Kuidas vabaneda nälkjatest ja tigudest aias ?

Kuidas vabaneda nälkjatest ja tigudest aias ?
Nälkjatega tuleb võidelda komplektselt, ning parimaks vahendiks on profülaktika. Loomulikult on looduses kõhtjalgsete molluskite vaenlasi piisavalt palju, kuid meie aedades kohtuvad nad just mitte eriti sageli. Neid söövad suurima mõnuga siilid, konnad ja kärnkonnad. Tõsi, meie aiamaadel pole nendel looduslikel vaenlastel küllaltki sageli lihtsalt võimalust endale ulualust leida, ning seepärast mööduvad nad meie aedadest ringiga...
Mis puutub siilidesse, siis aias neile sobivat kohta ei leia: liiga palju inimesi ja müra. Konnad ja kärnkonnad on aga võimalik oma aeda meelitada, luues neile mingisuguse ulualuse lehe- ja oksakuhjana, ning kaevates väikese tiigi.

Pidades meeles selle, et molluskid armastavad niisket keskkonda, tuleb seda soovi rikkuda. Seepärast tuleb aiamaale paigaldada drenaaž ja juhtida seisev vesi ära - see on abinõu number üks.
Limukate arengut pidurdab ja vähendab nende poolt tekitatud kahjusid ka tihedate istutuste harvendamine. Nälkjad ei armasta liikuda seal, kus pole võimalik peituda nende jaoks hukatuslike päikesekiirte eest. Seepärast soovitatakse eelkõige umbrohtude õigeaegset eemaldamist ning heina niitmist aia äärtest. Tuleb meeles pidada, et nälkjad elavad peamiselt prügi, plaatide, telliskivide ja muu taolise materjali all. Ja kui te likvideerite oma aiast kogu selle sodi, siis pole teie aias ka nälkjaid.
Nälkjad ja teod ei armasta karedaid pindu. Tuleb puistata nende käiguteedele ja taimede ümber suureteralist liiva, peenestatud munakoori või pähklikoori, luues omapärased ringjad barjäärid. Selline kaitsevariant sobib suurepäraselt köögiviljatõusmete ja noorte lilletaimede kaitsmiseks. Suuri taimi, nagu kukekannuseid, hostasid ja lupiine saab kaitsta nii, piirates iga eksemplar jämedast liivast valliga. Kuid siinjuures peab regulaarselt jälgima, et ei tekiks auke, läbi mille võivad pugeda salakavalad ja aplad vaenlased. Suurepäraseks vahendiks näkljate peletamiseks on teravate servadega peenestatud jõekarbid, mis puistatakse lintidena peenarde vahele. Kui on võimalust, siis okaspuude okastega multšitud peenrad annavad tõeliselt fenomenaalseid tulemusi (eriti käib see kuuseokaste kohta).
Tomati, paprika, baklažaani taimede alla, mida nälkjad väga armastavad, võib puistata kuivatatud kõrvenõgese taimi. Nälkjad kardavad neid taimi ja kui nõgeseid on piisavalt palju, siis nälkjad lähevad sellest kohast minema.

Nälkjad ja teod ei suuda vastu panna õllele, isegi lahtunule (nad on selle joogi tõelised austajad ja saksa aednike sõnul eelistavad selle tumedamaid sorte). Seda kirge saab täielikult ära kasutada, kaevates maasse klaasid, mis täidetakse poolenisti õllega. Eriti piiripidamatud upuvad lihtsalt õllesse, tagasihoidlikumad aga püsivad "eluallika" läheduses. Meetod on originaalne ja nagu selgus, ka väga mõjus - kaks-kolm sellist "joogikohta" ja võite kuni hooaja lõpuni nälkjad unustada. Klaasi asemel sobivad ka teised anumad. Madalamatele kohtadele võib näiteks asetada silmapesukausi, võib aga läbi ajada klaasidega, mis on valmistatud plastikpudelitest. Või võtta terved plastikpudelid, kallata nendesse pisut õlut ja asetada need külili maha, ühelt küljelt lapikuks muljutuna, et pudelid püsiks paigal...

Tuleb märkida, et sellised ained nagu tuhk, superfosfaat või lubi, peletavad molluskeid eriti hästi. Superfosfaat on tänapäeval küll kallis, seepärast on lihtsam kasutada tuhka või lupja. Kõige lihtsam moodus on tolmutada ridade vahesid peale vihma või kastmist (ajal, mil nälkjad hakkavad aktiivselt liikuma) lubjaga. Sattudes lubjaribale, kõrvetavad nad oma kõhualuse ja hukkuvad. Võib kasutada mitte puhast lupja, vaid segatuna tuha või tubakatolmuga (1:1). Vihma puudumisel töödeldakse mulda selliselt hilisõhtul või öösel, kui nälkjad asetsevad mullal või taimedel. Mulla töötlemist korratakse perioodiliselt (7-15 päeva tagant), mis viib molluskite järk-järgulisele hukkumisele. Peamine selle protseduuri läbiviimisel on vaja valida õige koht preparaatide külvamiseks, et läbi lõigata nälkjate liikumise peamised magistraalid. Seejuures tuleb meeles pidada, et tolmutamine on efektiivne vaid peale päikeseloojangut.
Ameerika aednikud soovitavad hoopiski originaalset meetodit nälkjate püüdmiseks greipidega (piisab poolest greibikoorest, kuhu lõigatakse väikesed avaused ja moodustub kuplikujuline lõks). Meelitatud lõhnast, tulevad kõhtjalgsed öösel avaustest koore alla, ning hommikul jääb üle nad vaid kokku korjata ja likvideerida, pannes nad keeva vette või kontsentreeritud keedusoolalahusesse.
Siiski on meie tingimustes lihtsam püüda nälkjaid kättesaadavate, ja mis peamine, igas aias olemasolevate lõksudega. Viimasteks sobivad täielikult plaaditükikesed, ruberoidi tükid, märjad kaltsud, märg kotiriie, linoleum, arbuusikoored, kapsalehed jne. - sellise sodi alla armastavad nälkjad päevaks peitu pugeda. Ning piisab vaid õhtul selliste asjade asetamisest sobivatesse kohtadesse ja hommikul minna ja korjata lõksu pugenud nälkjad kokku.
Keemilistest preparaatidest on nälkjate vastu võitlemiseks tuntuim metaldehüüd. Vahend on küllaltki efektiivne. Kujutab endast erivärvilisi graanuleid, põhiliselt siniseid. Aplatele nälkjatele on see "söök" mõnuga söödav. Seda preparaati pole vaja raputada käputäitena - efektiivsem on asetada graanuleid 10-15 cm vahedega üksteisest. Kõhtjalgsetele molluskitele piisab sellest täielikult, teie aga hoiate oluliselt kokku.