade puude alumised oksad võivad lõppeda viljapaunaga.
Väga jõudsalt kasvavate puude kasvu tuleks mitmesuguste võtetega pidurdada. Nõrga kasvuga puude puhul jälle tuleks kasvu ergutavaid meetodeid kasutada. Et saada aru sellest, kuidas need töötavad, vaatame lähemalt võrsete ja juurte omavahelisi seoseid.

6.4. Juurestik ja kasvamine

Vegetatiivne kasv on seotud juurestikuga. Mida tugevamad juured, seda suurem on vegetatiivne kasv. Eelkõige näitab juurdekasv meile juurestiku seisundit. Kõik sõltub juurtest. Kui puu hukkub, siis ikka eelkõige seetõttu, et juurestik ei tööta.
Vastupidi, hea juurestikuga puu, millel võraga on midagi juhtunud, võib ühe suvega kännu vesivõsudest taastada peaaegu terve puu. Mäletate, et ei teadnud, kuidas saada lahti alõtða või pähklipuu kändudest?   1998 aasta põud ja sellele eelnenud 1997 aasta üleujutus mõjusid juurtele hukutavalt - paljud puud, eriti luuviljalised, hävisid. Kaotades juurestiku, puu kevadel veel õitseb ja võib isegi võrseid kasvatada ning viljuda, kuid varsti siiski kuivab: sisemised ressursid on otsas.
Juured toidavad võrseid. Võrsed aga omakorda saadavad poole sünteesitud glükoosist allapoole, et juured saaksid kasvada: nad ju vaid ainult imavad, pikendades uusi juurekesi. Nii nad siis „kasvatavadki“ teineteist ja seepärast peabki võra ja juurestik  olema omavahel tasakaalus. Side nende vahel tähendabki seda, et me võime võrseid mõjutada 3-l viisil: mõjutades oksi, juuri  või siis tüve ja oksi, mille kaudu juured ja võrsed on omavahel seotud.

6.5 Kui puu kasvab liiga jõudsalt (juhend, kuidas kasvatada varakult kandma hakkavat puud)

Tähis 150-kilosele mehele: „Tahad surra? Küsi, kas ma tahan kõhnuda?“

Siin on siis meetmed, mis võimaldavad puu liig jõulist kasvamist vähendada. Loendan neid, aga võite neist valida endale sobivama. Kui puu kasvab ülemäära jõuliselt, siis võib kasutada kohe kahte, aga ka kolme meetodit: ärge kartke, puu ei sure, vaid hakkab hoopis vilja kandma. Kui efekt on väike, siis korrake järgmisel aastal uuesti, kuid lisage veel midagi meie arsenalist. Aga see on meil rikkalik.

Okste allapainutamine. See on sama kui okste lõikamine. Painutatud oksal ei ole nii palju toitaineid kui ülespoole kasvaval. Ja nii hakkabki ta vilja kandma. Tõsi küll, juured toidavad edasi samamoodi ja painutatud oksast kasvavad välja võimsad ülespoole suunduvad võsud. Ka neid tuleb järgmisel aastal alla painutada. Aga kui neid vaja pole, siis lõigata tüükale.

Juurte läbilõikamine. Meeter-poolteist tüvest kaevame ümberringi kraavikese. Kõik vastutulevad juured raiume läbi. Kraavi täidame mullaga. Juurdekasv väheneb, viljapaunu moodustub kahekordselt: puul hakkas hirm! Kuid kui ebasoodsa ilma tõttu saaki ei moodustu, siis aasta pärast jätkub vegetatiivne kasv jälle. See on üsna töömahukas võte.


Suvine roheline lõikus. Suurepärane võte, sobib väiksematele puudele. Kolm korda suve jooksul lõikame maha peaaegu kogu juurdekasvu. Vähenenud lehepind pidurdab juurte kasvu.
Samaaegselt väheneb võra maht ja valgustingimused võra sees paranevad. Meetodi puudus: vajab regulaarset tegemist. Suurte puude puhul raske teostada.

Koore täkestamine. Terava noaga teha kooresse sisselõige. Kui teha ristlõige, siis aja jooksul toitainete juurdevool peatub. Võib lõigata mitu kihti, joonistada spiraale, figuure või siis kirjutada “Vasja oli siin“ – aga suurelt.

Tüve pigistamine ehk lihtsamalt kägistamine. Traadiga (sobivam on  2-3 mm vasktraat) tõmmatakse tugevalt tüve ümbert kinni. Siduda ei maksa neid tüvesid ja oksi, mille läbimõõt on alla 6-7 cm, need võivad tuulega või saagi raskuse all murduda.

