Mullaanalüüs ilma laboratooriumita

MULLAANALÜÜS ILMA LABORATOORIUMITA.
Mulla mehhaanilise koostise ja happelisuse analüüsi konkreetsel maatükil saab piisavalt täpselt teha ka „oma jõududega“.
Mulla mehhaanilise koostise määramine: selleks on vaja pihku võtta 5-10 cm sügavuselt mullatükk (kui see on liiga kuiv, siis tuleb veidi niisutada) ja rullida mulda näppude vahel, pärast seda proovida keerata seda „vorstikeseks“ või püüda teha „lehekest“.
* Kui sellest mullast ei saa kumbagi neist voolida, siis on muld liivakas.
* Kui mullast ei saa rullida vorsti, aga saadud leheke kergel vajutamisel kohe laguneb temas olevateks kõvemateks osakesteks – siis tähendab, et muld on saviliivmuld, võib olla ka kivine.
* Kui mulda saab hästi rullida, kuid see laguneb kergesti osadeks, leheke on pragudega, siis tähendab et maa on kerge liivsavi.
* Kui voolitud rull on elastne, kuid rõngasse keeramisel laguneb, aga lehekese äärtes on praod, siis on muld keskmine liivsavi (kerge ja keskmine liivsavimuld on aia jaoks mehhaanilise koostise järgi optimaalsemad ning võimaldavad kasvatada paljusid taimi).
* Kui rullikest on võimalik rõngaks painutada, kuid siiski tekib väikseid pragusid, aga lehekese ääres neid pragusid pole, siis on tegemist raske liivsaviga.
* Kui mullatükki on kergesti võimalik näppudega voolida ja selles jäävad näpujäljed alles, muld aga läigib kergelt, rullist aga saab mistahes kujuga vorstikest keerata, kusjuures see on elastne ja ei pragune, lehekese servad on pragudeta, siis tähendab see seda, et maa on savine.

Sel juhul, kui on soov määrata mehhaanilist koostist täpsemalt, siis on see samuti lihtne ja lubab üsna täpselt kohapeal lihtsa katse abil kindlaks määrata.
Selleks tuleb peotäis mulda puistata kõrgesse ja kitsasse klaasnõusse, valada peale vesi, segada korralikult ja lasta seista. Settimisel sadestub kõigepealt põhja liiv, aga selle peale puhas savi.
Mõõtes ära sademe kõrguse ja võttes selle 100% -ks, saab kergesti määrata sadestunud liiva ja savi proportsionaalse suhte ning määrata mulla mehhaaniline koostis:
- savimullas on savi üle 80%, liiva alla 20%;
- raskes liivsavis on savi 60-80%, liiva 20-40%;
- kerges liivsavimullas on savi 25-60%, liiva 40-75%;
- saviliivmullas on savi 5-25%, liiva 75-95%;
- liivmullas on liiva üle 95%.

Peab silmas pidama seda, et rasked savimullad, väga liivased või kivised mullad ja kõrgsoomullad oma tavalises olekus ei sobi aia rajamiseks ja köögivilja kasvatamiseks, vaid vajavad täiendavaid ja üsna kalleid meetmeid omaduste parandamiseks.

1. Üsna täpselt saab mulla happesust välitingimustes määrata lakmuspaberi abil. Selleks jagage oma maatükk 10x10 meetristeks osadeks ja iga sellise ruudu keskele kaevake väike 25 cm sügavune auk. Ühelt augu vertikaalseinalt võtke õhuke mullaproov.
Iga näidis segada eraldi, niisutada vihma- või destilleeritud veega. Seejärel võtta igast näidisest proov ja pigistada seda koos indikaatorpaberiga, seejärel võrrelda seda skaalaga.
Kui sinine lakmuspaber värvub punaseks, siis tähendab, et muld on happeline;
roosa – keskmise happesusega
kollane – nõrgalt happeline
roheline - neutraalselähedane.
Muidugi pole see analüüs väga täpne, kuna see vaid näitab happesust üldiselt, kuid ei näita selle suurust. Võetud proovide tulemused võib kanda plaanile ja siis on kohe selge, kus tuleb mulla happesust vajalikus suunas muuta.

2. Ligilähedast happesust saab kindlaks määrata ka lihtsamate vahenditega, isegi ilma lakmuspaberita.
Selleks kaevatakse 25 cm sügavune auk ja võetakse vertikaalseinalt väike hulk lisanditest puhastatud mulda. See puistatakse 200 ml mahutavasse mõõtepudelisse, nt lutipudelisse. Muld puistatakse kuni teise kriipsuni, vett valatakse kuni viienda jaotiseni, seejärel lisatakse 0,5 tl peenestatud kriiti. Kohe pannakse lutt peale ja pudel keeratakse ümber, liigse rõhu puudumise tõttu jääb pudel vaakumisse. Seejärel loksutatakse tugevalt 3-5 minutit. Happelise mulla korral toimub kriidi ja mullas oleva happe vaheline neutraliseerimisreaktsioon, eraldub süsihape, tõuseb rõhk ja lutt paisub.
Kui muld on keskmiselt happeline, siis lutt paisub pooleldi, nõrgalt happelise mulla korral aga ei paisu üldse.

3. Väga kergesti saab happesust määrata mustsõstra või kirsilehtede abil. Selleks võetakse 2-4 lehte, keedetakse klaasis vees, seejärel panna sellesse vette paar mullatükikest.
Kui vesi muutub punakaks, siis on tugevalt happeline reaktsioon;
roosakas – keskmiselt happeline;
rohekas – neutraalselähedane;
roheline – nõrgalt happeline;
sinine – neutraalne;

4. Sama lihtne on happelisust määrata ka nuuskpiiritusega. Selleks võtta tavaline klaas, puistata sinna 1 tl uuritavat mulda, täita veidi üle poole ulatuses vihmaveega, valada juurde 1 sp nuuskpiiritust ja segada hoolikalt. Pärast mulla settimist vaadata lahuse värvust.
Kui lahus on värvitu, siis muld pole happeline.
Kui lahus on pruunikas või must, siis muld on happeline (mida intensiivsem värvus, seda suurem happesus).

NB! Maa-ala erinevates kohtades võib happesus olla erinev, mis igal aastal muutub, seepärast ei saa üheainsa prooviga määrata happesust alatiseks.

Kui aga olete tähelepanelik inimene, siis pole vaja mingeid märkmeid teha, sest mulla happesusest räägivad ka teie köögiviljataimed ise. Kui aias kasvavad hästi peet ja kapsas, siis tähendab et muld on lähedane neutraalsele. Aga kui halvasti- siis happeline.
Veel paremini kõnelevad happesusest looduslikult kasvavad taimed, mis on lausa elavateks „indikaatoriteks“.
Kui teil kasvavad hästi üks või kaks nimetatud taime nagu kanarbik, sookail, põldmailane, linnurohi, põdrakanep, hapuoblikas, tulikas, vesihein, põldmünt, sõnajalg, suur teeleht, põldkannike, mustikas, põldosi, väike- ja hobuoblikas, siis on muld happeline. Sellist mulda tuleb kindlasti lubjata. Nõrgalt happelistel kultuuristatud muldadel kasvavad sellised taimed nagu ohakas, kassitapp, aasristik, nõges, nurmikas, malts, iminõges, orashein, kummel.
Aga neutraalsetel muldadel kasvavad hästi valge mesikas, piimalill, piimohakas, kassitapp jt. Need taimed ei anna täpseid kvaliteetseid andmeid mulla happesusest. Kuid vaadates neid umbrohte, on võimalik teha järeldusi mulla happesuse kohta.
Veel üks rahvatarkus – maal, kus kasvavad hästi kask ja pihlakas, on muld nõrgalt happeline või neutraalsele lähedane.