Rõngastamine. Väga efektiivne meetod. Tüvele või juhtokstele lõigatakse koore sisse ümberringi 1,5 cm laiune lõige. Lõige puhastatakse koorest, määritakse kokku savi ja veisesõnniku seguga ja  seotakse läbipaistmatu materjaliga kinni (varjus võib kasutada ka läbipaistvat materjali). Aasta – kahe jooksul kasvab rõngas kinni (kambiumikiht jäi ju alles). Võib teha ka teisiti: otsida tüvel tasane koht, lõigata välja 6-10 cm laiune kooreosa, keerata see ümber ja panna kohale tagasi. Lõigata tuleks täpselt tüve teljega perpendikulaarselt. Tagasi pandav rõngas tuleb kinnitada.

Kõik need võtted pidurdavad kasvu, suurendavad viljakandvust ja isegi veidi vähendavad selle perioodilisust. Kahte viimast meetodit ei tasu katsetada põõsaskirsside, aprikooside ja virsikute  peal: neil tekib tihti kummivoolus, kirsid ja virsikud ei kasva eriti jõudsalt, aprikoosid kasvavad küll kõrgusse, kuid kannavad meil kliima tõttu vähe ja kasvu pidurdamine siin ei aita. Neid on parem juba noorendada.

6.6 Kuidas taastada nõrka puud (ehk aia reanimatsioon)

„Kui oled hästi toitunud, on ümberringi kõik kaunis!“

Puud, kellede juured on kahjustatud või tüvel koorevigastused, annavad juurdekasvu vaid alla 20cm, külgvõrsed veelgi vähem. Puu muutub viljapaunadest lausa ogalis-puhevaks, koor pakseneb, puit muutub vastupidi,  kohevaks, viljad on aga pisikesed: puule on oluline anda seemneid, mitte viljaliha. Kuivus suurendab kõike seda veelgi. Mida siis teha?

1. Vaatleme noa abil koort maapinna lähedal ja kõrgemal. Koputades koore pihta seal, kus see on kumer või pragunenud, võib kuulda „tühja heli“: seal all on õõnsus. Mõnikord teeb kooreürask käigud ümber tüve, koorega kaetuna ei ole see nähtav. Sageli on koorekahjustusi peale talve. Kogu kahjustatud kooreosa lõigake terava noaga välja. Haav katke veisesõnniku ja savi seguga. Kui aga on avastatud põletiku või närimise jälgi tüve ümber, siis saab aidata siingi. On vaja teha tüve ümber kast ja puistata mulda, nii et see ulatuks kahjustuse kohast kõrgemale. Ja siis kasta. Puu on võimeline andma lisajuuri ja hakkama uuesti kasvama.
2. Võra tasakaalustamine. Kui juurestik on nõrk, siis ei ole puu võimeline kandma suurt saaki. Kõiki külgvõrseid, eriti allapainduvaid oksi kärpida poole võrra või isegi rohkem – kuni noore ja märgatava juurdekasvuga oksani. Kui on olemas normaalse kasvuga juhtoks, siis selle jätame alles. Suure osa viljapaunadest eemaldame. Nägite? Kõik toimub vastupidi: viljakandva osa eemaldame ja jätame alles vaid lehtedega osad. Ja las puu kasvab niimoodi paar aastat.
3. Pikilõhestamine. Lõikame okstele ja tüvele  ühe tõmbega lõhe kuni puiduni maapinnani välja. Okstel tehakse üks vagu, tüvele 2 – kahele poole tüve. Koor pingutab tüve kui „klamber“ ja segab uute juhtkudede kasvu. Laseme „klambri“ lahti ja tüvi hakkab jämedamaks minema. Vaokesed tuleks jälle määrida kokku savi-sõnniku seguga.
4. Nüüd kindlustame juured niiskuse ja toitainetega. Jutt on ikka võraalusest.  Raputame võra alla kõdusõnnikut, katame pealt rohuga ja hakkame puud regulaarselt kastma.
5. Kõrgem pilotaaþ : kui ilmuvad noored võrsed, siis on kasulik pritsida puid paar korda  SILK-iga, millele lisatud 1spl. karbamiidi  ämbritäie lahuse kohta. See stimuleerib kasvu.
6. Võtke midagi ette võitluseks lehetäidega! Sellest edaspidi taimekaitse peatükis.

Kindlasti leidub teil ka keskmise kasvuga puid. Need viiakse lihtsalt „juuksurisse“: liigsed võrsetipud kärbitakse, tihedaid kohti harvendatakse. Sellel kõigel veel peatume eraldi.
Vana puud saab veel „parandada“, arvestades tema erinevate osade omadusi: „leinavad“ oksad taastada, aga liiga jõulised liidrid - „kasvatada ümber“. Muidugi on liidreid raske taltsutada, neid lihtsalt kärbitakse külgoksale.

< 1 osa (tagasi)                                                                                                                     3 osa (edasi) >